Modernne vanaema õunapuu otsas – kogukondlikult arenenud Eesti

Arutelul “Eesti tulevikulugu otsimas”
sündinud tulevikulugu
Vaata lisa: www.arvamusfestival.ee/eestilugu

Alljärgnev nägemus tuleviku Eestist on Paides Arvamusfestivalil 14. augusti õhtul Tuleviku Eesti Loo ühes aruteluringis osalenud üheksa tubli eestimaalase ja ühe Saksamaalt pärit noormehe mõtetele ja märkuste põhjal kokku pandud rühmajuhi Margus Saksa poolt. Meie lugu kirjeldab Eestit 25 aasta ehk ühe põlvkonna pärast aastal 2040 ja koosneb meie rühma erinevate liikmete mõtte-, unistuste- ja lootuskildudest.

Meie tuleviku Eesti nägemus on üles ehitatud kontsentrilisi teemapõhiseid ringe järgides. Meie Tuleviku Eesti kirjeldamise teekond algab Eestimaa ning selle rahvuse, keele ja kultuuri kirjeldamisest. Edasi liigume tuleviku riigi ja kogukonna vaatlemise kaudu meie loo tuumani – Eestimaa pere, väärtuste ja isikliku eneseteostuse võimaluste juurde.

Tuleviku Eesti aastal 2040.

Eestimaa on säilitanud viimase 25 aasta jooksul oma endise loodusliku mitmekesisuse, mis ei ole tervikuna mõjutatud rahvastiku suurenemise ja igapäevase majandamisega seotud ökoloogilistest kohtudest. Endiselt on leida liivarandu ja metsamassiive, kus matkajatel on võimalik nautida segamatut üksindust ja otsida hingerahu ning -tasakaalu. Sarnaselt 25 aastat tagusele ajale leidub Eestimaal avarust ja piisaval isikliku ruumi nii vaimses kui geograafilises mõistes.

On olemas puutumatud rabad ja sood. Põllud ja heinamaad, looduslikud luhad ja niidud on meeldivas tasakaalus, mis võimaldab nii põllumajandamise kaudu oma rahva toitmist kui ka uutel kasvavatel põlvkondadel looduse ürgsuse tundmaõppimist. On olemas ja valdavalt ökoloogiliselt puhaste jõgede ning järvede võrk.

Sõites ringi mööda Eestimaad, on võimalik näha hästi hoolitsetud ja heakorrastatud suuremaid ning väiksemaid linnasid ja külasid. Soojematel aastaaegadel on võimalik endiselt näha samu lilli õitsemas, viljapõldudel moone ja rukkililli, võililledest kollendavaid põlluveeri, kollaseid rapsipõlde, põdrakanepist punetavaid heinamaid. Kõik viitab sellele, et oma maad ja loodust austatakse, see paistab võõrastele silma ja sellest tuntakse rõõmu. Neli teistest selgelt eristuvat aastaaega on endiselt see, mis loob kohaliku loodusliku mitmekesisuse, ajutine globaalne soojenemine ei olejätnud märkimisväärset jälge, mis võib oletada, et sellega on suudetud kenasti kohaneda.

Hakkab silma see, et just maal on igal pool elu, majapidamised on hoolitsetud ja õitsevad, naljalt eileia mahajäetud ning lagunenud majapidamist. Ringi liikudes hakkab silma korras ning tolmuvabateedevõrgustik, tolmavatest kruusateedest on õnneks saanud minevik.

Maailm on palju viimase 25 aasta jooksul muutunud multikultuursemaks. Globaliseerumine on eilnepäev – planeedil Maa vaadatakse aeg-ruumis edasi juba teiste planeetide poole. Rahvusvaheliseskoostöös uuritakse elukeskkonna loomise võimalikkust naaberplaneetidel. See on koondanud jasidunud maailma üleliigse rahvusvahelise poliitilise energia ja suunanud selle planeedi Maakriisikolletest avakosmose naaberplaneetide asustamise ühisprojektidesse.

Muutunud on nii Eestimaa elanikkond kui ka eestlane ise.

Huvitav on see, et veel põlvkond tagasi suhteliselt introvertsetena kuulsad eestlased on Eestimaal ringiuitajatele tänaseks tuntud kui suhtlusaltid ning abivalmis inimesed. Nad ei karda alustadavestlust ega pelga näidata üles huvi nii võõra päritolu kui tema rõõmude ja murede vastu.

Viimase aastakümnega on eesti rahvas suutnud tõestada, et oleme võimelised ja valmis muutumakoos maailmaga ning sellest tuleneva mõjutustega lähiümbruskonnas.

Hoolimata maailmas ja selle tulemusena ka eesti ühiskonnas toimunud olulistele muutustele olemesuutnud tugevdada oma rahvuslikku identiteeti, keelt ja kultuuri.Eestlane hindab endiselt oma soome-ugri päritolu ja juuri. Samas ei hoia me sellest nii tugevaltkinni, kui veel 25 aastat tagasi. Suuresti tänu eesti üldrahvusliku geneetilise alusbaasi põhjalikeleuuringutele, aga ka eesti arheoloogilistele ja ajaloolistele teadustöödele oleme õppinud tunnustamaja samas ka hindama oma geneetilise päritolu mitmekesisust, rikkust ja sellest tulenevaidvõimalusi. Mõistame, et meie ajaloolised ning kultuurialased läbikäimised ja suhted Põhjamaadegaon olnud palju pikema ajalooga kui veel inimpõlv tagasi hoomati. See on aidanud meil pareminimõista ja omaks võtta Eestisse saabunud arvukaid välismaalasi ning nende kultuuri, kommete jausulise enesemääratlusega paremini arvestada.

Viimase 25 aasta jooksul Eestisse saabunud välismaalased on hästi kohanenud, sulandunud eestiühiskonda, omaks võtnud kohalikud normid ja tavad. Nad töötavad ning panustavad eestiühiskonda võrdselt põliseestlastega. Aastakümnete tagune võõristus erineva nahavärvi, kultuuri jareligiooniga sisserännanutesse on asendunud mõistmise ja toetamisega. Sellele on aidanud kaasapaljude väiksemate ja suuremate iseseisvate (võõr)kultuuriautonoomiate tekkimine, mis ei oleagressiivne ega vastandu ühiskonnale. Sellele on omasoodu aidanud kaasa üldine iibe kasv niieestlaste endi, aga ka paljude segaperede seas. Iibe loomulikku kasvu ei toeta enam ammupoliitilised loosungid ega rahalised mõjutusvahendid nagu inimpõlvkond tagasi, vaid pereväärtustekõrge teadvustamine ühiskonnas tervikuna. Segaperedes on eesti kultuur ja traditsioonid olnudviimased paarkümmend aastat au sees, lapsed räägivad eesti keelt vabalt.

Eesti keel on teinud läbi huvitava arengu.Eesti keel on jäänud püsima elujõulisena inglise keele kui universaalse rahvusvahelise suhtlemisekeele taustal. Eesti kirjakeel on lihtsustunud viisil, kus seda on võimelised võrdse kergusegaomandama nii eesti kui ka segaperede lapsed ning täiskasvanud. Grammatika lihtsustumise jakasutuselevõetud uute keeleliste võõrlaenude tulemusena ei ole eesti keel muutunud vaesemaks,vaid hoopis arenenud nii suulise kõnekeele kui kirjakeelena väljendusrikkamaks, võrdselt niisuhtlemise, tunnete väljendamise keelena, aga ka suulise ja kirjaliku teaduslik-tehniliseeneseväljendamise mõistes. See on loonud soodsa pinnase selleks, et igapäevases meedias ningomavaelises suhtlemisel kasutatakse ning koolides õpitakse korrektset kirjakeelt ja ilmekateneseväljendust. Aastakümnete eest peamiselt digisuhtluses kasutamist leidnud labasusenilihtsustatud ja lohakas eesti keel ning eneseväljendus on õnneks minevik. Omavaheliseleeestikeelsele suhtlemisele on seatud kõrged standardid ja rahvas peab sellest valdavalt kinni.Meedia toetab seda ja on selles valdkonnas selgeks eestvedajaks.Eesti keel on digitaliseeritud ja seda tunnistatakse kohaliku emakeelena ka robootika valdkonnas.Seeläbi on ta tõestanud oma elujõulisust tehnika- ja teaduskeelena, hoolimata oma väiksusest.

Nagu eespool mainitud, on eesti rahvuslik eneseteadvus arenenud ka sisemiselt. Keele ja kultuuriturvaline, tunnetatud püsimajäämine on eesti rahvuslikku konservatiivsust pehmendanudsallivuseks uuel tasandil, uute peremudelite talumine traditsiooniliste kõrval, eestlaste segaabieluderinevate rahvuste ja –rassidega, nende kaasatus ühiskonna- ja kogukonna ellu. Selle otsesekstulemuseks on üldine iibe tõus, laiaulatuslik tervislike eluviiside järgimine ning aktiivne elustiil niifüüsilisel kui sotsiaalsel tasandil, tervemad ja ilusamad inimesed, nii rühilt kui käitumiselt, lasterohkemad pered ja vähem uimastisõltuvust. See omakorda on toonud kaasa jätkusuutlikkuseühiskonnas – tervem rahvas ning kasvanud tööjõud.P

ositiivsed arengud ühiskonnas on toonud kaasa hea muutuse eesti rahvuse ajaloolises mälus.Aastakümnete tagused arutelud meedias, mis tingimustel, kui palju ning keda välismaalastestollakse valmis sulatama eesti ühiskonda, on möödanik. Elu on näidanud, et kunagised kartused, etuued võõrad võivad kuidagi ohustada ja lõhkuda eesti ühiskonda, keelt, kultuuri ja rahvuslikkueneseteadvust tervikuna, on osutunud õnneks ainult põhjendatud kartusteks. Tulemuseks on see,et omaaegne ajalooline mälestus juba pea sajanditagusest Teise Maailmasõja ajal ja järeltoimunud sündmustest, nagu sunnitud pagulus, küüditamine ja võõrtööliste kontrollimatu sissevedusõjajärgsesse Eestisse, on aastate jooksul oma teravad nurgad ajavees maha lihvinud. Nendesündmuste mõju eesti rahva ajaloolises mälus on möödunud 25 aasta valguses omandanud uuetähenduse. Valusast esivanemate kogemusest on alguse saanud uus rahvusliku eneseväärikusealustala – tunnetus, et oleme rahvusena korvanud tänuvõla nende riikide ja rahvuste ees, kes meieesivanemaid rasketel sõjapaguluse aegadel on aidanud. Oleme õppinud mõistma, et hoolimineoma kodukohast ei ole ukse sulgemine abivajajatele nii riigi kui kogukonna tasandil.

Oleme rahvusena muutunud sallivamaks, omandanud võime muutuda ning kohaneda. Olemesäilitanud uues demograafilises olukorras oma rahvusliku identiteedi, keele ja kultuuri. Meietaasiseseisvumisest on möödunud juba peaaegu 50 aastat, aga iseseisvus ja rahvuslik ning riikliksõltumatus ei ole meile iseenesest mõistetavad. Seda elatakse, tunnetatakse ja peegeldatakse igaltasandil- nii traditsioonides, esivanemate ja sünduste mäletamises ning mälestamises kui kaeneseväärika isikliku käitumise eeskujudena, tõelises peremehetundes nii enda kodus kuisuhtlemises väljapoole kogukonda ja ühiskonnaga laiemalt. Oleme säilitanud iseseisva „talupojamõtlemise“ ja suudame riigina oma areneva Eestimaa ning -rahva huvide eest seista nii Euroopakui globaalses kontekstis.

Meie riik on iseseisev ja sõltumatu järjest ligi 50 aastat. Me oleme suutnud sama külma närvi,targalt ja kaine mõistusega, nagu me 1991. aasta taasiseseisvumisaegsetes sündmustessuhtlesime nõukogude liidu dessantväelastega ja taastasime ilma ühegi püssilasuta iseseisvuse,juhtida Eesti riigi läbi rahvusvaheliste karide. Oleme uhked selle üle, et oleme täna ühes ja samasiseseisvas riigis koos Setomaaga, mis sai lõpuks peale pingelisi piiriläbirääkimisi Eestilegeopoliitilise ning rahvuslikult loogilise lahenduse.

Riik on viimase 25 aasta jooksul arenenud kooskõlas oma rahva soovide ja vajadustega.Koostöös riigi ja eraettevõtlusega on loodud moodne infrastruktuur, mis teedevõrgu ja ITlahenduste näol toetab majandust tervikuna, aga samas loonud võimaluse laiapõhjaliseväikeettevõtluse arenguks maal. Riik on jaganud mõistlikult ja vajadus- ning võimekuse põhiseltoma kohustusi piirkondlike kogukondadega kuni rohujuure tasandini välja. Selle tulemusena onvähenenud riigi ja kohaliku omavalitsuse roll elu korraldamisel ka maapiirkondades, seda jagataksejuba ammu kohalike kogukondadega. Paljud riigiametnikud ja suurkorporatsioonide palgatöötajadon loobunud palgatööst ning asunud väikeettevõtjana koostööle riigiga oma kodukohas, ollessamal aktiivsed kogukonna liikmed.

Nõuded riigiametniku kompetentsile on kasvanud, sest ametnike arv on vähenenud ning nende rolloluliselt suurenenud. See on vähendanud onupojapoliitika võimalikkust riigiametites jaebakompetentsed otsused on tulnud avalikuks kiiresti, mis on omakorda võimaldanud nendeotsuste kahjulikke ja pika-ajalisi järelmõjusid vähendada. Koostööd eraettevõtluse ja riigi vahel onpikka aega iseloomustanud mõistlikkuse, õigluse ning teineteisega arvestamise printsiip.Ebakompetentsus ei ole enam ammu väga levinud ega agressiivne nähtus. Selline riigi tegevus on omakorda toetanud kogukondliku ühiskonna välja arenemist . See on kaasatoonud viimase paarikümne aasta jooksul linnaelanike liikumise linnadest ja suurematestkeskustest eemale ja mitte ainult linnasüdamest linnade ja keskuste äärealadele. Juba pikalt onolnud võimalus ja väga paljud on kasutanud seda kolimiseks juurte juurde maale, võimalusel omaesivanemate talukohtadesse. Arenenud taristu on loonud võimaluse, et oma mobiilse kontori võibpüsti panna ka Eestimaa kaugeimas nurgas – piltlikult öeldes keset tihedat metsa või mere ääreskivi peal. Inimtühi loodus ei tähenda enam seda, et sealt ei ole võimalust saada kiiret ühendustvälismaaga või ei ole võimalik ühel või teisel viisil toota energiat püsivaks arenenud elutegevuseks.Tolmuvaba teedevõrgustik tagab kiire ligipääsu ka kõige kaugematesse Eestimaa nurkadesseaastaajast hoolimata. See toimib kahesuunaliselt. Ühelt poolt tagab ligipääsu riigi esmatasanditeenustele (kiirabi, tuletõrje), aga teisalt võimaldab ligipääsu suurematele transpordisõlmedeleedasiliikumiseks kuhu iganes maailma ja samas võimaldab liikuda kultuuri nautima lähematessekeskustesse.

Eesti on liikunud rahulikus ja turvalises majandamise tempos, suuri üllatusi pole olnud. Võiksjustkui öelda, et pealtnäha elu justkui seisaks paigal, aga tegelikult liigub rahulikus kaalutletudrütmis edasi. Riik toimib ega ole liigselt ideologiseeritud. Sõnavabadus toimib ja tuleb rõõmu tunda,et demokraatlik võimude lahususe printsiip on endiselt au sees ja reaalsus.

Kogukond on muutunud eesti elu oluliseks tugitalaks.Mobiilsete töökohtade võimalus on taganud elujõuliste keskustest kaugemale jäävate kohalikekogukondade taastekkimise endiste väiksemate külade või suuremate üksikkülade taassünni läbi.Kogukond hoiab kokku, suuremad ja kogu kogukonda puudutavad ettevõtmised planeeritakse javiiakse ellu koos. Kuna ise tehakse ja vastutatakse, siis keskkonna teadlikkus ja selle eesthoolitsemine on väga kõrge. On tekkinud ja elujõuliselt arenenud uus kogukondlik mõtteviis. Veelinimpõlv tagasi oli üldlevinud mõtteviisiks – mis kasu mul on kogukonnast ehk mida ma sellelt saan.Nüüd uus juurdunud ja levinud mõtteviis on – mitte mida mina kogukonnalt saan, vaid kuidasigaühe meist panustades kõigil paremini hakkab minema ja ühiselt hea on olla. Valitsevaks onmuutunud mõtestatud koostegemise rõõm. Selline muutunud kogukond tagab olemuslikult turvaliseelukeskkonna, nii vaimselt kui füüsiliselt.

Kaugel mõne Eestimaa nurgas elamine ei tähenda enam sunnismaisust, mille eest noorempõlvkond paaniliselt põgeneb. Arenenud taristu annab võimaluse luua kaasaegset elukeskkonda kaääremaal. Samas ühendatuna vanade traditsiooniliste ja ökoloogiliste ehitustraditsioonidega onolnud paljudel võimalus luua endale hubane kaasaegsete tehniliste lahendustega kodu. Siit onsaanud alguse vanade esivanemate traditsioone järgiv elustiil, kus loodusega kooskõlas elamineannab nö tagumikutunde, et oled juurtega kodus. Seda võimendab vana taastatud ajalooline kaev,esivanemate poolt ammu või uue pere poolt värskelt istutatud näiteks tamm, pärn, kask võipihlakas nn koduhoovi hingepuuks. Selle loomulikuks osaks on lasterohke pere. Kogukonnajätkusuutlikkuse tagabki positiivne iive. Seda ei toeta enam poliitilised loosungid ega rahalisedmõjutusvahendid, nagu inimpõlvkond tagasi, vaid pereväärtuste kõrge teadvustamine ühiskonnastervikuna. Töökohtade „globaliseerumine“ on andnud ääremaadele rahalise sõltumatuse javõimaluse, mistõttu kolmas, rääkimata neljas laps ei vii enam ammu peret vaesuse piirile.Vastupidiselt on selliste perede väärtus kogukonna silmis kõrge. Pereväärtused on kogukonna jaka laiemalt ühiskonna väärtuste¬hierarhias kõrgel kohal. See tähendab, et lapsed sünnivadarmastusest ning et isa, ema ning laps moodustavad armastuse võrdkuju. See mõjutab meieigapäevaseid otsuseid nii pere loomisel kui ka eneseteostamisel, tagades nii pere, kogukonna kuika riigi tasandi toimimise.

Väiksemates kogukondades saadakse väikelaste hoidmise ja laste koolitamisega kenasti hakkama,selles osalevad mitte ainult riiklikud lasteaiad ja –koolid, vaid seda tehakse koostöös ja kohapealtäiskasvanud inimeste osalusel. Ja need inimesed ei ole mitte ainult lapsevanemad, vaid ka vananingvanavanemad, kes on nooruslikud vaimult ja hingelt. Nad on valmis panustama tänutervislikele eluviisidele ja kõrgele töövõimele ning -eale. Töötavad vanavanemad ei tähenda enampõlvkondade vahelise tarkuse ja kogemuse vanematelt lastelastele ülekandumise katkemist, vaidsee on hakanud uuesti toimima aastakümnetetagusest perioodilisest tagasilangusest hoolimata.Moodsad töötavad lapsevanemad tahavad ja suudavad vajadusel hoida ning kasvatada omalapselapsi, avardades nii oma laste eneseteostamise võimalusi. Modernsed elu arenguga sammupidavad vanavanemad on muutunud oma lapselastele huvitaks „nagu vanaema õunapuu otsas“,kes võlus igasuguseid huvitavaid seiklusi välja. Vanad traditsioonid on taas ellu ärganud jasegunenud uutega, nagu kasvõi pühapäevased pannkoogid pereringis. Elutempo on aeglustunudja ühised perelõunad annavad võimaluse jutustada lastele lugusid meie juurtest, päritolust ningkirevast isikliku kogemusega läbipõimunud lähiajaloost, et oma pere mälu ja kogemus ei kustuks.See kõik on loonud tingimused noorele põlvkonnale hakata sünnitama nooremas eas ja andnudvõimluse luua paljulapselisi peresid. Suurpered on ühiskonnas kerkinud taas au sisse.

Kogukonnad on seadnud omamoodi uued standardid riigi toimimisele, sest kogukond saab hästihakkama. Tulemusena on riigi roll igapäevase elu korraldamisel vähenenud. Kogukond loob kaomad kogukondlikud traditsioonid – kogukond seab toimimis- ja suhtlusstandardid ning peabnendest kinni. Samas ei lasta nendel stagneeruda, vaid ollakse valmis aja muutudes avatultmuutustega standardeid ümber vaatama ja kohandama. Kogukondlik eluviis tagab selle, etarenguprotsessid jätkuvad, et kõikidel traditsioonilistel ja uuenduslikel arenguteemadel jätkub pidevarutelu, mille tulemusena üksmeel saavutatakse kiiresti, ilma et protsess ise arengut pidurdamahakkaks. Selle aluseks on esivanematelt päritud talupojamõistus, kestvuse ning jätkusuutlikkusepõhimõtted.

Sellises kogukonnas soovivad inimesed rohkem teineteisega suhelda, kokku saada ja ühiseltmidagi teha.Digivahenditega mehaaniline suhtlemine on siin teisejärguline, suhtlemine toimub enam silmastsilma.Ometi jääb digimeedial oma kindel koht, see loob ühenduse välismaailmaga. Veebikasutatakse igapäevase palgatöö tegemiseks ja info hankimiseks, samas mõttemudelid ning –struktuurid loome ise. Iseseisev mõtlemine ja info analüüs käivad käsikäes.

Arenenud taristu on andnud võimaluse äärealadelt reisida kiirelt ükskõik millisesse maailma punkti.See annab võimaluse eneseteostamiseks nii noortele kui vanadele. Inimesed saavad lihtsalttööalaselt liikuda või minna õppima kuhu iganes. See toetab noorte soovi midagi ära teha, mis teebnad elurõõmsaks ja ettevõtlikuks. Sellega kaasneb sisemine püüe paremuse ning pidevaenesearengu suunas.

Meie Eesti on lasterohke, hooliv, salliv, kaasav, koostöötav, ühendav, mõtlev, loov, ennastteostav,arenev, tasakaalukas ja turvaline – ühesõnaga jätkusuutlik kogukondlik Eesti.

Arutelu juhtis_ Margus Saks
Arutelul osalesid: Hillar Viks, Vincent Stein, Triin Naudi, Ragnar Kuuse, AnnVainlo, Jan Vutt, Urmas Johandi, Erkki Ehrlich, Ivar Mägi ja Margus Saks
Millal arutelu aset leidis: 14.08.2015
Kus arutelu aset leidis: Arvamusfestivalil