Mõte

Kuidas saada ärevushäire? #AF2018kaja

Vihmast hoolimata oli arutelule nõudlus suur ja kõik kohad olid täitunud vihmakeepides uudishimulike kuulajatega. Ka teema pealkiri oli intrigeeriv – kuidas saada ärevushäire? Mitte, et see oleks midagi, mida inimesed endale igatsevad, vaid see tunne puudutab ilmselt paljusid. Arutelu kuulas ning oma mõtted pani kirja Lilika Torim.

Ärevustundest räägitakse veel liiga vähe, kuigi see on üks kõige sagedasem emotsioon inimesel ning massidesse ei ole veel jõudnud arusaam, et see on täiesti normaalne seisund. Kui sa tunned ärevust, on hästi ja kui sa ei tunne ärevust, on ka hästi. Häireks muutub ärevustunne siis, kui see olukord hakkab meie elu segama. See tähendab, kui hakata mõnda tegevust või olukorda vältima ja see segab meie igapäevast elu.

Kuidas ise “kaasa aidata”?

Arutelus räägiti tihti selles iroonilises võtmes, lähtuvalt pealkirjast, ja toodi näiteid, kuidas ise sellele “kaasa aidata,” et ärevushäire saada või see oma lastele tekitada. Seda võib süvendada ülemäära muretsemine või mõistlike tegevuste keelamine. Näiteks kui üks lapsevanem ei luba last teise vanemaga koos suvekodusse, sest kardab, et lapsega võib siis midagi halba juhtuda. Kui lapsevanem on muretseja, siis võib arvata, et muretsejad saavad ka tema lastest. Kui vanem ütleb lapsele, et ära karda, siis õpib laps ära, et hirm on midagi, mida olla ei tohi ning hakkab seda vältima. See omakorda tekitab pinget ja ärevust.

Ärevusest kui lihtsast ja tavalisest emotsioonist võib saada häire, kui seda harjutakse maha suruma mõne nn turvalisuskäitumisega – rahustite, alkoholi, tubaka või miks mitte ka mediteerimisega. Et see ärev tunne ometi ära läheks! Arvates, et ärevus on midagi, mida ei tohi tunda, võime langeda aga hoopistükkis sõltuvuskäitumise lõksu.

Kool ärevuse tekitajana

Välja toodi ka oluline fakt, et kool on väga ärev keskkond, sest õpilane on pidevalt situatsioonis, kus teda hinnatakse. Noored on tundlikud ning tänapäeva hariduskeskkond neile tugevaks ärevushäire loojaks. Spetsialistide hinnangul tuleb iga last võtta nii nagu ta on ja anda igale indiviidile kasvamiseks ja õppimiseks sobiv pinnas. Just nagu taimed, kel on oma eelistused, kus ja kuidas kasvada, milline on õige pinnas ning paras kogus valgust ja soojust.

Kool peaks olema koht, kus on võimalus õppida nii nagu endale sobib, mitte koht, kus karta teha vigu ja olla pideva kontrolli all, kus õieti polegi võimalust oma potentsiaali avastada. Ka lill õitseb ja kasvab siis, kui tal on parimad kasvutingimused. Tekib küsimus, mida on vaja, et muutuks meie tuleviku alustalade surumine ühte kasti, oodates ainult kindlaid tulemusi, millele ilmselgelt keegi vastata ei suuda? Näib, et praegune ühiskond on suureks toetajaks ärevushäire tekkimisel.

Kas ärevus läheb tõesti ise üle?

Spetsialistide väitel ei pea kerge ärevusega midagi tegema, see on midagi, mis läheb ise üle. Oot – mis mõttes?! Läheb ise üle? Minu küsimuse peale, et kui kaua ma pean ootama, et ta ise ära läheks, vastati, et lihtsalt proovi järele ja oota.

Väidetavalt kulub selleks kümme minutit (isiklikult küll veel kahtlen selles). Tuleb teadvustada, et see on ärevus, tegeleda oma asjadega edasi ning siis see lähebki ise üle. Skeptik minus mõtleb, et eks tuleb ise järele proovida. Sest pidevalt oma ärevusega midagi ette võttes me pikemas perspektiivis hoopis säilitame, suurendame ja süvenemine seda tunnet, ega lase sel loomulikul moel taanduda.

Kui aga ärev on laps või nooruk, siis on täiskasvanute ülesanne kindlaks teha, mis seda ärevust tekitab. Tuleb küsida ja uurida ning lubada vastata ja päriselt kuulata, sest ainult nii saab ligi sellele väärtuslikule infole ja maailmale, mis on ühe inimese sisemuses. Huvi tundes ning mõista püüdes saame oma lastele pakkuda sellist keskkonda, kus nad tõeliselt kasvada ja areneda saavad. Ja siis, ärevuse tekkides, tulevad nad ise sellega toime, sest nad teavad, millega tegemist.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Arutelu “Kuidas saada ärevushäire”
R, 10. augustil 2018 turvalisuse ja tervise laval
Osalesid Katri-Evelin Kalaus, Elen Kihl, Katrin Orav, Le Vallikivi, Karina Laas. Arutelu juhtis Roald Johannson. Korraldas Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus. Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis!

Arvamusfestival õpetab noortele tiimitööd

Esimesed, kes Arvamusfestivalile tulijaid sõbraliku terega vastu võtavad, on festivali tere-tiimi liikmed – kokku ligi 50 noort inimest. Valgete nokatsitega vabatahtlike ülesanne on jagada käepaelu, hoida silma peal parklatel ja näitustel ning laiemalt kogu festivalialal. Tekst ilmus algselt ajalehes Järva Teataja.

Üleskutse festivalil vabatahtlikuna kaasa lüüa levis sotsiaalmeedias, Järvamaa koolides, noortekeskustes ja noorteühenduste listides. Järvamaa noorte kõrval olid kuuendal festivalil kambas ka näiteks Tallinna, Keila, Tartu, Põltsamaa, Viljandi ja Halliste noored.

Peale vanuse ei ole vabatahtlikule erilisi tingimusi, välja arvatud see, et nad suudaksid kaks tundi paigal püsida ega kardaks vihma ja päikest. “Esimese hooga ei küsi tõesti midagi. Ainuke piirang on vanus 14 aastat, aga kui ennast panevad kirja ka mõned 12- ja 13aastased, siis nemad tulevad tavaliselt kellegi soovitaja kaudu,” selgitas Arvamusfestivali vabatahtlik Piret Kanne, kes juhib tere-tiimi tööd teist aastat.

Seegi kord oli vabatahtlike seas kaks 12aastast tüdrukut. Nad tegid sama tööd nagu kõik teised. “Proovisin küll alguses vaadata selle pilguga, kas on midagi, mis nendevanustele paremini sobib, aga ma ei leidnud. Festivali käigus tuli ka välja, et nad väga tugevalt seisid ise selle eest, et teistega võrdsed olla,” lausus Kanne.

Noored olid jaotatud kuude tiimi, igal oma juht, kelle valimisel oli esmanõue festivalikogemus ja vanus. Tiimid töötasid kahetunniste vahetuste kaupa. Kõige rohkem oli korraga väljas käepaelte jagajaid, teised tegutsesid parklates, vabatahtlike toitlustuse juures, pakihoius ja koertehoius, samuti olid abiks infopunktis, valvasid näitusi ja hoolitsesid keskväljaku heakorra eest.

Tere-tiimi tööpäev algas kell üheksa hommikul ja lõppes kell kümme õhtul, kuid enamik noortest oli tegevuses hommikul kümnest õhtul kuueni.

Paide Hammerbecki põhikooli IX klassi õpilane Kenzo Brauer oli seekord esimest korda tiimijuht. Ta alustas vabatahtlikuna juba teisel aastal, kui oli ise alles 11aastane. “Olin siis kõige noorem ja nii väike, et mõni inimene tahtis must üle astuda. Vaatasid, mis see poiss siin parklas ikka teeb,” meenutas ta. 

Nüüd oli mitmeaastase festivalikogemusega Kenzo töö teisi juhendada, koostada töögraafikuid ja selgitada, kus miski asub. Enne festivali oli kaks kokkusaamist, kus tutvuti üksteisega, arutati hea teeninduse põhimõtteid ning jagati näpunäiteid, mida ja kuidas festivalil teha.

Piret Kanne ütles, et vabatahtliku töö on hariduse konteksti viiduna oma olemuselt üldpädevuste omandamine praktilise kogemuse kaudu. “Elus ei õpetata neid ei üksikult ega eraldi, siingi kogeme neid kõiki koos,” sõnas ta. Kanne tõi näiteks ettevõtlikkus-, keele-, suhtlus-, sotsiaalse ja kodanikupädevuse. “See kõik kokku on vastutuse võtmise õppimine alates sellest hetkest, kui sa end vabatahtlikuks kirja paned,” ütles ta.

Kanne usub, et festivali vabatahtliku töö annab palju juurde noorte enesekindlusele. “Sa astud juurde võõrale inimesele ja ütled tere, pead selgitama, miks käepaela vaja on, suhtlema autojuhtidega ja ütlema, kust tohib sõita ja kust mitte, ning olema valmis ka selleks, et mõnikord võib see kedagi pahandada,” selgitas ta.

Kanne meelest on Arvamusfestival aktiivsete noorte kasvulava. “See ongi festivali mõõdetav kasu. Meil on olnud selliseid noori, kes tulevad esimesel aastal ja ütlevad, et nad on väga tagasihoidlikud, aga püüavad anda endast parima. Paari aasta pärast on nad edukalt kandideerinud näiteks vahetusõpilaseks Ameerikasse,” lausus ta.

Seda kinnitab ka Kenzo Braueri lugu. “Festivali mõjul on minust saanud aktiivne õpilane. See andis tõuke korraldada ka koolis üritusi ja osaleda noortevolikogu töös. See on muutnud minu elu,” ütles ta suisa.

Tere-tiimi juht Piret Kanne on veendunud, et noored said festivalil suurepäraselt hakkama. Nad julgesid öelda, kui oli muresid, ja koos otsiti neile lahendus. Kannet rõõmustas ka see, et eri paigust noored paari päevaga meeskonnaks sulandusid. Nurinat ta kordagi ei kuulnud ning töö kulges mõlemal päeval kokkulepitud rütmis – naeratus näol ja rahu, ainult rahu.

Mis motiveerib noori festivalil kaasa lööma? Kenzo Brauer ütles oma tiimi kogemuse põhjal, et uued tutvused ja oskused ning laiemalt festivalikogemus. Tema lööb kaasa seetõttu, et peab Arvamusfestivali Paidele oluliseks.

Tekst: Martha-Beryl Grauberg (Järva Teataja)
Foto: Dmitri Kotjuh (Järva Teataja)

Festivalil koorunud ideed rahvaalgatus.ee-sse!

Arvamusfestival kutsub festivali aruteludes koorunud Eesti elu edasiviivad ideed riputama rahvaalgatus.ee keskkonda. See on lihtsaim ja kiireim viis oma algatust suurema avalikkuse ees testida, sellele toetust leida ning piisava toetuse korral ka parlamendile edastada. Rahvaalgatus.ee-le saab ideed panna otse AFoorumi kaudu. Arvamusfestivalist tekkinud algatused saavad rahvaalgatus.ee-s eraldi esile tõstetud.

Praegu leiab rahvaalgatusveebist kaks otseselt Arvamusfestivaliga seotud algatust. Juba enne festivali riputas Eesti Koostöö Kogu üles algatuse, et koguda sisendit strateegiale Eesti 2035. Riigikantselei strateegiabüroo on alustanud Eestile uue strateegia koostamisega, mis koondab riigisiseselt läbi räägitud ja kokkulepitud eesmärgid, loob selle põhjal kestliku finantsraamistiku ning annab aluse järgmise perioodi euroraha kasutamiseks.

Arvamusfestivali koosloomealal mängiti läbi, kuidas maailmatrendide tuultes, ministeeriumide silotorne lõhkudes ja kollektiivset tarkust väärtustades mõelda Eesti parimaks paigaks maamunal. “Kuna Arvamusfestivalil toimus mitmeid tulevikku vaatavaid ja Eestile suuri eesmärke seadvaid arutelusid, kasutab Eesti 2035 neid mõtteid väärt sisendina strateegialoomes ja tänavu septembris algavateks sisuseminarideks,” märgib Eesti Koostöö Kogu.

Teine festivalist tõukunud algatus on Päästeliidu ettepanek maksustada ilutulestikuga paugutamine vabatahtlike päästjate toetuseks. Arvamusfestivalil käidi välja idee kehtestada ilutulestikule luksusmaks, nii et igalt pürotehnikale kulutatud eurolt läheks kindel protsent vabatahtlike päästjate toetuseks. Rahvaalgatuse keskkonnas soovibki Päästeliit selle ettepaneku üle arutleda, et tajuda ühiskonna hinnangut.

“Me kindlasti ei väida, et ilutulestik oleks selgelt tajutav põhjus tuleõnnetustele, kuid ennekõike on tegemist luksuskaubaga, mille aastavahetusel, jaanipäeval, pulmades, sünni- ja muudel tähtpäevadel taevasse tulistamine on paratamatult ohuallikas, mille tagajärgedega peavad lõpuks tegelema ka vabatahtlikud päästjad,” põhjendab Päästeliit.

“Arvamusfestivalil toimuvatest põhjalikult ettevalmistatud aruteludest tekivad sageli kollektiivsed tõdemused või ettepanekud – tehke see järelsamm ja tooge need rahvaalgatus.ee-le,” kutsub üles rahvaalgatusveebi projektijuht Maarja-Leena Saar Koostöö Kogust. “Nagu kinnitasid Riigikogu esindajad Arvamusfestivalil toimunud arutelul seniste rahvaalgatuste mõjususe üle, ei pea algatus olema seaduseelnõu vormis ega algataja teadma kõiki teemaga seonduvaid strateegiaid ja arengukavasid,” lisab Saar.

Rahvaalgatusveebis saad kirja panna oma ettepaneku, kutsuda teisi kaasa arutama, kaasautoritega pöördumise teksti koostada, valminud pöördumisele digiallkirju koguda ning vähemalt 1000 allkirjaga pöördumine ühe klikiga Riigikogule saata. Ühtlasi jälgida, kuidas  parlament pöördumise üle arutab ja mida kuue kuu jooksul otsustab.

Algatuse loomise ABC:

  1. Logi rahvaalgatus.ee-le sisse
  2. Loo uus algatus. Algatus on vähemalt kolm päeva ühisloomes ehk arutelu-faasis.
  3. Kui ühisloome on lõppenud, määra algatusele lõppaeg ja suuna algatus allkirju koguma.
  4. Kui algatusel on 1000 allkirja koos, saada see ühe klikiga Riigikogu poole.

Vaata ka teisi rahvaalgatus.ee kasutamise juhendvideosid.

Kui vajad nõu, kontakteeru rahvaalgatus.ee kasutajatoega – abi@rahvaalgatus.ee.

 

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Viis küsimust demokraatiast #demokraatiaala

ÜKS. Miks liberaalne demokraatia on parem kui illiberaalne?

Kui liberaalne demokraatia väärtustab ja soodustab ühiskonnas mitmekesisust, siis illiberaalsed demokraatiad tõukuvad “enamus otsustab” printsiibist. Lisaks emotsionaalsetele teemadele nagu vähemuste õigused või surmanuhtluse taastamine, tasuks enne valimisi küsida: kas me sooviksime, et Eestist kaoksid sõltumatud ajakirjandusväljaanded, et näiteks Rahvusringhäälingu sisu kujundaks poliitiline eliit?

Et põhiseaduslikult sõltumatutes institutsioonides – nagu kohtuvõimu juures – teeksid otsuseid inimesed, kes on sinna määratud võimulolevate poliitikute poolt? Kui Maksuamet hakkaks maksuraha jaotama vastavalt poliitilisele tellimusele ja uued seadused soosiks võimulolijatega soojades suhetes olevaid ärimehi? Või et kogu meie kohta käiv isiklik informatsioon oleks näiteks sisejulgeolekule viidates kättesaadav ilma igasuguse kohtumääruseta?

Mida saab liberaalse demokraatia kaitsel ette võtta vabakond, seda küsivad Avatud Eesti Fondi arutelul laupäeval, 11. augustil kella 14-15.30 illiberaalsete jõududega vastanduvad Miklos Marschall Ungarist, Kuba Wygnanski Poolast ja Andre Wilkens migratsiooniküsimuses lõhestunud Saksamaalt.

 

KAKS. Mida tähendab “demokraatia on globaalses languses”?

Freedom House´i iga-aastase raporti kohaselt on globaalsed vabadused 12. järjestikust aastat  languses. Alates 2006. aastast on 113 riigis poliitilised-ja tsiviilõigused ning vabadused vähenenud, samas kui 62 riigis on märgatud demokraatlike õiguste ning vabaduste tõusu.

Traditsiooniliselt on Ameerika Ühendriigikide välispoliitika üks eesmärke olnud demokraatia propageerimine ja toetamine, kuid president Trump on nii oma sõnades kui ka tegudes sellest ajaloolisest põhimõttest eemaldunud. USA vähenev roll rahvusvahelistes institutsioonides nagu näiteks ÜRO ja NATO, rahvusvahelisest koostööst ja kokkulepetest taandumine (näiteks USA lahkumine Pariisi Kliimakokkuleppest) ning Ameerika välispoliitika suurenev militariseerumine on näited sellest, kuidas USA roll demokraatia kaitsja ning edendajana on vähenemas.

USA vähenev roll demokraatia edendajana maailmas ning tsiviilõiguste ja vabaduste langemine on nähud, mis lubavad öelda, et demokraatia on globaalses languses. Sellest, kuidas siit edasi minna, ootame kuulama ja arutlema reedel kell 18.00 Arvamusfestivali demokraatia alal arutelul “Kes kaitseb enam demokraatiat maailmas?” Otsa teevad lahti Mall Hellam Avatud Eesti Fondist, Andres Kasekamp Toronto Ülikoolist, Lauri Mälksoo Tartu Ülikoolist ja Kristi Raik Eesti Välispoliitika Instituudist. Vestlust juhib Erkki Bahovski, ajalehe Diplomaatia peatoimetaja. Arutelu korraldab Eesti Välispoliitika Instituut/Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.

 

KOLM. Mis on Põhjala riikide kuld demokraatia languse ajastul?

Samal ajal, kui globaalsel tasandil on märgata demokraatia langust, hoiavad Põhjala riigid 2017. aasta demokraatiaindeksis kohti esimese viie seas. Mis on see, mis on heaoluühiskonnaks nimetatud Põhjalale iseloomulik ning eristab teistest regioonidest? Hiljutise raporti „Trust – the Nordic gold“  kohaselt on see usaldus. Sotsiaalse usalduse aluseks on vahetu kogemus suhetes teiste inimestega, poliitiline usaldus kujuneb aga kaudsel teel ja distantsilt, tavaliselt meedia vahendusel.

Raport sedastab, et demokraatliku ja stabiilse poliitilise elu seisukohalt vaadates on poliitiline usaldus keskse tähtsusega – samamoodi, nagu sotsiaalne usaldus on oluline tsiviliseeritud ühiskondlikus elus. Kui usaldus ühiskonnas on kõrgel tasemel, siis on sel ka praktilised tulemused – hiljutised uuringud näitavad, et sotsiaalne ja poliitiline usaldus tõstavad näiteks oluliselt võimalust, et kodanikud maksavad korralikult oma makse, mis omakorda võimaldab aga riigil paremini toimida.

Põhjala kogemusi demokraatlike protsesside toimimisest erinevates eluvaldkondades, alates  sotsiaalselt vastutustundlikust ettevõtlusest (reedel kell 16-17.30) kuni Euroopa kultuuripealinnaks olemiseni (laupäeval kell 16-17.30), kuuleb Demokraatia alal Arvamusfestivali mõlemal päeval. Ja loomulikult küsime – kas Põhjala on veel eestlastele eeskujuks (reedel kell 14-15.30)?

 

NELI. Kas tõde on surnud?

Küsimus, mis oli suurte rasvaste tähtedega trükitud ajakirja Time Magazine 3. aprilli 2017 esikaanel ja pidid iseloomustama ajakirjas ilmunud intervjuud vastselt ametisse astunud USA 45-nda presidendi Donald J. Trumpiga. Küsimus, mis iseloomustab hästi seda, kus on lääne ühiskond täna – kahtleme objektiivse tõe olemasolus. Tõde ja faktid on muutunud millekski, mida vajadusel moonutada, et edendada enda agendat. Uuriv ajakirjandus on kaotamas oma väärtust, sest puudub usaldus ja levib arvamus, et meedia ise töötab kellegi teise huvide, mitte objektiivse tõe nimel. Ja selles informatsiooni virvarris üritab orienteeruda tavakodanik.

Kuidas seda kõige paremini teha? Sellele ja mitmele teisele küsimusele püüame vastuse leida laupäeval, 11. augustil kell 11 algavas arutelus „Seilamine tõejärgsel meediamerel – kuidas kriitiliselt meediat tarbida“, kus oma mõtteid avaldavad  Janeck Uibo (Edasi.org asutaja ja peatoimetaja), Severi Hämäri (Soome faktikontrolliorganisatsiooni Faktabaari juhatuse liige) Herman Kelomees (Eesti Väitlusseltsi tegevjuht), Siim Ruul (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja) ja Tom Suiste (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi abiturent). Vestlust juhib aktiivne kodanik Karl Toomet.

 

VIIS. Miks annab populism tõuke illiberaalsele demokraatiale? Miks kujutab süvenev populism ohtu demokraatiale?

Süvenev populism lõhestab ühiskonda vastandades erinevaid ühiskonnagruppe ning sulgedes võimaluse diskussiooniks ja erinevatele arvamustele. Populistlikud lubadused tekitavad inimestes arvamuse, et probleeme saab lahendada lihtsalt ja kompromissideta, mille tulemusena jäävad probleemid tegelikult aga lahendamata. Aina raskemaks muutub tõe eristamine väärast ning tihtipeale otsitakse lihtsalt patuoinast, kellele saab kõik ühiskonnamured kaela veeretada.

Populistlike parteide võidukäik võib endaga kaasa tuua vähemusgruppide diskrimineerimise, inimõiguste rikkumise ja sõnavabaduse piiramise. Sellest kaugele ei jää autoritaarse võimu esilekerkimise võimalus, mis õõnestab meie demokraatlike väärtusi ja alustalasid aga veelgi. Populismist räägime reedel kell 12-13.30 arutelus “Populismi kasv Euroopas – kas demokraatia korrigeerija või vaenlane?”, kus sellest räägivad Mari-Liis Jakobson (Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi poliitikasotsioloogia dotsent), Ahto Lobjakas (Raadio 2 “Olukorrast riigis” saatejuht, Postimehe kolumnist) ja Ivo Rull (raamatu “Populismist” autor, kommunikatsiooniekspert).

Tekst: Demokraatia ala korraldajate ühisloome
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion

Festivalil kohtuvad erakonnad valijatega

Kõrgeima võimu esinduskokku valitud erakonnad on Arvamusfestivalile alati väga oodatud. Eriti sisulised ja tasakaalustatud arutelud, mis vastavad heale arutelutavale ja kus kogutakse erakonna ideedele tagasisidet kodanikelt. 2019. aasta Riigikogu valimistele eel võiks ligi 10 000 külastajaga Arvamusfestival olla sisukate ja edasiviivate poliitiliste diskussioonide kohaks, kuid erakondadele ka väga sobiv võimalus suhelda valijatega, kirjutab festivali eestvedaja Maiu Lauring.

Sarnaselt varasematele aastatele pakkusime igale erakonnale ühepäevast ala kolmeosalise programmiga, kuid tänavu paari uuendusega. Ootasime erakondadelt selgelt ühte erakondadevahelist ja ühte kaasavat arutelu. Osale neil aruteludel ja anna meile ka teada, kuidas oli!

ERAKONDADEVAHELISED ARUTELUD
Arvamusfestivali külastajad ootavad erakondade aladelt kõige rohkem seda, et toimuks huvitav dialoogi maailmavaadete ja arvamuste vahel. Igas erakonna telgis toimub üks selline arutelu, kuhu on kutsutud eri seisukohtade ja positsioonidega osalejaid ka teistest erakondadest. Aruteluteemad on välja pakkunud kutsuv erakond ning arutelujuht on soovitavalt väljaspool parteisid.

10. AUGUST

Kell 18.00 Sotside alal “Kas solidaarsele ravikindlustusele on alternatiivi?”Kas Haigekassa on efektiivne või mitte? Solidaarse ravikindlustuse eest seisab töö- ja terviseminister Riina Sikkut, kellega debateerivad Reformierakonna esinaine Kaja Kallas ja teadlane Taavi Tillmann. Arutelu juhib Allar Tankler.

11. AUGUST

Kell 11.00 Keskerakonna alal “Kas päästame eakad vaesusriskist?”
Kaia Iva (Isamaa), Helmen Kütt (SDE), Monika Haukanõmm (Vabaerakond), Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond) ja Katrin Höövelson (Euroopa Komisjoni Eesti esinduse majandusnõunik). Arutelu juhib endine sotsiaalminister Jaak Aab.
Kell 16.00 Reformierakonna alal „Kas maksud on karistus või õnnistus?“
Jevgeni Ossinovski (SDE), Jürgen Ligi (Reformierakond), Marko Pomerants (Isamaa) jt. Tegemist on nn tagurpidi intervjuu formaadiga: arutelu juht on rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler Dmitri Jegorov. Kui tavaliselt on poliitik ministeeriumi kantsleril n-ö pea kohal, siis nüüd küsib kantsler põhjendusi valitud poliitikatele.
Kell 18.00 Isamaa alal “Kas II pensionisammas on raha põletamine?”
Lisaks Riigikogu liikmetele Helir-Valdor Seeder (Isamaa) ja Eiki Nestor (SDE) osalevad poliitikavälised eksperdid: Kristjan Järvan (ettevõtja), Kristi Saare (Tuleva Tulundusühistu kogukonna juht) ja Mart Jesse (Eesti Kindlustusseltside Liidu juhatuse esimees). Arutelu juhib Kalle Muuli.

Erakondadevaheliste debattide soodustamiseks lisasime omalt poolt väikese vimka – kui planeeritavas debatis on vaid oma erakonna inimesed, siis on Arvamusfestivalil õigus tuua mängu must hobune ehk saata omalt poolt üks inimene diskussiooni juurde. Seda võimalust tuli meil kasutada vaid korra. Vabaerakonna alal 10. augustil kell 13.05 toimub „Kuum debatt: kuidas rakendada kolme lapse poliitikat?“, kus osalevad Vabaerakonna riigikogu fraktsiooni liikmed Monika Haukanõmm ja Jüri Adams, saatejuht Mikko Nõukas ning Arvamusfestivali kutsel seksuaaltervise ekspert Kristina Birk-Vellemaa.

KAASAVAD ARUTELUD
Arvamusfestivali külastajad hindavad võimalust vahetult suhelda poliitikutega. Soovitakse otse küsida ja oma arvamust avaldada, olla ära kuuldud ja mõistetud. Nii palusime tänavu erakondadel tuua oma ala programmi vähemalt ühe sellise arutelu, mille eesmärk on ideede tutvustamise asemel erakonna ideid testida ja neile tagasisidet saada. Arutelu toimub grupiaruteluna ja inimeste kaasamist soodustavas formaadis, nt maailmakohvik vms.

10. AUGUST
Kell 13.00 Sotside alal “Kas tulevikus oleme tööd tehes õnnelikumad?”
Arutelu korraldavad Noored Sotsiaaldemokraadid ja arutelu juhib nende president Joosep Vimm.

11. AUGUST
Kell 12.00 Isamaa alal “Kuidas saada palju lapsi?”
Arutelu juhib ajakirjanik Marii Karell, osalevad Priit Sibul (Riigikogu liige, nelja lapse isa), Siiri Oviir (Eesti Naisliidu esinaine) ja Kerstin Meresma (Postimehe ajakirjanik).
Kell 13.00 Keskerakonna alal “Maailmakohvik, Keskerakonna 101 rahvakohtumise raames”. „Sina räägid – poliitikud kuulavad!“ nii kõlab erakonna üleskutse ja meie julgustame – tule kohale ja näed oma silmaga, kas see päriselt nii ka on. Kaasa saab rääkida erinevatel teemadel hariduspoliitikast regionaalpoliitikani. Laudkondi juhivad tuntud poliitikud Keskerakonnast.
Kell 14.00 Reformierakonna alal „Mis on patriotism?”
Alustuseks saavad reformierakondlased ja tuntud avaliku elu tegelased väga lühidalt sõna patriotismi defineerimiseks. Seejärel toimub ühine arutelu, mille eesmärk on patriotismi erinevad tähendused lahti häkkida.

Üsna loominguliselt on tänavusi juhiseid rakendanud Vabaerakond! Vabaerakonna telk Paide Arvamusfestivali erakonnaalal on reedel 10. augustil ühtlasi vabaõhu raadiostuudio. Arutelude vahele toimuvad intervjuud festivalikülalistega ja erakondadevaheline meelelahutuslik mälumäng.

MÄRKA KA SEDA!
Et Arvamusfestivalil kõlaksid ka EKRE ideed ja saaks EKRE poliitikutega suhelda, võtsid EKRE Järva- Ja Viljandimaa osakonna inimesed nõuks tuua festivalile kaks arutelu, mis toimuvad Vanalinna kohviku õuealal. Poliitmaastikule uue tulijana siseneva Eesti 200 eestvedajad on lubanud olla kohal aktiivsete osalejatena, küsijate ja kommenteerijatena erakondade aruteludel.

ERAKONNAJUHTIDE ARUTELU
On juba traditsiooniks kujunenud, et Arvamusfestivali viimane arutelu on parlamendierakondade esimeeste debatt. Kui kõik arutelud teistel aladel on lõppenud, algab laupäeval, 11. augustil kell 20 ERRi alal erakonna esimeeste debatt teemal „Kuidas me kestame?“. Tänavu esmakordselt selgus teema rahvahääletusel ning mure Eesti riigi ja rahvuse kestvuse pärast edestas poliitilise suhtluskultuuri ja riigireformi teemasid. Osalevad Mart Helme, Andres Herkel, Kaja Kallas, Jevgeni Ossinovski, Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder ja arutelu juhib Taavi Eilat. Sõna saavad ka Roheliste erakonna esindaja Zuzu Ismailova ja Eesti 200 esindaja Kristina Kallas.

Tekst: Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion

Digimaailma edu saadavad vahel ka varjud #digitarkuseala

Eesti on edukas e-riik ja selle üle tuntakse põhjendatult uhkust. Digiühiskonna arenguga kaasneb loendamatult nii võimalusi kui ka ohte, millest aktuaalsematele keskendutakse Telia eestvedamisel Digitarkuse alal.

Eesti tehnoloogiadirektori Kirke Saare sõnul on Telia üks eesmärk teha Eestist tehnoloogia abil koht, kus on parem elada ja töötada. “Samas kaasnevad digitehnoloogia arenguga ka ohud, mida tuleb teadvustada ja tundma õppida, misõttu keskendume aruteludes digiühiskonna rõõmudele ja varjukülgedele laiemalt,” ütles ta.

Arutelud keerlevad selle ümber, milline on digitehnoloogiate mõju nii inimestele, ettevõtetele kui ühiskonnale tervikuna. Selleks on arutelude korraldamisel Teliaga jõud ühendanud Estonian Business School, Eesti Interneti SA, Eesti Patsientide Liit ja psühholoog Margarita Kerson-Saulis. Avame koos Teliaga Digitarkuse ala arutelude sisu.

Kas offline’is on võimalik mängida? (R, 10. augustil kell 13)
Kuidas mõjutavad nutiseadmed erineva vanusega laste heaolu ja peresuhteid? Koos mängides ja erinevaid koostegutsemise viise katsetades saab proovida oma kogemuste pinnalt, kuidas muutub selle käigus suhtlemise kvaliteet.

Ettevõtete juhid peaksid kübermaailmas käed puhtaks pesema (R, 10. augustil kell 15)
On vähe teada fakt, et Eesti ettevõtted on digilahenduste kasutamisel ELi 28 riigi seas alles 22. kohal. Oma konkurentsivõime tõstmiseks peavad ettevõtjad hakkama ruttu kasutusele võtma veel rohkem nutilahendusi. See tähendab, et Eesti majanduse arenguhüpe sõltub ikkagi tavalistest inimestest, kes neid masinaid juhivad, ja sellest, kui hea on nende inimeste küberhügieen ehk oskus n-ö gripihooajal käsi pesta. Viimane sõltub aga paljuski just ettevõtete juhtidest, sest kui nemad ei pea vajalikuks turvaliste paroolide kasutamist või avavad hoolimatult suvalisi libakirju, siis oleme digitaliseerimise võidujooksu ette kaotanud. Kas Eesti majandusedu sõltub tõesti küberhügieenist, miks peavad Eesti ettevõtete juhid õppima piltlikult öeldes käsi pesema ja millised järjest kasvavad ohud meid küberruumis üldse varitsevad?

Kodanike käitumine on riigil justkui peopesal (R, 10. augustil kell 17)
Saja-aastane Eesti on edukas väikeriik, kes paistab maailmas silma kui kõrgelt digitaalseid trende eestvedav endine nõukogude liidumaa. Seevastu inimeste jälgimine internetis näib jätkuvalt kinni olevat vanades aastakümnete tagustes KGB sarnastes harjumustes. Kas Eestis toimub massiline isikute kohta sideandmete kogumine ja jälgimine, mis võib olla vastuolus Euroopa Kohtu nõudmistega? Arutletakse internetivabadusest ja inimeste jälgimisest internetis võimuorganite poolt. Kas Eesti teeb midagi valesti? Kui teeb, siis mida ja mil määral? Kas ausaid kodanike jälitatakse rohkem kui Euroopa tegelikult lubab? Või tänases maailmas ei saagi keegi enam eeldada, et jälitustegevust internetis ei toimu?

Isiklikud jäljed digimaailmas (L, 11. augustil kell 10)
Mida tähendab privaatsus tänases tehnoloogia- ja digimaailmas ning milliste uute tavade, võimaluste ja ohtudega inimesed igapäevaselt arvestama peaks? Üha enam digitaliseeruv maailm pakub küll hulgaliselt uusi võimalusi, kuid ka kuhjaga erinevaid ohte. Milliseid jälgi me igapäevaselt internetiavarustesse maha jätame, kellele kuuluvad minu andmed ja kas selle pärast peaks muretsema? Kus ja kuidas minu kui eraisiku andmeid kasutatakse? Milliseid andmeid ettevõtted mu kohta teavad ja mida nendega teha saavad? Miks erineb inimese käitumine füüsilises maailmas sellest, kuidas ta käitub digimaailmas?

Portaal inimsõbralikuks (L, 11. augustil kell 12)
Arutelu algul näidatav lühifilm selgitab lihtsalt ja lühidalt, missugune on praegune patsiendiportaal ja visionäärid räägivad, missugune see olla võiks. Maailmakohviku käigus kujundatakse see portaal aga just endale meelepäraseks, kasutajasõbralikumaks ja loogilisemaks. Lõpus kuulatakse ühiselt uusi visioone ning Eesti Patsientide Liit on lubanud võtta oma südameasjaks, et need ettepanekud ka vajalike asutusteni jõuaksid.

Jõhkratesse turvaintsidentidesse sattumist annab vältida (L, 11. augustil kell 14)
Erinevad turvaintsidendid, ründed, õngitsuskirjad, arvutiviirused ja muud küberkuritegevuse vormid on asjad, millega inimesed Eestis igapäevaselt kokku puutuvad. Koos küberturvalisuse spetsialistidega tuuakse publikuni kõige tõsisemad ja levinumad juhtumid ning jagatakse soovitusi, kuidas sääraste riskide eest end kaitsta. Mida saab inimene ise ära teha, et internetis ja oma digiseadmetes riske maandada ning milline on ohutu digikäitumise A ja O? Mida teha ja kelle poole pöörduda, kui oled ohvriks sattunud?

Küberruumis saab sõimata ja peksa saab iga nurga peal (L, 11. augustil kell 16)
Meie igapäevase online-suhtluskultuuri ja –kultuuritusega puutuvad kokku nii lapsed kui täiskasvanud. Arutelus vaadeldakse ja analüüsitakse erinevaid küberkiusu juhtumeid. Kui tõsine on täna Eestis küberkiusamise probleem ning millised on selle võimalikud tagajärjed nii kiusajale kui kiusatavale?

Digitarkuse alal toimub kahel päeval kokku kuus eestikeelset ja üks venekeelne arutelu. Vaata järele Facebookist.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Kadri Laube
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Mark Slavin

 

Ennetus ja teadlikkus turvatunde teenistuses #turvalisusjatervis

Arvamusfestivali turvalisuse ja tervise alal on ERGO eestvedamisel kesksel kohal ennetus ja teadlikkus. Tervis ja turvalisus on mõisted, millele me ei mõtle, kui nendega on kõik korras. Õnnetus ei hüüa tulles. Dementsus ei ulata sulle infovoldikut, depressioon ei registreeri end ise arsti vastuvõtule ning tulekahju ei veendu päästjate valmisolekus kolme minutiga sündmuspaigale jõuda. Kui õnnetus on käes, on enamasti hilja midagi midagi muuta. Tegutsema tuleks hakata kohe ning esimeseks sammuks on teadlikkuse kasv ja sellel põhinev ennetustegevus, mõtisklevad festivali vabatahtlikud Juhani Jaeger ja Anneli Rääbis.

Mitmel minu lähikondsel esineb vaimse tervise probleeme?
Turvalisuse ja tervise alal toimub kahel päeval seitse arutelu, millest lausa kolm keskenduvad vaimsele tervisele. Fookuses on dementsus, ärevushäire ning depressioon. Neid teemasid on lihtne ignoreerida. Arvamus, et keegi lähiringkonnast, töökaaslastest ega tuttavatest ei puutu kunagi nende haigustega kokku, on statistikat vaadates tõenäoliselt ekslik. Mõelgem kas või laste ja noorukite vaimsetele häiretele, mille all on kannatanud iga viies laps – ca 2 last ühe jalgpallimeeskonna kohta…

Haigused ei puuduta peaaegu kunagi ainult haiget ennast, vaid ka pereliikmeid, sõpru, töökaaslasi ning sotsiaalsüsteemi kulude kaudu meid kõiki. Aruteludes vaadeldakse erinevad haiguste avaldumise viise ja põhjuseid, esmaseid samme probleemide märkamiseks ja lahendamiseks. Haiguste õigeaegne avastamine ning kohane ravi aitavad vältida probleemide süvenemist. Valehäbil ja probleemide salgamisel ei tohi olla meie mõtlemises kohta.

WHO 2012. a andmetest selgub, et Eestis kannatab dementsuse all enam kui 13 000 inimest. Haigestumine suureneb seoses rahvastiku vananemisega. Teadaolevalt ei ole leitud ühtki vahendit haiguse progresseerumise peatamiseks. Mida tähendab dementse inimese eest hoolitsemine, millised on praegu kättesaadavad teenused, mida toob tulevik? (L ,11.08 kl 14.00-15.30)

Igal viiendal lapsel vanuses 1-15 eluaastat esinenud mõnel eluperioodil vaimse tervise probleeme. Miks diagnoositakse depressioon juba lasteaialastel, kui kogu maailm peaks olema täis mängu ja naeru? Miks mõeldakse enesetapust juba põhikoolis, kui terve elu peaks olema veel ees ning kõik uksed valla? (L, 11.08 kl 12.00-13.30)

Ennetusest räägitakse tavaliselt „mida mitte teha“ ja „kuidas vältida“ võtmes. Seevastu ärevushäire teemaline arutelu on provokatiivne ning küsib hoopis küsimusi: Mida teha, et tavapärasest muretsemisest ja ärevusest saaks ärevushäire? Kuidas toimida, et ärevushäired püsiks, süveneks ning ei lähekski üle? Kuidas saada mitu ärevushäiret korraga? (R, 10.08 kl 18.00-19.30)

Kes vastutab?

Teine teemade ring turvalisuse ja tervise alal võib üldistada kui küsimust vastutuse jagunemist. Teatav osa vastutusest jääb alati inimese enda kanda, kuid osa sellest jaotub ka kogukonna liikmete ja laiemalt kogu ühiskonna vahel. Esineb olukordi, kus tuleb märgata teisi enda ümber ja lasta ka ennast märgata. On asju, mida inimene saab teha iseenda, kogukonna või ühiskonna heaks.

Üks lähemaid ja käegakatsutavamaid näiteid sellest on vabatahtlikud päästekomandod. Sootuks laiaplaanilise vaate annab aga geenidoonorluse temaatika. Eesti Geenivaramusse koguneb üha enam informatsiooni. Ühest küljest avab selle analüüsimine uusi perspektiive rahvastiku tervise hindamisel. Teadus- ja arendustegevus juba iseenesest on osa ühiskondlikust vastutusest. Teisalt saab geenidoonorlust käsitleda ka üksikisiku vastutuse aspektist ühiskonna ees: sul on võimalus anda endast midagi, millest teadusuuringute tulemusel saab kasu kogu ühiskond.

Kuidas saada inimene õigel ajal arsti juurde? Kes vastutab? Inimene ise? Või ka tööandja, perekond, kogukond, ühiskond? Kui aga arstijärjekorrad on pikad? Kui arstiabi pole piisavalt kättesaadav? Mis roll võiks olla vabatahtlikul ravikindlustusel? (R, 10.08 kl 14.00-15.30)

Geenidoonorlus kui valdkond on huvitav kombinatsioon kasulikkusest teadusele, meditsiinile ning ka üksikisikutele, kes on oma geeniandmed Eesti Geenivaramule andnud. Mida nende andmetega aga tehakse ning milline on nende roll haiguste ennetamisel ja paremal ravil? (R, 10.08 kl 16.00-17.30)

Kogukondliku vastutuse ning suure ohuteguri üheks puutepunktiks on tuleohutus ning vabatahtlikud päästjad. Kes vastutab meie turvalisuse eest, kui päästeteenuse osutamine jääb üha enam vabaühenduste kanda? Kelle ülesandeks jääb sellise tendentsi korral vabatahtlike päästjate motivatsiooni, valmisoleku ja ressursside tagamine? Kas otsa tuleb vaadata riigile, kohalikule omavalitsusele, ettevõtjatele, eraisikutele? (R, 10.08 kl 12.00-13.30)

Turvalisuse ja tervise ala tegevused Arvamusfestivalil võtab kokku ERGO Kindlustuse programm riskikäitumise teemal. Arvamusfestivali külastajatel avaneb võimalus kogeda enda riskikäitumise mõju ning osaleda tegevustes, mis õpetavad toimetulekut ohuolukorras. Nii on võimalik liiklusesse minemata proovida autojuhtimise ajal sõnumit saata. Näis, kas pärast simulaatorit soovib keegi seda ka päriselus veel teha! Samuti saad teada, kui kiiresti priitahtlikud või kutselised päästjad sinu juurde jõuavad, kui kodus koer küünlaga pahandust teeb või maal saunaõhtu üle käte läheb. Kuidas ise tulekahju kustutada? (L, 11.08 kl 16.00-17.30)

Küsimusi on palju, vastuseid veel vähevõitu. Kohtume Arvamusfestivali turvalisuse ja tervise alal, kus need ja paljud teised küsimused luubi alla võetakse!

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlikud Anneli Rääbis ja Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion

Kuula ja sa näed! #kuulamine

Arvamusfestival on koht arutlemiseks. Igasuguse arutlemise eelduseks on oskus ja valmisolek kuulata ning tahe mõista. Kummalisel kombel aga näib, et kuulamine on veel keerulisem kui kõnelemine (ja hästi kõnelemine on päris keeruline), kirjutab arutelujuhtide koolitaja Marleen Pedjasaar SpeakSmartist.

Palju räägitakse sellest, kuidas käia oma ajaga efektiivsemalt ümber – meil on äpid, mis võimaldavad tervete raamatute asemel kuulata neist kokkuvõtteid, sporti tehes saab pidada koosolekuid ja koosolekuid pidades saata e-kirju. Kuulamine aga on tegevus, mis nõuab vähemalt hetkeks keskendumist vaid ühele teemale või inimesele, luues selleks aja ja ruumi.

Olles ise olnud iga-aastane Arvamusfestivali külastaja ja minnes ka sel aastal, tean hästi, kui keeruline on olnud just kuulata. Tähelepanu hajub, mõte läheb rändama või kuulamise asemel tekib kiirelt tahtmine vastu vaielda. Et eesoleval festivalil kuulamisega veidi lihtsam oleks, panen kirja mõned mõtted.

Loo endale kuulamiseks sobiv keskkond. On üsna raske kedagi kuulata, kui sa teda ei kuule. Suvisel festivalil on palju sagimist, konkureerivaid arutelusid, võimalust süüa ja juua või niisama pikutada ja seda kõike tasub ka teha, kuid kui oled juba otsustanud mõnda arutelusse süveneda, siis loo endale kuulamiseks sobiv aeg ja ruum. Olen ise olnud korduvalt konverentsidel, kus mõni kaasosaleja tõdeb päeva lõpuks, et muidu tundus tore, aga kahjuks ma ei kuulnud midagi. Tundub kummaline, aga päris paljud on valmis eeskujulikult kuulama ära terve päevase ürituse, mainimata näiteks, et nende nurka heli eriti ei kostugi. Et Arvamusfestivalil selliselt ei läheks, sea end kohe arutelu alguses mugavalt sisse ning ära pelga öelda, kui midagi häirima jääb.

Kuula ideid, mitte inimese riietumisstiili või välimust. Üldiselt meeldivad meile meiega sarnased inimesed. Kui kõneleja on kuulajast väga erinev, peab ta veidi rohkem pingutama, et tema idee kuulajani jõuaks ja vastupidi – ka kuulaja peab rohkem pingutama, et idee temani jõuaks. Võib olla, et inimene, kelle vaadetega me üldiselt ei nõustu, tuleb arutelu käigus välja üsna mõistliku ideega. Inimese ajus moodustub kõneleja stiilist, sõnumist ja isikust üks tervik, kuid miks mitte proovida sel festivalil, kas suudame olla üle automaatsetest reaktsioonidest ning eraldada kõne sisu kõnelejast? Mõne konkreetse idee või ettepanekuga nõustumine ei tähenda terve maailmavaate omaks võtmist ja ehk peitub dialoog just neis hetkedes, kus suudame esmase hinnangu korraks kõrvale jätta.

Küsi, kui sa ei saa aru. Kui midagi jääb sulle ebaselgeks, siis küsi. Teed sellega teene nii endale, esinejale kui arvatavasti veel suurele osale kuulajatest, kellel sama küsimus oli tekkinud. Kui midagi jääb segaseks, aga selgitust ei julge küsida, siis ilmselt raugeb ka jaks kuulata õige pea. See on küll klišee, kuid rumalaid küsimusi pole tõepoolest olemas. Just vastupidi – õigesti püstitatud küsimus võib avada sisu rohkem kui pikad selgitused. Lisaks – kui midagi jääb segaseks, kipub meie aju sellesse kinni jääma ja nii võibki juhtuda, et edasi kuulamise asemel proovime ülejäänud arutelu ajal välja mõelda, mida kõneleja küll silmas pidada võis.

Mõtle läbi, miks sa kuulad. Kas valisid selle arutelu välja, kuna tead teemast palju? Või hoopis sellepärast, et ei tea teemast midagi? Kas loodad saada selgust, kinnitust oma ideedele, uusi teadmisi, leida mõttekaaslasi, küsida hingel olevad küsimused või hoopis midagi muud? Kui tead, miks just selle arutelu juures viibis, on ka kuulata lihtsam.

Tee märkmeid või aruta sõbraga. Lihtsalt kuulates läheb paratamatult palju kaotsi. Märkmete tegemine ei pea tähendama pooleteisetunnist konspekteerimist, kuid mõne suurema mõtte või küsimuse kirja panemine aitab kindlasti arutelust maksimumi võtta. Lisaks aitab see mõista, kus on arutelus loogikavead. Kas keegi väitis midagi ilma põhjenduseta või jäi ehk selgitus pealiskaudseks? Märkmeid vaadates  saad aru, keda uskuda või mille kohta tasuks edasi uurida. Teine hea võimalus märkmete tegemise kõrval on hiljem kuuldu üle sõbraga edasi arutleda. Selliselt saad enda mõtted selgemaks ja kindlasti veel mõne vaatenurga juurde. Lisaks võid avastada, et paljudel teemadel ongi raske väita musta või valget ning sinu mõtte teekond “ahhaa” momendini kellegi teise peas on sageli pikk ja konarlik.

Need viis punkti on midagi, mida proovin ise selleaastasel Arvamusfestivalil silmas pidada. Lisaks neile aga püüan kuulata selliselt, et ei valmistu kohe vastu vaidlema või asu enda sõnavõttu ette valmistama. Püüan meeles pidada, et kuulamine ei pea tähendama nõustumist ning kuulata võib ka siis, kui me ei nõustu. Ja et kõnelejal veidi lihtsam oleks, proovin enda kuulamisest ka märku anda. Kui rokk-kontserdil tähendaks märku andmine kaasa laulmist, hüppamist või näppude viskamist, siis sõnarokifestivalil noogutamist, arutelusiltide kasutamist, vaikust, plaksutamist… Sõltuvalt arutelust ei saa välistada mõistagi ka kaasa laulmise, hüppamise ja näppude viskamise kui kuulamise väljenduse vajadust.

Pilt: Arvamusfestivali hea arutelutava (pilt: AWStuff, aitäh!)

Alusta arutelu AFoorumis! #afoorum

AFoorum on veebiplatvorm, kus Arvamusfestivali kavas olevatel teemadel arvamust avaldada aastaringselt, nii enne kui pärast festivali. AFoorum on kasutamiseks avatud ning arutelu võib seal alata juba nüüd! Vaata, mida ütlevad AFoorumi kohta Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring ja arendaja Citizen OSi eestvedaja Margo Loor.

 

Kuidas AFoorumis arutleda?

AFoorumis saab esitada ennast huvitaval teemal poolt- ja vastuargumente, küsida küsimusi. Arutelude korraldajatel on võimalik AFoorumisse kogutud kommentaaride ja küsimuste pinnalt paremini ette valmistada Paides toimuvat arutelu. Foorumisse saab riputada ka arutelude järelkajad, sh heli- ja videofailid ning tekstid, et arutelust jääks tuleviku tarbeks jälg alles. See on ka koht, kus mõttevahetuses sündinud idee saata mugavalt hääletusele www.rahvaalgatus.ee keskkonnas.

AFoorum võimaldab:

  • alustada arutelu enne ning jätkata pärast festivali
  • anda korraldajale sisendit, et Arvamusfestivali arutelu oleks võimalikult sisukas ning koondaks eri vaatenurki ja argumente
  • talletada aruteluga seotud materjalid (tekst, heli, video, foto)
  • esitada ja hinnata teemakohaseid argumente
  • jagada ja koguda uusi teadmisi
  • leida mõttekaaslasi, kellega arutelu tulemusi edasi arendada
  • AFoorumi mõte on luua pinnas ühisloomes sündivate lahenduste tekkeks ja edendada arutlevat demokraatiat.

AFoorumi leiad veebilehelt www.arvamusfestival.ee/afoorum või kavas olevate aruelude alt.

Kui oled leidnud ennast kõnetava arutelu Arvamusfestivali kavast, jäta teemasse enda küsimused või poolt-/vastuargumendid ning kutsu ka teisi sel teemal arutlema! Nii nagu arutelude programm ja arutelud sünnivad ühisloomena, nii puhume ka AFoorumile hinge sisse koos.

AFoorumil aitas sündida CitizenOS, kes pakub tiimidele ja kogukondadele e-otsustamise veebiplatvormi ning soovib anda inimestele võimaluse ühiselt otsustada nende elukäiku mõjutavate küsimuste üle.

Kuidas ja miks hoida demokraatiat järgmised sada aastat? #demokraatiaala

Esmakordselt on sel aastal Arvamusfestivalil üles seatud demokraatia ala. Ala eestvedajaks on Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis, kelle jaoks on demokraatia teemaliste arutelude korraldamine üks kingitusi Eesti 100. sünnipäevaks. Põhjamaade Ministrite nõukogu Eesti esinduse kõrval korraldavad demokraatia alal arutelusid Avatud Eesti Fond, Eesti NATO Ühing, Eesti Välispoliitika Instituut ja aktiivne kodanik Karl Toomet.  

Arutlesime PMNi Eesti esinduse liikmetega, miks sel aastal otsustati Arvamusfestivalil osaleda demokraatiateemaliste aruteludega. Meie vestlusringis osalesid PMNi Eesti esinduse direktor Christer Haglund, heaoluühiskonna nõunik Merle Kuusk ja kommunikatsiooninõunik Ruudu Raudsepp.

Kust me tuleme ja kuhu me läheme?

Eesti tähistab tänavu 100. sünnipäeva, kuid mitte kogu selle aja pole Eesti olnud vaba ja demokraatlik riik. Sünnipäevad on head teetähised vaatamaks nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku. Christer Haglund: “Kuigi Euroopas tundub olukord viimasel ajal päris segane, siis on hea meeles pidada suurepäraseid saavutusi, mis on viimaste aastakümnete jooksul aset leidnud. NSVLi kuulunud Ida-Euroopa riigid on Euroopa Liitu integreerunud, ebavõrdsus on vähenenud ja üldine heaolu on kasvanud. Kuigi hetkel on Euroopa ees uued väljakutsed nagu natsionalismi tõus ja migratsiooniga seotud teemad, on ühtsus Euroopa Liidus tugev tänu jagatud regulatsioonidele ja nende järgimisele.”

Kui me vaatame ajas tagasi, siis on areng märkimisväärne – ühe parteiga riigikorrast, kus kodanikuorganisatsioonid olid valitsuse kontrolli all ning arvamusvabadust piiras tugev tsensuur, oleme jõudnud demokraatlikku ühiskonda, kus igal inimesel on võimalus oma mõtteid avaldada, luua organisatsioone ning kandideerida valimistel endale meeldiva partei nimekirjas. Ruudu Raudsepp leiab: “Esindusdemokraatia arengule lisaks on oluline aktiivse kodanikuühiskonna areng. Iga kodanik saab panustada riigi arengusse tihedamini kui vaid korra valimistel oma häält andes. Kodanikuühendustes osalemine, oma arvamuse avaldamine ning endale südamelähedaste eesmärkide nimel erinevate ürituste korraldamine on oluline osa demokraatia toimimisest.”

Viimastel aastatel on näha mitmetes Euroopa riikides katseid demokraatia alusväärtusi piirama hakata. Näiteks proovis Poola valitsev partei läbi viia kohtureformi, mille tulemusel oleks riigikohtusse kohtunikke hakatud määrama justiitsministri poolt. Selle peale tuli Poolas esile demokraatliku riigikorra tugevus – Poola kodanikud osalesid protestides, Poola president vetostas vastavad seadused ning Euroopa Liidu komisjon tegi ettepaneku sanktsioonide rakendamiseks, kui seadused vastu võetakse. Pärast kaks aastat kestnud vaidlusi on valitsev partei hetkel otsustanud osa plaanitud seadustest mitte ellu kutsuda. Sarnaselt on kodanikuvabaduste piiramiste katsetele vastu seisnud Ungari ja Türgi kodanikud. Võitlus demokraatia eest on seega ka täna väga aktuaalne teema.

Igaüks saab panustada demokraatia hoidmisse

Poola, Ungari ja Türgi puhul näeme väga selgelt, kuidas kodanikuühiskond saab aidata kaasa demokraatlike väärtuste säilimisele. Demokraatia ei ole aga üksik väärtus iseeneses, vaid demokraatlik riigikord pakub oma kodanikele võimaluse ühiselt jõuda parimate lahendusteni.

Kodanikuaktiivsus saab säilida ka autoritaarsetes riikides. Näiteks Eesti taasiseseisvumisele eelnenud vastupanuliikumised (fosforiidisõda, Balti kett ja teised olulised aktsioonid) näitavad, kuidas kodanikud koos saavad oma õiguste eest võidelda. Praegu on näha sarnaseid meeleolusid Tartu tselluloositehase aruteludel – inimestel on erinevad seisukohad, kuid neil on võimalik enda meelsust ja arvamust vabalt väljendada ning tänu sellele areneb Eesti pidevalt edasi.

 Eelmisel aastal arutati Põhjamaade Ministrite Nõukogu debatil biomajandusest kui Eesti majandusarengu uuest võtmest. (Foto: Priit Jõesaar)

Christer Haglundi arvates on Eesti kodanikuühiskonna areng olnud märkimisväärne: “Aktiivne kodanik on täna Eestis tavapärane – alates oma arvamuse väljendamisest (sotsiaal)meedias kuni uute organisatsioonide loomiseni. Olemas on organisatsioonid looduskaitsest erivajadustega noorte toetamiseni, rattateede ehitamise kampaaniad ja Arvamusfestival jpm. Need on märgid, et eestlased hoolivad oma ühiskonnast ja selle arengust ning soovivad võtta vastutuse selle parandamise ja kujundamise osas.”

Pidevalt muutuvas maailmas, kus kõigil on üha kiirem, on vahel raske leida aega olla aktiivne kodanik, kuid see on oluline, et saaksime nautida demokraatlikke vabadusi ka tulevikus. Demokraatiafestivalide võrgustiku üks asutajaid Mads Randbøll Wolff: “Me oleme taandatud tarbijateks samal ajal, kui me oleksime pidanud jääma kodanikeks. Demokraatia peaks olema osa meie loomulikust mõttemaailmast.” 

Üks oluline osa demokraatia säilimisest on avatud arutelu, kus inimesed saavad oma mõtteid väljendada. Merle Kuusk märgib: “Demokraatia ala arutelud Arvamusfestivalil koostöös heade partneritega on meie panus arutelukultuuri, kriitilise mõtlemise ja avatud valitsemise arengusse.”

Demokraatia alal toimub kahel päeval kokku seitse arutelu, neist kolm eesti ja neli inglise keeles:

Reedel, 10. augustil

12:00-13:30 Populismi kasv Euroopas – kas demokraatia korrigeerija või vaenlane?

14:00-15:30 Are the Nordic Countries Still a Role Model for Estonians?

16:00-17:30 From Cowboy Capitalism to Value-based Entrepreneurship

18:00-19:30 Kes kaitseb enam maailmas demokraatiat?

Laupäeval, 11. augustil

12:00-13:30 Seilamine tõejärgsel meediamerel – kuidas kriitiliselt meediat tarbida

14:00-15:30 Civil Society in Europe – Who, Why and How Should Be Mobilized?

16:00-17:30 European Culture Capital 2024 – for Whom and Why?

Jälgi ka demokraatia ala lehte Facebookis. Kohtume 10.-11. augustil Paides!

 

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass
Fotod: Priit Jõesaar

 

Suhtle vabalt – kiusuvabalt! #suhtluskultuuriala

Üheks tänavuse Arvamusfestivali aruteluteemaks on kiusamisvaba suhtluskultuur. Kiusuvabast suhtlemisest sai räägitud ka 17. juunil Haapsalus toimunud Noorte [eel]arvamusfestivalil, kus Kiusamisvaba Kool ning Telia meediatiimi esindaja viisid noortega läbi kiusamise taltsutamise töötoa.

Noorte [eel]arvamusfestivalil soojenduseks tehtud viktoriinist selgus, et kiusamisest on mitmekülgseid teadmisi ning kõik noored on sellega ühel või teisel moel on sellega kokku puutunud. Elav arutelu tekkis selle üle, millal siis ikkagi on tegemist kiusamisega? Noored hindasid iseäranis keeruliseks olukordi, kus ühe osapoole arvates on tegemist naljaga, ent see, keda nali puudutas, tunneb end kiusatuna. Tasub meeles pidada, et hea nali on siiski selline, mille korral on kõigil osapooltel võrdselt naljakas. Kui kõhkled, siis mõtle hetkeks, kas Sinu tehtud nali võib kedagi haavata ning kui tekib väiksemgi kahtlus, et võib, jäta nali parem tegemata. Kui siiski märkad, et Sinu nali on teinud kellelegi haiget, siis ära enam sama nalja edasi tee.

Kiusamise taltsutamise võtteid uuriti [eel]arvamusfestivalil lähemalt paari üsnagi igapäevase näiteloo abil. Leiti, et kui juhtutakse kokku puutuma kiusamise või millegagi, mis paistab kiusamisena, on kõige kasutum reageering ignoreerimine ning ükskõiksus. Mõtle hetkeks, mis sõnumi Sa teist alandavale noorele saadad, kui toimuvast lihtsalt kalanäoga mööda vaatad? Kusjuures, kuigi enamik noori leiab, et kiusamine on taunitav ning neil on ka mõtteid, kuidas sekkuda, siis alati seda kahjuks ei tehta. Teine oluline tähelepanek noorte poolt on, et kui sekkuda kiusamisse, tuleb jälgida ka seda, et sa ise kiusajaks ei hakka. Kõige paremad viisid kiusamise taltsutamiseks on niisiis sellised, mis säästavad nii ohvri kui ka kiusaja väärikust. Sõbralik huumor, ootamatu reaktsioon, ohvri väljapäästmine, küsimine: “Mida sa praegu teed?”, täiskasvanu abi kutsumine – need on vaid mõned võimalused sekkumiseks.

Töötoa teises pooles jätkati kiusamise taltsutamist meemide abil. Sotsiaalmeedia spetsialist Jaan Kruusmaa kutsus noori olema sotsiaalmeedias pelgalt vaatleja või laikide abil mõjutaja asemel looja ehk kiusamise taltsutaja. Koos meisterdati äppide ja veebikeskondade abil tabava sõnumiga meeme, mis suunaks noori mõtlema kiusamise peatamise positiivsete võimaluste peale.

Kiusamisvaba Kool koostöös Teliaga esitab noortele ka uue väljakutse: kiusamist taltsutavate meemide konkursi. Augustikuist suhtluskultuurikuud tähistavale võistlusele „Suhtle vabalt, kiusuvabalt!” on oodatud 13-18-aastaste noorte kiusamistemaatikat, iseäranis kiusamisvastast sõnumit kajastavad internetimeemid. Lisainfot leiad aadressil http://kiusamisvaba.ee/sa-kiusamisvaba-kool-kutsub-noori-osalema-meemikonkursil/.

Leia Suhtluskultuuri ala arutelud meie kavast: https://www.arvamusfestival.ee/kava/ ning jälgi üritust Facebookis: https://goo.gl/E9srZ9.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Crisely Apri ja Kiusamisvaba Kooli koolitusjuht Kristiina Treial
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Triin Helimets

Viktor pani plakatile öö, selge taeva ja salajase linna

Tänavuse Arvamusfestivali kujunduse autor Viktor Uskov on Tartu Kõrgema Kunstikooli meediadisaini tudeng. Viktor on pärit Narvast, elanud viimased kuus aastat Tartus ning kolis hiljuti Tallinnasse, leides ühest pealinna disainibüroost erialase töö. Varem on ta tegelenud nii kunsti kui maalimise, ent eelkõige siiski disainiga. Viktoriga vestles Arvamusfestivali vabatahtlik Crisely Apri.

Viktor, kuidas jõudsid Arvamusfestivalini?
Tartu Kõrgema Kunstikooli disainitudengid teevad juba kolmandat aastat Arvamusfestivalile kujundusgraafikat. Ka sel aastal korraldati lõpukursuse tudengitele samasugune konkurss. Konkursil osales terve neljas kursus: umbes 12 inimest, lisaks Erasmuse tudengid. Juhtus nii, et minu kavand võitis ning koostöö saigi alguse.

Räägi natuke oma võidutööst.
Minu võidutöö idee ei sündinud sugugi kohe: enne lõplikku disaini tegin umbes 6-7 kavandit. Üks kavanditest oli näiteks pilt, kus inimesed olid ringis, keskel suur Rubiku kuubik. Mõte seisnes selles, et kuubiku erinevad värvid on justkui inimeste erinevad mõtted ja arvamused ning nad proovivad neid paika saada, lahendusi leida. See juhtmõte meeldis mulle väga ning viis mu omakorda ideeni, et plakat võiks edasi anda seda, et tegemist on festivaliga, kus inimesed saavad kokku, et üheskoos rääkida ning midagi ühiskonna heaks ära teha. Järgmisena sündisid kaks sümbolit: öö ning selge taevas. Kui võidutööd vaadata, näeb sealt vaevumärgatavat linna, mis sümboliseerib justkui meie ühiskonda ning inimesi, kes seda paremaks teevad.

Oma töö juures tahtsin saavutada seda, et plakat või disain toimiks eelkõige kutsena. Et see poleks lihtsalt mingit tavaline pilt, a’la ideelamp, vaid tõesti kutse festivalile, kus inimesed proovivad midagi ise ära teha. Tahtsin, et inimesed  mõistaksid, et selleks, et midagi teha, on tarvis lihtsalt alustada ja arutleda. Peab olema mingi alguspunkt.

Kindlasti on iga konkurss kõigile osalejatele kasulik. Ja alati on tore teha ka midagi suuremat: mitte lihtsalt tavalist tänavaplakatit, vaid ikka midagi sellise suure festivali jaoks.

Kuidas kunstini jõudsid?
Noorena tegelesin kunstiga üsna vähe, kuid teadsin juba siis, et tahan kindlasti Narvast ära kolida. Mõistsin, et soovin kolida Tartusse ning Tartu Kõrgem Kunstikool tundus väga hea valikuna.

Tulevikus plaanin ikka kunstiga seotuks jääda ning loodan, et disainibüroos läheb kõik hästi. Varem tegin hästi palju disaini, kuid viimasel ajal olen hakanud rohkem ka joonistama. Seda, kumba mulle rohkem teha meeldib, ei saagi öelda: need on minu jaoks võrdsed. Ainus vahe on selles, et üks aitab raha sisse tuua ning teine annab eelkõige sellist loomingulist naudingut. Arvan, et kunstnikuna läbi lüüa on pigem keeruline, aga samas on iga asi ju alguses raske

Millega lisaks kunstile veel tegeled?
Mulle meeldib väga muusikat kuulata. Käin tihti kontsertidel: alates Tudengijazzist ning lõpetades heavy metal kontsertidega. Mängin ka natuke kitarri. Kunst ja muusika on põhilised.

Kas oled ka ise Arvamusfestivalil käinud?Kahjuks mitte. Samas on mul mingi pilt ürituse olemusest siiski olemas, tean, millest see idee alguse sai, mida festival endast kujutab ning kuidas see kõik toimub. Tänavusele festivalile plaanin kindlasti tulla.

Milliseid arutelusid festivalilt ootad? Tahaksin kuulata kõigest, mis hetkel aktuaalne – poliitilised küsimused, Eesti hetkeolukord. Huvipakkuvaid teemasid on palju. Näiteks olen taimetoitlane ning kuulaksin hea meelega mõnd selleteemalist arutelu. Kuna olen venelane, on minu jaoks huvitavad ka kõikvõimalikud rahvustevahelised küsimused, mis on tegelikult meie ühiskonnas väga pingelised. Arvan, et Arvamusfestival on väga tore asi, mis meie ühiskonnas tekkinud. Kuigi ma pole ise veel festivalil käinud, tekkis mul selle olemusest kuuldes väga suur huvi. Tahaksin väga vaadata ja kuulata, kuidas see kõik toimub.

Viktori töödega saab lähemalt tutvuda siin: https://viktoruskov.myportfolio.com/.

Tulevik läbi laste silmade

Arvamusfestivalile tulles seisab osa lapsevanemaid silmitsi küsimusega, kuhu panna “suurte inimeste” arutelude ajaks laps, et tal ei hakkaks igav. Selleks on festivalil eraldi lasteala ja ka lastehoid, kus jagub põnevat tegevust pikemaks ajaks. Lasteala uudistades hakkasid mulle silma laste kirjutised teemal “Minu tuleviku kodu”. Teatavasti on lapsed meie tulevik, seega võtsin aega, et lugeda, millist tulevikku soovivad endale tänapäeva lapsed.

Foto: Anna Markova

Foto: Anna Markova

 

Maikel: “Minu tuleviku kodu on kuldne loss. Seal on kuldse rüüga valvurid. Aias on palju puid, põõsaid ja lilli. Seal on suur bassein sooja veega. Mul on ka kuldne limusiin.”

Maribel: “Ma tahan elada Prantsusmaal, sest mulle meeldib prantsuse keele kõla. Mul oleks jõe ääres suur maja. Kindlasti oleks mul hobused ja palju ruumi, et nendega ratsutada. Teen tööd, mis on huvitav ja jätab palju vaba aega hobide jaoks. Ma ei tea, mis tulevik toob, aga laste saamisele veel ei mõtle.”

Teele Lotte: “Minu unistuste kodu asub Järvamaa metsas. See on väike kollane puidust maja, millel on valged aknad. Minu kodu elutoas on ahi, mis annab minu perele sooja ja tekitab koduse tunde. Maja katusel on teleskoop, millega saan pilvitutel õhtutel tähti ja kuud vaadelda. Minu kodu hoovis on pisike saun, kus ma oma pere ja sõpradega pühapäeviti pesemas käin. Minu perre kuuluvad mina, minu mees, meie lapsed, kiisud Jass ja Sass ning kutsud Linne ja Liam. Me kõik oleme väga loomasõbralikud. Minu koduga on ühenduses väike loomade päästekeskus, kus asub ka minu töökoht. Ma töötan loomade päästjana ja nende ravijana. Päeval jalutan ma metsas ja otsin haigeid loomi ning toon nad keskusesse ja ravin terveks. Selline ongi minu unistuste kodu.”

Age: “Mina elan Paides. Mul on oma talu. Minu maamaja on 3-korruseline. Ma olen tuletõrjuja. Minu hobi on hokimäng. Mul on mees ja lapsed. Paides sõidavad rongid ka.”

Foto: Johan - Paul Hion

Foto: Johan-Paul Hion

 

Dan: “Kui ma suureks kasvan, siis ma hakkan elama laevas. Ma võtaksin endale koera ja ta nimi oleks Burx, sest see on äge nimi koerale. Mul oleks veel oma eralennuk ja eralaev. Ma oleks siis nagu rikkur, aga mulle ei meeldi palju raha, kuid mulle meeldib osta kasulikke asju ja muidugi ka magusat. Ma veel ei tea, kas ma võtaksin naise, aga veel on aega jah. Mul oleks see maja laeva sees, kus ühes otsas oleks helikopter.”

Erik: “Elaksin Ameerikas New Yorgi lähedal. Töötaksin Google’is. Kodu oleks normaalne, 7-8 toaga. Mul oleks 1 (või mitu) arvutit ja telekas, üks mängukonsool (kindlasti Playstation). Veel oleks veevoodi, laavalamp, MIDI klaverid ja head kõrvaklapid. Maja võiks olla musta värvi, koduloomi võiks olla 2, ainult kassid. Mul võiks olla autoks üks Tesla. HTC Vive oleks üks väga hea asi, mis oleks, Microsoft HoloLens samuti. Mul võiks küll olla üks nimemuutus. Mul võiks olla personaalne stuudio ka. RAZIR asjad, üks Reloop Terminal ja ma võiksin küll olla üks streamer twitch.com/thenintendoteam-is. Youtuberiks tahaks ka saada. Nagu alati, Facebook ei huvita mind.”

Ken-Martti: “Ma tahan elada Tallinnas. Tube oleks mul neli. Elaksin suures majas teisel korrusel. Kõik võiks ära soojustatud olla. Ma tahaks politseiametis töötada, sest mulle meeldivad väljakutsumised. Ma tahan, et oleks üks või kaks last. Kui nad suureks saaks, siis ma sooviks, et neil oleks palju sõpru. Meil võiks olla koduloom ja see oleks kelgukoer. Ta nimi oleks Bosse. Sooviks, et aeg läheks aeglaselt, aga läheb kiiresti ja varsti olengi suur.”

Foto: Kärt Vajakas

Foto: Kärt Vajakas

 

28318300483_aa996e19a3_o

Foto: Kärt Vajakas

Jüri Saar: tuumafüüsik ja kolmanda-silma-mees ei saa kuidagi olla võrdsed eksperdid

Suurte narratiivide dekonstrueerimine maailmas on viinud tänase olukorrani, kus kõik tõed tunduvad olevat nii suhtelised, et tõde kui selline on lakanud olemast, tõdes kriminoloogiaprofessor ja vabaerakondlane Jüri Saar Arvamusfestivali arutelul ”Milline -ism meid päästab?” ja pakkus lahenduseks uusrealismi.

Jüri Saar. Foto: ERR

 

Ta kutsus ka üles tagasipöördumisele valgustatuse juurde.

”Tuleb aru saada, et see, kui meil telesaates on tuumafüüsik ja mõni n-ö kolmanda silma mees kõrvuti justkui võrdsete ekspertidena, ei vasta tegelikkusele,” märkis Saar.

”Kõikide päästmine mõne -ismi läbi pole võimalik”

Kolumnist ja finantsspetsialist Hardo Pajula iseloomustas oma suhtumist kõikvõimalikesse -ismidesse telesarja ”The Wire” autori ühes intervjuus välja öeldud sõnadega.

”Ismidesse uskuv inimene võib ühes küsimuses olla täiesti mõistlik, teises asjas aga täielik idioot,” vahendas Pajula.

Tema hinnangul oli üks esimestes -ismides, mis tänapäevastuvat inimest määratlema hakkas, natsionalism.

”Veel 150 aastat tagasi määratles Eesti alal elanud inimene end esmalt näiteks talupojana ja teiseks – võib-olla, aga mitte kindlasti sedagi – kristlasena. Eestlus on hilisem konstruktsioon. Nii et natsionalism oli ees ja teised -ismid tulid hiljem riburada pidi järele.”

Kommenteerides arutelu pealkirja, tõdes Pajula, et päästmisest rääkides on inimene juba enese teadmata kasutanud kristlikku kontseptsiooni.

”Päästmine, lunastus on kristlik arusaam. Kõikide päästmine pole tänapäeval asi, millest oleks mõtet eriti rääkida. Pääsemine on sügavalt isiklik tunnetus, eks see selgub surma hetkel, kui hästi me ennast tunneme. Aga mingit üldist -ismi, mille abil kõik päästa, pole olemas,” hindas Pajula.

Artikkel ilmus err.ee portaalis.

Mis on ettevõtjal Arvamusfestivalile asja?

Ma lähen Arvamusfestivalile juba neljandat korda ja kutsun kaasa ka oma kolleege ja sõpru. Ma arvan, et arutelukultuuri arengut Eestis peab toetama oma osalusega nii sõnavõtja kui aktiivse kuulajana. Kui ma oma arvamust ei väljenda ja selle eest ei seisa, siis kes ja miks peaks seda minu eest tegema?

Tegusal ettevõtjal on alati kiire ja hea, kui töö kõrvalt jääb aega uudiseidki jälgida või sõbraga mõtteid vahetada. Samas ettevõtlikel inimestel on enamasti mõtteid, mida võiks jagada ka teistega. Kas selleks, et teised saaksid ka edukamalt toimetada, või selleks, et  teised saaksid paremini aru ettevõtjatest, töökohtade ja maksutulu loojatest. Ükskõik, mis ettevõtja Arvamusfestivalile toob, tema aktiivsest osalemisest seal on ühiskondlikult kindlasti kasu.

Kuigi liiga palju levib meil mõte, et kõik ühiskondlikud asjad võiks riik korda ajada. Samas meie maksukogum on veel piisavalt õhuke, et kõiki asju selle arvelt korda ei tee. Ja õnneks on Eestis palju ka inimesi, kes kodanikuna, ettevõtja ja ka ametnikuna võtavad ise midagi vedada, tahavad ise midagi korda teha.

Mina lähen Arvamusfestivali Teadusalale jagama oma teadmisi-mõtteid, mida muuhulgas oma ajast rakendan ka TTÜ kuratooriumis. Swedbanki personalijuht saab sõna Tööelualal. Lisaks jagan Swedbanki kui ettevõtte kogemust vabakonna juubeliarutelus – kuidas me üle kümne aasta oleme kaasa aidanud oluliste algatuste sünnile ja oleme strateegiliste partneritena igapäevaselt vabakonna nii mõnegi liikmega kaasas. Ma tean, et minu headel kolleegidel erasektorist on ka oma näited ja oma tegevused, mis väärivad jagamist. Kui nad võtaksid selle aja, siis me veel üllatuks, kui palju tegelikult täna panustavad ettevõtjad ühiskonda väga erinevates valdkondades nii raha kui Oma aega.

Ka Arvamusfestivali korraldajad teevad kõik vabatahtlikult seda, mida meie riigi edasikestvuse seisukohast on väga vaja  – aitavad tekitada dialoogi erinevate inimeste, mõtete, huvide vahel. Vähim, mis igaüks meist teha saab, on tulla ka kuulama ja kõiki viisakusreegleid järgides oma arvamust avaldada. Parim, mis juhtuda saab, on suurem mõistmine ja teadmistevahetus ettevõtjate, ametnike, vähem ja rohkem aktiivsete kodanike, lapsevanemate, looduskaitsjate, terviseparandajate, tudengite ja kõigi teiste, ka sõprade ning kolleegide vahel.

Näeme reedel Paides!

Robert Kitt, Swedbank Eesti juht

Swedbank on Arvamusfestivali hea partner.