Milline on Eesti 25 aasta pärast?

Arutelul “Eesti tulevikulugu otsimas”
sündinud tulevikulugu
Vaata lisa: www.arvamusfestival.ee/eestilugu

Aruteluringis leidsime, et 25 aasta pärast on Eesti saanud palju paremaks kohaks päikese all. Looduskeskkond on jätkuvalt alles ja teadlikult hoitud. Rahvaarv on samuti samas suurusjärgus. Samas oskame nüüd oma väiksust paremini ära kasutada, sest me oskame kokku viia õiged inimesed ja mõtted. Eesti on muutunud kohaks, kus inimesed tunnevad rõõmu kogemuste ja teadmiste vahetamisest ning teadvustavad seda, kuidas nende tegevus võiks neid ümbritsevaid inimesi positiivselt mõjutada. Ent kogemuste jagamiseks on oluline, et me meid ümbritsevate inimeste kogemustest ka teaksime. Selleks oleme teinud endale hea tava tutvustada kord nädalas omavahel inimesi, kes üksteist veel ei tunne, kuid kelle puhul eeldatakse/või siis ka mitte, et sellest tundmisest võib miskit suuremat hüve sündida.

See kõik algab sellest, et me tunneme oma naabreid (töökaaslasi) ja suhtleme omavahel rohkem. Nii saame ka teada, mis anded meie lähedal vaka all on.

Eestimaalased ei põgene enam oma maalt. Seda mitte seetõttu, et Põhjamaad on laostunud oma sotsiaalsüsteemi ja rahvastiku vananemise tõttu ja kuskil polegi enam väga palju parem kui Eestis :), vaid pigem seetõttu, et on õppinud iseendaga paremini toime tulema. Olema teadvustunud, ärkvel ja kohal. Korrastunud sisemaailmaga. Avatud uuele. Vabanenud minevikutaagast. Seda võiks nimetada ka individuaalseks kirgastumiseks.

Vaba ja teadvustunud inimesed suudavad suurendada ka kogukonnatunnet. See algab perekonnast. Me loodame, et 25 aasta pärast on ka rohkem terveid peresid. Jätkub ka praegu alguse saanud huvi juurte otsimise ja pärimuskultuuri vastu. Kõik “oma” on aus ja väärtustatud, nt oskame jätkuvalt kaera-jaani. Mitmekesisus on veelgi rohkem esil, mis vastandub nn üleilmsetele trendidele. Me teame, et mitmekesisus on edasiviiv jõud. Samuti oleme jätkuvalt ka nn loodusega kooskõlas toimetav rahvas, kes peab au sees korilust. :)

Me arvame, et keskkonnateadlikkus kasvab. Me suudame isegi tähelepanu pöörata kliimasoojenemisele ja muudele globaalsetele keskkonnateemadele ja teadvustame senisest paremini ja massilisemalt, kuidas meie käitumine ja tarbimisvalikud mõjutavad keskkonda ja aitavad kaasa keskkonnahoiule. (“Teeme ära” on jälje jätnud)

Oleme kogunud eelnevast 25 aastast teadmisi, kuidas kaasata muukeelseid (üsna tõenäoliselt on siin kanda kinnitanud väga värvikas seltskond nii keele kui meele poolest) inimesi Eesti elukorraldusse ja meil pole massiliselt rahvuslikul või keelsuse pinnal tekkinud konflikte. Oleme õppinud ka seda, kuidas töötute oskusi paremini rakendada sel ajal, kui nad on tööturult eemal. Näiteks võimaldades neil teha nö mõnel teisel erialal “töövarju” päevi ning rakendades nende muid oskusi, mis aitaks neil end väärtuslikuna tunda. Töötukassast on kujunenud Kogemustebörs (nt kui in oskab raamatupidamist, saab ta nõustada mingit ettevõtjat; kui keegi tahaks teha lastega tööd, saaks ta olla koolis õpetaja abi või lasteaias jne).

Me loodame, et 25 aasta pärast ei jää ükski laps majanduslikel põhjustel sündimata. Ja pereelu on iseenesest mõistetavaks osaks inimese tööelust ja vastupidi.

Ja helgeimatel hetkedel me usume, et ehk juba 25 aasta pärast saabub see aeg, kus enamik inimesi ei käi raha pärast tööl, vaid on motiveeritud muudel põhjustel. Näiteks, et nende töö tulemus on väärtustatud ja hinnatud, ükskõik mis see ka on ja inimesed on uhked oma töö ja tegemiste üle. (See mõttekäik eeldab, et me oleme seljatanud palgavaesuse.) Oleks väga lahe, kui töökeskkonnas on suudetud viia sisse samasugune motivatsioon nagu vabatahtlikus tegevuses. Et oleks “koos tegemise vaim” ja arusaam oma tegevuse pikemast vaatest. Oluline on ka see, et meie töötajad on uuesti vabaks inimeseks saanud. Nad võivad töölt ära minna ka omal soovil ja saada sellegipoolest samaväärset töötu toetust. Vabaks saanuna ei räägi me ka nii palju “muretsemisest” (asjade, laste jne).

25 aasta pärast oleme omandanud aruteluoskuse ja meil on olemas iseloov ja –toimiv aruteluvõrgustik. Arutelud on viisiks, kuidas me lahendame asju ja võtame vastu olulisi otsuseid. Arutelud koondaks eri valdkondade esindajaid, kellel kõigil oleks ühine eesmärk. Arutelud võiksid toimuda füüsiliselt kohtudes, kuid virtuaalsed arutelud toetaks. Vähe sellest, et oskame aruteludel rääkida ja oma seisukohti esitada, me oleme selgeks saanud kuulamise ega pelga seda oskust kasutada. Ehk on loodud riigikogu juurde ka arutluskogu, kes samuti osaleb meie kõigi jaoks oluliste teemade üle otsustamises?

Me oleme ettevõtlikumad. Eriti paistavad silma noored, keda oleme maast madalast julgustanud ja andnud võimaluse ettevõtlikkust ja riskivalmidust teadlikult arendada.

Sellises Eestis tahaks elada.

Arutelu juhtis: Anu Vahtra-Hellat
Arutelul osalesid:  Marten Lauri, Priit Ennet, Toivo Aalja, Johanna Vallistu, Vahur Puik, Valdar Liive
Millal arutelu aset leidis: 28.04.2015
Kus arutelu aset leidis: Arvamusfestivali eelüritus, Köhleri 2