Blogi

Viienda Arvamusfestivali kõige ootamatumad teemad

Paides on saanud alati arutleda nii suurimate ühiskonna kitsaskohtade kui ka kõige aktuaalsemate teemade üle. Millised arutelud on aga tänavu kõige ootamatumad?

Reede, 11. august

Esimese festivalipäeva jooksul saab mõtiskleda eksperimenteeriva mõtteviisi üle ning vaadelda sellega seotud ebaõnnestumisi. Keskpäeval küsitakse osalusdemokraatia alal, “kas poliitika on ekperimenteerimiseks?” Arutlejad hindavad, kui palju võidaks ühiskond sellest, kui poliitikakujundamises oleks rohkem katsetamist. Sama päeva hilisõhtul saab ERR alal Fuckup Nightsi raames kuulda päriselu läbikukkumistest ja nende kaudu saadud õppetundidest. Konkreetsete näidete abil soovitakse suurendada ühiskonna taluvust ebaõnnestumiste suhtes.

Reede pärastlõunal visatakse 21. sajandi elutöö alal õhku idee kohustuslikust õpetajateenistusest. Ajateenistusega sarnane kohustus aitaks elanikel mõista õppimise väärtust ja õpetamise keerukust ning koolidel leevendada üha süvenevat õpetajate puudust. Kuidas ja mis vormis Eestis selline süsteem käima saada, sellele otsitakse vastuseid arutelul “Kohustuslik õpetajateenistus: utoopiline või hädavajalik?”.

Esimese päeva õhtul lahatakse ka Eesti protestiliikumist. Müürilehe ja Vikerkaare alal peetav arutelu “Eesti protestikultuur: õppetunnid ja näpunäited” küsib, miks on vaja radikaalset poliitikat ja kuidas tõsta kära nii, et sel oleks ka edukaid tulemusi.

Laupäev, 12. august

Teisel festivalipäeval kohtuvad avastuste alal reaal- ja sotsiaalteadus. Ootuspärase vastandumise asemel püüavad aga kahe teadussuuna esindajad leida pinda veelgi suuremaks koostööks, mis aitaks ühiskonnal paremini muutustega kohaneda. Artuelul “Reaalteadlane ja sotsiaalteadlane lõunalauas: uute ideede sünnipaik?” saab kindlasti palju mõtteid koostegemise vajalikkusest.

Laupäeva pärastlõunal tõmmatakse noortealal paks tabutekk pornoteemalt ning vaadeldakse, kuidas pornograafia lihtne kättesaadavus ja rohke tarbimine on mõjutanud noorte mõttemaailma ja arusaamu. Arutelu “12-aastane pornotarbija: kelle mure ja vastutus?” osalejate ring on väga lai ning üheskoos soovitakse panna paika põhimõtted, kuidas pornograafia olemust noortele selgitada.

Lisaks mõtiskletakse laupäeva õhtul teadusalal tervisetehnika kiirest arengust. Täpsemalt kombatakse arutelus “Disainime endale beebi. Helge tulevik või libe tee?” laste saamisega seotud teaduse eetilisi piire ning vaadeldakse, kas ootused ja hirmud on põhjendatud.

Tänavusel Arvamusfestivalil küsitakse, miks kirikus ei tantsita

Sel suvel toimuva Arvamusfestivali 160 arutelu teemadering varieerub digirevolutsioonist (või sellest maha jäämisest) radikaliseerumiseni. Laste- ja perede aastale kohaselt on festivalil ka laste endi poolt korraldatud arutelud. Festivaliprogrammiga saab tänasest tutvuda festivali veebilehel.

Arvamusfestivali eestvedaja Ott Karulini sõnul kajastab arutelude valik hetkel ühiskonnas valitsevat meelsust ja selle aasta olulisemaid ühiskondlikke muudatusi. Näiteks arutatakse Äärealal haldusreformi tagajärgi ja võimalusi edaspidiseks koostööks või Euroopa alal Euroopa Liidu ja NATO tulevikku ning meie võimalusi liikmena. Eelmiste aastate tagasiside põhjal vähendati tänavu festivalil nii arutelude kui ka arutelualade arvu. Kokku on sellel aastal 25 erinevat aruteluala, mis kahe päeva jooksul annab sõna rohkem kui 500 kutsutud arutlejale.

Arvamusfestival 2016. Foto: Anna Markova

Karulini sõnul leiab endale huvipakkuvaid teemasid kindlasti igaüks – arutletakse tervise, stereotüüpide kui ka sotsiaalse innovatsiooni teemadel. „Lisaks päevakajalistele teemadele arutatakse ka aegumatuid eetilisi küsimusi. Ühtlasi leiab sel aastal ka veidi provokatiivsemaid teemapüstitusi – näiteks miks ei võiks kirikus tantsida, ehkki laulmine ja muusika tegemine kunstilise eneseväljendusena on lubatud? Või kas vana naine on saavutus või salgamist vääriv?” ütles Karulin. Ta lisas, et programmis on ka teemasid, mille arutamine on ühiskonnas pigem jätkuvalt tabu, näiteks “12-aastane pornotarbija – kelle mure ja vastutus?”.

Esmakordselt on festivalil lasteala, kus 5.-7. klassi õpilased korraldavad kokku kaheksa arutelu. Tõstatatavad teemad keskenduvad nii keskkonnakaitsele, virtuaalmaailma sõltuvusele kui ka näiteks laste (kooli)õnne või aktiivse vaba aja sisustamisele. Lahenduste leidmiseks plaanivad nad arutama kutsuda nii teadlasi, noorsportlasi, ent arutlejateks on loomulikult ka noored ise.

Tutvu programmiga siin: www.arvamusfestival.ee/kava

Arvamusfestivali programm on kokku pandud avaliku ideekorje põhjal ja on kohaks, kus vahetada mõtteid ühiskonnakorralduse üle, saada värskeid ideid ja uusi teadmisi. Tänavune festival toimub viiendat korda 11.–12. augustil ikka Paides. Hiiumaa [eel]arvamusfestival leiab aset 10. juunil Suursadamas ja Kagu-Eesti oma 14. juulil Eesti Maanteemuuseumis.

Arvamusfestivali toetavad Paide linn, Järvamaa Omavalitsuste Liit, Swedbank, Euroopa Komisjoni esindus Eestis, KÜSK, Euroopa Parlamendi Infobüroo, Avatud Eesti Fond, Eesti Koostöö Kogu, SpeakSmart ja paljud teised. Festivali ühe ala toetajateks on Archimedes ja Rakendusliku Antropoloogia Keskus.

Aasta kodanik 2016 Kristi Liiva: ühe unistuse elluviimise lugu

Kristi Liiva. Foto: Iris Vahesalu

Kristi Liiva. Foto: Iris Kivisalu

2013. aastal korraldasime pea 50 vabatahtlikuga esmakordselt Arvamusfestivali lootuses, et alguse saab miski, mis aastakümnete pärast sarnase tähenduse saab nagu mulle inspiratsiooni pakkunud ülemerenaabrite juures Gotlandil 48. aastat toimuv Almedaleni nädal.

Et sünnib uus traditsioon ja suvine kohtumispaik ühiskonnast hoolivatele inimestele. Et me kõik tunneme rohkem huvi, oleme avatud uutele mõtetele ja räägime kaasa Eesti jaoks olulistel teemadel. Et Eesti on üks parem paik. Aga me ei julgenud loota, et festival saab selliseks traditsiooniks juba nelja aastaga!

Me ei julgenud loota, et kõik läheb nii, nagu unistasime

Et nii paljudele ärksatele inimestele meie idee korda läks ja soovis Paidesse tulla, et suure huviga ühiskonna arengu teemadel kaasa mõelda, kõneleda ja kohati ka südant valutada – sõltumata nende päritolust või ametist. Festivali osalejad hoolivad, otsivad lahendusi, kuulavad vestluspartnereid ja tunnevad end vabalt, väljendades põnevaid mõtteid. Rohkem kaasa rääkimist ja kaasa mõtlemist, rohkem vastutust ja rohkem hoolimist on märksõnad, mis kõnetavad meid, festivali korraldajaid ja mida meie arvates vajab kogu Eesti ühiskond praegu.

Ma olen kogu südamest tänulik festivali vabatahtlike meeskonnale, kes uskusid ideesse 4 aastat tagasi ja kes pingutavad järgmise, järjekorras viienda festivali õnnestumise nimel juba praegu. Tänaseks on vabatahtlikest koosnev meeskond kasvanud pea kolmesaja liikmeliseks – Eesti mastaabis suurorganisatsiooni mõõtu. Olen südamest tänulik Järvamaa ja Paide linna kogukonnale, kes aitavad meil ja festivali osalejatel uuesti seda piirkonda avastada ja selle tähendust Eestimaa kaardil ümber mõtestada. Olen tänulik sadadele organisatsioonidele, kes toovad oma olulised teemad festivalile ja koostöös loovad omanäolise ja nende tegevuse jaoks olulise arutelusündmuse. Olen tänulik festivali toetajatele, kes uskusid meisse siis, kui meie tulevik ei olnud veel selge, ainult sellepärast, et hoolivad meie ühiskonnast ja austavad diskussiooni pidamise vajadust.

Väga palju Arvamusfestivaliga seotud unistustest on veel täitumata

See oleks lausa kurb kui need kõik täidetud oleks! Meie teekond võiks olla vähemalt 25 aastat pikk, et me saaks päriselt hinnata, mis on festivali tegelik jälg või mõju. Minu mõtetes on aina enam küsimus, kuidas hea arutelutava ehk oskus kuulata, hinnanguvaba olla ja argumenteerida jõuaks Paides peetavatest mõttevahetustest ja vestlusringidest igapäevaellu, alustades vestlustest koolides, kodudes ja töökohtades kuni riigijuhtimiseni välja. Kõigest sellest tuleb kindlasti juttu 2017. aasta festivalil, mis tuleb taas 11.-12. augustil Paides ja mille aruteludeprogrammi ettepanekuid ootab korraldusmeeskond jaanuaris algava ideekorje ajal.

Kodanikupäeva tähistatakse Eestis 26. novembril, sest just tol päeval aastal 1918 võttis Maanõukogu  vastu määruse Eesti kodakondsuse loomise kohta. Aasta kodaniku valimise tava algatas rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo 2003. aastal. Konkursi moto oli tänavu „Uusi horisonte luues“.

Andke publikule rohkem sõna! – kõrvalseisja pilk Arvamusfestivalile

Arvamusfestivali aladelt oodatakse hubast atmosfääri ning läbimõeldult kujundatud lava ja istumisala. Foto: Anna Markova

Keiu Telve, Helleka Koppel
Rakendusliku Antropoloogia Keskus

Rakendusliku Antropoloogia Keskus viis Arvamusfestivalil läbi vaatluse, mille eesmärk oli saada rohkem teada erinevate aruteluvormide, alade asukohtade ja kujunduselementide sobivusese kohta. Vaatlejad oli kokku 12 ning vaatluse all oli 58 nii vormi kui asukoha poolest erinevat arutelu. Vaatlused näitasid, et festivali publik otsib võimalusi aktiivseks osalemisest ja arutelude korraldajad võiksid veelgi julgemalt kasutada kaasamismeetodeid. Ühtlasi täheldasime, et arutelud Paide linnaruumis jõuavad laiema publikuni, halb ilm võib arutelus osalejaid isegi lähendada ja inimesed ei tule festivalile ainuüksi arutlema vaid soovivad ka niisama mõnusas, harivas õhkkonnas aega veeta.

Tegevus arutelualadel
Arvamusfestivali aktiivseim osa publikust olid noored või keskealised (25–45-aastased) eestlased. Publiku aktiivsus sõltus paljuski arutelu teemast: isiklikel ja perekesksetel teemadel on raskem avalikult sõna võtta. Ühiskonnakriitilisemate arutelude puhul (pagulased, hariduspoliitika jms) on inimesed rohkem harjunud arvamust avaldama, mistõttu sobisid neile aruteludele paremini ka kaasavad vormid. Siiski, reeglina spontaanselt sõna ei võetud ja enamikel aruteludel jäid inimesed passiivseks. See oli ka paratamatu, sest üldjuhul anti publikule sõna alles arutelu viimases osas.

28316046683_3835a83066_k

Publiku aktiivsus sõltus paljuski arutelu teemast: isiklikel ja perekesksetel teemadel on raskem avalikult sõna võtta. Foto: Kärt Vajakas

Publiku kaasamine polnud alati läbimõeldud – väljakuulutatud krimiuuringu formaati ei toimunud, publik ei saanud osalemisvõimalustest aru või vedas tehnika alt. Oli ka erandeid: näiteks paistsid Maailmakohvik, arutelud nagu “Noorte ettevõtlus: müüdid ja tegelikkus”, “Kas kogukonnas märgatud noor on õnnelik noor?”, “Kuidas õpetada armastama pagulast?” ja “Kui kõik ei lähe plaanitult – kuhu edasi noor?” silma tõhusa publiku kaasamise poolest ning nende arutelude vormid õnnestusid vaatlejate arvates väga hästi.

Märkasime arutelu aladel mõningaid pigem häirivaid tegevusi. Näiteks tekitas festivalialal segadust arutelude filmimine. Tehnika võttis omajagu ruumi ning võttemeeskonna suhtumine publikusse polnud alati soosiv. Kohati isegi tundus, et filmides taheti näidata arutelu jutusaatena ning publikut pigem kaadrisse mitte lasta. Liigne tehnika mõjus aladel võõrkehana, mis piiras ka nähtavust lavale. Samuti häiris esinejate Skype-kõne vahendusel osalemine. Tehniliste probleemide tõttu Skype’s lisanduv arutleja pigem takistas ning venitas vestlust.

Väga positiivsena paistis silma publiku mitmekesisust toetavad lisad, nagu näiteks viipetõlk, sünkroontõlge. Mitmel juhul oli probleemiks aga vestluste üle aja minemine. Kuigi juttu oleks jätkunud paljudel juhtudel kauemaks, segas see päeva järgmisi ettevõtmisi, publik hakkas enne lõppu lahkuma ning oli kuulda nurinat ajakava muutumise pärast.

Alade kujundus ja ülesehitus
Arvamusfestivali aladelt oodatakse hubast atmosfääri ning läbimõeldult kujundatud lava ja istumisala. Eestlastele meeldisid eriti maalähedast keskkonda imiteerivad detailid: heinapallid, lilled, kaltsuvaibad. Positiivsena mõjusid ka silmatorkavad kujunduselemendid, mida inimesed said pildistada ja mis olid abiks ala leidmisel. Näiteks pakkusid arvamusalale paigutatud lilled, õhupallidega oranži värvi jalgratas ning lilla uks ühtmoodi rõõmu nii lastele kui täiskasvanutele.

Sel aastal mõjutas Arvamusfestivali külastajaid ja arutelude läbiviimist vihmane ja jahe ilm, mistõttu hinnati kõrgelt pleede, suuri varjualuseid, puidust põrandat, kuivi toole. Mõnikord võis halb ilm aga publikut ja arutlejaid isegi lähendada – piiratud varjualused tõid inimesi üksteisele lähemale ning nii muutusid mitmed vestlused hoopis intiimsemaks.

Eel- ja järeltegevused
Sel aastal viidi korraldajatele-moderaatoritele festivali poolt läbi ka koolitusprogramm, millest oli kahtlemata arutelude sujuvamaks ja huvitavamaks muutmisel suur abi. Väga toetavad olid ennekõike osalusvormide ning arutelude disaini koolitused.

Kahjuks on Arvamusfestivali arutelude tagajärjel sündivaid algatusi või planeeritavaid järeltegevusi on esmapilgul jätkuvalt vähe. Paaril juhul oli näha kodanikualgatuslike ideede ja projektide potentsiaalset sündi. Näiteks arutelus “Kas mahe on äri või teadvustatud vajadus?” tekkis arutelu lõpus publiku seast idee luua valdkonna tegijaid hõlmav MTÜ. Ühel juhul, arutelul “Kas kogukonnas märgatud noor on õnnelikum noor?”, pandi edasise tegevusena paika arvamuspäeva korraldamine 2017. aasta aprillis. Selleks, et järeltegevusi rohkem oleks, tasuks juba Arvamusfestivali ajal pöörata tähelepanu kontaktide jagamisele. Arutelualadel ei tasu peljata arutelu korraldava organisatsiooni esile tõstmist. Nii leiavad inimesed huvitavad esinejad ja organisatsiooni ka hiljem üles ning saavad jälgida nende ettevõtmisi ka edaspidi.

Tutvu vaatluse raportiga terves mahus

Järva Teataja: Sõnarokifestival õnnestus vihma kiuste

12.-13. augustil Paides peetud neljas arvamusfestival meelitas aruteludest osa saama ligi 9000 inimest. Esimene päev oli päikeseline ja kuiv, kuid teine päev sombune ja vihma kallas lakkamatult.

Vihm ja jahedus sõnarokkareid siiski ei heidutanud ning vihmavarjude ja -keepide all said kõik teemad ikka läbi arutatud.

Festivaliala juhi ja Järvamaa koordinaatori Maiko Kesküla andmetel külastas esimesel päeval festivali ligi 6000 ja teisel päeval 3000 inimest. Korraldusmeeskond oli valmistunud umbes 10 000 külastaja tulekuks. «Nägime sellest kogemusest, et väga halva ilma korral ei jää ükski arutelu ära. Ka 3000 arutlejat sellise jaheda ja vihmaga Paides arutlemas – seda on rohkem kui küll. Kõik arutelud läksid korda ja igal pool oli väga palju rahvast, mis tegi meele väga rõõmsaks,» lausus ta.

Kesküla lisas, et järgmiseks aastaks annab esimesest tõsisemast vihmakogemusest õppida, näiteks võiks paigaldada soojalambid ja rohkem varjualuseid.

Kesküla meelest oli võrreldes eelmise aastaga festivaliala Vallimäel ja keskväljakul inimeste ja arutelualadega ühtlasemalt kaetud. Lisaks pakkusid teemaalad muid tegevusi. Neist osutusid populaarsemaiks avalik lahkamine, reis virtuaalreaalsusprillide kaudu Süüria põgenikelaagrisse ja karjäärinõustamine.

Festivalil oli ka mitmekesine kultuuriprogramm: fotonäitus, videokunstinäitus, festivaliklubi, kontserdid. «Anname kohalikele võimaluse tulla õhtul välja ja nautida kultuuriprogrammi, mis võib-olla ilma arvamusfestivalile Paidesse üldse ei jõuakski,» märkis Kesküla.

Festivaliala laiendus ja põhjalik kultuuriprogramm võtsid korraldajatelt palju energiat – asjade kokkupanekut alustasid nad laupäeva hilisõhtul pärast ürituse lõppu, aga veel eile lõunaks polnud sellega valmis jõudnud.

Kesküla sõnas, et järgmisel aastal nad festivaliala mööda linna veelgi kaugemale laiendada ei tahaks, et vältida ürituse laialivalgumist. «Kompaktsemalt koos olemine tekitab õiget festivaliõhustikku,» sõnas ta.

Arvamusfestivali korralduses lõi kaasa umbes 300 vabatahtlikku, aga inimesi, kes panid käe külge, oli kõvasti üle tuhande, nende hulgas arut­elude korraldajad, paneelides arutlejad ja moderaatorid.

Enne üritust kutsusid korraldajad paidelasi üles oma kodu uksi festivalilistele avama. Vabatahtlikuna kodumajutust koordineerinud Liisa Hendriksoni ütlust mööda avas oma kodu ukse rohkem inimesi kui eelmisel aastal. Kodumajutuse teel sai ööseks katuse pea kohale umbes 60 inimest.

Siiski jäi Hendriksonil nimekirja 30 inimest, keda ei õnnestunud ühegi öömaja pakkujaga kokku viia. «Tihti pakuti suuremale seltskonnale kas vaba korterit või tuba, aga neid, kes üksikuid inimesi oma diivanile võtaks, jäi nagu puudu,» lisas ta.

Nagu eelmistel kordadel, oli festivali ajal politseinikke linnas näha tavapärasest rohkem. Paide politseijaoskonna välijuht Heigo Tamsalu kinnitas, et üldjoontes möödus festival rahulikult ja suuremate vahejuhtumiteta. «Suurimaks murekohaks kujunes parkimine, mis häiris liiklust. Kindlasti tuleb järgmisel aastal paremini läbi mõelda see, kuidas külastajate parkimist korraldada,» lausus ta.

Mõlemal päeval osales teist festivali kuulajana kommunikatsioonitudeng Kaarel Kook. «Suuremad arutelud, nagu presidendikandidaatide debatt ja parlamendiparteide esimeeste debatt, olid minu meelest väga head,» ütles ta. «Seal osalejad olid tuntavalt erinevate arvamustega, seega ei jäänud need paneelid ühekülgseks.»

Kook sõnas, et festivalialal ta sihitult ringi ei jalutanud ja sisustas mõlemad päevad tihedalt kavast leitud huvitavamate teemadega. Näiteks käis ta kuulamas arutelusid «Kuidas diskuteerida «lolliga»?» ja «Globalism vs rahvuslus». «Mõni arutelu oli varustatud liiga ühekülgse paneeliga või oli selline moderaator, kes küsis küsimuse, lasi panelistidel rääkida mida iganes ja seejärel küsis järgmise küsimuse,» lausus ta.

Hea poolelt tõi Kook esile selle, et arutelusid oli tänavu rohkem kui eelmisel, seega oli kuulajatel laiem valikuvõimalus. Vihma tõttu pidi ta siiski mõne arutelu vahele jätma. «Aga kõik, mida kindlasti näha tahtsin, sai nähtud,» kinnitas ta.

Neljandal arvamusfestivalil leidis aset ligi 230 arutelu 40 arutelualal nii eesti, vene, inglise kui ka viipekeeles.

Teada on ka juba viienda arvamusfestivali aeg: 11. ja 12. augustil Paides. Et tegemist on nii-öelda esimese juubeliga, lubas Maiko Kesküla, et oodata on midagi erilist. «Arvamusfestivali formaat on levinud Skandinaaviasse, Lätti, Saksamaale ning Poolaga ja Leeduga on sidemed. Kindlasti tahaksime näha järgmisel aastal teiste festivalide korraldajaid siinsamas Paides. Tahame näidata, et oleme osa laiemast võrgustikust ja mõjutame Eestist laiemat regiooni,» lausus ta.

Kas arvata või tegutseda, selles on küsimus

Arvamuse avaldamine nõnda, et sõnal oleks kandepinda, on praegusel ajal lihtsam kui kunagi varem. Info liigub kiiresti ilma ühest otsast teise, toimunud sündmusi saab otsekohe kommenteerida, vastastele on võimalik oponeerida, kaaskõnelejatele kaasa noogutada. Öelda ja arvata saab alatasa, kärme seisukohavõtt on muutunud omaette normiks. Enneolematut arvamuste paljusust on raske hoomata: kõigil on midagi arvata, aga mille põhjal? Kust pärinevad andmed, milline on argumentatsiooni loogika? Kelle hääl jääb kõlama ja vormib tegelikud otsused?

Foto: Arvamusfestival 2016

 

MTÜ Avalikult Haridusest liikmed soovisid Arvamusfestivalil osalejatega jagada oma kogemust avalikkusega suhtlemisest ning kuulda tagasisidet oma lähenemise tugevustest ja nõrkustest, sest — nagu asjaosalised tõdesid — hea tagasiside viib alati edasi. Esimeseks indikaatoriks oma kõlapinna suurusest oli laupäevahommikusele arutelule kohale tulnute teadlikkus nimetatud MTÜ olemusest ja tegevuse põhisuundadest. Vähem informeeritutele andis Kalev Roosiväli järgneva selgituse: “Avalikult Haridusest on nähtus, sel pole registrikoodi ega pangakontot. See on sündinud üleskutsest teha koordineeritud ühistegevust.” Kitsamaks eesmärgiks võib vast pidada erakoolide kaitset (Eestis on 52 erakooli, millega on seotud 6000 peret), laiemaks aga diskussiooni algatamist Eesti hariduse hetkeolukorra ja tulevikusuundade üle. MTÜ liikmed rõhutasid, et nad soovivad rääkida haridusest mitte ainult vormiliselt, vaid ka sisuliselt, kaasates kõiki osapooli. Konflikte ei kardeta, vaid need püütakse lahendada kiirelt ja sünergiliselt.

Haridus on üks neist teemadest, mille kohta on enamasti väga selge arvamus ka nendel, kes muidu pigem ei soovi valjuhäälselt oma meelsust väljendada. Koolikogemus on kohustuslik, koolitee on pikk, kooliajast pärinevad mälestused kujundavad hoiaku kooli kui institutsiooni suhtes. Haridusteema tähtsust inimeste jaoks kinnitab ka tõsiasi, et üheski Arvamusfestivali kolmes haridusteemalises telgis ei olnud märgata huviliste nappust. Pühapäevahommikuses vestlusringis anti ükshaaval sõna ka kõigile kuulajatele, ehk inspireerituna ühe osaleja märkusest, et kõige põnevam on kuulata neid, kes tavaliselt kõige vähem räägivad. Arutelu korraldajaid huvitas, kas inimesed usuvad pigem, et asjad loksuvad iseenesest paika või oleks targem muutusi suunata. Rohkem toetati viimast varianti. Lastevanemate Liidu juhatuse liige Aivar Haller võttis kokku paljude mõtted: “Visioon peaks olemas olema, olgu koolis, peres või üksikisiku tasandil. Me peame teadma, kuhu läheme, et osata tegutseda.” Eesti haridussüsteem olevat asjatundjate sõnul üks vabamaid Euroopas. Süsteemi liberaalsus annab alust arvata, et kodanikel on võimalus hariduspoliitikat muuta küll. Et tulemus oleks võimalikest parim, on mõistlik ühendada jõud teiste hakkajate inimestega. Praegu tundub, et üks hea variant selleks on kaasa lüüa MTÜ Avalikult Haridusest tegevuses.

Matemaatikatund Õpiorus

Astudes õpiorus arutelule, kus oli päevakorras teema, kuidas saada noori reaalainete õpetajaks, sattusin ootamatult hoopiski matemaatika ja keemia tundi. Täpsustan, elu põnevaimasse.

Matemaatikatund. Foto: Anna Markova

 

Arutelule tulnud huvilistest said 45 minutiks õpilased, kes kaasati õppetundi, milles tehti mängu ja elavate näidete kaudu selgeks algtõdesid matemaatikast ja keemiast. Avogadro arvu, arvkääbuste ja prootonite foonil mõtlesin, et oleks mulle koolis asja sedasi õpetatud, oleksin vaadanud reaalainetele hoopis teise pilguga. Mitmed osalejad, kes olid arvatavasti igapäevaselt isegi õpetajad, võtsid paharetist õpilase rolli ja segasid üsna tihti vahele. Kogenud õpetajad klassi ees ei teinud sellest suurt numbrit ja ütlesid, et koolitunnis oskavad nad silmapaistvaid õpilasi paremini pareerida.

 

Keemia õpetaja. Foto: Anna Markova

Keemia õpetaja. Foto: Anna Markova

 

Mõttevahetused, mis õppetunni järel toimusid, lennutasid õhku märksõnu nagu raha, prestiiž, koostöö, õpetajate väärtustamine, õppe mängulisus jne. „Mänguline õpe on parim asi, mis on meiega juhtunud pärast seda, kui müügile tuli viilutatud leib, juust ja hapukoor,“ tunnistas Tallinna Reaalkooli õpetaja ja õppealajuhataja Martin Saar. Samas toonitas ta, et mängulisusega ei tohi minna anti-intellektuaalseks. „See ei tohi olla eesmärk iseenesest, vaid vahend abstraktsete teemade seletamiseks,“ täiendas Saar.

 

Matemaatikatund. Paremalt piilub Tallinna Reaalkooli õpetaja Martin Saar. Foto: Anna Markova

 

Riigikogu liige Mailis Reps ei pea end kõige suuremaks mängulise õppe sõbraks ja arvas, et tegevuse käigus peab säilima õpetaja autoriteet. Lisaks leidis ta, et selle kasutamine on õpetajale väljakutse, kuna õpilaste teadmiste tase on erinev.

Muidugi pole ainult mänguga võimalik maailma ilusamaks mängida. Selgi korral takerduti probleemi taha, mil nimeks raha. Reaalaine õpetaja töötasu suurus pole praegu veel selline, mis vallandaks noortes tungi valida endale see oluline elukutse.

Imerohule, mille abil noortest rohkem matemaatika, füüsika, keemia ja bioloogia õpetajaid sünniks, jäi retsept seekord veel välja kirjutamata.

Sekunditega Paidest Süüriasse

Paide keskväljaku rändealal sai Arvamusfestivali teisel päeval kogeda virtuaalreaalset filmi “Pilved Sidra kohal” (“Clouds over Sidra) ning tunda selle kaudu omal nahal pagulaslaagri elu.

Foto: Kärt Vajakas

 

Eesti Pagulasabi/UNHCR telgis sai vaadata kaheksa minuti jooksul elu Za’atari pagulaslaagris Jordaanias, mis on koduks üle 100 000 süürlasele, kes on põgenenud naaberriikidest sõja ja vägivalla eest.

Selle virtuaalreaalsusega sai vaadata sealset laagrielu koos 12-aastase Sidra-nimelise tüdrukuga, kes on selles pagulaslaagris elanud alates 2013. aasta suvest. Samal ajal kui jälgisime Sidra elu koolis ja jalgpalliplatsil mängimas ning vaatasime ringi tema telgis, mis on tema koduks, rääkis väike tüdruk kõrvaklappidesse kõigest sellest, milline elu pagulaslaagris välja näeb.

Kogu seda Za’atari pagulaslaagrit oli võimalik vaadata virtuaalreaalsuses 360º vaatenurga alt. See tähendab, et kõikides ruumides ja jalgpalliväljakul sai vaadata ümberringi täpselt nagu oleks ise seal samas kohapeal olnud ja seda kõike jälginud.

Kuna pagulasteema on maailmas praegu väga aktuaalne teema, siis on virtuaalreaalsus erakordne võimalus astuda korraks välja oma igapäevasest elust ja näha, kuidas ja millistes oludes pagulaslaagrites elatakse.

Sildistamine kui verbaalne mõõk enda kaitsmiseks

Iga inimese külge on võimalik kleepida mõttelisi silte. Selleks ei pea teda isegi tundma – mõne sildi leiab kasvõi välise vaatluse põhjal. Sildistamist kasutatakse tihti provotseerivates mõttevahetustes, kus rünnatakse isikut, mitte tema mõtteid. Vabadus(t)e alal algas laupäevane festivalipäev aruteluga „Kuidas diskuteerida „lolliga“?“, kus lahati sildistamise tagamaid.

Foto: Tauno Tõhk

Vasakult: David Vseviov, Mari-Liis Lill, Krister Paris ja Annika Uudelepp. Foto: Tauno Tõhk

 

Ajaloolane ja pedagoog David Vseviov, näitleja Mari-Liis Lill ja ajakirjanik Krister Paris said arutelu algul moderaatorilt Annika Uudelepalt ülesande öelda välja need sildid, mis nende isiku külge on elu jooksul riputatud. Peab tõdema, et sildistamisega oleme kokku puutunud suuremal või vähemal määral kõik. Mõne sildi saame  külge oma sünnipäraste omaduste tõttu, mõne aga mingite valikute või tegude tulemusena. Sildistamist põhjustab hirm ning see on ka üks viis, kuidas teistega manipuleerida.

Inimest, kellega astutakse väitlusesse või vaidlusesse, ei peaks ilmtingimata pidama lolliks, kui arvamused erinevad. Sageli  on inimestel  ühe ja sama teema kohta erinev informatsioon ning vastavalt sellele teevad  nad oma järeldused. Heas arutluses jagatakse omavahel infot ja veendakse teist osapoolt. „Selge on see, et sa ei saa oodata, et ta kohe diskussiooni lõppedes tõuseb püsti ja ütleb, et sul on õigus. Pigem jääb see kuskile ketrama ja eks näis, mis järeldusele inimene lõpuks jõuab,“ sõnas Paris.

Uudelepp juhtis tähelepanu ühele inimgrupile, kellega on eriti raske diskuteerida: „Need on sellised räuskajad ja vahelekarjujad ja demagoogiameistrid, kelle varrukast pudeneb demagoogiavõtteid.“

Parise arvates ei saa ka demagoogiavõtete valdajaid lolliks pidada. Aga mida nendega diskussioonis peale hakata? See on Parise sõnul koht, kus ennast harida ja „vaenlase“ võtteid õppida, et vähemalt publikule mõjuda. „Sest nagu väga paljud ka ütlevad, on populistid suurepärased sõnumi kohaletoojad ja need teised, kes on võib-olla mõistlikud ja liberaalsed, on selles enamasti kohutavad,“ lisas ta.

Vseviov märkis, et võime ise end ilma jätta mõnest väärtuslikust kontaktist või sümpaatsest inimesest, kui me ei suuda näha tõelist isikut tema külge kleebitud sildi taga. Nii hakkame end ümbritsema ainult endasuguste inimestega ning teistsugused mõtted ei jõua enam meieni.

„Arvamuse avaldamine ei tohiks olla see koht, kus sa lähed võitlusesse,” lausus Lill. “See on tegelikult see koht, kus minul on arvamus, sinul on arvamus ja me arutleme ja võib-olla siin keskel on meil ka mingisugune ühine arvamus. Aga kui see praegu on muutunud selleks, et ma pean igal juhul minema, mõõk käes, siis on selge, et enamik meist ei taha surra.”

Miks siis on arvamuste avaldamisest saanud võitlusareen? Vastus on lihtne – inimestel on tahtmine olla tark ning mitte jääda teiste silmis rumalaks, mistõttu tõmmataksegi välja verbaalne mõõk.

Foto: Tauno Tõhk

Diskussioonis tuleks hinnata inimese mõtteid, mitte isikut. Foto: Tauno Tõhk

Tulevik läbi laste silmade

Arvamusfestivalile tulles seisab osa lapsevanemaid silmitsi küsimusega, kuhu panna “suurte inimeste” arutelude ajaks laps, et tal ei hakkaks igav. Selleks on festivalil eraldi lasteala ja ka lastehoid, kus jagub põnevat tegevust pikemaks ajaks. Lasteala uudistades hakkasid mulle silma laste kirjutised teemal “Minu tuleviku kodu”. Teatavasti on lapsed meie tulevik, seega võtsin aega, et lugeda, millist tulevikku soovivad endale tänapäeva lapsed.

Foto: Anna Markova

Foto: Anna Markova

 

Maikel: “Minu tuleviku kodu on kuldne loss. Seal on kuldse rüüga valvurid. Aias on palju puid, põõsaid ja lilli. Seal on suur bassein sooja veega. Mul on ka kuldne limusiin.”

Maribel: “Ma tahan elada Prantsusmaal, sest mulle meeldib prantsuse keele kõla. Mul oleks jõe ääres suur maja. Kindlasti oleks mul hobused ja palju ruumi, et nendega ratsutada. Teen tööd, mis on huvitav ja jätab palju vaba aega hobide jaoks. Ma ei tea, mis tulevik toob, aga laste saamisele veel ei mõtle.”

Teele Lotte: “Minu unistuste kodu asub Järvamaa metsas. See on väike kollane puidust maja, millel on valged aknad. Minu kodu elutoas on ahi, mis annab minu perele sooja ja tekitab koduse tunde. Maja katusel on teleskoop, millega saan pilvitutel õhtutel tähti ja kuud vaadelda. Minu kodu hoovis on pisike saun, kus ma oma pere ja sõpradega pühapäeviti pesemas käin. Minu perre kuuluvad mina, minu mees, meie lapsed, kiisud Jass ja Sass ning kutsud Linne ja Liam. Me kõik oleme väga loomasõbralikud. Minu koduga on ühenduses väike loomade päästekeskus, kus asub ka minu töökoht. Ma töötan loomade päästjana ja nende ravijana. Päeval jalutan ma metsas ja otsin haigeid loomi ning toon nad keskusesse ja ravin terveks. Selline ongi minu unistuste kodu.”

Age: “Mina elan Paides. Mul on oma talu. Minu maamaja on 3-korruseline. Ma olen tuletõrjuja. Minu hobi on hokimäng. Mul on mees ja lapsed. Paides sõidavad rongid ka.”

Foto: Johan - Paul Hion

Foto: Johan-Paul Hion

 

Dan: “Kui ma suureks kasvan, siis ma hakkan elama laevas. Ma võtaksin endale koera ja ta nimi oleks Burx, sest see on äge nimi koerale. Mul oleks veel oma eralennuk ja eralaev. Ma oleks siis nagu rikkur, aga mulle ei meeldi palju raha, kuid mulle meeldib osta kasulikke asju ja muidugi ka magusat. Ma veel ei tea, kas ma võtaksin naise, aga veel on aega jah. Mul oleks see maja laeva sees, kus ühes otsas oleks helikopter.”

Erik: “Elaksin Ameerikas New Yorgi lähedal. Töötaksin Google’is. Kodu oleks normaalne, 7-8 toaga. Mul oleks 1 (või mitu) arvutit ja telekas, üks mängukonsool (kindlasti Playstation). Veel oleks veevoodi, laavalamp, MIDI klaverid ja head kõrvaklapid. Maja võiks olla musta värvi, koduloomi võiks olla 2, ainult kassid. Mul võiks olla autoks üks Tesla. HTC Vive oleks üks väga hea asi, mis oleks, Microsoft HoloLens samuti. Mul võiks küll olla üks nimemuutus. Mul võiks olla personaalne stuudio ka. RAZIR asjad, üks Reloop Terminal ja ma võiksin küll olla üks streamer twitch.com/thenintendoteam-is. Youtuberiks tahaks ka saada. Nagu alati, Facebook ei huvita mind.”

Ken-Martti: “Ma tahan elada Tallinnas. Tube oleks mul neli. Elaksin suures majas teisel korrusel. Kõik võiks ära soojustatud olla. Ma tahaks politseiametis töötada, sest mulle meeldivad väljakutsumised. Ma tahan, et oleks üks või kaks last. Kui nad suureks saaks, siis ma sooviks, et neil oleks palju sõpru. Meil võiks olla koduloom ja see oleks kelgukoer. Ta nimi oleks Bosse. Sooviks, et aeg läheks aeglaselt, aga läheb kiiresti ja varsti olengi suur.”

Foto: Kärt Vajakas

Foto: Kärt Vajakas

 

28318300483_aa996e19a3_o

Foto: Kärt Vajakas

Enne kui energiat tootma hakata, tuleks vähendada energiakulu

Umbes viiesajast Elektrilevi võrku ühendatud väiketootmisseadmest on kakssada liitunud võrguga paari viimase aasta jooksul. Energiaalal peetud arutelus „Energiatarbijast energiatootjateks?“ jäi aga kõlama mõte, et enne kui hakata ise elektrit tootma, tuleks üle vaadata oma tarbimisharjumused, samuti tuleks rõhku panna pigem hoone soojapidavaks muutmisele.

Viimastel aastatel on turule lisandunud suur hulk mikrotootjaid, kõige kiirema võidukäigu on teinud väikesed päikeseelektrijaamad. Eesti Päikeseelektri Assotsiatsiooni juhatuse esimees Andres Meesak on üks Eesti esimesi mikrotootjaid: neli aastat tagasi võttis ta oma III pensionisambasse paigutatud raha välja ja pani selle katusele ehk rajas oma isikliku päikeseelektrijaama. Ta väidab, et 10-12-aastase tasuvusajaga on see kindlam pensionisammas kui mistahes fond. Meesak kinnitab, et tegelikkus on osutunud prognoosidest paremaks: aastas ostab ta elektrit umbes 5000 ning müüb 600–7000 kWh eest. Samas juhib ta tähelepanu sellele, et esmalt tuleks siiski üle vaadata oma tarbimisharjumused. „Paneelide paigaldamine on vanade majade puhul siiski äärmuslik säästuabinõu, esmalt tuleb maja korralikult soojustada ja optimeerida energiatarbimist,“ sõnab ta. Ise kärpis ta tarbimist pärast paneelide paigaldamist ning siis selgus, et nii võimsat päikeseelektrijaama poleks tegelikult vaja olnudki.

Sama meelt on Eesti esimese sertifitseeritud passiivmaja omanik Kuldar Leis. „Odavam kui paigaldada paneele on maja korralikult soojustada,“ jagab ta kogemust. Leis ei usu, et Eestis tuleks suurt mikroelektrijaamade buumi, pigem tõusebki fookusesse hoonete energiatõhusus, mida rõhutavad ka Euroopa Liidu energiasäästunõuded: alates 2021. aastast tohib ehitada vaid liginullenergiamaju. See omakorda toob kaasa üldisema turumudeli muutuse. „Kui tuleb rohkem energiatõhusaid hooneid, pole lokaalne küte, näiteks maaküte, enam nii mõttekas. „Siis on soodsam pigem kaug- või elektriküte,“ arvab Leis.

Eesti Energia energiamüügi tootearendusjuht Teet Kerem märgib, et meid ootab suur mõttemallide muutus just tarbijatena: ideaal oleks, kui kogu rahvas tarbiks energiat siis, kui see on mõistlik. Vastused küsimusele, kes oleks nõus duši all käiku tund aega edasi lükkama, näitavad aga, et selliseks tarbijakäitumise muutuseks veel valmis ei olda.

Digitaalse jalajälje kasutust saame mõjutada päris palju

Kui näiteks inimese jäetud keskkonna jalajälge võib olla üpriski lihtne hoomata ja mõõta, siis digitaalne jalajälg ei pruugi olla nii üheselt arusaadav: kuidas see tekib? kas ma saan selle suurust mõjutada? kellel on õigus mu jalajälje sisu kasutada? kas me peaksime olema ohtudest teadlikumad? Nendel teemadel arutleti teise festivalipäeva pärastlõunal VUNKi innovatsioonialal.

Arutelu teemal “Digitaalne jalajälg ja privaatsus”. Foto: Johan-Paul Hion.

 

Digikeskonnas tekib jalajälg põhimõtteliselt iga kord, kui kasutad internetti. Andmekaitse inspektsiooni juhi Viljar Peepi sõnul ei ole aga probleem mitte digitaalse jalajälje olemasolu, vaid et mida eri osapooled selle jalajäljega peale hakkavad, milliseid teenuseid selle peale ehitavad. „Näiteks Google’i teenuste (gmail, translator, maps jt) kasutamine jätab minust eri infokilde. Aga milliste andmete põhjal loob Google mulle profiili ja hakkab saatma reklaame?“ Reklaamispetsialist Olav Osolin nõustus: „Igasugune netikülastus jätab jälje ja inimesed peavad sellega arvestama.“

Peep tõi välja, et meie andmetel võib olla kolm omanikku: „Esiteks riik, kes kogub meie kohta andmeid seaduste raamides, näiteks maksuamet tuludeklaratsiooni käigus. Teiseks ärisektor, kellega me oleme sõlminud lepingu: sa soovid kasutada nende teenuseid ning vastutasuks võib ettevõte kasutada su andmeid. Kolmandaks – ja see on kõige „vastikum“ dimensioon – on kaasinimesed. Neilt on kõige raskem midagi nõuda või nende tegevust kontrollida.“ Kõik panelistid olid nõus, et noored inimesed annavad üldjuhul oma andmeid eri osapooltele kergekäelisemalt. Nad on harjunud saama netiteenuseid tasuta ning vastutasuks oma andmete andmine ei ole nende jaoks probleem.

Arutlejad lasid mõttel lennata, et kui kaugele võivad isiklikel andmetel põhinevad teenused areneda, näiteks kehaandurid, mis mõõdavad tervisenäitajaid ja soovitavad selle põhjal söögikohti. Osolin rõhutas, et tehnilisi ja innovaatilisi arenguid ja võimalusi on tegelikult väga palju, kuid nende kasutamine on kinni ühes asjas: kas inimesed viitsivad ja tahavad seda teenust kasutada? „Tarbijad saavad seega tegelikult oma otsustega neid muudatusi väga palju mõjutada,“ sõnas ta.

Eestis ei räägita väga andmete kasutamisega seotud ohtudest, kuna meil ei ole olnud selliseid suuri andmelekkeid nagu kasvõi viimasel ajal välisriikides. Peepi sõnul on meie turg väike, mistõttu ei ole häkkerite huvi äriettevõtte omanduses olevate andmete vastu eriti suur. RIA analüütik Anto Veldre tõi veel lisaks välja riigi loodud x-tee, mille turvalisus on sammu võrra ees välismaailma omast. Samuti on eestimaalastel võimalik vaadata, kes on nende andmeid vaadanud, mis loob usaldust.

Puudutati ka eetilisi konflikte. Näiteks võivad masinad koguda meie kohta nii palju teavet, et soovivad hakata tegema meie asemel ka eetilisi eluvalikuid, mis aga võivad erineda meie inimlikest instinktidest ja isiklikest eelistustest. Kas me peaksime mugavuse hinnaga masinatele sellise õiguse andma?

Kuidas ma Arvamusfestivalil karjäärinõustaja juures käisin

Ma õpin ajakirjandust ning selles valdkonnas on väga palju erinevaid karjäärivalikuid, mille suunas edasi liikuda. Mida teha? Kuhu minna? Äkki ma ei saa hakkama? Selleks, et eneses selgusele jõuda, läksin Arvamusfestivali tööelualal karjäärinõustaja jutule.

Arvamusfestivali tööelualal oli kõigil soovijatel võimalik saada karjäärinõustamist. Foto: Tauno Tõhk

 

Ma arvan, et iga inimene seisab vähemalt korra elus teelahkmel, kus tal tuleb otsustada, mis suunas edasi liikuda. See teadmatus on vaimselt kurnav, sest näiteks mina veel ei tea, mida ma oma eluga teha tahan ning sealjuures on inimestel minu valikute suhtes mingid kindlad ootused. Karjäärinõustamise käigus tahtsingi näha, mida nõustaja soovitab mul teha ning kuidas peaksin edasi käituma, et leida see täpne valdkond, mis oleks sobilik just minule.

Karjäärinõustamine nõuab pikemaajalist tööd, aega ja detailideni süüvimist. Seetõttu ei saanudki eeldada, et ma saan kohe teada, millise suuna ma peaks valima. Umbes neljakümne viie minuti jooksul toimus sissejuhatav vestlus karjäärinõustaja Pille Pestiga, mille käigus õppis ta mind paremini tundma ja mõistma ning andis soovitusi, kuidas edasi käituda.

Ma arvan, et kõige olulisem, mis arutluse käigus välja tuli, on see, et tegelikult on väga palju asju kinni inimese mõtlemises. See hoiab meid tagasi ning hirm ebaõnnestuda on takistuseks nii mitmegi karjäärisoovi täitumisel.

Kuidas leida õige suund?

Panen kirja mõned karjäärinõustamise nipid just selle “oma” töö leidmiseks.

  • Selleks, et teada saada, kas mingisugune valdkond on sinu jaoks see õige, tuleks küsida siseteavet. Uuri kõike olulist selle kohta, kuidas see töö välja näeb. Mida rohkem on informatsiooni, seda parema ettekujutuse saad.
  • Käi nii paljudel praktikatel kui võimalik – see annab sulle vägagi selge ülevaate erialastest tööülesannetest ning sellest, kas sa tahad seda tööd teha või pole see siiski sulle.
  • Karjäärinõustajal oli üks väga lihtne moodus, kuidas teha mõtteid selgemaks. Võta paber (või ka mitu) ja kirjuta sinna üles kõik valikud. Siis tuleks mõelda, et kas neil erialadel on mingisuguseid ühiseid jooni ja panna ka need paberile kirja. Järgnevalt too välja positiivsed jooned ehk mis sulle nende valdkondade juures meeldivad. See paberil silme ees olev ülevaade peaks aitama sul jõuda juba nii mõnegi tulemuseni.
  • Pole ikkagi veel päris kindel? Kirjuta paberile iga valdkonna negatiivsed jooned ning nummerda ära need tegurid, mis kohe üldse ei meeldi – see aitab otsustada, millist valdkonda kindlasti mitte valida.

Kuna Arvamusfestivali tööelualal oli tegu vaid karjäärinõustamise sissejuhatava osaga, mille aeg oli piiratud, siis mingisuguse kindla tulemuseni me nõustajaga veel ei jõudnud. Siiski aitas vestlus mind nii palju, et otsustasin jätkata karjäärinõustaja juures käimist ja panin endale töötukassasse järgmise aja kirja. Ehk tasub seda teha ka teistel, kellel puudub kindel siht?

Tulus turism ja hea elu käivad käsikäes

Turism moodustab Eesti SKPst 10 protsenti. Eestit väisab aastas 3 miljonit turisti, kes toovad Eestile tulu 1,6 miljardit eurot. Loodetakse, et aastaks 2030 on mõlemad näitajad kahekordistunud: 6 miljonit külastajat ja 3 miljardit eurot. Kuidas jõuda praegusest olukorrast seatud sihtideni? Mida on meil riigina pakkuda? Mis võiks turistides Eesti vastu huvi tekitada? Nendele küsimustele pakuti vastuseid majandus- ja ettevõtlusala arutelul “Turism – Eesti majanduse secret ingredient?”

Foto: Tauno Tõhk

 

Kõik esinejad olid üksmeelel, et turism on tänapäeva elu normaalne osa. Moderaator Peep Ehasalu meenutas, et ametliku definitsiooni kohaselt on turism reisimine oma kodukohast kaugemale kui 80 kilomeetrit. Võib vist üsna julgelt väita, et me kõik oleme turistid. Tallinna lennujaama turundusdirektor Eero Pärgmäe tõdes, et kui poleks võimalust reisida, jääksime vaesemaks nii emotsionaalselt kui ka silmaringi poolest. Nagu märkis TTÜ professor linnasotsioloog Katrin Paadam, kasvatab turism inimeste kultuurilist kapitali. Liikumine või vähemalt soov liikuda näib olevat inimesele loomuomane. Põhjamaade Sümfooniaorkestri mänedžer Kadri Tali meenutas, kuidas ta varases nooruses vaatas koduaknast kaugusesse ja igatses ära. Nüüd on sagedasemad juhud, mil ta vaatab hotelliaknast välja ja igatseb koju.

On oluline, et liikumine oleks mõtestatud. Miks minna ja kuhu minna? Kui me saame aru, mis inimesi kannustab, suudame nendega tulemuslikumalt suhelda ning nende ootustele vastata, neid ehk isegi ületada. Eestil ei ole sihtriigina veel välja kujunenud oma kindlat kuvandit, ehkki turismistrateegia kujundamisega on tegeletud ning Eesti Nokia otsingutesse on pühendatud nii aega kui ka raha. Meil pole silmapaistvaid maamärke: ei ole oma ooperimaja, ei ole oma merineitsit, ei ole oma vulkaani. Kadri Tali seevastu pakkus välja, et ehk ongi riiklikul tasandil Eesti probleemiks pidev spungi otsimine. Tahame midagi erilist ja põnevat, aga võib-olla piisaks oma tavapäraste toimetuste võimalikult hästi ärategemisest? See tagaks elu ja elu kutsub: ükski elutu asutus ei saa olla võimas turismiobjekt. Tali rõhutas, et maja teeb huvipakkuvaks seal sees toimuv. Turism on eneseesitlus ja parem on esitada midagi tõelist, mitte fiktiivset.

Ehkki me kõik oleme turistid, ei oska teinekord aimatagi, mis võiks olla teistele turistidele vaatamisväärne ja huvipakkuv. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu asekantsler Viljar Lubi jutustas, et Indiast pärit turistidele avaldas muljet külmunud meri ning pakkus kustumatu elamuse inimtühi maastik — mõlemad meile nii kodused ja tavalised. Paadam tõdes, et turismis peavad olema kombineeritud avastus- ja äratundmisrõõm, sest turistidena kipume küll otsima mingi paiga eriomast olemust, kuid teisalt ihkame universaalset turvalisust. Kuidas ühendada universaalne ja unikaalne?

Tundub, et parim on seda teha lihtsalt edasi elades. Nõustun igati Paadami tähelepanekuga, et seal, kus on hea linnaelanikul, on hea ka turistil. Igal ajahetkel on igas paigas “oma inimesed” ja “külalised”. Nagu rõhutas Ehasalu, ei maksa neid viimaseid kindlasti võõrasteks pidada, neisse ei tohi suhtuda umbusu ega kartusega. Oluline on koostöö, see vist ongi majanduse salakomponent, aga paraku ka miski, mida arutelul toodi välja Eesti turismivaldkonna suurima nõrkusena. Saladus on paljastatud, nüüd on aeg kasutada leitud tarkust oma tegevuses.

Kas linnul on linnas hea elada?

Festivaliosalejad, kes trotsisid teise päeva hommikul nii varajast kellaaega kui ka vihmast ilma, said enne aruteluprogrammi algust osa väga huvitavast loodusmatkast Paide linnas. Retke vedas Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ekspert Veljo Runnel, kes jutustas linnakeskkonnas kohandunud putukatest, lindudest ja imetajatest ning pani osalejad vaatlema linnapilti hoopis teise nurga alt.

Linn kui kunstlikult tekitatud keskkond on tegelikult eri liikide jaoks igati sobiv elukoht, kuna nad on väga kohanemisvõimelised. Liigirohkusele aitavad muidugi kaasa pargid, aga Veljo soovitas linnaplaneerijatel arvestada, et pargid ei pea olema ainult rangelt pügatud-niidetud alad: “Sinna võiks jätta ka n-ö võpsikusse kasvanud kohti, kus saaks putukad ja linnud mõnusalt elutseda. Eramajade omanikud võiks samuti mõelda, et muru ei pea niitma igal nädalal: tänu sellele kasvab liigirohkus ning elanikud saavad rõõmu suuremast linnulaulust ja putukasuminast.”

Loodusretke juht Veljo Runnel. Foto: Tauno Tõhk

 

Lindude jaoks on ehk kõige keerulisem elukeskkond linnas paneelmajad: isegi kui seal leiaks majade pragudes ja aukudes häid pesitsemiskohti, siis toitumiskohtadega on kesisem. Ka selles keskkonnas on muidugi linnud kohanenud, otsides süüa prügikasti ümbert ja lootes inimeste juhuslikele pudemetele, näiteks mõnes välikohvikus. Lindudele oleks parim, kui paneelmajad on pikitud läbisegi eramajade rohealaga, kus leidub rohkem süüa, ning Paide on selles mõttes igati mõnusa planeeringuga.

Imetajatest võib linnapildis näha kõige enam rebaseid, aga Veljo arvas, et lähitulevikus muutuvad pea sama populaarseks ka šaakalid. „Šaakalid suudavad hästi linnaeluga kohaneda ning armastavad niisket elukeskkonda, seega on Paides nende jaoks igati head tingimused,“ selgitas ta.

Lõpetuseks kutsus Veljo üles linnas elavaid linde ja loomi lihtsalt jälgima. „Linnas elavatel liikidel on oma elurütm, mis on segunenud inimese elurütmiga, ning seda koostööd on väga nauditav vaadelda,“ kirjeldas ta ka ühte oma lemmiktegevustest.