Mõte

Küsida või mitte? Ikka #küsi

Hea arutelu aluseks on koostöö, kus oma roll on osalejal, arutelujuhil kui ka kuulajal. Hea arutelu tunnuseks on kaasatud publik – nii passiivses kui aktiivses vormis. Seda mitte ainult sellepärast, et igaüks end hästi tunneks, vaid selleks, et arutelu publiku tähelepanekute ning ideede kaudu võimalikult palju areneda saaks. Küsimuste küsimine on hea viis, kuidas kuulaja saab arutelul kaasas olla, kirjutab SpeakSmarti arutelujuht Kristin Parts. 

Hea küsimuse valem on lihtne. Hea küsimus rahuldab minu kui küsija uudishimu, pakkudes samal ajal mõtteainet ka minu vestluspartnerile ja teistele arutelu kuulajatele. Sellest tingituna on hea küsimus teemakohane ning lähtub käimasolevast arutelust. Head küsimust saab küsida vaid arutelu tähelepanelikult kuulates (loe Arvamusfestivali blogist ka Marleen Pedjasaare 2018. aasta artiklit “Kuula ja sa näed”). 

Kas küsida?

Kuigi antud kirjatüki lõpuosas jagan mõningaid näpunäiteid, mida hea küsimuse esitamiseks soovi korral järgida, ei tasu sellest teha järeldust justkui küsimine oleks mingisugune kõrgem teadus ja igaühe küsimused poleks oodatud. Vastupidi. Arvestades sõna ja keele piiratust ning inimeste vahelisi erinevusi, on arusaamatus, ebakõla, erimeelsus ning konflikt inimsuhtluse loomulikud osad. Selliste olukordade lahenemise üks võtmekohti on justnimelt küsimuste küsimine. Hea küsimus aitab teemapüstitust arendada ning vestluse või arutelu eesmärki paremini täita.

Mõttega arutelu kuulates on paratamatu, et vahel jääb mõni lause segaseks, sõnavõtt puudulikuks või seisukoht nõustumatuks. Kui nii tunneb üks kuulaja, on tõenäoline, et samu tähelepanekuid on teinud ka teised. Seega aitab küsimuste küsimine ühelt poolt tagasisidestada, teisalt täiendada arutelu nõnda, et suurema hulga inimeste ootused oleksid täidetud.

Keskmine inimene võib leida ennast olukorrast, kus küsida justkui tahaks, kuid enesekriitika hoiab tagasi. Kontrollmehhanismina võib endalt küsida, kas minu küsimus võiks olla huvipakkuv ka teistele kuulajatele. Kui vastus on jaatav, siis on küsimusel kindlasti arutelus oma koht ning ka küsimusele “kas küsida” peaks vastus olema “jah”.

Kuidas küsida?

Lihtsuses peitub võlu. Klassikaline murekoht seisneb tihti hoopis n-ö tekkivas monoloogis. Juhtub sageli, et küsijal on väga hea põhiküsimus, kuid seda suuliselt vormides tekib vajadus lisada sinna juurde mitu selgitavat lauset, paar näidet ning vahel mõned lisaküsimused. Debati olukorras juhtub siis tihti, et küsija peamise mõtte tuum läheb kaduma ning vastatakse vaid mõnele kuuldud märksõnale. Sellise olukorra vältimiseks aitavad mõned lihtsad nipid:

  • Mida lühem ja konkreetsem on küsimus, seda suurema tõenäosusega on see üheselt mõistetav nii küsija, vastaja kui ka kuulaja jaoks. Seeläbi saab küsimus kindlamalt oodatud vastuse. 
  • Tasub alati küsimus enne esitamist enda jaoks sõnastada. Sageli tuleb kuulajal oma küsimisjärge oodata ning küsimuse algne mõte võib hakata ununema, samuti segab inimesi tihtipeale harjumatu avaliku esinemise olukord, kus vahel on küsija poole suunatud isegi kaamera ja mikrofon. Selliste ootamatuste vältimiseks kirjutavad isegi väga kogenud kõnelejad ning väitlejad oma küsimusi üles, et see õigel hetkel võimalikult efektiivselt esitada.
  • Viimaseks, ja võib-olla kõige olulisemaks, on hea küsimus sõbralik, toetav ning hinnanguvaba. On lihtne vastanduda ideedega, millega ei saa nõustuda, on arusaadav tunda emotsiooni kõnelejat torkida, nügida ning oma väiteid kaitsma sundida. Mõlemat on võimalik ning sageli ka vajalik teha, kuid kumbagi ei tasu teha halvustavalt või solvavalt. Kõige lihtsam viis tulist arutelu edasi viia, on jääda ise rahulikuks. Hea küsija, ühtlasi ka kõneleja ja kuulaja, on võimelised eristama inimest tema seisukohast ning seeläbi küsima ka küsimusi, mis on suunatud väljaütlemiste, mitte inimese enda pihta. See suurendab lootust küsimusele ka sisuline vastus saada ning aitab arutelul tervikuna areneda.

Rattaga Arvamusfestivalile!

Rattasõidu fännid armastavad väljakutseid ja huvitavaid sihtkohti ning mis oleks veel lahedam kui ühine sõiduelamus Arvamusfestivalile! Energiapöördeala korraldajad võtavad tänavusel festivalil teist korda ette rohelist liikumisviisi propageeriva rattaretke ning kutsuvad kõiki rattasõidufänne osalema.

Energiapöördealal on plaanis mitmeid arutelusid rohelisema tuleviku teemal ning kui tihti räägitakse, et mis see üks inimene ikka nii suurtes ja globaalsetes valdkondades kui energeetika muuta saab, siis jättes Arvamusfestivalile tulekul fossiilkütused kasutamata, saab igaüks väga konkreetselt energiapöördele kaasa aidata. Hea tuju, uued tuttavad ning sportliku hommikupooliku saab boonusena kaasa. Eelmisest aastast meenuvad mitmed hobiratturid, kes varem festivalil käinud polnudki, kuid tänu ühisele rattasõidule nüüd Arvamusfestivali fännid on. Ehk tuleb sel aastal ka vastupidi fänne juurde ehk Arvamusfestivalil osalejaid, kes tänu rattaretkele endas tulihingelise ratturi avastavad.

Foto: Arvamusfestivali rattaretke osalejad 2018. aastal

Tallinnast algavaks trassiks oleme valinud huvitava ja väiksema autoliiklusega ca 100 km pikkuse teekonna, mis läheb läbi Peningi, Kõrvemaa, Albu ja Roosna-Alliku. Liituda saab ka poole pealt, kus ametlik vahepeatus koos kehakostitusega toimub. Tallinnast startides liigume kahes grupis: rattafanaatikud, kel eelmisel aastal oli keskmine sõidukiirus tugevas vastutuules 28 km/h. Teise grupi tempo on rahulikum ja sobib ka nö pühapäevasõitjatele. Mõlemat gruppi abistab vajadusel turvaauto.

Rattaretke start on reedel, 9. augustil kell 8.00 Tallinnas Pirita velodroomi juures! Paidesse jõuavad esimesed ratturid kella 12 paiku.

Rattaretke korraldavad Taastuvenergia Koda ja Sunly koostöös Arvamusfestivali Energiapöördealaga, kust saab ka vastuseid kõikidele tekkivatele küsimustele. Lisainfo lisandumas jooksvalt: https://www.facebook.com/events/307755436774839/

Tekst: Tuuliki Kasonen / OÜ Sunly

Peeter Saari: Keel laguneb peast

Emakeelsest teaduskeelest loobumisel ähvardab meid keskpärane mõtteruum, mida iseloomustab üksnes eesti-inglise keele vaesestunudlihtsustunud segu, kirjutab akadeemik Peeter Saari Arvamusfestivali ja Eesti rahvusülikool 100 artiklitesarjas «Teadlased Eesti tulevikust» Postimehes.

Sõna «teaduskeel» guugeldamine toob välja umbes paarkümmend tuhat viidet eestikeelseile allikaile. Juhtumisi võib kohe nimestiku algusesse sattuda kõrvuti kaks pealkirja: «Maarja Vaino: keele säilimiseks peab säilima teaduskeel» ja «Margus Niitsoo: mida kiiremini eesti teaduskeel sureb, seda parem». Esimese arvamusloo autor on eesti kirjandusteadlane ja Tallinna Kirjanduskeskuse direktor, teise autor aga arvutiteadlane, Tartu Ülikooli õppejõud ja ettevõtja.

Küüniline lugeja võib seepeale öelda, et no muidugi – kumbki leer lihtsalt kaitseb oma leivakannikat. Nagu ikka ja jälle, koduselt rukkilillelõhnaline humaniora versus kosmopoliitselt metallilehaline või valemikribuline realia.

Alljärgnevas üritan ma teemale läheneda füüsikaseaduste toel. Ehkki nende ülekantavus humanitaaria valdkonda piirdub pigem vaid kvalitatiivsete analoogiatega, on nad objektiivsed ja ranged. Eks proovige gravitatsiooniseadust ignoreerides lendu tõusta kuurikatuselt alla hüpates.

Seepärast võib ühiskonnanähtuste nägemine läbi füüsikaterminite emotsioonivaba prisma selgendada pilku ja võimaldab ette aimata arenguid. Ma ei paku lahendusi. Jäägu need pädevate asjatundjate ja otsustajate leida. Ma hoidun ka – välja arvatud ehk päris lõpus – eetiliste hinnangute andmisest.

Kes ei sooviks soojal suvepäeval jahedat õlut? Mida külmem, seda parem! Kui aga panna pudel sügavkülma, juhtub varsti teadagi mis: õllest saab mittejoodav pruun sogane jää. Pealegi paisub tema ruumala äkitselt sedavõrd, et pudel võib puruneda. Füüsikaterminites: toimus faasisiire, kus temperatuuri pidevalt langedes selle teatava väärtuse juures muutuvad hüppeliselt aine olek ja omadused.

Tavaettekujutuse järgi on mingi mõjuri põhjustatud muutus proportsionaalne mõju tugevusega ja seega mõju väikese muutuse tagajärg eeldatavasti samuti väike. Komplekssüsteemide teooria järgi kehtib selline lihtne seos nn lineaarsetes süsteemides, millena aga kirjeldatakse vaid osa eluta ja elusas looduses – aga ka inimühiskonnas – eksisteerivaid nähtusi.

Faasisiire on aga rängalt mittelineaarne nähtus, mille käsitlemiseks on välja arendatud ka füüsikast kaugeteski valdkondades rakendatavad üldised matemaatilised teooriad, sh katastroofiteooria jt. Seepärast pole sugugi nii, et võime ülikoolide reitingus kõrgema koha püüdlemiseks või omamaiste tudengite vähesuse kompenseerimiseks muudkui tõsta ingliskeelsete õppekavade protsenti, ilma et see eesti teaduskeelt eriti mõjutaks ja õppekeelte kasutust tasakaalust välja viiks.

Ülikoolis pole nii nagu parlamendis – et kuni 51 protsenti hääli on n-ö omade käes, on ka jäme ots omade käes. Teadusseminaris piisab ühest võõrkeelsest osalejast, et toimuks üleminek inglise keelele. Kusjuures, kui välismaalane pole ajutine külaline, vaid juba aastaid kohalik ning ehk eesti naise/mehegi võtnud, siis pole see keelesiire enam eestlaste viisakuse, vaid teatava muu omaduse avaldus.

Iirimaal toimus siire inglise keelele 19. sajandil kõigest mõne inimpõlve jooksul – katoliku kiriku survel iiri keele koolidest kaotamise tagajärjel. Ajendiks olnud ka ametlikult heakskiidetud katoliikliku piiblitõlke (Biobla Naofa) puudumine (siit meeldetuletus, et meie teaduskeele elujõu tagamiseks on ülioluline heade eestikeelsete kõrgkooliõpikute olemasolu).

Vaatamata iiri keele riigikeele staatusele ning arvukatele pingutustele keelesiiret tagasi pöörata, kasutab praegu Iiri Vabariigis iga päev iiri keelt vaid 6,3 protsenti elanikkonnast ja 67,3 protsenti ei tee seda mitte kunagi.

Kuidas meist suuremgi rahvas omakeelset kõrgharidust kaitseb, selleks sobib näitena maailma ülikoolide saja parima hulka kuuluv Leuveni katoliiklik ülikool Belgia flaamikeelses põhjaosas.

Seal on riiklikult kehtestatuna ingliskeelsete õppekavade osakaalu ülempiir kuus protsenti bakalaureuseastmes ja 20 protsenti magistriastmes, kusjuures permanentsele kohale valitud akadeemiline personal peab kolme aasta jooksul omandama flaami keele B2-tasemel (värsked ametlikud andmed, saadud TÜ professorilt Birute Klaas-Langilt, kes käesoleva arvamusloo kirjutamise ajal parajasti Leuveni ülikoolis viibis ja need autori küsimise peale välja uuris).

Faasisiiretes on oluline mõiste «kriitiline punkt», kus mõjurite mittelineaarne toime kasvab drastiliselt ja kaovad faase eristavad omadused ning tekib ebamäärane segaolek. Samamoodi tekib ka pidžin: kahe keele vaesestunud-lihtsustunud segu.

Kui pealekasvav teadlaste põlvkond ei tunne emakeelseid termineid, aga inglise keelt vallatakse vaid kõnekeelse žargooni tasemel, muutub nende väljenduslaad erialapidžiniks. Tagajärjeks võib kujuneda primitiivne pidžinmõtlemine ja vastav väljendusvõime, mille ilmingud tudengite hulgas ongi täheldatavad.

Aga ka meie üldkeel vaesestub anglitsismide levides. Nii näiteks on isegi telediktorite jutust ja keelekorrektuuri läbinud meediatekstidest täiesti kadumas sõna «arv», mida kontekstist olenemata asendatakse «numbriga». Või näiteks mitmesuguseid täpseid ja nüansirikkaid nõusolekuhüüatusi asendav «absoluutselt», mis Ameerikas on juba ammu pandud keelest väljarookimist väärivate sõnakõlksude ja parasiitsõnade nimekirja.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et isegi emotsioonivabalt täppisteaduslikult teemale lähenedes on ilmne, et lastes keelevalikuil akadeemilises (aga ka avalikus) sfääris minna vähima energiakulu printsiibil isevoolu, taandub eesti keel köögikeeleks, millel pole – nagu peatuks jäänud kukel, kes veel köögis ringi lennata rapsib – enam pikka eluiga enne globaalses keelesupis ärakeetmist.

Aga on’s eesti teaduskeel ja eesti keel üldse väärtus, mille pärast peaks muretsema ja pingutama? Ka selles väärtushinnangus on loodusteadustel sõna sekka öelda. Kohanemisvõime ja arengu tagajaks eluslooduses ja ühiskonnas on mitmekesisus, mille füüsika võtab üldistavalt kokku oma loomult väärtushinnangulise terminiga «negentroopia».

Loodushoidliku ja rohelise mõtteviisi levides mõistab üha rohkem inimesi mitmekesisust taime- ja loomariigis kui väga olulist väärtust ning paljudki on valmis ennastohverdavalt kaitsma mõnd kadumisohus liiki. Miks sellist mõistmist kohtab palju vähem, kui kõne all väiksemad kultuurkeeled?

Muidugi kaob meie emakeel kunagi. Entroopia kasvu vääramatu seadus ei sureta mitte ainult keeli, vaid astronoomilises ajaskaalas lõpetab igasuguse mitmekesisuse ja üldse kogu elu Maal soojussurmaga.

Inimlikus ajaskaalas surevad ka me ema ja isa – enamasti enne meid. Kas selle paratamatusest peaks täiskasvanud inimene järeldama, et mida kiiremini tema veel hea tervisega ema sureb, seda parem? Et siis on elu vabam ega pea kulutama aega ja ressursse tema eest hoolitsemisele?

Kahe aasta eest tegi kultuurileht Sirp (kuri)kuulsaks ühe noormehe, Mikk Pärnitsa, avaldades tema arvamusloo, kus laulupidu kuulutati vabaduse nõrkuseks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks, natsismisüstiks ja veel paljuks muuks seesuguseks.

Tänavuse emakeelepäeva puhul kuulutab sama kirjamees, et keel ei vaja kaitset. Kõrvutades selliseid seisukohti käesoleva arvamusloo alguses toodud tsitaadiga arvutiteadlaselt, tõdeme, et veelahe (või rindejoon?) ei pruugi sugugi kulgeda reaalia ning humanitaaria esindajate mõttemaailma vahel. Määrav on miski muu.

3 mõtet

  • Emakeelse teaduskeele asendamine keskpärase inglise kõnekeelse žargooniga vaesestab ka meie mõtlemist. Seda on tudengite pealt juba näha.
  • Nii nagu rohelise mõttelaadiga inimesed peavad oluliseks loodusliku mitmekesisuse kaitsmist, tuleks kaitsta ka väikseid kultuurkeeli.
  • Oma (teadus)keelt kaitsevad ka Eestist suuremad riigid. Põhja-Belgia flaamid on seadnud piiri ingliskeelsete õppekavade mahule ja nõuavad personalilt flaami keele oskust.

Foto: Andres Tennus, Tartu Ülikool

Alusta arutelu veebis AFoorumis

Mis on AFoorum?

AFoorum on aruteluruum Arvamusfestivali veebilehel, kus saab Arvamusfestivali kavas olevatel teemadel arvamust avaldada nii enne kui ka pärast festivali. AFoorumis saab esitada poolt- ja vastuargumente, küsida küsimusi. 

Arutelude korraldajatel on võimalik AFoorumisse kogutud argumentide ja küsimuste pinnalt paremini ette valmistada Paides toimuvat arutelu. Pärast festivali saab postitada ka arutelude järelkajad, sh heli- ja videofailid ning tekstid, et arutelust jääks tuleviku tarbeks jälg alles. Tekkinud sisu ja mõttekaaslased võivad olla tõukeks uuele artiklile, petitsioonile, rahvaalgatusele või liikumisele. 

Vaata siit, miks AFoorum loodi

AFoorumisse saad siseneda festivali kava kaudu www.arvamusfestival.ee/kava/ või otse www.arvamusfestival.ee/afoorum. Kui oled leidnud ennast kõnetava arutelu, jäta teemasse enda küsimused või poolt-/vastuargumendid ning kutsu ka teisi sel teemal arutlema! Nii nagu arutelude programm ja arutelud sünnivad ühisloomena, nii puhume ka AFoorumile hinge sisse koos!

Vaata, kuidas AFoorumit kasutada

AFoorum on loodud koostöös Sihtasutusega Citizen OS, kes arendab e-demokraatia platvormi, mis võimaldab ühiselt teemasid arutada ja otsuseid teha. 

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Paula Kristel Kaljula

Ideed aitab ellu viia Aktiivsete Kodanike Fond

Kui oled oma head mõtted teistega läbi arutanud ja tahad neid teoks teha, siis saad taotleda selleks rahalist tuge nii praegu kui ka järgmise kahe aasta jooksul Aktiivsete Kodanike Fondist. Esimese vooru taotluste tähtaeg on 21. august 2019.

Tänavu maikuus avanes Eesti vabaühendustele uus Norra, Islandi ja Liechtensteini rahastatud Aktiivsete Kodanike Fond (Active Citizens Fund, ACF), mis toetab aastatel 2019-2023 Eesti kodanikuühiskonda 3,3 miljoni euroga. Aktiivsete Kodanike Fondi eesmärk on tugevdada kodanikuühiskonda ja kodanikuaktiivsust ning võimestada ühiskondlikult haavatavaid gruppe. Programmi abil püütakse parandada kodanikuühiskonna kestlikkust ja võimekust, tugevdades selle rolli osalusdemokraatia, kodanikuaktiivsuse ja inimõiguste edendamises ning haavatavate rühmade mõjujõu suurendamises.

Norra Saatkonna ajutine asjur Ole Øveraas ütles, et Norra jaoks on oluline toetada ühiskondade stabiilset arengut ja inimõiguste kaitsmist nii lähedal asuvates maades kui ka maailma eri paigus olevates konfliktipiirkondades. “Eesmärk on tagada, et kedagi ei jäeta teistest maha. See aitab vähendada inimeste hirmu ja ärevust ning kasvatada sidusamaid kogukondi,” sõnas Øveraas.

Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam märkis, et Norra ja Euroopa Majanduspiirkonna toetusi iseloomustab hea strateegiline läbimõeldus, mis tähendab pikaajaliste ühiskondlike muutuste tähtsustamist. “Väärtusi on keeruline kasvatada, aga mida tugevam on meie kodanikuühiskond, seda raskem on neid lõhkuda. Stabiilsed rahastusvõimalused on hädavajalikud, et aidata kaasa vabaühenduste missioonile luua sidusamat ühiskonda terves Eestis,” tõdes Hellam.

Vabaühenduste Liidu juhataja Kai Klandorf lisas, et toetusprogrammi on Eesti vabakond oodanud pikalt. “See aitab vabaühendustel ellu viia pikaajalisi ja mõjukaid algatusi, edendada koostööd ning teostada oma huvikaitset, millest võidab lõpuks kogu ühiskond,” märkis Klandorf.  Ta avaldas lootust, et eesootavate aastatega suudetakse fondi toel peale kasvatada järgmine võimekate ühiskondlike muutuste eestvedajate ning eeskujude põlvkond.

Programmi eesmärkide saavutamiseks korraldatakse 5 vabaühendustele suunatud avatud taotlusvooru. Mai lõpus avanes esimene taotlusvoor keskmise suurusega ja suurtele strateegilistele projektidele, mille kestuseks on 18-24 kuud. Taotluste esitamise tähtaeg on 21. august 2019 kell 23.59 Eesti aja järgi.

Eestis on fondi operaatoriks Avatud Eesti Fond koos Vabaühenduste Liiduga. Programmi viiakse Euroopa Majanduspiirkonna toetuste abil ellu viieteistkümnes Euroopa Liidu riigis – nii Kesk- ja Lõuna-Euroopas kui ka Baltikumis.

Täiendav info detailsete taotlemise tingimuste ja abikõlblikkuse reeglite kohta on saadaval Aktiivsete Kodanike Fondi kodulehel www.acf.ee

Lisainfo:
Ksenia Gutnitšenko
ACFi programmi koordinaator
ksenia@oef.org.ee

+372 555 63 398

Arvamusfestival hoiab keskkonnasõbralikku joont #heakliima

Paides toimuva seitsmenda arvamusfestivali juhtmõte on tulevik, mitmetes aruteludes tuleb juttu meie planeedi väljakutsetest ning noortega peab kliimadialoogi president Kersti Kaljulaid. Festival hoiab läbivalt keskkonnasõbralikku joont, seda nii toitlustuse korraldamisel, ala ülesehitusel kui omatoodete puhul. 

Festivali eestvedaja Maiu Lauringu sõnul on tulevikust rääkides võimatu mööda vaadata küsimusest, kuidas oma käitumist öko- ja kliimakriisi kontekstis muuta. “Suurüritused toovad kokku palju inimesi, kes kõik tahavad end hästi tunda, süüa ja juua. Seda saab teha palju keskkonnasõbralikumalt, kui oleme seni harjunud. Arvamusfestival püüab festivali ala üles ehitada, toitlustust ja jäätmekäitlust korraldada võimalikult jätkusuutlikult ja vastutustundlikult ning kutsume ka oma külalisi sellele kaasa aitama,” ütles Lauring.

Festivali toitlustustajad kasutavad üksnes komposteeritavaid toidunõusid ning jooke pakutakse Eesti Pandipakendi pestavatest panditopsidest. Festival soovitab nii külastajatel, aruteludes osalejatel kui vabatahtlikel kaasa võtta oma joogipudeli, mida saab festivali alal veega täita. Prügi kogutakse liigiti ning seejuures on abiks festivali rohesaadikud. Olulise uuendusena kogutakse külastajatelt komposteeritavad toidunõud ning biojäätmed muudest jäätmetest eraldi ning need lähevad Väätsa prügilasse kompostimisele. Komposteeritavate nõude tarnepartneriks on Mixpack.

Jätkusuutlikkust peab festival silmas ka omatoodete puhul. Festivali särgid loob väärtustava taaskasutuse meetodil rõivadisainer Reet Aus. Festivali plakati pildiga kandekotid valmistab tekstiilijäätmetest sotsiaalne ettevõte MTÜ Töötoad, mis pakub tööd erivajadusega inimestele. Puidust kõrvarõngad ja prossid on käsitööna valmistatud ja värvitud, märkmikud taaskasutatud paberist. Festivali sümboolikaga veepudelid on korduvkasutatavad ja BPA-plastiku vabad. Arvamusfestivali autopartner Topauto tutvustab festivalil gaasiautot SEAT TGI, mis tarbib keskmisest vähem kütust ning tekitab poole vähem müra.

Arvamusfestival toimub 9. ja 10. augustil Paides. Festival toob kokku Eestist ja maailmast hoolivad inimesed erinevatest kogukondadest, et läbi tasakaaluka arutelu luua paremat arusaamist iseendast, teineteisest ja maailmast. Kliima ja keskkonna teemadel toimuvad arutelud Hea kliima, Meie tuleviku, Energiapöörde, Tulevikuinimese ja lastearutelude aladel. Täpsemalt vt kavast.

Festivali toetavad Kodanikuühiskonna sihtkapital, Tartu Ülikool, Eesti Vabariik 100, Swedbank, Telia, Briti saatkond Eestis, Paide linn, Järvamaa omavalitsuste liit, Euroopa Parlamendi infobüroo ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis. Arvamusfestivali autopartner Topauto tutvustab festivalil gaasiautot SEAT TGI, mis tarbib keskmisest vähem kütust ning tekitab poole vähem müra.

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Kermo Vahula

Arutelust algatuseni. Alusta juba täna! #rahvaalgatus

Rahvaalgatus.ee kutsub festivalil toimuvate aruteludega seotud algatusi juba praegu oma keskkonda üles riputama. Kui sul on suurepärane idee või oled märganud teravat probleemi, siis ära pelga ning alusta rahvaalgatust enne festivali. Siis saab algatus saab külge Arvamusfestivali märgi.

Alates 2014. aastast saavad Eesti kodanikud riigikogule ühiseid ettepanekuid esitada. 2016. aastal sündis keskkond Rahvaalgatus.ee, mille kaudu on võimalik ettepanekutele koguda digiallkirju ning ühine pöördumine parlamendini toimetada. 

Arvamusfestivali aruteludest on tänaseks sündinud kaks rahvaalgatust. Eesti Roheline Liikumine algatas PÕXITi ehk põlevkivienergeetikast väljumise strateegia ning Päästeliit ilutulestiku maksustamise vabatahtlike päästjate toetuseks. Aitäh, et olete rajanud teed ning oma arutelu algatuseks vorminud!

Tänavu kutsub Rahvaalgatus.ee algatusi looma juba enne festivali. Paides Keskväljaku alal on üles seatud Rahvaalgatus.ee telk, kus oma algatusele tähelepanu saada ning toetajaid ja allkirjastajaid leida!

Kolm sammu enne festivali:
1) loo algatus rahvaalgatus.ee keskkonnas,
2) kopeeri sinna oma arutelu kirjeldus,
3) kirjuta abi@rahvaalgatus.ee ning sinu algatusele lisatakse Arvamusfestivali märk.

Riigikogusse pöördumiseks vajalik 1000 allkirja ei ole väike hulk. Edukad kampaaniad vajavad toetajaid. Sinu algatust levitame Arvamusfestivali kanalites nii enne kui pärast festivali! Sul on võimalus panna kokku esimene rahvaalgatus, mis jõuaks riigikoguni kohe pärast festivali!

Rohkem infot https://www.arvamusfestival.ee/rahvaalgatus/.

Arutelulaboris küpsevad festivaliarutelud

Arvamusfestivali külalistel on aruteludele kõrged ootused ning festival on kuueaastase kogemuse pinnalt loonud arutelulabori, et aidata korraldajatel ette valmistada sisukaid ja edasiviivaid vestlusi. Küsisime arutelulabori mõtte algatajalt, festivali eestvedajalt Maiu Lauringult, kuidas arutelulabor töötab?

Arvamusfestivali külastab igal aastal  kuni 10 000 inimest ning nende festivalikogemus ja  tagasiside on meie jaoks äärmiselt oluline. Teame, et festivalil osalejad ootavad põnevaid, hoogsaid, kaasavaid ja edasiviivaid vestlusi. Festival ise arutelusid ei korralda, küll aga on meil võimalik oma kogemusi ja teadmisi jagada, anda nippe ja nõkse arutelukorraldajatele ning -juhtidele tõeliselt heade ja meeldejäävate arutelude ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks. Me soovime, et arutelust saaksid kasu nii teemaalgatajad organisatsioonid ja inimesed kui ka vestlustesse osalema tulnud huvilised üle Eesti.

Arutelulabor on formaat, kus koos oma heade partneritega nõustame ja innustame arutelukorraldajaid, kelle arutelud loovad sisu arvamusfestivalile. Meil on neile kõrged ootused ja lootused, sest festivali edu sõltub peaasjalikult ligikaudu sajast arutelu korraldavast organisatsioonist ja arutelude eestvedajatest. Arutelulaboriga oleme seadnud fookuse, et üha rohkem jagame kogemuslugusid, tutvustame aruteluformaatide rikkalikku valikut ning kogume inspiratsiooni arutelukultuuri ühiseks edendamiseks.

Milliste teemadega arutelulabor tegeleb?

Oleme tänavuse festivali arutelukorraldajatega saanud ühe korra suures ringis kokku, et rääkida lähemalt, kuidas festivali arutelukava ligi saja korraldaja koostöös sünnib ning mida meie festivalina neilt ootame. Soovime edasi anda oma parimat teadmist arutelu korraldamise kohta, innustada katsetama tavalisest erinevaid formaate ja ideid, sest festivali vabam ja positiivselt meelestatud õhustik võimaldab seda teha, ning leidma lahendusi rohkemate inimeste kaasamiseks, sest tagasisidest näeme, et inimesed tahavad ja oskavad kaasa mõelda ja rääkida.

Siin mõned näited teemadest, mida käsitleme ning mida soovitame kasutada ka teiste arutelude ettevalmistamisel, et arutelu ei jääks “õhku rippuma” (lingi taga näed ka videoid):

Esimest korda festivali ajaloos toimub esmaspäeval, 17. juunil arutelujuhtide inspiratsioonipäev. Peame arutelujuhtide sisulist ja tehnilist ettevalmistust eriti oluliseks, sest arutelujuhi käes on sisuka ja meeldejääva arutelu kuldvõtmeke! Kokkusaamisel peab inspiratsioonikõne kommunikatsiooniekspert Raul Rebane, oma kogemusi jagavad Bolti kommunikatsioonijuht Karin Kase, tehnoloogiaajakirjanik Henrik Roonemaa ning kõne- ja väitluskoolitaja Margo Loor, Koolituslabor.ee koolitaja Toomas Roolaid viib läbi väikese vimkaga arutelu laudkondades, ma ise arutan arutelujuhtidega läbi festivalile laekunud tagasiside, alakuraatorite tiimijuht Raimo Matvere tutvustab ka edasist tegevuskava, päeva juhib Foorumteatri koolitaja Nikolai Kunitsõn.

Mis kasu on arutelulaborist festivali külastajale?

Arutelulabori kutsusime ellu soovides, et arutelud tänavusel festivalil oleks äratuntavalt parema kvaliteediga. Väga oluline roll on selle saavutamisel igal arutelus osalejal. Arutelu aitavad kujundada kuulajad läbi oma küsimuste, kommentaaride, seisukohavõttude – arutelu kvaliteet sõltub kõige muu kõrval niisiis sellest, kuidas ja miks käituvad külastajad.

Soovitame festivalikülastajatel valida kavast välja ennast huvitavad teemad ja ning aktiivselt osaleda! Küsigem endalt, milline roll on minul, et arutelu saaks sisukas ja tulemuslik, et ma saaksin sealt kätte selle, mida olen tulnud otsima. Arutelukorraldajatel soovitame aga aktiivselt külastajaid kaasata – näeme, et festival võiks olla see koht, kus teadlikult rohkemate inimestega silmast-silma rääkida ning nende tunnetust ühes või teises küsimuses testida.

Arvamusfestival ei ole tarbimisfestival, vaid osalemisfestival. Festival on korraldajate, osalejate ja külastajate ühine looming ning head festivali saame teha kõik koos!

Laste depressiooni aruteluks andis põhjust elu ise

Oma kogemuslugu arutelu “Laste ja noorte depressioon” korraldamisest jagavad idee autor Mari Väärtnõu ja arutelujuht Kätlin Merisalu. Postituse lõpus jagavad mõlemad oma kolm soovitust neile, kes alles kaaluvad arutelu korraldamist Arvamusfestivalil. 

Mis arutelu ja miks korraldasite?

Mari: Teemaks oli laste ja noorukite depressioon. Põhjuse arutelu korraldamiseks andis elu ise, kuna oma töö iseloomu tõttu puutun igapäevaselt kokku lastega, täpsemalt lasteaialastega, kelle käitumine reedab emotsionaalseid pingeid nii peresiseselt kui rühmakollektiivis. Nii kurb kui see ka pole, on spetsialistid märganud laste vaimse tervise häirete olulist tõusu. Me võime oletada, mis on nende põhjustajaks, kuid tihti ei tule toime kõige elementaarsema – märkamisega.

Kätlin: Mina sattusin arutelu juhtima täiesti juhuslikult, kui soovitasin Marile hoopis noori, kes vestluses võiks osaleda. Pikalt mõtlemisaega ei võtnud, kuna teema on mulle väga südamelähedane. Miks? Uuringute järgi esineb umbes 15-20% lastest vanuses 1-15 eluaastat mõnel eluperioodil vaimse tervise probleeme ja see on teema, millest on vaja rääkida.

Arutelu väärtus teie enda jaoks ja laiemalt?

Mari: Täiskasvanu kipub lapse tundeid tihti alavääristama ning tema muresid pisendama. Arutelu võimaldas ausalt ja teadmispõhiselt avada laste ja noorte vaimse tervise häirete teemad. Arutelus osalejate poolt öeldu leidis mitmes meediaväljaandes ära märkimist. Teema leidis kajastamist ka Õpetajale Lehes. Suurimaks väärtuseks vast oligi  tuua tõsine teema avalikkuse ette ilustamata – probleem on olemas, mida nüüd edasi teha?

Kätlin: Paneeldiskussioonis osalejad, kelleks olid lastepsühhiaater Anne Kleinberg, Peaasi.ee juht ja kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa, Paide Gümnaasiumi õpilane Kaarel Vene ning Helen Voogla Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumisest, muutsid raskel teemal rääkimise lihtsaks ning loodud turvaline keskkond julgustas kuulajaid oma mõtteid avaldama ning küsimusi esitama. Ma leian, et see oligi arutelu suurim väärtus nii korraldajate kui ka osalejate jaoks.

Mari kolm soovitust arutelu korraldajale

  1. Teema valikul lähtu sügavast isiklikust huvist, võimalusel ka kogemusest.  Ole teadlik, et ühiskonnas väga ilmsete ja avalike teemade varjus peituvad veelgi olulisemad murekohad.
  2. Leia asjatundlikud osalejad. Lihtsalt tuntud nimi ei pruugi tagada arutelu kvaliteeti. Ära välista aruteluringi kutsuda mõnd skeptikut – ka see annab diskussioonile värvi.
  3. Arvesta oma rahaliste võimalustega. Arutelu korraldamine eeldab teatavaid rahalisi väljaminekuid. Kui soovid oma teemat modereerima tuntud meedianägu, kalkuleeri oma väljaminekuid erilise täpsusega.

Kätlini kolm soovitust arutelu korraldajale

  1. Ei ole olemas õigeid ega valesid teemasid. Teema, mis on Sulle südamelähedane, ongi arutelu korraldamiseks see õige.
  2. Arutelu korraldamisel loo enda ümber meeskond, kes aitab teemat avada ning mitmekesistada. Mitu pead on ikka mitu pead.
  3. Arvamusfestivali päeval ei tasu muretseda selle pärast, kas kuulajaid tuleb või ei. Iga teema jaoks on kuskil keegi.

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Kärt Vajakas

Arvamusfestivali arutelu – mida külvad, seda lõikad

Korraldasime Eesti Vegan Seltsiga üle-eelmisel Arvamusfestivalil arutelu pealkirjaga „Veganlus – enesepiiratud või tervislik toitumine?“. Tegelikult oli küsimus retooriline, sest juba teadsime vastust hästi (ja kui sina veel ei tea, siis veganlus on üks tervislikemaid valikuid). Hoolimata sellest, et me ise midagi uut teada ei saanud, oli tegemist meie jaoks väga eduka aruteluga. Külvasime sellega seemne, millest oleme juba mitu korda saaki lõiganud. Lähtusime arutelu ette valmistades kolmest põhimõttest.

Tekst: Kadri Sikk, Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige

1. Impordime teadmised
Kuna Rootsis ja Soomes on veganlus täiesti aktsepteeritud toitumisviis kõigile, kutsusimegi mõlemast riigist arutelus osalema usaldusväärsed asjatundjad, kes oskasid avada rahvusvaheliselt tunnustatud seisukohti veganluse tervisemõjude kohta. Rootsist käis ühingu Arstid Tuleviku Heaks eestvedaja, onkoloog David Stenholtz, Soomest aga Põhjamaade toitumissoovituste töörühma liige ja Helsingi Ülikooli toitumisteaduste professor Mikael Fogelholm. Meie kogemus naaberriikidega on olnud väga positiivne nii tol arutelul kui hiljem – ikka tullakse hea meelega külla ja jagatakse teadmisi.

2. Vaenlane on informeerimata sõber
Võime ju vahel pahandada Eesti tervisevaldkonna eestkõnelejate väärarusaamade üle veganlusest, kuid ega sellest keegi targemaks ei saa. Skeptikutest tondi tegemise asemel pidasime paremaks mõelda end nendega sõpradeks, kelle eksiarvamustele ruumi teha ning keda suunata infoni, mida meie juba teadsime. Selleks kutsusime neid julgelt arutelusse, oli aga küll tükk tegemist, et keegi sinna ka tuleks. Lõpuks saimegi koos väliskülalistega kokku väga erinevatel seisukohtadel asjatundjad, nende hulgas perearst dr Karmen Jolleri ja suure skeptikuna tuntud Eesti Lastearstide Seltsi juhataja dr Ülle Einbergi. Selle kõige tulemusena mõjus arutelu objektiivsemalt, aga sellest olulisemana astusime enda jaoks tähtsa sammu koostöö suunas nende organisatsioonide ja ekspertidega, kes kujundavad toitumisküsimustes Eesti avalikkuses arvamust. Lõppude lõpuks oleme ju siiski kolleegid.

3. Las asjatundjad räägivad
Meie võisime veganitena Eestis rääkida, kui hea valik see on tervisele, kuid tol hetkel meid veel piisavalt tõsiselt ei võetud. Seega tegime valiku ise üldse püünele mitte minna. Nägime vaeva ja otsisime moderaatoriks inimese, kes oli ühe jalaga kummaski maailmas: arsti ja vegani dr Marta Velgani. Asjatundlike väliskülaliste ja oskusliku moderaatoriga tagasime, et hirmujutud veganlusest said adresseeritud võrdsetel alustel ehk tervisevaldkonnas tunnustatud inimeste poolt. Lisaks nendele kolmele põhimõttele pidasime silmas soolist tasakaalu, mis õnnestus hästi. Kõige selle tulemusena oli meie arutelu tookordse festivali üks kõige populaarsematest, mida kajastati meediaski. Oleme jätkanud väga head koostööd moderaatoriks olnud Marta Velganiga, keda me eelnevalt ei tundnud. Samuti võime täna öelda, et oleme saavutanud tervisevaldkonna organisatsioonide ja ekspertide seas hea maine ning tõsiseltvõetavuse, mille pinnalt on koostööd teha juba hoopis parem.

Seega soovitan mõelda oma pikaajalistele eesmärkidele ning võtta ette hea arutelu korraldamise – see on vaeva väärt!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Kärt Vajakas

Kuidas me seda teeme? #olenvabatahtlik

Tänavu augustis toimus järjekorras kuues Arvamusfestival, mille missioon on kasvatada kodanikujulgust ning edendada arutlevat demokraatiat. Kahe päeva jooksul käis sõnarokkimas 10 000 ühiskondliku arutelu huvilist. Kuidas me seda teeme? Suuresti tänu vabatahtlikele. Kes nad on? Saame tuttavaks!

SIIT leiad fotogalerii meie vahvatest tegijatest!

Staabi vabatahtlik Kaarel Vene ja staabi juht Kristi Viimsalu. Foto: Kermo Vahula

“Nii koolisiseselt kui -väliselt on mu üheks suureks kireks olnud vabatahtlik ja korralduslik tegevus. Seetõttu olen organiseerinud mitmeid sündmusi: olin põhikooli viimasel aastal kooli õpilasesinduse asepresident, teist aastat järjest löön kaasa Järvamaa noortekogu tegevustes ja selle aasta esimeses pooles valiti mind Paide linna noortevolikogu esimeheks. Arvamusfestivali juurde jõudsin õe kaudu. Esimesel aastal olin vabatahtlik TERE-tiimis, kuid aitasin palju õde ka festivali staabis, mille eest ta ise vastutas. Sealt sain pisiku külge ning seetõttu olen viimased kolm aastat olnud festivali ajal vabatahtlikuna staabis ehk festivali südames,” jagab oma lugu Kaarel Vene, kes alles kevadel lõpetas põhikooli, ent juba võib teda nimetada staažikaks festivali vabatahtlikuks.

Hommikukogunemine. Taga keskel kuraatorite tiimi juht Raimo Matvere. Foto: Andri Püvi

Olen kuraatorite tiimi juht – minu tegevuse eesmärk on panna kuraatorid, kelle toel saavad nn lavaküpseks kõik teemaalad, ühtse tiimina tööle ning aidata neil oma teemaalasid hästi toetada ning ette valmistada. Iseäranis sel aastal, mil palju oli muudatusi ja kiireid arenguid, tuli palju keskenduda just kuraatorite tegevuse süsteemi täiendamisele ja ehitamisele. See tähendas kuraatoreid ja teemaalade eestvedajaid aitavate materjalide loomist-täiendamist, kuraatorite ühiste kohtumiste korraldamist, tegevusplaanide loomist ja jälgimist ning päris palju jooksvat suhtlust. Nüüd pärast esimest hooaega tean nii mina kuraatorite tiimi juhina kui ka kuraatorid (kellest loodetavasti vähemalt osad liituvad ka uuel hooajal), mida vaja teha, kuidas on efektiivsem tööd korraldada jne,” räägib enda rollist Arvamusfestivalil Raimo Matvere. Raimo aitas festivalile vabatahtlikuna kaasa esimest aastat, ent vabatahtlikku tööd on ta teinud “Teeme ära” juures juba aastast 2011.  

Kes on Arvamusfestivali vabatahtlik?

Kaarel ja Raimo on kaks suurepärast näidet aktiivsetest vabatahtlikest, kes alati on festivali tiimi oodatud! Meie seltskond on kirju – kooliõpilased, personalijuhid, kodanikuaktivistid, linnaametnikud, loomeinimesed, ehitajad, õpetajad ja paljude teistegi erialade esindajad on alustanud vabatahtliku tööd just Arvamusfestivali juures. 

Festivalini jõutakse enamasti oma sõprade, tuttavate, õppejõudude või töökaaslaste kaudu. Nii ka Sirli Spelman, kelle ülesanne professionaalse personalitöötajana on Arvamusfestivali tiimi vabatahtlikke leida.

Tiimitiimi eestvedaja Sirli Spelman festivalil tööhoos. Foto: Anna Markova

„Mina jõudsin Arvamusfestivali juurde läbi oma tuttava sotsiaalmeediakonto, sest nägin teda tihtipeale postitamas pilte erinevatest Arvamusfestivaliga seotud tegevustest. Esimesel hooajal olin infopunkti vabatahtlik, kuid edasine soov oli oma olemasolevate kogemuste ja teadmistega organisatsiooni toetada,“ räägib Sirli.

Sirli sõnul on festivali tiimi oodatud erineva motivatsiooniga vabatahtlikud:

  •     kohalik kogukond;
  •     vabatahtliku töö “ampsajad”;
  •     erialase kogemuspagasiga professionaalid;
  •     praktikandid;
  •     juhtimisalaste väljakutsete otsijad.

Miks olla Arvamusfestivali vabatahtlik?

Vabatahtlik töö on ühiskonnas üha populaarsemaks muutunud – inimesed soovivad lisaks igapäevatööle teha midagi väärtust loovat ka ühiskonna jaoks. Uurides põhjuseid, miks erinevate taustsüsteemide ja maailmatunnetusega vabatahtlikud meiega liituvad, kuuleme tihtipeale kolme selgitust:

  •     Soov panna senised teadmised ja oskused proovile, samas kogeda ka miskit uut;
  •     Soov leida erialaseid kontakte ja isiklikke sõpru;
  •     Soov muuta maailma paremaks paigaks!

TERE-tiimi vabatahtlikud on peamiselt koolinoored. Foto: Paula Kristel Kaljula

Kevadel Paide Ühisgümnaasiumi lõpetanud ja juba kolmandat aastat festivali ala valdkonda kuuluv TERE-tiimi vabatahtlik Piret Ranne ütleb: “Mina pean vabatahtliku töö tegemist oluliseks, et arendada oma silmaringi ning saada erinevaid kogemusi ja julgust. Seepärast meeldib mulle olla Arvamusfestivali vabatahtlik. Saame kahe päeva jooksul suhelda erinevate ning samas väga lõbusate inimestega.” 

Suur osa meeskonnaliikmeid teeb vabatahtlikku tööd just põhimõtte pärast – nad tahavad panustada just sellesse ettevõtmisse, mitte lihtsalt teha üht festivali, tänu sellele tekib ka väga tugev meeskonnatunne. “Arvamusfestivalil vabatahtlikuks olemine pole tavaline rutiinne töö. Saad näha väga paljude erinevate valdkondade telgitagustesse ning ka ise neis kaasa lüüa. Just see tõmbabki mind Arvamusfestivalile kaasa aitama juba mitmendat aastat,” lisab Kaarel.

Arvamusfestivali muudab eriliseks asjaolu, et tegemist on ühe suurima üritusega, mis valmib 99% vabatahtlike abil. Aina enam paneme rõhku sellelegi, et vabatahtlikul oleks Arvamusfestivali meeskonnas soovi korral võimalik täita erinevaid töölõike – rollid vahelduvad ning nii on võimalik omandada mitmesuguseid uusi oskusi ja pädevusi,“ kirjeldab Sirli.

Raimo toob omalt poolt välja, et kõik inimesed võiks aeg-ajalt midagi teha vabatahtlikult, et enda igapäevarutiinist välja murda. “See aitab nii põhitegevustele kaasa kui ka teeb tuju heaks. Arvamusfestivali eripära on võimalus olla osa ühe tõeliselt sisuka nädalalõpu loomisest, kuulata ise arutelusid ja olla inspireerivas õhustikus, kus on väga palju põnevaid mõtteid “õhus”. See paneb endal ka mõtted päris hästi tööle. Ja  kolmandaks Paide näeb päris nunnu välja, kui tihti sa sinna ikka niisama satud?” viskab Raimo küsimuse õhku.

Kuidas tulla Arvamusfestivali vabatahtlikuks?

Meie juurde jõuavad vabatahtlikud läbi erinevate kanalite, näiteks personaalse kutse või Facebooki meeskonnagrupi üleskutse kaudu. Suureks abiks on ka Vabatahtlike Värav, CV Online, ülikoolide karjäärilistid ning mõistagi Arvamusfestivali enda kanalid. Oleme õnnelikud, et meil on aastate jooksul õnnestunud leida meeskonda sadu inimesi, kes peavad oluliseks head arutelukultuuri ning soovivad selle arengule kaasa aidata.

Kirjutaja Stuart Garlick ja fotograaf Kermo Vahula jagavad sõbralikult töölauda. Foto: Andri Püvi

Arvamusfestivali tegevust vabatahtlike kaasamisel tunnustas Eesti Külaliikumine Kodukant koos siseministeeriumiga tänavu sügisel vanatahtliku märgisega. Arvamusfestival on sertifitseeritud vabatahtlike sõber nr 44.

Kuigi oleme eelmisele hooajale vaevu jõudnud joone alla tõmmata, planeerime juba järgmist. Selleks, et olla kursis meie vabade rollidega, jälgi Arvamusfestivali karjäärilehte https://www.arvamusfestival.ee/tulevabatahtlikuks/. Just sinna lisame esmajärjekorras infot täitmist vajavate rollide kohta. Lisaks tasub pilk peal hoida ka festivali kodulehel ja sotsiaalmeediakanalitel, sest sealgi jagame infot, milliseid vabatahtlikke parasjagu meeskonda vajame. Alati on võimalus kirjutada ka otse tiimiloome valdkonna eestvedajale Sirlile aadressil inimesed@arvamusfestival.ee. Kui mõni sõber või tuttav on varem festivali tegemisel kaasa löönud, küsi lisainfot ka temalt!

Kirjutaja Kristo Kiviorg teeb kokkuvõtet arutelust. Foto: Paula Kristel Kaljula

“Kas vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha?” #AF2018kaja

Üheks fookuseks 2018. aasta Arvamusfestivalil oli demokraatia. Me küsime harva, kuidas demokraatial Eestis läheb ning mida me teeme hästi ja mida saaks paremini teha. Vaid Eestis toimuvat vaadates ongi vahel keeruline öelda, mis seisus Eesti kodanikuühiskond on. Seetõttu oli väga huvitav kuulata demokraatiaalale kutsutud kodanikuaktiviste Ungarist, Saksamaalt ja Poolast. Lisaks kutsutud külalistele võtsid julgelt sõna Eestist pärit osalejate kõrval ka Tšehhist ja Suurbritanniast pärit inimesed ning selgeks sai, et igal riigil on oma mured ja rõõmud, kuigi oleme kõik ühtses Euroopa väärtusruumis. Arutelust täheldas enda jaoks olulisema üles Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass.

KUULA JÄRELE

Ühenduse CIVICUS esimene tegevjuht Miklos Marschall tõi Ungari näitel välja, kuidas pärast NSVLi lagunemist toimus Ungaris kiire areng liberaalse demokraatia suunas, kuid ühel hetkel muutus bürokraatlik süsteem paljude jaoks liiga aeglaseks. Ungari praeguse peaministri Viktor Orbáni edu selgitas Marschall inimeste sooviga tugeva liidri järele, kes näitaks otsustuskindlust ja kiirust.

Samas on sellise liidri esile kerkimine Ungaris viinud olukorda, kus ametkonnad on aastate jooksul täidetud vaid ühe partei pooldajatega ning peaministripartei toetab avalikke kampaaniaid kodanikuühenduste eestvedajate vastu, muuhulgas selliseid, kus neid nimetatakse riigivaenlasteks. Sellise olukorra ennetamiseks soovitasid arutelus osalejad keskenduda demokraatia hoidmisel põhiväärtuste kinnitamisele ning vähem tegeleda bürokraatia pideva kasvatamisega.

Arutelus keskenduti ka sellele, mida saaks kodanikuühendused paremini teha ning põhipunktidena toodi välja, et kodanikuühendused peaksid julgemalt poliitikasse sekkuma ning leidma uudseid viise oma mõtete edasi andmiseks. Ühe näitena võib tuua sotsiaalmeedias populaarsust kogunud logod ja pildiraamid, millega iga inimene saab kergesti oma poolehoidu väljendada ning sõnumit edastada.

Samuti rõhutati iga inimese rollile ja võimalusele ühiskonnas muutusi kaasa tuua. Poola sotsioloog Jakub Wygnański põhjendas oma aktiivsust: „Ma käitun, nagu kõik sõltuks minust. Ajalooliselt tähendab sõna idioot inimest, kes huvitub ainult oma heaolust. Mina ei soovi idioot olla.“

Kui keegi ei ole valmis muutuste nimel vaeva nägema, siis ei saa ühiskond edasi arendada. Samamoodi tõi Saksa kodanikuühenduste eestvedaja Andre Wilkens välja, et tema motivatsioon vabatahtlikuks tegevuseks on Briti kolleegi sõnad: „Kui Su lapsed ja lapselapsed Sult tulevikus küsivad, mida Sa tegid, kui Sa ei nõustunud sellega, mis ühiskonnas toimub? Kas Sa vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha isegi, kui see ebaõnnestus?“

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

ROHKEM PILTE

Kas eestlane usub õnnelikku perekonda? #AF2018kaja

Kui võtta pikk teema lühidalt kokku, siis jah – eestlane enamasti usub õnnelikku perekonda. Arutleti pigem selle üle, mida on vaja, et meil oleks õnnelik perekond. Samas taandus perekonna mõiste aruteludes paarisuhteks. Ja kui paarisuhe toimib, on ka lapsed õnnelikud, sest neil on eeskuju, kuidas olla õnnelik, kirjutab festivali vabatahtlik Lilika Torim.

Mind jäi kummitama mõte, et õnneliku suhte nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha. Mida selle all siis tegelikult mõeldakse? Mida see ühe või teise inimese jaoks tähendab? Me tegelikult tihti mõtleme ja tajume asju erinevalt. Samamoodi mõistame ka armastust erinevalt.

Ühe jaoks on armastus see, et ta teeb teise inimese jaoks kõik või et teine inimene teeb tema jaoks kõik. Teise jaoks on armastus vabadus ise otsustada, mis teda õnnelikuks teeb või lahkudes teadmine, et koosolemise eesmärk on saavutatud.

Kuna iga mõistet võib käsitleda mitmest vaatenurgast, siis ongi oluline see, et me teineteist mõistaks, et me räägiks ja kuulaks. Samas võime ka omavahel mitte nõustuda, kuid peame teise inimese arvamusega leppima, lubama tal arvata nii nagu tema arvab.

Pereterapeut Kaia Kapsta-Forrester tõi välja, et tihti sisenetakse vabaabiellu ja libisetakse abiellu ilma konkreetseid kokkuleppeid tegemata. Siis avastatakse, et olukord pole selline, nagu on ette kujutatud. Pole näiteks räägitud läbi, mida keegi ootab ja oluliseks peab, mida ise pakkuda tahab. Millegipärast on inimestel keeruline rääkida asjadest avatult ja siiralt, sellest, mida tegelikult tuntakse, kuid mis on ühe hästi toimiva paarisuhte eelduseks. See on midagi, mida tuleb ise õppida, kuna vajalik eeskuju puudub.

Arutelu ühe laudkonna eestvedaja, vaimulik Triin Käpp tõdes, et tema elus on olnud üks abielupaar, kes oli talle suureks eeskujuks, milline üks õnnelik abielu olema peaks. Ja see annab talle usu ja teadmise, et ka tema võib olla kellelegi positiivseks eeskujuks.

Mis siis, kui meil kõigil on olemas kuskil keegi, kes on meie jaoks see kõige-kõige õigem?
Mis siis, kui peamegi enne õppima läbi mitme suhte, enne kui astume sinna tõelisse liitu?
Mis siis, kui peame õppima õigel ajal taanduma suhtest, mis meile ei sobi või välja astuma suhtest siis, kui oleme sellest välja kasvanud ja see enam meile mitte midagi ei anna?
Mis siis, kui peame lihtsalt märkama ja aru saama, millal on aeg suhe lõpetada, enne kui keegi valusalt kõrvetada saab?
Mis siis, kui päriselt ongi meie jaoks keegi, kellega koos kasvada ja maailma avastada, olles hoitud ja kaitstud ka siis, kui tekivad erimeelsused?
Mis siis, kui see liidab ja tugevdab ja aitab meil iseennast paremini tundma õppida? Mis siis, kui kogu suhteteema ongi ainult selle jaoks, et iseennast paremini mõista ja armastada ning seda harmooniat ja armastuse väge kaaslasega jagades koosluua maailma?
Mis siis, kui õnn peitub iseendas?

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

 

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Mida teha, kui naised ei taha sünnitada? #AF2018kaja

Laste arvu, iibe ja rahva püsimajäämise teemalised arutelud on viimase aasta jooksul kulmineerunud. Riigikogus on esitletud rahvastikupoliitika põhialuseid, rühm ühistkonnategelasi on välja tulnud märksa selgesõnalisema dokumendiga “Eesti rahvastikupoliitika 2018-2035”, majandusinimesed kalkuleerivad lapse tulevikuväärtust (vt riigitulu.ee) jne. Kuidas jõudis nimetatud temaatika Arvamusfestivali aruteluringidesse, kirjutab festivali vabatahtlik Juhani Jaeger.

Mis siis saab? Mitte midagi

Poliitilistest jõududest initsieerisid arutlemist perede suuruse teemal Vabaerakond ja Isamaa. Kummaski arutelugurpis kulgesid panelistide mõtteavaldused sarnasel rajal. Jüri Adamsi sõnul ei ole mõistlik riigi raha eest veenda lapsi saama inimesi, kes seda ei taha. Selle asemel tuleb keskenduda nendele, kes tahavad lapsi. Kerstin Meresma märkis Isamaa alal toimunud arutelus, et esmatähtis on luua keskkond, kus noored tahavad lapsi saada. Priit Sibul, Monika Haukanõmm, Siiri Oviir jt tõid samuti esile keskkonnaga seonduvat, alustades lapserohkete perede raskustest kodulaenu saamisel kuni infrastruktuuri ja lapsehoidja leidmiseni välja.

“Ma ei tahagi veel tööle tagasi!”

Teravat vastasseisu lapserohkeid peresid toetavate meetmete osas ei paistnud. Julgen loota, et see viitab panelistide mõistlikule järeldusele, et soov saada lapsi on isiklik hoiak. Kui hoiak on lasterohkuse poolt, siis riigi ülesanne on kõrvaldada takistused ja anda soodustusi. Kui hoiak on vastu, siis on nii ehk naa liiga hilja. Täiskasvanud inimese hoiakuid raha eest ei muuda.

Hoiakutest rääkides ー Isamaa telgis kõlas nii publiku poolt kui moderaatori suust mõtteavaldus, et naine tahab varsti peale sünnitust tööle tagasi. Tunnen ja tean naisi, keda võib iseloomustada sõnadega “kes palju teeb, see palju jõuab”. Neil on juba lapsed, nad teostavad end tööl ja tahavad ka veel rohkem lapsi. Suurepärane! Tean aga ka mitmeid naisi, kes on parimas karjääri ja pereloome eas, kuid kes soovivad loobuda pikemaks ajaks tööst, et saada järjest kaks, kolm või rohkem last.

Riiklikes poliitikates kumab tihti läbi soov võimaldada naistel peale laste sündi võimalikult kiiresti naasta tööjõuturule. Sama hoiak on jõuliselt esindatud ka meedias. Kuidas peaks end selle taustal tundma naine, kes mõtleb teisiti? Ühiskond teeb talle väga keeruliseks öelda välja vastupidine arvamus: (veel) ei taha tööle tagasi!

Kestev perekond algab turvalisest suhtest

Kristina Birk-Vellemaa nimetas ühe pereloomet pärssiva asjaoluna paarisuhte madalat kvaliteeti, mis võib väljenduda näiteks mehe väheses panuses ühise kodu ja laste eest hoolitsemisse. Suhte kvaliteet oli kandvaks teemaks arutelualal Eesti Usk toimunud paneelis “Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?”. Panelistide rivi oli kõike muud kui homogeenne ー kes oma esimeses, ainsas ja pikaajalises suhtes, kes aga juba kolmandas. Osalusarutelu näitas, et sõltumata isiklikust taustast nähakse paarisuhet soodustavaid ja kahjustavaid asjaolusid pigem sarnaselt.

Dagmar Lamp tõi suhetes probleemina esile idealistlikud ootused ja enesepettusesse ideaalse kaaslase otsimisel. Seevastu kvaliteetse paarisuhte juurde kuuluvad mõistmine, lugupidamine, ühisosa leidmine jpm ei ole samastatavad armumise afektiga, vaid eeldavad pühendumist ja pikaajalist tööd teineteise ja iseenese tundmaõppimisel. Olen ammugi mõelnud, kui oluline on inimsuhete loomise ja hoidmise oskus, et inimene saaks end ühiskonnas maksimaalselt teostada. Samas ei tea ma ühtegi näidet haridusasutustest, kes on võtnud need inimeseks olemise kompetentsid oma õppeprogrammi. Ehk on siin mõttekoht hariduspoliitika kujundajatele?

Kokkuvõtlikult neis kolmes arutelugrupis kuuldu põhjal järeldub, et rahvastikupoliitika kujundamisel tuleb riigil keskenduda peredele, kes tahavad lapsi, kõrvaldada neilt takistused ja luua soodustusi. Üksnes rahalistest soodustustest siin ei piisa. Ülimalt oluline on kvaliteetne paarisuhe. Suhe ise on nende inimeste vaheline asi, kuid riigi ülesanne peaks olema anda inimestele nende väljakujunemisel – kooliõpingute ajal – teadmisi ja oskusi kvaliteetse suhte loomiseks ja hoidmiseks. Perepoliitikat peab toetama mitte üksnes rahandus-, vaid ka sotsiaal- ja hariduspoliitika.

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

“Kuidas saada palju lapsi” @Arvamusfestival2018
Osalesid Siiri Oviir, Priit Sibul ja Kerstin Meresma
Arutelu juhtis Marii Karell
KUULA JÄRELE

“Kuidas rakendada kolme lapse poliitikat?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Monika Haukanõmm, Kristina Birk-Vellemaa ja Jüri Adams
Arutelu juhtis Mikko Nõukas

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Paula Kristel Kajula

 

Rahvaalgatus vabatahtlike päästjate toetuseks kogub allkirju

Alates tänasest saab osalusplatvormil Rahvaalgatus.ee anda toetusallkirja algatusele maksutada ilutulestik vabatahtlike päästjate toetuseks. Idee koorus tänavu suvel Arvamusfestivalil toimunud arutelul. Allkirja Päästeliidu algatusele saab anda SIIN.

Algatusega soovitakse maksustada ilutulestik viisil, et igalt pürotehnikale kulutatud eurolt läheb kindel protsent vabatahtlike päästjate toetuseks. Päästeliidu teatel soovivad nad algatada arutelu ja tajuda ühiskonna hoiakut, kas ilutulestiku säärane maksustamine võiks aidata vabatahtlike päästjate rahastust vaakumist päästa ning seeläbi anda oluline panus kogu ühiskonna turvalisemaks muutumisse.

“Arvamusfestivalil toimus arutelu vabatahtlikele päästjatele üha suurema koormuse suunamise jätkusuutlikkusest. See, et ERGO Kindlustuse korraldatud arutelust sai Päästeliit idee üheks lahenduseks ning nüüd avalikkuse toetust testib, on väga väärt eeskuju,” ütles Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring. Ta tõi heaks näiteks, et eelmisest festivalist koorunud põlevkivienergeetikast väljumise ettepanek PÕXIT oli hiljuti riiklikult olulise küsimusena arutlusel Riigikogus.

Rahvaalgatus.ee projektijuht Maarja-Leena Saar Koostöö Kogust märkis, et paljud arutelud lõppevad Arvamusfestivalil tõdemusega, et mingi väljakutse lahendamiseks on vaja muuta seadust või koostada otsustajatele konkreetsed ettepanekud. “Koostöös Arvamusfestivaliga nõustame ja toetame arutelude korraldajaid, et mõtetest saaksid teod ning üks võimalus on teha lisapingutus rahvaalgatuse loomise näol,” ütles Saar.

Rahvaalgatus.ee platvormil saab pidada arutelusid ja koostada ettepanekuid ühiskonnakorralduse parandamiseks või seaduste muutmiseks. Algatustele saab allkirja anda vähemalt 16-aastane Eesti elanik. Pöördumise parlamendile edastamiseks on vaja koguda 1000 digiallkirja.

Loe Päästeliidu pöördumist Riigikogule.
Arutelu “Kui vabatahtlikkusest saab kohustus – kes tagab turvalisuse?”

Foto: Päästeliit / Jarek Jõepera