Blogi

Kas monument on arhitektuur või kunst? #AF2018kaja

Arvamusfestivali türannia ja inimlikkuse alal arutleti teemal „Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme“. Arutelu juhtis kunstiteadlane Gregor Taul ning kommenteerisid tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali kuraatorid ja arhitektid Laura Linsi ning Roland Reemaa, semiootik Tiit Remm ja kirjanik Jaak Jõerüüt. Kuulamas käis Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem.

Arutelu põhiteemaks oli ajalooliste sammaste ja tseremooniate väärtus ja roll tänapäeval. Ka Laura Linsi ja Roland Reemaa Veneetsia biennaali näitus „Nõrk monument“ tegeleb monumentide tähendusega. Intrigeeriv pealkiri viitab monumentide sisu mõjususele. Nõrga monumendi näitena tõi Linsi välja Torma Vabadussõja monumendi – põlvitava Kalevipoja kuju – mis püstitati 1923. aastal. Koos okupatsioonide vaheldumisega pöörati kuju kord ida, siis jälle lääne suunas, nõnda pidevalt selle tähendust muutes ja nõrgestades. Linsi iseloomustas nähtust repliigiga „Eestis monumendid tantsivad“. Teiseks näiteks on Tartu maantee äärsed betoonsambad, mis ühe monumentaalseima ruumina Eestis ei kanna endas midagi muud peale õhu ja mälestuse 2008. aasta majandusbuumist.

Reemaa tõstatas küsimuse monumentide olemusest: on siis monument arhitektuur või kunst? Tema sõnul võib monumenti mõtestada kui ekstreemset arhitektuurilist projekti, mille eesmärk peaks olema tähendusrikka ruumi loomine. Tähendusrikka ruumi näitena tõi ta välja  Hirvepargi trepid, millele Herbert Johannson 1936. aastal Toompea müüri taaskindlustamise rolli kavandas. 1987. aastal toimunud Hirvepargi kohtumised ning neile pühendatud mälestustahvli lisandumine lisas juurde uue mälukihi. Nõnda võib mälestusmärk ümbermõtestamisel ning uute ajalooliste sündmuste lisandumisel ka hoopis tugevamaks, suuremaks ja tähendusrikkamaks muutuda.

Lisaks monumentide sümboolika muutumisele on olulised ka nende asukohad, näiteks palju arutelu tekitanud Maarjamäe memoriaali kõrvale rajatav kommunismi ohvrite mälestusmärk. Siinkohal lahknesid ka vestlejate arvamused: ühelt poolt on Maarjamäel hea kogum ajaloolisi kihistusi, mis võiks toimida lepitamisruumina; teisalt viime Maarjamäele mälestusmärgi püstitamisega olulised teemad perifeeriasse, sest linnuke saadakse kirja, kuid rohkem see inimeste teedele ei satu ega eludesse sekku.

Ajalooliste sümbolite muutumisega leppimine pigem tugevdab monumendi tähendust. Siinkohal tõi Jõerüüt näiteks isetekkelised monumendid Haapsalu promenaadi ääres, kus inimesed võivad endale tellida pingi koos sildiga teemal “1944. aasta viimane võimalus laevaga Rootsi põgeneda”. Haapsalu linnaga pigem kitsalt seotud, kuid Eesti riigile oluline sündmus, mis avaneb isetekkelise monumendi ning isiklike lugude kaudu. Isetekkelise monumendina toimivad Linsi meelest ka näiteks Tallinna tüüpmajad, mis oma erisusega annavad edasi kohalikku ajalugu ning on muutunud Tallinna äratuntavaks märgiks.

Mälestusmärkide sisu loomisel ja mõtestamisel on olulised ka tseremooniad. Kõik mälestusmärgid siiski tseremoniaalsete monumentidena ei toimi: on ka linnaruumi osana toimivaid mälestusmärke, mida on eriti palju näiteks Tartus. Tugeva tseremoniaalse mälestusmärgina toimib Vabadussammas, kuid siingi on tseremooniatega võimalik monumenti nõrgestada: näiteks loob presidendi poolt Vabadussamba äärde asetatud pärg küüditamise ohvrite mälestamiseks seose Vabadussamba ja küüditamise vahele. Samas leidsid vestlejad, et mälestusmärkidega seotud tseremooniad peavad olema püsivad, sest pisematki muutust võib tõlgendada poliitilise muutusena.

Arutelu lõpetas Jaak Jõerüüdi novell „Raha monument“. Kas peaksime püstitama monumente sellele, mis meie jaoks päriselt väärtust kannab või peavad monumendid olema seotud sellega, mis riiklikult püha? Kui riiklikult ja ajalooliselt püha muutub, siis monument rahale jääks ilmselt veel mõneks ajaks püsima. Järgmisel monumentidest kõneleval vestlusel võiks arutleda selle üle, kas demokraatlik ühiskond üldse vajab monumente ja nendega seotud tseremooniaid. On need siis rahvusriigi toimimise seisukohast olulised ning kas iga inimene ei võiks elada enda jaoks loodud ja pühaks peetavate monumentide keskel?

Arutelu “Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme.

L, 11. augustil 2018 türannia ja inimlikkuse alal
Osalesid Laura Linsi, Roland Reemaa, Tiit Remm, Jaak Jõerüüt. Arutelu juhtis Gregor Taul. Arutelu korraldas Eesti Mälu Instituut, Inimõiguste Instituut ja Aet Kukk.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Eesti ÜRO julgeolekunõukokku – mis sõnumiga? #AF2018kaja

2019. aasta juunis toimuvad ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliste liikmete valimised aastateks 2020-2021. Eesti ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania on toonud palju tähelepanu, andnud võimaluse end maailmas kaardile panna ning mängida suuremat rolli rahvusvahelises elus. Arvamusfestivali välispoliitika alal arutlesid Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid ning Eesti ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania toetamise nõukoja liikmed Marko Mihkelson, Mart Nutt ja Urmas Paet, millise sõnumiga Eesti ÜROsse läheb? Arutelu kuulas ja kuuldud mõtted kirjutas üles Arvamusfestivali vabatahtlik Ann Aaresild.

Julgeolekunõukokku kuulumise ühe olulisema kasutegurina tõi president Kersti Kaljulaid välja, et organisatsiooni töö seespidine tundmine on igale riigile oluline julgeolekutagatis juhuks, kui tulevikus on vaja saada reaalset ja kiiret kasu julgeolekunõukogu tööst. Oluline on teada, kuidas nõukogus töö käib.

Kaljulaid tõi välja, et kuigi tihti öeldakse, et väikestel riikidel pole võimalusi suuri muutusi ellu viia, siis tegelikult on hoopis vastupidi. Lisaks väikeriikide huvide eest seismisele on Eestil plaanis nõukogusse viia mitmed suured ja olulised rahvusvahelised teemad. Näiteks küberturvalisus ja sellega seotud seadusruumi arendamine.

“Meil on täiesti selge plaan, et kõik küberjulgeoleku ja tehisintellekti teemad tuleb viia ÜRO julgeolekunõukogu laua taha, sest rahvusvaheline seadusruum selles valdkonnas on selge arengupeetusega. Nii nagu kliimamuutused viis julgeolekunõukokku Uus-Meremaa, suhteliselt väike riik, nii plaanib Eesti anda oma panuse just nimelt küberohtude ja tehisintellektiga seotud probleemidele lahenduste otsimisel,” ütles Kaljulaid.

Riigikogu liige Marko Mihkelson juhtis tähelepanu asjaolule, et mittealaliseks liikmeks olemine ei asenda NATO-t ja ei lisa otseselt Eesti riigile julgeolekut, tuues näiteks Gruusia ja Ukraina sündmused. Valituks osutumine muudab aga Eesti enda tõsiseltvõetavust ja võimaldab tõsta päevakorda Eestile olulisi teemasid, millel on pikem eluiga kui need kaks liikmeks olemise aastat.

Samuti on Mihkelsoni arvates Eestil võimalus näidata oma olemasolu riikidele, kes teavad Eestist vähe, ja luua nendega suhteid nii regionaalsel kui ka riikide tasandil, muutes Eestit pikemas perspektiivis rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks.

Kampaaniakohtumistel on teised riigi suurt huvi tundnud just Eesti digivaldkonna lahenduste vastu nagu x-tee või e-riik. “Eestit nähakse selles osas väga edumeelsena ning väga arenenud ja perspektiivse riigina. Kahtlemata on välja toodud, et see on põhjus, miks Eesti poolt soovitakse hääletada,“ sõnas Mart Nutt.

Eesti väljavaateid nõukokku saamiseks pidasid arutelus osalejad üsna heaks. Esiteks, kuna Eesti kandideerib esimest korda ja paljud riigid arvavad, et kõigile peaks andma võimaluse. Teiseks on Eesti ennast tõestanud kui sõnapidajat riiki ja täitnud enda antud lubadusi. Kolmandaks oleks Eesti pakkuda sellist oskusteavet, eriti küberturvalisuse ja tehnoloogiate teemal, mida teistel riikidel pole.

2005. aastal seadis Eesti üles oma kandidatuuri, et saada ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. ÜRO julgeolekunõukogus on viis alalist liiget (Hiina Rahvavabariik, Prantsusmaa, Venemaa, Ühendatud Kuningriik ja Ameerika Ühendriigid) ja kümme mittealalist liiget, kes valitakse regionaalsete gruppide põhiselt. Eesti kuulub Ida-Euroopa gruppi ja kandideerib samaaegselt ühele kohale Rumeeniaga. Eesti kandideerib nõukogu liikmeks esimest korda.

Vaata arutelu järele: https://goo.gl/YDJS3h (Välisministeeriumi video)
Kampaaniast lähemalt: https://vm.ee/en/estonia-un-security-council-2020-2021

Tekst: Ann Aaresild, Arvamusfestivali vabatahtlik
Foto: Anu Martinson, Arvamusfestivali vabatahtlik

 

Kuidas saada ärevushäire? #AF2018kaja

Vihmast hoolimata oli arutelule nõudlus suur ja kõik kohad olid täitunud vihmakeepides uudishimulike kuulajatega. Ka teema pealkiri oli intrigeeriv – kuidas saada ärevushäire? Mitte, et see oleks midagi, mida inimesed endale igatsevad, vaid see tunne puudutab ilmselt paljusid. Arutelu kuulas ning oma mõtted pani kirja Lilika Torim.

Ärevustundest räägitakse veel liiga vähe, kuigi see on üks kõige sagedasem emotsioon inimesel ning massidesse ei ole veel jõudnud arusaam, et see on täiesti normaalne seisund. Kui sa tunned ärevust, on hästi ja kui sa ei tunne ärevust, on ka hästi. Häireks muutub ärevustunne siis, kui see olukord hakkab meie elu segama. See tähendab, kui hakata mõnda tegevust või olukorda vältima ja see segab meie igapäevast elu.

Kuidas ise “kaasa aidata”?

Arutelus räägiti tihti selles iroonilises võtmes, lähtuvalt pealkirjast, ja toodi näiteid, kuidas ise sellele “kaasa aidata,” et ärevushäire saada või see oma lastele tekitada. Seda võib süvendada ülemäära muretsemine või mõistlike tegevuste keelamine. Näiteks kui üks lapsevanem ei luba last teise vanemaga koos suvekodusse, sest kardab, et lapsega võib siis midagi halba juhtuda. Kui lapsevanem on muretseja, siis võib arvata, et muretsejad saavad ka tema lastest. Kui vanem ütleb lapsele, et ära karda, siis õpib laps ära, et hirm on midagi, mida olla ei tohi ning hakkab seda vältima. See omakorda tekitab pinget ja ärevust.

Ärevusest kui lihtsast ja tavalisest emotsioonist võib saada häire, kui seda harjutakse maha suruma mõne nn turvalisuskäitumisega – rahustite, alkoholi, tubaka või miks mitte ka mediteerimisega. Et see ärev tunne ometi ära läheks! Arvates, et ärevus on midagi, mida ei tohi tunda, võime langeda aga hoopistükkis sõltuvuskäitumise lõksu.

Kool ärevuse tekitajana

Välja toodi ka oluline fakt, et kool on väga ärev keskkond, sest õpilane on pidevalt situatsioonis, kus teda hinnatakse. Noored on tundlikud ning tänapäeva hariduskeskkond neile tugevaks ärevushäire loojaks. Spetsialistide hinnangul tuleb iga last võtta nii nagu ta on ja anda igale indiviidile kasvamiseks ja õppimiseks sobiv pinnas. Just nagu taimed, kel on oma eelistused, kus ja kuidas kasvada, milline on õige pinnas ning paras kogus valgust ja soojust.

Kool peaks olema koht, kus on võimalus õppida nii nagu endale sobib, mitte koht, kus karta teha vigu ja olla pideva kontrolli all, kus õieti polegi võimalust oma potentsiaali avastada. Ka lill õitseb ja kasvab siis, kui tal on parimad kasvutingimused. Tekib küsimus, mida on vaja, et muutuks meie tuleviku alustalade surumine ühte kasti, oodates ainult kindlaid tulemusi, millele ilmselgelt keegi vastata ei suuda? Näib, et praegune ühiskond on suureks toetajaks ärevushäire tekkimisel.

Kas ärevus läheb tõesti ise üle?

Spetsialistide väitel ei pea kerge ärevusega midagi tegema, see on midagi, mis läheb ise üle. Oot – mis mõttes?! Läheb ise üle? Minu küsimuse peale, et kui kaua ma pean ootama, et ta ise ära läheks, vastati, et lihtsalt proovi järele ja oota.

Väidetavalt kulub selleks kümme minutit (isiklikult küll veel kahtlen selles). Tuleb teadvustada, et see on ärevus, tegeleda oma asjadega edasi ning siis see lähebki ise üle. Skeptik minus mõtleb, et eks tuleb ise järele proovida. Sest pidevalt oma ärevusega midagi ette võttes me pikemas perspektiivis hoopis säilitame, suurendame ja süvenemine seda tunnet, ega lase sel loomulikul moel taanduda.

Kui aga ärev on laps või nooruk, siis on täiskasvanute ülesanne kindlaks teha, mis seda ärevust tekitab. Tuleb küsida ja uurida ning lubada vastata ja päriselt kuulata, sest ainult nii saab ligi sellele väärtuslikule infole ja maailmale, mis on ühe inimese sisemuses. Huvi tundes ning mõista püüdes saame oma lastele pakkuda sellist keskkonda, kus nad tõeliselt kasvada ja areneda saavad. Ja siis, ärevuse tekkides, tulevad nad ise sellega toime, sest nad teavad, millega tegemist.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Arutelu “Kuidas saada ärevushäire”
R, 10. augustil 2018 turvalisuse ja tervise laval
Osalesid Katri-Evelin Kalaus, Elen Kihl, Katrin Orav, Le Vallikivi, Karina Laas. Arutelu juhtis Roald Johannson. Korraldas Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus. Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis!

#kuidasmekestame osalusarutelu ehk neljatunnine lahendusmaraton #AF2018kaja

Sel aastal oli Arvamusfestivali  165 mõttevahetuse seast üks Eesti rahvastiku või inimvara kestmise teemal. Tegu polnud seni Paide Vallimäelt tuttava ja harjumuspärase ekspertide aruteluformaadiga, vaid lahendusmaratoniga – kõik osalejad said ise probleemi tükkideks võtta ning kuulamise asemel aktiivselt lahenduste loomisel osaleda.

KUULA JÄRELE

Eesti rahvaarv on langevas trendis ning kuigi täna ei pruugi seda suur osa inimestest tunnetada, kujutab see meie riigi harjumuspärasele toimimisele, keele ja kultuuri ning elukeskkonna säilimisele tõsist väljakutset. Enne, kui olukord muutub pöördumatuks, on võimalik seda teadliku ja süstemaatilise tegevusega parandada. #kuidasmekestame arutelul seda teed mindigi.

Katsetati osalusarutelu formaati, mis tähendas osalejatelt pea nelja tunni pikkust intensiivset mõtte- ja loometööd. Valgete toolide, faktilehtede, molbertite, viltpliiatsite ja märkmepaberitega varustatud Vallimäe bastionile kogunes huvilisi nii ülikoolide, riigiasutuste, vabaühenduste kui eraettevõtete ridadest.

Eksperdid ja nõudlik rühmatöö

Arutelu juhatasid sisse neli eksperti: Alis Tammur (Statistikaameti vanemanalüütik), Ave Lauren (Euroopa rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkti juht), Merle Liisu Lindma (Skype Eesti personalijuht) ja Lea Danilson-Järg (MTÜ Eesti Sündimusuuringud juht). Seejärel jätkus töö väiksemates töörühmades, kus iga meeskond keskendudes ühele kitsamale teemale: sündimusele, rändele või tööhõivele. Töörühmades ei toimunud siiski ainult vaba arutelu, vaid teemale läheneti konkreetsete juhendatud ülesannete kaudu. Kasutada olid faktilehed, ideekaardid, töölehed ja loomulikult igaühe kogemus ja teadmised.

Et mõtteid ja meeli algavaks maratoniks soendada, tuli igal osalejal mõelda oma suurimate hirmude ja lootuste peale, mis neil seoses inimvara jätkusuutlikkusega on, sõnastada need ühefraasilisteks mõteteks ning kirjutada sobiva fotoga ideekaardile. Neid lootusi ja hirme jagati nii suures ringis kui meeskonnasiseselt. Näiteks toodi hirmudena välja maakohtade väljasuremist ja inimeste potentsiaali raiskamist, lootustena aga julgeid, avatud meelega noori ning rahvastiku mitmekesisuse ja kontrolli tasakaalu.

Töö jätkus juhendatud ülesannete abil. Grupihääletuse teel valiti välja ja sõnastati oma teemavaldkonna teravaim probleem, mõistekaardi abil tuli probleem raamistada ja tükkideks lammutada – millest probleem tuleneb, keda see puudutab, mis selle lahendamist takistab, mis on suurimad väljakutsed jne. „Aruteluformaat on väga ambitsioonikas. Usun, et kes hoolimata keerukusest meeskondades seda järgisid, said positiivse kogemuse sellest, kuidas probleeme tükkideks võttes on võimalik jõuda konkreetsete tegevusettepanekuteni,“ ütles arutelu moderaator Maris Jõgeva. Lõpuks sõnastati oma eesmärk kuidas-küsimuse vormis. Lahendusi hakati otsima järgmistele küsimustele: kuidas jõuda regionaalse, soolise ja haridusliku tasakaaluni üle Eesti, kuidas teha nii, et haridus vastaks paremini tööturu vajadustele ning et lasterikkus ei paneks peresid majanduslikult raskesse olukorda?

Probleemid ja lahendused pulkadeks

Nii põhjaliku probleemi kallal töötamise üks eesmärk oli minna kaugemale üksnes väärtustele keskenduvast arutelust ning jõuda konkreetsete ja rakendatavate lahenduste, arengusuundade ja ettepanekuteni. Mingis mõttes kui-viga-näed-laita-siis-tule-ja-aita põhimõte. Osalisi juhendasid ja toetasid arutelujuhid ning moderaator. Nende roll sellise arutelu juures on asendamatu, sest sisuka lõpptulemuseni jõudmiseks tuli töötada intensiivselt ning püsida iga ülesande jaoks ette antud ajaraamides. „Kõik hakkab ikkagi konkreetsest sädeinimesest pihta, moderaatoril on selles formaadis väga oluline roll,“ ütles ekspertide paneelis osalenud Ave Lauren.

Pärast lühikest puhkepausi liiguti probleemi juurest lahenduste leidmise juurde. Testimaks idee vettpidavust, tuli ka lahendus rühmas põhjalikult osadeks võtta. Analüüsida tuli seda, mis probleeme meede lahendab, milline on selle mõju ning mida erinevad sihtrühmad selle heaks ära teha saavad. „Kuigi on inimesi, kes ütlevad, et keerulistele probleemidele ei ole ühisloomes võimalik lahendusi leida, siis selle arutelu eesmärk ei olnudki leida üks ja parim lahendus rahvastiku arengu tagamiseks, vaid pigem süüvida probleemi olemusse ning leiutada igapäevaseid väiksemaid lahendusi,“ ütles arutelu moderaator Maris Jõgeva.

Ettepanek – personaalne õpikonto

#kuidasmekestame arutelust sündis kuus olulist tegevussuunda, mida ka edaspidises teemakohases analüüsitöös kasutatakse ning üks konkreetne innovatiivne ettepanek – personaalne õpikonto. Personaalsel õpikontol oleks igale töötavale inimesele määratud teatud summa raha enesetäiendamiseks ning töötukassa spetsialisti abiga valitaks välja inimese huvidele vastavad koolitused, mida õpikonto kaudu rahastada. See lahendus loodi leevendamaks struktuurse töötuse probleemi ning võiks toetada ka elukestva õppe muutumist üldiseks normiks. Töötoa jooksul välja töötatud lahendusi esitati arutlemiseks ka erakondade esimeestele festivali viimasel arutelul.

Ehkki aruteluformaat oli eriline, oli osalejaid piisavalt palju ning suurem osa neist püsis teema juures lõpuni välja. „Arvan, et kõigilt gruppidelt tuli lõpus päris huvitavaid ideid, aga väga konkreetseid tulemusi sellest oodata ei tundu väga mõistlik, sest paljuski peitub see väärtus nendes aruteludes endas,“ ütles arutelul osaleja Kadri Lutter. Kestvusarutelud on paljudele ehk veel mõnevõrra ebamugavad, kuid esimene katsetus näitas, et formaat sobib Arvamusfestivalile hästi. Inimvara alale lahendusmaratoni toonud organisatsioonid lubavad mõttevahetuse pidamist samal teemal veel sel sügisel ning festivalil kogetu andis ainest, kuidas seda jätkata.

Tekst ja foto: Greetel Joanna Võrk

Igasse kooli ÕNNEalajuhataja #AF2018kaja

Mõtle palun hetkeks oma kooliajale. Mis tegi sinu koolitee heaks, mõnusaks, mis pani tahtma kooli minna? Kas ka sinu nimekirjas on suhted (sõprade, pinginaabri, õpetajatega, koolikaaslastega), küsib Arvamusfestivali Haridus 2.0 arutelu kuulamas käinud Anneli Rääbis.

Kui laps läheb kooli, läheb ta saama eduelamust kahes valdkonnas: hariduslik ja sotsiaalne. Lapsevanemate ja õpetajate jaoks näib olulisem olevat esimene. Lapse enda jaoks on tihti olulisem aga just teine – halvad hinded pole võrreldavadki kiusamise ohvristaatuse või üksildusega. Ebaedu sotsiaalses sfääris mõjutab tugevalt ka õpiedukust. Nii jõudsime arutelus „Igasse kooli ÕNNEalajuhataja“ ikka ja taas suhete juurde. Peamiselt oli fookuses koolikiusamine.

Lapsed tahavad kooli minna. Lasteaialastele on see oluline prestiiži küsimus, kool on aste kõrgemal kui lasteaed. Küsimus on hoopis, kui kaua nad koolis tahavad käia. Laste heaolu uuringust tuleb välja, et 6. klassi õpilaste koolis käimise tahe on neli korda väiksem kui 2. klassi õpilaste oma. Mis nende aastate jooksul juhtub?

Kõigepealt tasub küsida, mis on kooli eesmärk. Õpetada, kuidas olla elukunstnik, kuidas navigeerida ja valida paljude võimaluste vahel, õpetada suhtlemist? Kõik inimesed ju suhtlevad omavahel, seega on nad suhtlemisoskuse omal käel üles korjanud. Samas ei küsi me, kas koolis peaks õpetama lugemist, kuigi leidub lapsi, kes on sellegi oskuse justkui iseenesest üles korjanud.

Kiusamise tagajärjed on rängad. Õnnetunde vähenemine on siinjuures üks väheolulisematest võrreldes näiteks vähenenud õpi- ja töövõime, kuritegevuse ja raskete vaimsete häiretega. Mõju on ka kõrvalseisjatele – kas me tõesti tahame, et ühiskonnas juurduks arusaam, et väärkohtlemine on aktsepteeritav?

Kui arutelu anti osalejate kanda ja paluti mõelda, kuidas saaks koolirõõmuga seotud probleeme lahendada, olid paljud pakutud ideed seotud õpetajate ja õpetamise meetoditega. Tugigrupid, õpetajate mentorid, pädevad psühholoogid, toetavad kolleegisuhted, diferentseeritud õpe, õppimise tähenduslikkus, lapsevanemate kaasamine, õpetajatöö väärtustamine ühiskonnas. See, mis toimub õpetajatega ja õpetajate vahel, toimub tihti ka õpilastega. Seega tasub senisest veel enam tähelepanu pöörata pedagoogidele, sest just nemad puutuvad õpilastega kõige rohkem kokku, neil on võimalusi märgata probleeme ning õpetada seda, millest kogu koolirõõm alguse saab – suhtlemist.

Kokkuvõttes jõudsid spetsialistid manitsuseni, mida võiks laiendada ka väljaspoole kooli ja koolikiusamist. Koolides on probleemide lahendamiseks tehtud juba palju ära, samas mõnikord toimitakse kõhutunde järgi, mis alati ei vii soovitud tulemuseni. Kasulik oleks vahepeal vaadata ka uuringutest, mida tasub teha ja mida mitte. Oluline on teadmispõhine, läbimõeldud ja süsteemne tegevus. Süstemaatiline tegutsemine peaks olema igas koolis juurutatud, koolivälised programmid peaksid tulema appi siis, kui ise enam ei oska või ei jõua. Samuti ei tohiks me häbeneda abi küsida, vaid aeg-ajalt spetsialistiga, nt terapeudiga konsulteerimine peaks olema normaalne ja lausa populaarne.

Kuigi arutelus keskenduti palju koolikiusamisele ning vaadati sellele otsa erinevate nurkade alt ja läbi erinevate osapoolte silmade, oli minu mõtetes ikka ja jälle see küsimus: kui kaotaksime koolis kiusamise ja tõrjutuse, kas oleksid siis kõik õpilased õnnelikud ja tahaksid kuni oma haridustee lõpuni hea meelega koolis käia? Või on midagi veel, mida saame koolirõõmu suurendamiseks teha? Kui igasse kooli jõuaks õnnealajuhtaja, mis oleksid tema töö eesmärgid ja peamised ülesanded?

Arvamusfestival 2018, R, 10. augustil kell 18-19.30 @Haridus 2.0
“Igasse kooli oma ÕNNEalajuhataja”

Osalesid Liisa Ringo (Avatud Kool), Helen Voogla (Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine), Dagmar Kutsar (Tartu Ülikool), Kristiina Treial (KiVa), Katri Lamesoo (Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus), Mihkel Rebane (HTM), Marit Kannelmäe-Geerts (SA Archimedes Noorteagentuur / programm “Hooliv klass”).

Arutelu juhtisid Daniel Soomer ja Anna-Kaisa Oidermaa (Peaasi.ee)

Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!

 

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anu Martinson

Paide teatri grillpeol tantsides hommikuni #AF2018kaja

Arvamusfestivali esimese päeva lõpus oli üheks suurimaks üllatuseks Paide teatri performatiivne grillipidu endise tütarlastegümnaasiumi (ja tulevase riigigümnaasiumi) tagahoovis. Aruteludest veidi eemal asuv aiapäkapikkude, kunstkuuskede ja -lilledega ala oli heaks kohaks, kus mõtetel puhata lasta ning vastalustanud Paide teatri tegijatega tutvuda, kirjutab Mari-Liis Vanem.

Peol esinesid väikeste etüüdidega Paide teatri näitlejad Ursel Tilk, Johannes Sepping, Joosep Uus ja Kirill Havanski ning novembris etenduval avaetendusel mängiv Rakvere teatri näitlejanna Grete Jürgenson. Etüüdide läbivaks teemaks oli nn grillipeo kümme käsku. Külalisi tervitasid ja kostitasid Paide teatri lavastaja Jan Teevet ning projektijuht Harri Ausmaa.

Lavastaja Jan Teeveti sõnul oli Paide teatri grillipeo idee ühene: tuua inimesed tule ümber kokku ning anda kõigile, kes tol õhtul lõkete ümber koondusid, võimalus üksteist vabas õhkkonnas tundma õppida. „Et oleme teater, töötasime peo jooksul ja enne seda ennekõike reaalsuse luubi alla toomise ja nihestamisega: mis ikkagi on grillipidu ja miks me kokku tuleme, kuidas panna meid seda ühist ruumi tõeliselt märkama ja kuidas luua kõigi nende kogetud grillipidude jadasse üks, mis tõepoolest erilisena meelde jääks. Vedasime mullasele ehitustandrile kunstmuru ja -lilled, plastikkuused ja -toolid ning aiapäkapikud ja asetasime grillipeo trafaretse ja paljude suvedega läbi proovitud vormi piibellikku kümne käsu konteksti. Kahetunniseks planeeritud kokkutulemine venis hommikusse. Plastikust jõulukuused ja augustiöö langevad tähed said Paides kokku ning nende vahel ka inimesed. Oleme tänulikud,“ rääkis ta.

Grillipeo kulg oli ilmselt suureks üllatuseks nii tegijatele kui osalejatele, lõppedes alles varastel hommikutundidel koos isetekkelise tantsupeoga, kus telefonist mängis muusikat ka Paide linna tuntud muusik Madis Aesma. Võib loota, et Paide teatri sünnipäevapeost saab Arvamusfestivalil traditsioon, kus igal aastal pärast tuliseid arutelusid mõnusalt koos teatritegijatega aega veeta.

Hoia Paide teatri tegemistel silma peal Facebookis ning tule kindlasti vaatama ka Eesti uusima teatri lavastusi Paide muusika- ja teatrimajja. Järgmist aktsiooni on oodata juba 1. septembril, kui üheks päevaks avatakse Paide teatri auto käsipesula. Hea ilma korral viskavad poisid ka särgid seljast!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Tiiu Saarist

Ühel nõul, peapiiskopist ateistini… #AF2018kaja

Teeme algust Arvamusfestival 2018 arutelude järelkajaga. Festivali ajal oli arutelusid jälgimas kümmekond festivali vabatahtlikku kirjutajat, kes kuuldud ning ka oma mõtteid siin teiega jagavad. Otsa teeb lahti Juhani Jaeger, kes pani kirja, mis talle kõrvu jäi Eesti usu ala arutelult “Taara tammikust Maarjamaale ehk kas kõrberahva usk sobib metsarahvale?”

Alustasin enda Arvamusfestival 2018 programmi Eesti usu alal intrigeeriva paneeliga “kõrberahva usu” sobilikkusest “metsarahvale”. Paneeli korraldaja Eesti Kirikute Nõukogu kokku kutsutud kümneliikmeline seltskond hõlmas maausuliste, õigeusklike, luterlaste, islami kogukonna, reaal-, sotsiaal- ja humanitaarteadlaste ning skeptikute-ateistide esindajaid.

Kirju seltskonna avasõnavõtte looritas väike pinge. Nii mõnigi iseenesest tabav iroonianoot pääsenuks rohkem mõjule pool tunnikest hiljem, kui vestluspartnerite vaheline tunnetus oli paranenud, näiteks kristlaste pihta suunatud “ma ei lähe hiide valgete kummikutega” (et pühalikkust rõhutada – J. J.). Üldiselt iseloomustas paneliste vastastikune austus. Kui anonüümsed netihuligaanid – sõltumata taustast – ei säästa usuküsimuses sütt ega sülge, siis päris inimesed päris vestlusringis suhtuvad üksteisesse nagu inimene inimesesse ikka.

Kellest sõltub kohanemine?

Malemäng, mille põhieesmärk on tutvustada enda arvamust ja ennetada vastaspoole argumente, oli keskustelu osaks selgi korral. Pikemalt neil keerutustel siinkohal ei peatu. See kõik kuulub mängu juurde ja ka argumendid on huvilisele teada või kättesaadavad.

Eesti moslemi kogukonna esindaja Kristi Ockba sedastas religiooni kohanemisvõime ühiskonnas läbi üksikisiku kohanemisvõime: “Iga inimene, kes usub, peab otsustama, kas ja kuidas ta kohaneb keskkonnaga, kus ta on. Religiooni kohanemisvõime seisneb inimeste kohanemisvõimes.” Nõustun sellise käsitlusega kahel käel ja mõtlen samas arvamusliidrite, antud kontekstis usujuhtide mõjule ja vastutusele. Kuivõrd veenavad nad oma “karja” järgima vastavale ühiskonnale omaseid hoiakuid? Kogukonnasisest oma usu ja kombestiku järgimist see ju ei sega. Kahjuks leiab nii erinevate religioonide ajaloost kui ka tänase Euroopa moslemikogukondadest näiteid usujuhtide jäikusest seal, kui inimesed ise oleks valmis kohanema.

“Me kõik oleme hariduse usku”

Kui tundsin paneeli käigus millestki puudust, siis vahest ehk eestlaste usklikkuse vaagimisest igapäevaste valikute näitel. Võimalust diskussiooni elavdamiseks eluhoiakute põhiselt andnuks Avo Üpruse tõdemus: “Kes ei hakka probleeme lahendama, on osa probleemist. Kas teda juhib teadus või usk, ei oma mingit tähtsust.”

Paneeli viimases kolmandikus tõusis jutuks inimeste religioosne haritus. Teema avas Maavalla koja juhatuse liige Andres Heinapuu: “Me ei saa üksteisest lugu pidada, kui me üksteise lugu ei tea. Vaja on suuremat usulist sallivust ja uudishimu.“ Kuna teemapüstitus köitis silmnähtavalt kogu arutelugruppi, võtsin nõuks haarata mikrofoni ja küsida otse, kas kõik panelistid leiavad, et inimeste religioosne haritus vajab parandamist, või vaidleb keegi ka vastu? Vastuväiteid ei leidunud, seevastu kõlas lavalt deklaratsioon: “Me kõik oleme hariduse usku.”

———

Arvamusfestival 2018, R 10.08 kl 12.00-13.30

“Taara tammikust Maarjamaale ehk kas kõrberahva usk sobib metsarahvale?”

Osalesid Madis Iganõmm, Andres Heinapuu, Tauri Tölpt, Marju Kõivupuu, Kuldar Taveter, Urmas Viilma, Martin Vällik, Avo Üprus, Kristi Ockba, Lea Altnurme.

Arutelu juhtis Jaanus Kangur.

Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!

Fotod: Arvamusfestivali vabatahtlik Joonas Kaljulaid

Lapsed ja Arvamusfestival

Paide Vallimäel on kaheks päevaks sisse seatud lasteala, kus jagub loovat ja õpetlikku tegevust festivali noorematele külalistele ning seda täiesti tasuta!

Lasteala paikneb Vallimäel, kus on lastel läbi kahe päeva võimalik osa võtta erinevatest loovatest ja harivatest tegevustest ning töötubadest.

Saab mängida hiiglaslikku trips-traps-trulli, joonistada puidule, kilele ja kividele, võimalik on lahendada ristsõnu ja mõistatuseraamatuid. Külla tulevad Hull Teadlane, õhupallimeistrist kloun ja külalised, kes maalivad näole, punuvad patse ja viivad läbi põnevaid töötubasid. Muinasjutte loevad ministrid Mailis Reps ja Urmas Reinsalu, riigikogu liige Kalle Palling ja telemees Urmas Vaino. Kuuma päikese või vihmasabinate eest saab varjuda madalasse koopasse, kus näidatakse multifilme. Kogu päeva on avatud ka mänguväljak. Mõlemal päeval tegelevad Vallimäel lastega õpetajad Ülli Müller ja Moonika Vene.

Lisaks on Vallimäel avatud ka tasuta lastehoid. Mõlemal päeval saab väikesed lapsed hoidu viia alates kella 11.30-st kuni 20.00-ni, mil lapsi hoiavad Paide Sookure ja Paide Lasteaia õpetajad. Lastehoius meisterdatakse, mängitakse, seigeldakse ja loetakse raamatuid. Lastehoid on ümbritsetud aiaga ning seal on WC, joogivesi ja võimalik on ka käsi pesta. Lapse hoidu jätmisel annab vanem õpetajale oma telefoninumbri ning laps saab kaela värvilise rätiku ja rinda nimesildi.

Esmakordselt on sel aastal lastelal kohal ka Mamas’ Heaveni imearmas beebitelk, kus on kõik vajalik kõige pisemate arvajate jaoks. Beebitelk pakub varju tuule, vihma ja päikese eest. Seal saab rahulikult last toita ning mähkmeid vahetada. Titadel on beebitelgis mõnus puhata ja mängida! Festivalil ringi liikumiseks saab laenutada käru ja kõhukoti.

Lastehoid ja kõik tegevused lastealal on tasuta.

Lastearutelude kava 11. augustil

11.0012.00 Nutikas koolilaps ehk kas ja kuidas mõjutab nutimaailm laste õppimisvõimet

“Arvan, et see on väga oluline teema, mida peab kindlasti arutama. Praeguses ühiskonnas on nutimaailm üle võtmas meie päris maailma ning minu arvates on väga hea, et lapsed ja noored sellest ka ise natukene aru saavad ja sellest arutavad.
Lisette, 7. klass

12.3013.30 Learning Through Activity

14.0015.00 Laik kui narkootikum

Minu meelest on teema “Laik kui narkootikum” vägagi aktuaalne praeguses ühiskonnas. Massiivsel hulgal noori veedab väga suure osa oma ajast virtuaalmaailmas, kas siis tegeledes millegi kasuliku või ka mitte kasulikuga. Nutiseadmed võivad olla väga kasulikud vahendid aidates meil kergemini teha igapäevaseid tegevusi kuid samas võivad nad röövida väga palju meie ajast. Nutisõltuvus on probleemiks aga sõltuvuseks võivad saada väga paljud tegevused kui neid liigselt teha. Minu arvamusel ei ole väide “noorus on hukas” tõene, kuid kindlasti väga paljud asjad muutuvad (kaasa arvatud töökohad ja inimeste väärtused).”
Lene, 7. klass

15.3016.30 Piirideta, anonüümne, eikellegimaal – koolikiusamine nutiajastul

Ma arvan, et koolikiusamine on kindlasti tähtis teema mille üle arutada. Kindlasti on koolil selles oma roll ja kui õpetajad tahavad, saavad nad kiusamise vähenemisele kõvasti kaasa aidata. Lõplikult lõpetab kiusamise ikkagi kiusaja ise. Tema peab ise lõpuks arusaama, et käitus valesti.”
Sten-Erik, 7. klass

17.0018.00 Julgus aidata

“Minu arvates on minu sõpradel ja minul piisavalt julgust, et kutsuda sellistes olukordades täiskasvanuid appi või helistada vajadusel hädaabinumbrile. Võib-olla on keerulised kiusamise olukorrad, kus on kiusajateks vanemad lapsed, siis jääb enamasti ilmselt julgusest puudu, aga märkame ikka.”

Liis-Margaret, 4. klass

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Koemets
Foto: Arvamusfestival 2017

Ennetus ja teadlikkus turvatunde teenistuses #turvalisusjatervis

Arvamusfestivali turvalisuse ja tervise alal on ERGO eestvedamisel kesksel kohal ennetus ja teadlikkus. Tervis ja turvalisus on mõisted, millele me ei mõtle, kui nendega on kõik korras. Õnnetus ei hüüa tulles. Dementsus ei ulata sulle infovoldikut, depressioon ei registreeri end ise arsti vastuvõtule ning tulekahju ei veendu päästjate valmisolekus kolme minutiga sündmuspaigale jõuda. Kui õnnetus on käes, on enamasti hilja midagi midagi muuta. Tegutsema tuleks hakata kohe ning esimeseks sammuks on teadlikkuse kasv ja sellel põhinev ennetustegevus, mõtisklevad festivali vabatahtlikud Juhani Jaeger ja Anneli Rääbis.

Mitmel minu lähikondsel esineb vaimse tervise probleeme?
Turvalisuse ja tervise alal toimub kahel päeval seitse arutelu, millest lausa kolm keskenduvad vaimsele tervisele. Fookuses on dementsus, ärevushäire ning depressioon. Neid teemasid on lihtne ignoreerida. Arvamus, et keegi lähiringkonnast, töökaaslastest ega tuttavatest ei puutu kunagi nende haigustega kokku, on statistikat vaadates tõenäoliselt ekslik. Mõelgem kas või laste ja noorukite vaimsetele häiretele, mille all on kannatanud iga viies laps – ca 2 last ühe jalgpallimeeskonna kohta…

Haigused ei puuduta peaaegu kunagi ainult haiget ennast, vaid ka pereliikmeid, sõpru, töökaaslasi ning sotsiaalsüsteemi kulude kaudu meid kõiki. Aruteludes vaadeldakse erinevad haiguste avaldumise viise ja põhjuseid, esmaseid samme probleemide märkamiseks ja lahendamiseks. Haiguste õigeaegne avastamine ning kohane ravi aitavad vältida probleemide süvenemist. Valehäbil ja probleemide salgamisel ei tohi olla meie mõtlemises kohta.

WHO 2012. a andmetest selgub, et Eestis kannatab dementsuse all enam kui 13 000 inimest. Haigestumine suureneb seoses rahvastiku vananemisega. Teadaolevalt ei ole leitud ühtki vahendit haiguse progresseerumise peatamiseks. Mida tähendab dementse inimese eest hoolitsemine, millised on praegu kättesaadavad teenused, mida toob tulevik? (L ,11.08 kl 14.00-15.30)

Igal viiendal lapsel vanuses 1-15 eluaastat esinenud mõnel eluperioodil vaimse tervise probleeme. Miks diagnoositakse depressioon juba lasteaialastel, kui kogu maailm peaks olema täis mängu ja naeru? Miks mõeldakse enesetapust juba põhikoolis, kui terve elu peaks olema veel ees ning kõik uksed valla? (L, 11.08 kl 12.00-13.30)

Ennetusest räägitakse tavaliselt „mida mitte teha“ ja „kuidas vältida“ võtmes. Seevastu ärevushäire teemaline arutelu on provokatiivne ning küsib hoopis küsimusi: Mida teha, et tavapärasest muretsemisest ja ärevusest saaks ärevushäire? Kuidas toimida, et ärevushäired püsiks, süveneks ning ei lähekski üle? Kuidas saada mitu ärevushäiret korraga? (R, 10.08 kl 18.00-19.30)

Kes vastutab?

Teine teemade ring turvalisuse ja tervise alal võib üldistada kui küsimust vastutuse jagunemist. Teatav osa vastutusest jääb alati inimese enda kanda, kuid osa sellest jaotub ka kogukonna liikmete ja laiemalt kogu ühiskonna vahel. Esineb olukordi, kus tuleb märgata teisi enda ümber ja lasta ka ennast märgata. On asju, mida inimene saab teha iseenda, kogukonna või ühiskonna heaks.

Üks lähemaid ja käegakatsutavamaid näiteid sellest on vabatahtlikud päästekomandod. Sootuks laiaplaanilise vaate annab aga geenidoonorluse temaatika. Eesti Geenivaramusse koguneb üha enam informatsiooni. Ühest küljest avab selle analüüsimine uusi perspektiive rahvastiku tervise hindamisel. Teadus- ja arendustegevus juba iseenesest on osa ühiskondlikust vastutusest. Teisalt saab geenidoonorlust käsitleda ka üksikisiku vastutuse aspektist ühiskonna ees: sul on võimalus anda endast midagi, millest teadusuuringute tulemusel saab kasu kogu ühiskond.

Kuidas saada inimene õigel ajal arsti juurde? Kes vastutab? Inimene ise? Või ka tööandja, perekond, kogukond, ühiskond? Kui aga arstijärjekorrad on pikad? Kui arstiabi pole piisavalt kättesaadav? Mis roll võiks olla vabatahtlikul ravikindlustusel? (R, 10.08 kl 14.00-15.30)

Geenidoonorlus kui valdkond on huvitav kombinatsioon kasulikkusest teadusele, meditsiinile ning ka üksikisikutele, kes on oma geeniandmed Eesti Geenivaramule andnud. Mida nende andmetega aga tehakse ning milline on nende roll haiguste ennetamisel ja paremal ravil? (R, 10.08 kl 16.00-17.30)

Kogukondliku vastutuse ning suure ohuteguri üheks puutepunktiks on tuleohutus ning vabatahtlikud päästjad. Kes vastutab meie turvalisuse eest, kui päästeteenuse osutamine jääb üha enam vabaühenduste kanda? Kelle ülesandeks jääb sellise tendentsi korral vabatahtlike päästjate motivatsiooni, valmisoleku ja ressursside tagamine? Kas otsa tuleb vaadata riigile, kohalikule omavalitsusele, ettevõtjatele, eraisikutele? (R, 10.08 kl 12.00-13.30)

Turvalisuse ja tervise ala tegevused Arvamusfestivalil võtab kokku ERGO Kindlustuse programm riskikäitumise teemal. Arvamusfestivali külastajatel avaneb võimalus kogeda enda riskikäitumise mõju ning osaleda tegevustes, mis õpetavad toimetulekut ohuolukorras. Nii on võimalik liiklusesse minemata proovida autojuhtimise ajal sõnumit saata. Näis, kas pärast simulaatorit soovib keegi seda ka päriselus veel teha! Samuti saad teada, kui kiiresti priitahtlikud või kutselised päästjad sinu juurde jõuavad, kui kodus koer küünlaga pahandust teeb või maal saunaõhtu üle käte läheb. Kuidas ise tulekahju kustutada? (L, 11.08 kl 16.00-17.30)

Küsimusi on palju, vastuseid veel vähevõitu. Kohtume Arvamusfestivali turvalisuse ja tervise alal, kus need ja paljud teised küsimused luubi alla võetakse!

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlikud Anneli Rääbis ja Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion

Kuula ja sa näed! #kuulamine

Arvamusfestival on koht arutlemiseks. Igasuguse arutlemise eelduseks on oskus ja valmisolek kuulata ning tahe mõista. Kummalisel kombel aga näib, et kuulamine on veel keerulisem kui kõnelemine (ja hästi kõnelemine on päris keeruline), kirjutab arutelujuhtide koolitaja Marleen Pedjasaar SpeakSmartist.

Palju räägitakse sellest, kuidas käia oma ajaga efektiivsemalt ümber – meil on äpid, mis võimaldavad tervete raamatute asemel kuulata neist kokkuvõtteid, sporti tehes saab pidada koosolekuid ja koosolekuid pidades saata e-kirju. Kuulamine aga on tegevus, mis nõuab vähemalt hetkeks keskendumist vaid ühele teemale või inimesele, luues selleks aja ja ruumi.

Olles ise olnud iga-aastane Arvamusfestivali külastaja ja minnes ka sel aastal, tean hästi, kui keeruline on olnud just kuulata. Tähelepanu hajub, mõte läheb rändama või kuulamise asemel tekib kiirelt tahtmine vastu vaielda. Et eesoleval festivalil kuulamisega veidi lihtsam oleks, panen kirja mõned mõtted.

Loo endale kuulamiseks sobiv keskkond. On üsna raske kedagi kuulata, kui sa teda ei kuule. Suvisel festivalil on palju sagimist, konkureerivaid arutelusid, võimalust süüa ja juua või niisama pikutada ja seda kõike tasub ka teha, kuid kui oled juba otsustanud mõnda arutelusse süveneda, siis loo endale kuulamiseks sobiv aeg ja ruum. Olen ise olnud korduvalt konverentsidel, kus mõni kaasosaleja tõdeb päeva lõpuks, et muidu tundus tore, aga kahjuks ma ei kuulnud midagi. Tundub kummaline, aga päris paljud on valmis eeskujulikult kuulama ära terve päevase ürituse, mainimata näiteks, et nende nurka heli eriti ei kostugi. Et Arvamusfestivalil selliselt ei läheks, sea end kohe arutelu alguses mugavalt sisse ning ära pelga öelda, kui midagi häirima jääb.

Kuula ideid, mitte inimese riietumisstiili või välimust. Üldiselt meeldivad meile meiega sarnased inimesed. Kui kõneleja on kuulajast väga erinev, peab ta veidi rohkem pingutama, et tema idee kuulajani jõuaks ja vastupidi – ka kuulaja peab rohkem pingutama, et idee temani jõuaks. Võib olla, et inimene, kelle vaadetega me üldiselt ei nõustu, tuleb arutelu käigus välja üsna mõistliku ideega. Inimese ajus moodustub kõneleja stiilist, sõnumist ja isikust üks tervik, kuid miks mitte proovida sel festivalil, kas suudame olla üle automaatsetest reaktsioonidest ning eraldada kõne sisu kõnelejast? Mõne konkreetse idee või ettepanekuga nõustumine ei tähenda terve maailmavaate omaks võtmist ja ehk peitub dialoog just neis hetkedes, kus suudame esmase hinnangu korraks kõrvale jätta.

Küsi, kui sa ei saa aru. Kui midagi jääb sulle ebaselgeks, siis küsi. Teed sellega teene nii endale, esinejale kui arvatavasti veel suurele osale kuulajatest, kellel sama küsimus oli tekkinud. Kui midagi jääb segaseks, aga selgitust ei julge küsida, siis ilmselt raugeb ka jaks kuulata õige pea. See on küll klišee, kuid rumalaid küsimusi pole tõepoolest olemas. Just vastupidi – õigesti püstitatud küsimus võib avada sisu rohkem kui pikad selgitused. Lisaks – kui midagi jääb segaseks, kipub meie aju sellesse kinni jääma ja nii võibki juhtuda, et edasi kuulamise asemel proovime ülejäänud arutelu ajal välja mõelda, mida kõneleja küll silmas pidada võis.

Mõtle läbi, miks sa kuulad. Kas valisid selle arutelu välja, kuna tead teemast palju? Või hoopis sellepärast, et ei tea teemast midagi? Kas loodad saada selgust, kinnitust oma ideedele, uusi teadmisi, leida mõttekaaslasi, küsida hingel olevad küsimused või hoopis midagi muud? Kui tead, miks just selle arutelu juures viibis, on ka kuulata lihtsam.

Tee märkmeid või aruta sõbraga. Lihtsalt kuulates läheb paratamatult palju kaotsi. Märkmete tegemine ei pea tähendama pooleteisetunnist konspekteerimist, kuid mõne suurema mõtte või küsimuse kirja panemine aitab kindlasti arutelust maksimumi võtta. Lisaks aitab see mõista, kus on arutelus loogikavead. Kas keegi väitis midagi ilma põhjenduseta või jäi ehk selgitus pealiskaudseks? Märkmeid vaadates  saad aru, keda uskuda või mille kohta tasuks edasi uurida. Teine hea võimalus märkmete tegemise kõrval on hiljem kuuldu üle sõbraga edasi arutleda. Selliselt saad enda mõtted selgemaks ja kindlasti veel mõne vaatenurga juurde. Lisaks võid avastada, et paljudel teemadel ongi raske väita musta või valget ning sinu mõtte teekond “ahhaa” momendini kellegi teise peas on sageli pikk ja konarlik.

Need viis punkti on midagi, mida proovin ise selleaastasel Arvamusfestivalil silmas pidada. Lisaks neile aga püüan kuulata selliselt, et ei valmistu kohe vastu vaidlema või asu enda sõnavõttu ette valmistama. Püüan meeles pidada, et kuulamine ei pea tähendama nõustumist ning kuulata võib ka siis, kui me ei nõustu. Ja et kõnelejal veidi lihtsam oleks, proovin enda kuulamisest ka märku anda. Kui rokk-kontserdil tähendaks märku andmine kaasa laulmist, hüppamist või näppude viskamist, siis sõnarokifestivalil noogutamist, arutelusiltide kasutamist, vaikust, plaksutamist… Sõltuvalt arutelust ei saa välistada mõistagi ka kaasa laulmise, hüppamise ja näppude viskamise kui kuulamise väljenduse vajadust.

Pilt: Arvamusfestivali hea arutelutava (pilt: AWStuff, aitäh!)

Festivali kultuuriprogramm rikastab Paide kultuurielu #AFmelu

Arvamusfestivali arutelukava toetab mitmekesine kultuuriprogramm, mis pakub põnevaid sündmusi nii linnarahvale kui ka festivali külastajatele. Kultuurikavast leiab paidelaste korraldatud kultuuriüritusi, aga ka tuntud Eesti artistide etteasteid, festivali lõpukontserdil laupäeval astub üles Erki Pärnoja koos bändiga.

Kultuuriprogrammi kuraator Lilian Hiob pidas kava koostamisel silmas, et pealinnast imporditud kultuurisündmuste kõrval oleks ka kohalikel tegijatel võimalus festivali kultuuri ja melu luua. “Lisaks hittidele nagu tantsulavastus “Olmeulmad” ning Erki Pärnoja kontsert, on mul väga hea meel, et osa võtab ka sügisest startiva Paide teatri trupp oma performatiivsete elementidega põimitud grillpeoga,” rääkis Hiob.

Hiobi soov oli avada festivalikülastajatele mõni põnev Paide hoone, kuhu nad muidu ei satuks. “Pärast lokatsiooni-jahti Paides, mitme väga erilise hoonega tutvumise järel, osutus valituks Paide vana tütarlastegümnaasium Vallimäe nõlval, aadressil Posti 12, mis võõrustab mitmeid festivali kultuurisündmusi,” märkis ta.

Vanas tütarlastegümnaasiumis toimub Arvamusfestivali reedeõhtune pidu, kus teiste seas astuvad üles San Hani ja Rütmika Soundsystem, Triin Niinemets ning Florian Wahl. Samuti lavastub seal Age Linkmanni, Arolon Raudva, Maarja Tõnnissoni ja Raho Aadla tantsulavastus “Olmeulmad” ning noored arhitektid Liina Liis Pihu ja Eve Komp on väljas projektiga “Ruumiringlus”, kus aktiveeritakse ja taaskasutatakse aastate eest kasutuses olnud kooliruume. Hoone kõrvale pargib end Siim Preimani kastiauto tagaruumi rändgalerii “galerii”, kus saab näha videomängude muuseumi LVLup miniatuurset versiooni.

Voronja galerii on väljas EV100 näitustesarjaga “Lätted”, mis toob Rüütli tänaval hävinud puumaja mahajäetud hoovi paidelaste Kaido Kirikmäe ja Leho Rubise valgus- ja heliinstallatsiooni. Noored kunstihuvilised vanuses 10-15 aastat on oodatud EKA avatud akadeemia ruumi- ja nahakunsti õpitubadesse.

Järvamaa muuseumi teadusjuht Ründo Mülts korraldab öises Paides taskulambi-rännakuid, et avada linna ajalugu teise külje alt, kui festivalikülastaja seda harjunud nägema on. Paide muusika- ja teatrimajas toimub mitu näitust ning kohalike muusikute kontsertprogrammi saab nautida nii Arvo Pärdi muusikaaias kui Paide Püha Risti kirikus. “Nii et kel on isu autentset Paide skeenet nautida, on selleks ideaalne võimalus,” kommenteeris Lilian Hiob.

Festivali meluprogrammi avab reedel, 10. augustil kell 8 Arvamusfestivali rattaretk Tallinnast Paidesse energiapöördealale. Osalema on oodatud kõik festivalile suunduvad rattasõbrad, säästliku transpordi praktiseerijad ning teisedki, keda innustavad füüsilised väljakutsed värskes õhus.

Reedel toovad peobussid kell 18.30 Tallinnast Estonia eest ja Tartust Vanemuise eest huvilised Paidesse ja viivad öösel tagasi.

Kultuuriprogrammiga saab lähemalt tutvuda: https://www.arvamusfestival.ee/kultuuriprogrammi-kava/

Alusta arutelu AFoorumis! #afoorum

AFoorum on veebiplatvorm, kus Arvamusfestivali kavas olevatel teemadel arvamust avaldada aastaringselt, nii enne kui pärast festivali. AFoorum on kasutamiseks avatud ning arutelu võib seal alata juba nüüd! Vaata, mida ütlevad AFoorumi kohta Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring ja arendaja Citizen OSi eestvedaja Margo Loor.

 

Kuidas AFoorumis arutleda?

AFoorumis saab esitada ennast huvitaval teemal poolt- ja vastuargumente, küsida küsimusi. Arutelude korraldajatel on võimalik AFoorumisse kogutud kommentaaride ja küsimuste pinnalt paremini ette valmistada Paides toimuvat arutelu. Foorumisse saab riputada ka arutelude järelkajad, sh heli- ja videofailid ning tekstid, et arutelust jääks tuleviku tarbeks jälg alles. See on ka koht, kus mõttevahetuses sündinud idee saata mugavalt hääletusele www.rahvaalgatus.ee keskkonnas.

AFoorum võimaldab:

  • alustada arutelu enne ning jätkata pärast festivali
  • anda korraldajale sisendit, et Arvamusfestivali arutelu oleks võimalikult sisukas ning koondaks eri vaatenurki ja argumente
  • talletada aruteluga seotud materjalid (tekst, heli, video, foto)
  • esitada ja hinnata teemakohaseid argumente
  • jagada ja koguda uusi teadmisi
  • leida mõttekaaslasi, kellega arutelu tulemusi edasi arendada
  • AFoorumi mõte on luua pinnas ühisloomes sündivate lahenduste tekkeks ja edendada arutlevat demokraatiat.

AFoorumi leiad veebilehelt www.arvamusfestival.ee/afoorum või kavas olevate aruelude alt.

Kui oled leidnud ennast kõnetava arutelu Arvamusfestivali kavast, jäta teemasse enda küsimused või poolt-/vastuargumendid ning kutsu ka teisi sel teemal arutlema! Nii nagu arutelude programm ja arutelud sünnivad ühisloomena, nii puhume ka AFoorumile hinge sisse koos.

AFoorumil aitas sündida CitizenOS, kes pakub tiimidele ja kogukondadele e-otsustamise veebiplatvormi ning soovib anda inimestele võimaluse ühiselt otsustada nende elukäiku mõjutavate küsimuste üle.

Millises Baltikumis tahame elada aastal 2038? #baltimaadeala

Arvamusfestivalile on üles seatud Baltimaade ala, mis tõstatab kolme Balti riiki puudutavaid olulisemaid teemasid. Ala eestvedajaks on Swedbank, kes teeb sellega kummarduse kolme riigi ümmargustele sünnipäevadele ning kutsub kaasa mõtlema, millises Baltikumis tahaksime elada paarikümne aasta pärast. Laval toimuvaid arutelusid aitavad korraldada nii Kaitseuuringute Keskus, Eesti Noorteühenduste Liit, Swedbanki Rahaasjade Teabekeskus kui teised partnerid.

Kahe päeva jooksul toimub alal kokku seitse arutelu, mis käsitlevad kolme riigi arengu seisukohalt olulisi teemasid, nagu tööturg ning tuleviku kompetentsid, polariseerumine ja usaldus ühiskonnas, Balti perede finantsportree ning tuleviku väljavaated kinnisvara- ja ehitusturule. Millisel teemal tahaksid Sina kaasa mõelda? Avame koostöös Swedbankiga lühidalt Baltimaade ala arutelude sisu.

Jaan, Janis või Justas kes on jõukam?
Milline on Balti perede finantsportree? Kuigi väikesed säästud, elu palgapäevast palgapäevani ning ebakindlus tuleviku ees tunduvad muredena, mis kummitavad vaid meid, seisab nende küsimustega silmitsi pea iga leibkond Baltikumis. Seetõttu asume ala esimeses arutelus kaaluma võimalusi, kuidas muuta säästmis- ja investeerimiskultuuri Eestis, Lätis ja Leedus.

Et noored jääks
Väljaanne Politico käsitles hiljuti Läti kahaneva rahvastiku küsimust. Selgus, et alates liitumisest Euroopa Liiduga on lahkunud ca viiendik Läti elanikkonnast, kellest enamik on noored. Sarnast trendi võib täheldada ka teistes Balti riikides. Küsime, kas ja millist tuge peaksime noortele pakkuma, et nad tahaksid kodumaale jääda. Kas kolm riiki saaksid mure lahendada ühise lahendusega?

Stereotüübid, mis piiravad karjääri
Vajame pidevalt töökäsi, kuid takerdume nii töötajate kui töökoha valikul eelarvamustesse. Eeldame, et naised võiksid jääda laste ja pere juurde ning vältida tööd kapteni või piloodina, äsja ülikooli lõpetanud ei tohiks töötada juhtival positsioonil ning pensioniealised saavad hakkama vaid lühendatud tööajaga. Kuidas saaksime aga Baltikumi ühiskonda muuta, et vaadata mööda stereotüüpidest ning vältida ka nendest tulenevat palgalõhe?

Keda võime usaldada?
Miks on nii, et tihtipeale usaldame kõrvalistujat trammis enam kui demokraatlikult valitud valitsust? Miks meile tundub, et suurkorporatsioonid valetavad, kuid tundmatud inimesed netiavarustes suudavad lahendada meie probleeme? Arvamusfestivali esimese päeva lõpuks jõuame selgusele, kuidas on usaldus ajas muutunud ning kuidas võib vähene usaldus ühiskonna sidususe seisukohalt ohtlikuks muutuda.

Polariseerumine ja ühtekuuluv Baltikum
Teine päev Baltimaade alal algab Baltimaadele olulise teemaga – ühtekuuluvus – mis aitab riikidel toime tulla sise- ja välispoliitiliste šokkide ja stressoritega. Elame ajal, mil käib pidev hübriidsõda Venemaa ja Lääne vahel ning näeme üha enam ilminguid ühiskondade polariseerumisest. Millised küsimused tekitavad ühiskonnas tugevamaid lahkhelisid ja reageeringuid ning kuidas nendega toime tulla? Mis on polariseerumise ohud ja võimalikud tagajärjed?

Keda vajab tulevane tööturg?
EV200 pidustusteks tõotab Eesti rahvaarv olla 800 000 piirimail. Paremini ei lähe ka naabritel, kes on viimase 18 aasta jooksul kaotanud ligi 18% rahvastikust. Seetõttu seame arutelu keskmesse demograafia ja selle seotuse tööturuga – milline peaks olema meie rahvastikupoliitika, millised põhjused peituvad väljarände taga ning kuidas saame neid mõjutada oma väärtusruumi kaudu. Ning lõpuks, millised siis on inimesed, keda vajame tööturule aastal 2038?

Ehitustrendid aastal 2038
Ehitus on üks peamisi majanduskasvu näitajaid. Räägime potentsiaalsetest ehitustrendidest Baltikumis aastal 2038. On selleks 3D-printimine, energiasäästlikud hooned või midagi täiesti muud? Milliseid ehitusmaterjale on meil veel võimalik kasutada? Mida hakata peale nõukogude ajal ehitatud kortermajadega? Ala viimases arutelus seome võimalikud ehitustrendid Balti riikide majandusega.

Baltimaade alal toimub kahel päeval kokku seitse arutelu, neist kaks eesti ja viis inglise keeles:

Reedel, 10. augustil
12.00–13.30 Who is richest – Jaan, Janis or Justas? The financial portrait of the Baltics.
14.00–15.30 “Mina jään!”, “aš lieku!”, “es palieku!” – Baltic countries a disappearing nation?
16.30–18.00 Career – choice or stereotype? Are Baltics looking for new people?
18.00–19.30 Usaldus – kõige väärtuslikum ressurss?

Laupäeval, 11. augustil
12.00–13.30 Divided We Fall, United We Stand: Is Polarisation of Societies Undermining Security of the Baltic States?
14.00–15.30 Demograafia ja tööjõud: Eesti 2038
16.00–17.30 Building trends in the Baltics in 2038

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Koemets
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Mark Slavin

Kuidas ja miks hoida demokraatiat järgmised sada aastat? #demokraatiaala

Esmakordselt on sel aastal Arvamusfestivalil üles seatud demokraatia ala. Ala eestvedajaks on Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis, kelle jaoks on demokraatia teemaliste arutelude korraldamine üks kingitusi Eesti 100. sünnipäevaks. Põhjamaade Ministrite nõukogu Eesti esinduse kõrval korraldavad demokraatia alal arutelusid Avatud Eesti Fond, Eesti NATO Ühing, Eesti Välispoliitika Instituut ja aktiivne kodanik Karl Toomet.  

Arutlesime PMNi Eesti esinduse liikmetega, miks sel aastal otsustati Arvamusfestivalil osaleda demokraatiateemaliste aruteludega. Meie vestlusringis osalesid PMNi Eesti esinduse direktor Christer Haglund, heaoluühiskonna nõunik Merle Kuusk ja kommunikatsiooninõunik Ruudu Raudsepp.

Kust me tuleme ja kuhu me läheme?

Eesti tähistab tänavu 100. sünnipäeva, kuid mitte kogu selle aja pole Eesti olnud vaba ja demokraatlik riik. Sünnipäevad on head teetähised vaatamaks nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku. Christer Haglund: “Kuigi Euroopas tundub olukord viimasel ajal päris segane, siis on hea meeles pidada suurepäraseid saavutusi, mis on viimaste aastakümnete jooksul aset leidnud. NSVLi kuulunud Ida-Euroopa riigid on Euroopa Liitu integreerunud, ebavõrdsus on vähenenud ja üldine heaolu on kasvanud. Kuigi hetkel on Euroopa ees uued väljakutsed nagu natsionalismi tõus ja migratsiooniga seotud teemad, on ühtsus Euroopa Liidus tugev tänu jagatud regulatsioonidele ja nende järgimisele.”

Kui me vaatame ajas tagasi, siis on areng märkimisväärne – ühe parteiga riigikorrast, kus kodanikuorganisatsioonid olid valitsuse kontrolli all ning arvamusvabadust piiras tugev tsensuur, oleme jõudnud demokraatlikku ühiskonda, kus igal inimesel on võimalus oma mõtteid avaldada, luua organisatsioone ning kandideerida valimistel endale meeldiva partei nimekirjas. Ruudu Raudsepp leiab: “Esindusdemokraatia arengule lisaks on oluline aktiivse kodanikuühiskonna areng. Iga kodanik saab panustada riigi arengusse tihedamini kui vaid korra valimistel oma häält andes. Kodanikuühendustes osalemine, oma arvamuse avaldamine ning endale südamelähedaste eesmärkide nimel erinevate ürituste korraldamine on oluline osa demokraatia toimimisest.”

Viimastel aastatel on näha mitmetes Euroopa riikides katseid demokraatia alusväärtusi piirama hakata. Näiteks proovis Poola valitsev partei läbi viia kohtureformi, mille tulemusel oleks riigikohtusse kohtunikke hakatud määrama justiitsministri poolt. Selle peale tuli Poolas esile demokraatliku riigikorra tugevus – Poola kodanikud osalesid protestides, Poola president vetostas vastavad seadused ning Euroopa Liidu komisjon tegi ettepaneku sanktsioonide rakendamiseks, kui seadused vastu võetakse. Pärast kaks aastat kestnud vaidlusi on valitsev partei hetkel otsustanud osa plaanitud seadustest mitte ellu kutsuda. Sarnaselt on kodanikuvabaduste piiramiste katsetele vastu seisnud Ungari ja Türgi kodanikud. Võitlus demokraatia eest on seega ka täna väga aktuaalne teema.

Igaüks saab panustada demokraatia hoidmisse

Poola, Ungari ja Türgi puhul näeme väga selgelt, kuidas kodanikuühiskond saab aidata kaasa demokraatlike väärtuste säilimisele. Demokraatia ei ole aga üksik väärtus iseeneses, vaid demokraatlik riigikord pakub oma kodanikele võimaluse ühiselt jõuda parimate lahendusteni.

Kodanikuaktiivsus saab säilida ka autoritaarsetes riikides. Näiteks Eesti taasiseseisvumisele eelnenud vastupanuliikumised (fosforiidisõda, Balti kett ja teised olulised aktsioonid) näitavad, kuidas kodanikud koos saavad oma õiguste eest võidelda. Praegu on näha sarnaseid meeleolusid Tartu tselluloositehase aruteludel – inimestel on erinevad seisukohad, kuid neil on võimalik enda meelsust ja arvamust vabalt väljendada ning tänu sellele areneb Eesti pidevalt edasi.

 Eelmisel aastal arutati Põhjamaade Ministrite Nõukogu debatil biomajandusest kui Eesti majandusarengu uuest võtmest. (Foto: Priit Jõesaar)

Christer Haglundi arvates on Eesti kodanikuühiskonna areng olnud märkimisväärne: “Aktiivne kodanik on täna Eestis tavapärane – alates oma arvamuse väljendamisest (sotsiaal)meedias kuni uute organisatsioonide loomiseni. Olemas on organisatsioonid looduskaitsest erivajadustega noorte toetamiseni, rattateede ehitamise kampaaniad ja Arvamusfestival jpm. Need on märgid, et eestlased hoolivad oma ühiskonnast ja selle arengust ning soovivad võtta vastutuse selle parandamise ja kujundamise osas.”

Pidevalt muutuvas maailmas, kus kõigil on üha kiirem, on vahel raske leida aega olla aktiivne kodanik, kuid see on oluline, et saaksime nautida demokraatlikke vabadusi ka tulevikus. Demokraatiafestivalide võrgustiku üks asutajaid Mads Randbøll Wolff: “Me oleme taandatud tarbijateks samal ajal, kui me oleksime pidanud jääma kodanikeks. Demokraatia peaks olema osa meie loomulikust mõttemaailmast.” 

Üks oluline osa demokraatia säilimisest on avatud arutelu, kus inimesed saavad oma mõtteid väljendada. Merle Kuusk märgib: “Demokraatia ala arutelud Arvamusfestivalil koostöös heade partneritega on meie panus arutelukultuuri, kriitilise mõtlemise ja avatud valitsemise arengusse.”

Demokraatia alal toimub kahel päeval kokku seitse arutelu, neist kolm eesti ja neli inglise keeles:

Reedel, 10. augustil

12:00-13:30 Populismi kasv Euroopas – kas demokraatia korrigeerija või vaenlane?

14:00-15:30 Are the Nordic Countries Still a Role Model for Estonians?

16:00-17:30 From Cowboy Capitalism to Value-based Entrepreneurship

18:00-19:30 Kes kaitseb enam maailmas demokraatiat?

Laupäeval, 11. augustil

12:00-13:30 Seilamine tõejärgsel meediamerel – kuidas kriitiliselt meediat tarbida

14:00-15:30 Civil Society in Europe – Who, Why and How Should Be Mobilized?

16:00-17:30 European Culture Capital 2024 – for Whom and Why?

Jälgi ka demokraatia ala lehte Facebookis. Kohtume 10.-11. augustil Paides!

 

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass
Fotod: Priit Jõesaar