Meist meedias

Postimees: Me armastame arvata: kuus vaidlejatüüpi

Sel nädalavahetusel kogunevad kõik, kellel on midagi arvata, neljandat korda Paidesse arvamusfestivalile. Olgem ausad – mingis vallas peame me kõik end eksperdiks. Ja igaühel meist on ka oma lemmikeksperdid, keda me jäägitult usaldame. Ent on tüliküsimusi – nii me arvame pinnapealsete oletuste põhjal –, mille lahendamine sõltub vaid tahtmisest. Neid kuut tüüpi võib kohata igas vaidluses ja midagi igast tüübist on ka meis endis, kirjutab Postimehe Arter.

Kaasakaagutaja

Tal pole oma arvamust. Õigemini on küll, aga teised on selle alati varem ja paremini sõnastanud. Ja mis selles siis halba on, kui tal on arvamus, mis teiste, autoriteetsemate inimeste omaga kokku läheb ning ta sellest valjul häälel ka räägib? Üldiselt mitte midagi.

Ometi on kaasakaagutajal üks häiriv omadus: aruteludes kaldub ta kiiresti sinnapoole, kus argumendid on lihtsamad ja poolehoidjaid rohkem. Seetõttu ei maksa vaidlustes tema kui liitlasega arvestada. Ehkki tavaliselt üsna konservatiivsete vaadetega, võib ta toetada ka mässulisi ideid, kui neid toetab enamus. Kui selliseid arvajaid on palju koos, siis nimetatakse neid avalikuks arvamuseks, mis võib ühiskonnas kaasa tuua nii revolutsiooni kui ka stagnatsiooni.

Noor entusiast

Ta on just ülikoolist välja saanud ning maailm on tema jaoks põnev koht, täis probleeme, mille lahendamine on ainult teda oodanud. Nüüd on ta kohal, tal on palju ideid ja tuld täis hing nende ideede eest võitlemiseks.

Kuidas kaotada sotsiaalne ebavõrdsus? Mida hakata peale Iisraeli-Palestiina konfliktiga? Kuidas lõimida venelased Eesti ühiskonda? Mida teha pagulastega? Kuidas välistada diktaatorite võimule saamine? Tal on kõigele lahendus, mis ei nõua muud kui üldist head tahet ja pealehakkamist. Temas endas on entusiasmi mitme inimese jagu. Asjaolu, et juba mitu põlvkonda temataolisi on samu probleeme lahendanud, ei kärbi ta tiibu. Ka teadmine, et mitmeid tema pakutud lahendusi on ajaloos katsetatud ja need on viinud õudsete tagajärgedeni, ei kahanda ta indu. Vastupidi – toonased elluviijad olid lihtsalt halvad inimesed, aga tema on ju hea.

Noore entusiasti püüab sageli võrku mõni erakond või läheb ta ise riigiametisse. Seal võib temast kõigile kasu olla.

“Kuidas me saame kinkida Eestile miljon head kodanikku?”, 12. augustil. Foto: Johan – Paul Hion

 

Vana kala

Ta on omal alal tunnustatud ekspert ja kogenud meediaga suhtleja. Temasuguseid ei ole palju ja aeg-ajalt püüab mõni vaidlusosaline talle vastase silti selja peale kleepida. Aga see ei lähe läbi. Ta pole kellegi poolt ega vastu. Ta ütleb lihtsalt: kui me teeme nii, siis edasi on nii, ja kui me teeme naa, siis läheb naa. Kumba me tahame? Ei saa teha nii, kui me tahame, et oleks naa.

Ta ei tundu kuigi huvitav, kuid teda see ei huvita. Ta tunneb asja ja on nõus sellest alati rääkima, kui tahetakse kuulata. Kui tahetakse vaid karjuda, siis tema leheveergudele või lavalaudadele ei roni. Ta on väga kannatlik – üha uuesti ja uuesti on ta nõus selgitama küsijale või vastasele neidsamu lihtsaid asju. Mingil hetkel hakkab tema häälde küll tekkima väsinud kooliõpetaja kile tämber, kuid ealeski ei muutu neutraalne sõnavalik.

Vaidluskunstnik

Ta on haritud, loeb palju ja oskab rohkem võõrkeeli kui iga eestimaalase kohustuslikud soome, vene, inglise. Mingil kitsal alal on ta ka tunnustatud ekspert. Ta näeb hea välja, tal on vanamoeliselt meeldivad maneerid ja tal on vastassoo seas menu.

Ideaalses maailmas arutleks ta vaid parimaga, see tähendab iseendaga. Tõele au andes ta seda teebki, muidugi mitte avalikult ja kuuldavalt. Päris elus on tema väitluspartneriteks tihti palju keskpärasemad kujud. Mõned neist ei ole rumalad, kuid kahjuks pole nad ka piisavalt targad, et vait jääda ja lasta tal rääkida. Tal on selged laused, läbimõeldud argumendid ja ilus hääl, ja ta teab seda.

Tegemist on kahtlemata targa inimesega, kelle eksperdiseisukohtadega võiksid teised üldjoontes kursis olla. Tüütuks muutub ta aga siis, kui end kõikidel elualadel asjatundjaks hakkab pidama.

Kosmik

Temal on probleemidele lihtsad lahendused: hinga sisse, hinga välja ja kuula kosmost. Vastused tulevad sealt ja kõigele ei saagi vastust olla. Kuna ta on väga leebe ja tasaste maneeridega, ei saa ta aruteludes kuigivõrd osaleda, sest pärast esimesi repliike ei pääse ta enam löögile.

Tema rahulikkus on imetlusväärne. Kuulsast ütlusest «Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, ja julgust muuta asju, mida ma saan muuta, ja tarkust nende vahel vahet teha» on ta valinud just esimese poole. Lõppude lõpuks on tal õigus – miski pole igavene ja ühel või teisel moel laheneb kord iga probleem või tüliküsimus.

Vandenõulane

Juudid, vabamüürlased, reptiilid – ta teab neist kõike ja mõned on ka tema isiklikud tuttavad. Ta ei loe peavoolumeediat, sest see ju valetab. Seevastu neelab ta kirglikult alternatiivsetes kanalites pakutavat. Ja usub kõike, mida neelab, sama kirglikult. «Allikakriitika!» hüüatab ta peavoolumeediale, kuid igasugune kahtlus alternatiivkanalite allikate suhtes tähendab tema jaoks vabamüürlust.

Vandenõulane on aruteludes häälekas kaasalööja. Ta võib muutuda isegi nii häälekaks, et arutelust ei tule midagi välja – teised tüdinevad ja lähevad laiali. Kaua ikka jaksatakse kuulata jutte Eestimaa mahaparseldamisest, ravimitööstusest, mis teadlikult mürgitab lapsi vaktsiinidega, ja sellest, et USA tegelik eesmärk Afganistanis oli heroiini tootmine oma riikliku kontrolli alla saada. Elu, enamiku jaoks juba niigi värvikirev, on vandenõulase juttudes vaid tegelikkuse kahvatu peegeldus.

 

Jüri Saar: tuumafüüsik ja kolmanda-silma-mees ei saa kuidagi olla võrdsed eksperdid

Suurte narratiivide dekonstrueerimine maailmas on viinud tänase olukorrani, kus kõik tõed tunduvad olevat nii suhtelised, et tõde kui selline on lakanud olemast, tõdes kriminoloogiaprofessor ja vabaerakondlane Jüri Saar Arvamusfestivali arutelul ”Milline -ism meid päästab?” ja pakkus lahenduseks uusrealismi.

Jüri Saar. Foto: ERR

 

Ta kutsus ka üles tagasipöördumisele valgustatuse juurde.

”Tuleb aru saada, et see, kui meil telesaates on tuumafüüsik ja mõni n-ö kolmanda silma mees kõrvuti justkui võrdsete ekspertidena, ei vasta tegelikkusele,” märkis Saar.

”Kõikide päästmine mõne -ismi läbi pole võimalik”

Kolumnist ja finantsspetsialist Hardo Pajula iseloomustas oma suhtumist kõikvõimalikesse -ismidesse telesarja ”The Wire” autori ühes intervjuus välja öeldud sõnadega.

”Ismidesse uskuv inimene võib ühes küsimuses olla täiesti mõistlik, teises asjas aga täielik idioot,” vahendas Pajula.

Tema hinnangul oli üks esimestes -ismides, mis tänapäevastuvat inimest määratlema hakkas, natsionalism.

”Veel 150 aastat tagasi määratles Eesti alal elanud inimene end esmalt näiteks talupojana ja teiseks – võib-olla, aga mitte kindlasti sedagi – kristlasena. Eestlus on hilisem konstruktsioon. Nii et natsionalism oli ees ja teised -ismid tulid hiljem riburada pidi järele.”

Kommenteerides arutelu pealkirja, tõdes Pajula, et päästmisest rääkides on inimene juba enese teadmata kasutanud kristlikku kontseptsiooni.

”Päästmine, lunastus on kristlik arusaam. Kõikide päästmine pole tänapäeval asi, millest oleks mõtet eriti rääkida. Pääsemine on sügavalt isiklik tunnetus, eks see selgub surma hetkel, kui hästi me ennast tunneme. Aga mingit üldist -ismi, mille abil kõik päästa, pole olemas,” hindas Pajula.

Artikkel ilmus err.ee portaalis.

Postimehe juhtkiri: Ida-Virumaa vajab tulevikuvisiooni

Teine Narva [eel]arvamusfestival toimus 21. mail. Foto: Anna Markova.

Ida-Virumaa ning sealne suurim linn, ligi 60 000 elanikuga Narva on viimastel aastatel pälvinud võrdlemisi palju tähelepanu nii eesti kui ka välismeedias. Valdavalt on see siiski seotud 2014. aasta sündmustega Ukrainas: mõnigi lääne ajakirjanik on otsinud uut Donbassi ja Krimmi nii Läti ajaloolisest Latgale regioonist kui ka meie piirilinnast Narvast. Daugavpilsi ja Narva reaalsus on osutunud siiski millekski muuks. Kohalikest, kes ennast seda laadi tähelepanust Latgales ja Ida-Virumaal häirituna tunnevad, võib täielikult aru saada.

Kuid meie kodumaisestki meediast, nii eesti- kui ka venekeelsest, kuuleme enamasti selle piirkonna depressiivsusest, ehkki 25 taasiseseisvusaastaga on Ida-Virumaa ja selle linnad läbi teinud suuri väliseid ja sisemisi muutusi. Kahtlemata on Ida-Virumaal ka endiselt suur, veel avamata arengupotentsiaal. Võimalused selleks tuleb lihtsalt üles leida.

Põhimõtteliselt on Ida-Virumaa linnu tabanud samad probleemid, mis tabanud lugematuid monolinnu postkommunistlikus Ida- ja Kesk-Euroopas. Kriisideni nende linnade majanduselus on viinud terve hulk põhjuseid, alates väikese konkurentsivõimega toodangust, endiste suurettevõtete vananenud ja amortiseerunud sisseseadest kuni rentaabluse seisukohalt liiga suurte tootmiskuludeni. See omakorda on viinud ka tööjõulise elanikkonna ja kvalifitseeritud tööjõu väljavooluni sellistest piirkondadest, mis on osutunud hiljem selle majanduslikku arengut pidurdavaks teguriks, mille üle kaebavad ka paljud ettevõtjad.

Monolinnade tööturu kitsas profiil on tekitanud Ida-Viru linnade sarnastes piirkondades ulatusliku, paraku ka pikaajalise tööpuuduse probleemi, millel on samuti kohalikule elule väga halvad tagajärjed. Muuhulgas ahendab see maksubaasi ning nõuab selliste regioonide ulatuslikku doteerimist riigieelarvest (rääkimata sotsiaalsetest probleemidest, mida see kõik on kaasa toonud). Kui kuulata mõnede Ida-Viru linnajuhtide sõnu, siis võib jääda ekslik mulje, et nende probleemides ongi valdavalt süüdi keskvalitsus, kes sealseid omavalitsusi piisaval määral ei doteeri, ehkki Ida-Virumaa on selle poolest olnud viimastel kümnenditel võrreldes teiste Eesti ääremaadega eelisolukorras.

Hiina filosoof Laozi on õpetanud, et anna inimesele kala ja ta saab päevaks söönuks, aga õpeta ta kala püüdma ja tal on kogu elu kõht täis. Valitsuse dotatsioonide asemel vajab Ida-Virumaa pikemas perspektiivis siiski põhjalikult formuleeritud tulevikuvisiooni. Siin võib positiivsena esile tõsta selleteemalist diskussiooni, mida oleme viimasel ajal saanud jälgida meedias, aga ka näiteks möödunud nädala laupäeval Narvas peetud [eel]arvamusfestivalil ning kus on esile kerkinud mitmesuguseid ideid, mida Ida-Viru tulevikuga peale hakata.