arvamusfestival

“Kas vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha?” #AF2018kaja

Üheks fookuseks 2018. aasta Arvamusfestivalil oli demokraatia. Me küsime harva, kuidas demokraatial Eestis läheb ning mida me teeme hästi ja mida saaks paremini teha. Vaid Eestis toimuvat vaadates ongi vahel keeruline öelda, mis seisus Eesti kodanikuühiskond on. Seetõttu oli väga huvitav kuulata demokraatiaalale kutsutud kodanikuaktiviste Ungarist, Saksamaalt ja Poolast. Lisaks kutsutud külalistele võtsid julgelt sõna Eestist pärit osalejate kõrval ka Tšehhist ja Suurbritanniast pärit inimesed ning selgeks sai, et igal riigil on oma mured ja rõõmud, kuigi oleme kõik ühtses Euroopa väärtusruumis. Arutelust täheldas enda jaoks olulisema üles Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass.

KUULA JÄRELE

Ühenduse CIVICUS esimene tegevjuht Miklos Marschall tõi Ungari näitel välja, kuidas pärast NSVLi lagunemist toimus Ungaris kiire areng liberaalse demokraatia suunas, kuid ühel hetkel muutus bürokraatlik süsteem paljude jaoks liiga aeglaseks. Ungari praeguse peaministri Viktor Orbáni edu selgitas Marschall inimeste sooviga tugeva liidri järele, kes näitaks otsustuskindlust ja kiirust.

Samas on sellise liidri esile kerkimine Ungaris viinud olukorda, kus ametkonnad on aastate jooksul täidetud vaid ühe partei pooldajatega ning peaministripartei toetab avalikke kampaaniaid kodanikuühenduste eestvedajate vastu, muuhulgas selliseid, kus neid nimetatakse riigivaenlasteks. Sellise olukorra ennetamiseks soovitasid arutelus osalejad keskenduda demokraatia hoidmisel põhiväärtuste kinnitamisele ning vähem tegeleda bürokraatia pideva kasvatamisega.

Arutelus keskenduti ka sellele, mida saaks kodanikuühendused paremini teha ning põhipunktidena toodi välja, et kodanikuühendused peaksid julgemalt poliitikasse sekkuma ning leidma uudseid viise oma mõtete edasi andmiseks. Ühe näitena võib tuua sotsiaalmeedias populaarsust kogunud logod ja pildiraamid, millega iga inimene saab kergesti oma poolehoidu väljendada ning sõnumit edastada.

Samuti rõhutati iga inimese rollile ja võimalusele ühiskonnas muutusi kaasa tuua. Poola sotsioloog Jakub Wygnański põhjendas oma aktiivsust: „Ma käitun, nagu kõik sõltuks minust. Ajalooliselt tähendab sõna idioot inimest, kes huvitub ainult oma heaolust. Mina ei soovi idioot olla.“

Kui keegi ei ole valmis muutuste nimel vaeva nägema, siis ei saa ühiskond edasi arendada. Samamoodi tõi Saksa kodanikuühenduste eestvedaja Andre Wilkens välja, et tema motivatsioon vabatahtlikuks tegevuseks on Briti kolleegi sõnad: „Kui Su lapsed ja lapselapsed Sult tulevikus küsivad, mida Sa tegid, kui Sa ei nõustunud sellega, mis ühiskonnas toimub? Kas Sa vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha isegi, kui see ebaõnnestus?“

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

ROHKEM PILTE

Kas eestlane usub õnnelikku perekonda? #AF2018kaja

Kui võtta pikk teema lühidalt kokku, siis jah – eestlane enamasti usub õnnelikku perekonda. Arutleti pigem selle üle, mida on vaja, et meil oleks õnnelik perekond. Samas taandus perekonna mõiste aruteludes paarisuhteks. Ja kui paarisuhe toimib, on ka lapsed õnnelikud, sest neil on eeskuju, kuidas olla õnnelik, kirjutab festivali vabatahtlik Lilika Torim.

Mind jäi kummitama mõte, et õnneliku suhte nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha. Mida selle all siis tegelikult mõeldakse? Mida see ühe või teise inimese jaoks tähendab? Me tegelikult tihti mõtleme ja tajume asju erinevalt. Samamoodi mõistame ka armastust erinevalt.

Ühe jaoks on armastus see, et ta teeb teise inimese jaoks kõik või et teine inimene teeb tema jaoks kõik. Teise jaoks on armastus vabadus ise otsustada, mis teda õnnelikuks teeb või lahkudes teadmine, et koosolemise eesmärk on saavutatud.

Kuna iga mõistet võib käsitleda mitmest vaatenurgast, siis ongi oluline see, et me teineteist mõistaks, et me räägiks ja kuulaks. Samas võime ka omavahel mitte nõustuda, kuid peame teise inimese arvamusega leppima, lubama tal arvata nii nagu tema arvab.

Pereterapeut Kaia Kapsta-Forrester tõi välja, et tihti sisenetakse vabaabiellu ja libisetakse abiellu ilma konkreetseid kokkuleppeid tegemata. Siis avastatakse, et olukord pole selline, nagu on ette kujutatud. Pole näiteks räägitud läbi, mida keegi ootab ja oluliseks peab, mida ise pakkuda tahab. Millegipärast on inimestel keeruline rääkida asjadest avatult ja siiralt, sellest, mida tegelikult tuntakse, kuid mis on ühe hästi toimiva paarisuhte eelduseks. See on midagi, mida tuleb ise õppida, kuna vajalik eeskuju puudub.

Arutelu ühe laudkonna eestvedaja, vaimulik Triin Käpp tõdes, et tema elus on olnud üks abielupaar, kes oli talle suureks eeskujuks, milline üks õnnelik abielu olema peaks. Ja see annab talle usu ja teadmise, et ka tema võib olla kellelegi positiivseks eeskujuks.

Mis siis, kui meil kõigil on olemas kuskil keegi, kes on meie jaoks see kõige-kõige õigem?
Mis siis, kui peamegi enne õppima läbi mitme suhte, enne kui astume sinna tõelisse liitu?
Mis siis, kui peame õppima õigel ajal taanduma suhtest, mis meile ei sobi või välja astuma suhtest siis, kui oleme sellest välja kasvanud ja see enam meile mitte midagi ei anna?
Mis siis, kui peame lihtsalt märkama ja aru saama, millal on aeg suhe lõpetada, enne kui keegi valusalt kõrvetada saab?
Mis siis, kui päriselt ongi meie jaoks keegi, kellega koos kasvada ja maailma avastada, olles hoitud ja kaitstud ka siis, kui tekivad erimeelsused?
Mis siis, kui see liidab ja tugevdab ja aitab meil iseennast paremini tundma õppida? Mis siis, kui kogu suhteteema ongi ainult selle jaoks, et iseennast paremini mõista ja armastada ning seda harmooniat ja armastuse väge kaaslasega jagades koosluua maailma?
Mis siis, kui õnn peitub iseendas?

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

 

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Mida teha, kui naised ei taha sünnitada? #AF2018kaja

Laste arvu, iibe ja rahva püsimajäämise teemalised arutelud on viimase aasta jooksul kulmineerunud. Riigikogus on esitletud rahvastikupoliitika põhialuseid, rühm ühistkonnategelasi on välja tulnud märksa selgesõnalisema dokumendiga “Eesti rahvastikupoliitika 2018-2035”, majandusinimesed kalkuleerivad lapse tulevikuväärtust (vt riigitulu.ee) jne. Kuidas jõudis nimetatud temaatika Arvamusfestivali aruteluringidesse, kirjutab festivali vabatahtlik Juhani Jaeger.

Mis siis saab? Mitte midagi

Poliitilistest jõududest initsieerisid arutlemist perede suuruse teemal Vabaerakond ja Isamaa. Kummaski arutelugurpis kulgesid panelistide mõtteavaldused sarnasel rajal. Jüri Adamsi sõnul ei ole mõistlik riigi raha eest veenda lapsi saama inimesi, kes seda ei taha. Selle asemel tuleb keskenduda nendele, kes tahavad lapsi. Kerstin Meresma märkis Isamaa alal toimunud arutelus, et esmatähtis on luua keskkond, kus noored tahavad lapsi saada. Priit Sibul, Monika Haukanõmm, Siiri Oviir jt tõid samuti esile keskkonnaga seonduvat, alustades lapserohkete perede raskustest kodulaenu saamisel kuni infrastruktuuri ja lapsehoidja leidmiseni välja.

“Ma ei tahagi veel tööle tagasi!”

Teravat vastasseisu lapserohkeid peresid toetavate meetmete osas ei paistnud. Julgen loota, et see viitab panelistide mõistlikule järeldusele, et soov saada lapsi on isiklik hoiak. Kui hoiak on lasterohkuse poolt, siis riigi ülesanne on kõrvaldada takistused ja anda soodustusi. Kui hoiak on vastu, siis on nii ehk naa liiga hilja. Täiskasvanud inimese hoiakuid raha eest ei muuda.

Hoiakutest rääkides ー Isamaa telgis kõlas nii publiku poolt kui moderaatori suust mõtteavaldus, et naine tahab varsti peale sünnitust tööle tagasi. Tunnen ja tean naisi, keda võib iseloomustada sõnadega “kes palju teeb, see palju jõuab”. Neil on juba lapsed, nad teostavad end tööl ja tahavad ka veel rohkem lapsi. Suurepärane! Tean aga ka mitmeid naisi, kes on parimas karjääri ja pereloome eas, kuid kes soovivad loobuda pikemaks ajaks tööst, et saada järjest kaks, kolm või rohkem last.

Riiklikes poliitikates kumab tihti läbi soov võimaldada naistel peale laste sündi võimalikult kiiresti naasta tööjõuturule. Sama hoiak on jõuliselt esindatud ka meedias. Kuidas peaks end selle taustal tundma naine, kes mõtleb teisiti? Ühiskond teeb talle väga keeruliseks öelda välja vastupidine arvamus: (veel) ei taha tööle tagasi!

Kestev perekond algab turvalisest suhtest

Kristina Birk-Vellemaa nimetas ühe pereloomet pärssiva asjaoluna paarisuhte madalat kvaliteeti, mis võib väljenduda näiteks mehe väheses panuses ühise kodu ja laste eest hoolitsemisse. Suhte kvaliteet oli kandvaks teemaks arutelualal Eesti Usk toimunud paneelis “Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?”. Panelistide rivi oli kõike muud kui homogeenne ー kes oma esimeses, ainsas ja pikaajalises suhtes, kes aga juba kolmandas. Osalusarutelu näitas, et sõltumata isiklikust taustast nähakse paarisuhet soodustavaid ja kahjustavaid asjaolusid pigem sarnaselt.

Dagmar Lamp tõi suhetes probleemina esile idealistlikud ootused ja enesepettusesse ideaalse kaaslase otsimisel. Seevastu kvaliteetse paarisuhte juurde kuuluvad mõistmine, lugupidamine, ühisosa leidmine jpm ei ole samastatavad armumise afektiga, vaid eeldavad pühendumist ja pikaajalist tööd teineteise ja iseenese tundmaõppimisel. Olen ammugi mõelnud, kui oluline on inimsuhete loomise ja hoidmise oskus, et inimene saaks end ühiskonnas maksimaalselt teostada. Samas ei tea ma ühtegi näidet haridusasutustest, kes on võtnud need inimeseks olemise kompetentsid oma õppeprogrammi. Ehk on siin mõttekoht hariduspoliitika kujundajatele?

Kokkuvõtlikult neis kolmes arutelugrupis kuuldu põhjal järeldub, et rahvastikupoliitika kujundamisel tuleb riigil keskenduda peredele, kes tahavad lapsi, kõrvaldada neilt takistused ja luua soodustusi. Üksnes rahalistest soodustustest siin ei piisa. Ülimalt oluline on kvaliteetne paarisuhe. Suhe ise on nende inimeste vaheline asi, kuid riigi ülesanne peaks olema anda inimestele nende väljakujunemisel – kooliõpingute ajal – teadmisi ja oskusi kvaliteetse suhte loomiseks ja hoidmiseks. Perepoliitikat peab toetama mitte üksnes rahandus-, vaid ka sotsiaal- ja hariduspoliitika.

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

“Kuidas saada palju lapsi” @Arvamusfestival2018
Osalesid Siiri Oviir, Priit Sibul ja Kerstin Meresma
Arutelu juhtis Marii Karell
KUULA JÄRELE

“Kuidas rakendada kolme lapse poliitikat?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Monika Haukanõmm, Kristina Birk-Vellemaa ja Jüri Adams
Arutelu juhtis Mikko Nõukas

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Paula Kristel Kajula

 

Kas monument on arhitektuur või kunst? #AF2018kaja

Arvamusfestivali türannia ja inimlikkuse alal arutleti teemal „Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme“. Arutelu juhtis kunstiteadlane Gregor Taul ning kommenteerisid tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali kuraatorid ja arhitektid Laura Linsi ning Roland Reemaa, semiootik Tiit Remm ja kirjanik Jaak Jõerüüt. Kuulamas käis Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem.

Arutelu põhiteemaks oli ajalooliste sammaste ja tseremooniate väärtus ja roll tänapäeval. Ka Laura Linsi ja Roland Reemaa Veneetsia biennaali näitus „Nõrk monument“ tegeleb monumentide tähendusega. Intrigeeriv pealkiri viitab monumentide sisu mõjususele. Nõrga monumendi näitena tõi Linsi välja Torma Vabadussõja monumendi – põlvitava Kalevipoja kuju – mis püstitati 1923. aastal. Koos okupatsioonide vaheldumisega pöörati kuju kord ida, siis jälle lääne suunas, nõnda pidevalt selle tähendust muutes ja nõrgestades. Linsi iseloomustas nähtust repliigiga „Eestis monumendid tantsivad“. Teiseks näiteks on Tartu maantee äärsed betoonsambad, mis ühe monumentaalseima ruumina Eestis ei kanna endas midagi muud peale õhu ja mälestuse 2008. aasta majandusbuumist.

Reemaa tõstatas küsimuse monumentide olemusest: on siis monument arhitektuur või kunst? Tema sõnul võib monumenti mõtestada kui ekstreemset arhitektuurilist projekti, mille eesmärk peaks olema tähendusrikka ruumi loomine. Tähendusrikka ruumi näitena tõi ta välja  Hirvepargi trepid, millele Herbert Johannson 1936. aastal Toompea müüri taaskindlustamise rolli kavandas. 1987. aastal toimunud Hirvepargi kohtumised ning neile pühendatud mälestustahvli lisandumine lisas juurde uue mälukihi. Nõnda võib mälestusmärk ümbermõtestamisel ning uute ajalooliste sündmuste lisandumisel ka hoopis tugevamaks, suuremaks ja tähendusrikkamaks muutuda.

Lisaks monumentide sümboolika muutumisele on olulised ka nende asukohad, näiteks palju arutelu tekitanud Maarjamäe memoriaali kõrvale rajatav kommunismi ohvrite mälestusmärk. Siinkohal lahknesid ka vestlejate arvamused: ühelt poolt on Maarjamäel hea kogum ajaloolisi kihistusi, mis võiks toimida lepitamisruumina; teisalt viime Maarjamäele mälestusmärgi püstitamisega olulised teemad perifeeriasse, sest linnuke saadakse kirja, kuid rohkem see inimeste teedele ei satu ega eludesse sekku.

Ajalooliste sümbolite muutumisega leppimine pigem tugevdab monumendi tähendust. Siinkohal tõi Jõerüüt näiteks isetekkelised monumendid Haapsalu promenaadi ääres, kus inimesed võivad endale tellida pingi koos sildiga teemal “1944. aasta viimane võimalus laevaga Rootsi põgeneda”. Haapsalu linnaga pigem kitsalt seotud, kuid Eesti riigile oluline sündmus, mis avaneb isetekkelise monumendi ning isiklike lugude kaudu. Isetekkelise monumendina toimivad Linsi meelest ka näiteks Tallinna tüüpmajad, mis oma erisusega annavad edasi kohalikku ajalugu ning on muutunud Tallinna äratuntavaks märgiks.

Mälestusmärkide sisu loomisel ja mõtestamisel on olulised ka tseremooniad. Kõik mälestusmärgid siiski tseremoniaalsete monumentidena ei toimi: on ka linnaruumi osana toimivaid mälestusmärke, mida on eriti palju näiteks Tartus. Tugeva tseremoniaalse mälestusmärgina toimib Vabadussammas, kuid siingi on tseremooniatega võimalik monumenti nõrgestada: näiteks loob presidendi poolt Vabadussamba äärde asetatud pärg küüditamise ohvrite mälestamiseks seose Vabadussamba ja küüditamise vahele. Samas leidsid vestlejad, et mälestusmärkidega seotud tseremooniad peavad olema püsivad, sest pisematki muutust võib tõlgendada poliitilise muutusena.

Arutelu lõpetas Jaak Jõerüüdi novell „Raha monument“. Kas peaksime püstitama monumente sellele, mis meie jaoks päriselt väärtust kannab või peavad monumendid olema seotud sellega, mis riiklikult püha? Kui riiklikult ja ajalooliselt püha muutub, siis monument rahale jääks ilmselt veel mõneks ajaks püsima. Järgmisel monumentidest kõneleval vestlusel võiks arutleda selle üle, kas demokraatlik ühiskond üldse vajab monumente ja nendega seotud tseremooniaid. On need siis rahvusriigi toimimise seisukohast olulised ning kas iga inimene ei võiks elada enda jaoks loodud ja pühaks peetavate monumentide keskel?

Arutelu “Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme.

L, 11. augustil 2018 türannia ja inimlikkuse alal
Osalesid Laura Linsi, Roland Reemaa, Tiit Remm, Jaak Jõerüüt. Arutelu juhtis Gregor Taul. Arutelu korraldas Eesti Mälu Instituut, Inimõiguste Instituut ja Aet Kukk.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Tule Arvamusfestivali turunduse eestvedajaks!

Töötad turunduse valdkonnas ja oled valmis uueks põnevaks väljakutseks? Sulle terendab suurepärane võimalus – tule meie ägedasse tuumikmeeskonda!

Ülesandeid jagub pooleks koormuseks ja töö on tasustatav. Töö algus oleks esimesel võimalusel ning loodame väga, et oled valmis olema festivali tuumikus üks kandvatest jõududest vähemalt aasta lõpuni.

Sa saad meiega:

  • luua ja ellu viia turundusvaldkonna värske strateegia aastani 2020;
  • arendada festivali kaubamärki;
  • luua tervikliku sotsiaalmeedia strateegia;
  • olla oma valdkonna eestvedaja, luua vabatahtlik turundusmeeskond ning vastutada selle järjepidevuse eest;
  • algatada koostööprojekte festivali kaaskorraldajatega ja arendada sponsorsuhteid;
  • Arvamusfestivali juhtiva tuumiku liikmena kujundada festivali tulevikku.

Sa tahad meiega liituda, sest:

  • sul on töökogemus turunduse valdkonnast;
  • sa tead või soovid õppida, kuidas inimesi motiveerida;
  • sa oled loominguline, sulle meeldib algatada erinevaid ettevõtmisi ning sul on head kaasamis- ja koostööoskused;
  • sa pead endas ja teistes oluliseks head aja- ja enesejuhtimisoskust ning tulemuste saavutamist;
  • sa oled suurepärane suhtleja, osates nii meeldida kui ka end kehtestada.

… ja sulle lähevad korda festivali idee ning eesmärk!

Meie lubame sulle elumuutvat kogemust, sest:

  • sind ootab ees missiooniga, avatud, toetav, lustlik, mitmekesisust väärtustav ja muutuste võimalikkusse uskuv meeskond;
  • oled osa inspireeriva sõnarokifestivali loomisest ja saad panustada demokraatliku arutelukultuuri tugevnemisse;
  • töötad koos oma valdkonna parimatega, saad sadu erialaseid ja isiklikke sõpru ning rikka kontaktide võrgustiku.

Tule aita meil tuua Arvamusfestival inimeste südametele veel lähemale, kujundada see üheskoos veel mõjusamaks arutleva demokraatia pesaks. Kliki lingil ja anna endast meile märku hiljemalt 19. veebruariks 2018. 

Arvamusfestivali avapäeva külastas üle 6000 inimese

Arvamusfestivali esimesel päeval külastas festivali üle 6000 inimese, kes võtsid aktiivselt osa rohkem kui sajast arutelust. Õhtu lõpetas presidendi kandidaatide debatt, kus peamiseks fookuseks oli sisseränne ja presidendi roll.

Festivali eestvedaja Ott Karulini sõnul kulges esimene päev väga hästi. „Hea meel oli näha, et enamiku arutelude juures oli hulganisti kaasamõtlejaid ja -arutlejaid, ja seda võrdselt nii Vallimäel kui ka keskväljakul. Oli näha, et inimestel on soov ja oskus kaasa rääkida,“ lisas Karulin.

Klassikaliste arutelude kõrval sai osaleda ka näiteks maailma- ja osaluskohvikutes, käia karjäärinõustamisel või laenutada elavast raamatukogust põnevaid inimesi. Toimus ka tagurpidi tööintervjuu ja ühe arutelu avasid baleriinid.

Presidendi kandidaatide debatt 12. augustil. Foto: Anna Markova

 

Festivali osaleja Kristjan on Arvamusfestivalil teist korda ja kiidab tänavuste arutelude sisukust. „Ma ei tea, kas mul on lihtsalt olnud õnne või ongi arutelud seekord paremini läbimõeldud ja korraldatud.  Leidsin kolm arutelu, mis olid minu nõudliku meele jaoks piisavalt köitvad, nii et kuulasin neid algusest lõpuni ja võtsin ka ise sõna!“

Eriti pakkus Kristjanile huvi debatt sünteetilisest bioloogiast ehk disainitud rakkudest ja disainitud inimestest, kus räägiti, kas sünteetiline bioloogia hävitab või päästab inimkonna. „See on tegelikult oleviku teema, millega seotud küsimusi ja väljakutseid peavad nii riigid kui ka indiviidid enda jaoks läbi mõtlema juba praegu,“ leiab ta.

Venekeelses arutelus, kus küsiti, kas kodanikuna piisab maksude maksmisest või on vaja teha enamat, arutlesid osalejad, mida nemad kingiksid Eestile 100. sünnipäevaks. Muuhulgas pakuti, et iga kodanik võiks kinkida Eestile 100 head tegu ning et ükskõik mis kingitus on, peaks see olema sisukas ja läbimõeldud. Näiteks pakuti välja, et võiks kirjutada hiigelsuurelt Eesti territooriumile numbri „100“ nii, et seda saaks pildistada ka kosmosest. „Proovime teha nii, et minu eesti keelt mitte valdav isa, kes on elanud Eestis üle 25 aasta, kogeks, et see on ka tema pidupäev,“ ütles arutelu lõpetuseks festivali osaleja Marat Aljautdinov.

Päeva oodatuimaks aruteluks oli presidendikandidaatide debatt, kus osalesid Siim Kallas, Eiki Nestor, Mailis Reps ja Mart Helme. Arutlejad käsitlesid Mihkel Kärmase juhtimisel selliseid teemasid nagu presidendi valimiste kord, kandidaatide eraelu ja presidendi roll. Debati peamisteks teemadeks said sisseränne, välistööjõud ja pagulased.

Arvamusfestivali teise päeva avas kell 7.30 loodusmatk hommikuses linnas ning esimene arutelu algas juba kell 9.30 ja käsitles kodaniku võimalusi osaleda hariduspoliitika kujundamises. Sellele järgnes Euroopa Parlamendi saadikute arutelu teemal „Mis saab Euroopa Liidust“.

Festivali viimane arutelu algab laupäeval keskväljakul kell 20.00, kui kogunevad parlamendierakondade esimehed. Arvamusfestival toimub neljandat korda 12.–13. augustil Eestimaa südames Paides. Festivali eesmärk on luua kogu ühiskonda kaasav, võimalikult kriitikavaba ning poliitiliste ambitsioonideta kohtumispaik, kuhu on oodatud kõik need, kellele Eestis ja mujal maailmas toimuv korda läheb.

Järgmine festival 14.-15. augustil 2015

Meil on hea meel teatada, Arvamusfestivali tiim on tööga alustanud ning kolmanda festivali kuupäevad on nüüd paigas. Järgmisel aastal ootame teid kõiki 14.-15. augustil. Ikka Paides, ikka Vallimäel!

Peagi hakkab jooksvalt täienema ka meie koduleht, seni aga hoidke mõtted ärksad ning lugege meie eelmise aasta postitusi või vaadake pilte Arvamusfestivali Flickrist.

Pilte näed siit: https://www.flickr.com/search/?q=arvamusfestival
Postitusi saad lugeda siit: https://www.arvamusfestival.ee/category/blog/

Rõõmsate taaskohtumisteni!