Blogi

Lastearutelud tulevad taas – esita oma idee!

Arvamusfestivali algatusena on tänavu teist korda festivali programmis lastearutelud. Tegemist on laste korraldatud ja läbi viidud aruteludega just neile tähtsatel teemadel. Lastearutelud toimuvad Arvamusfestivalil laupäeval, 11. augustil.

Arutlejaks võivad olla nii lapsed kui ka “suured inimesed”, näiteks teadlased, sportlased, poliitikud jt, kui lapsed neid soovivad kutsuda. Festivali eestvedaja Maiu Lauring julgustab lapsi: “Igal juhul on ennast huvitaval teemal arutelu korraldamine ja läbiviimine hariv ja põnev kogemus. Isegi, kui tuleb selleks koolivaheajal Paidesse kokku tulla! Eelmise aasta kogemus näitas, et laste autentsus ja asjalikkus aruteludel osalemisel inspireeris ka nende vanemaid, õpetajaid ja aruteludele sattunud festivalikülastajaid.”  

Lastearutelusid on oodatud korraldama 5.–7. klasside või ka nooremad õpilased. Oma idee saab kirja panna 16. maini siin. Arvamusfestivali tiim valib laekunud ideedest välja neli arutelu ning annab nende korraldajatele festivali eel igakülgset nõu ja abi. Lastearutelude kava avalikustatakse koos Arvamusfestivali ülejäänud aruteluprogrammiga 4. juunil

Eelmisel aastal varieerusid laste tõstatatud teemad keskkonnakaitsest virtuaalmaailma sõltuvuse ning laste (kooli)õnneni. Lapsed pidasid oluliseks festivalil osalejate kaasamist, milleks mõeldi välja küsitlusi, kehalisi katseid ja mõnel juhul lausa teatrietendusi.

Arvamusfestival on kogu ühiskonda kaasav erinevatele maailmavaadetele avatud kohtumispaik, mille eesmärk on arendada arutelukultuuri ja kodanikuharidust. Kuues Arvamusfestival toimub 10. ja 11. augustil 2018 Paides. Kahel päeval peetakse üle 160 arutelu, mida korraldavad ligi sada organisatsiooni. Arvamusfestivali meeskond koosneb 99% ulatuses vabatahtlikest ja saab teoks toetajate abiga.

Viktor pani plakatile öö, selge taeva ja salajase linna

Tänavuse Arvamusfestivali kujunduse autor Viktor Uskov on Tartu Kõrgema Kunstikooli meediadisaini tudeng. Viktor on pärit Narvast, elanud viimased kuus aastat Tartus ning kolis hiljuti Tallinnasse, leides ühest pealinna disainibüroost erialase töö. Varem on ta tegelenud nii kunsti kui maalimise, ent eelkõige siiski disainiga. Viktoriga vestles Arvamusfestivali vabatahtlik Crisely Apri.

Viktor, kuidas jõudsid Arvamusfestivalini?
Tartu Kõrgema Kunstikooli disainitudengid teevad juba kolmandat aastat Arvamusfestivalile kujundusgraafikat. Ka sel aastal korraldati lõpukursuse tudengitele samasugune konkurss. Konkursil osales terve neljas kursus: umbes 12 inimest, lisaks Erasmuse tudengid. Juhtus nii, et minu kavand võitis ning koostöö saigi alguse.

Räägi natuke oma võidutööst.
Minu võidutöö idee ei sündinud sugugi kohe: enne lõplikku disaini tegin umbes 6-7 kavandit. Üks kavanditest oli näiteks pilt, kus inimesed olid ringis, keskel suur Rubiku kuubik. Mõte seisnes selles, et kuubiku erinevad värvid on justkui inimeste erinevad mõtted ja arvamused ning nad proovivad neid paika saada, lahendusi leida. See juhtmõte meeldis mulle väga ning viis mu omakorda ideeni, et plakat võiks edasi anda seda, et tegemist on festivaliga, kus inimesed saavad kokku, et üheskoos rääkida ning midagi ühiskonna heaks ära teha. Järgmisena sündisid kaks sümbolit: öö ning selge taevas. Kui võidutööd vaadata, näeb sealt vaevumärgatavat linna, mis sümboliseerib justkui meie ühiskonda ning inimesi, kes seda paremaks teevad.

Oma töö juures tahtsin saavutada seda, et plakat või disain toimiks eelkõige kutsena. Et see poleks lihtsalt mingit tavaline pilt, a’la ideelamp, vaid tõesti kutse festivalile, kus inimesed proovivad midagi ise ära teha. Tahtsin, et inimesed  mõistaksid, et selleks, et midagi teha, on tarvis lihtsalt alustada ja arutleda. Peab olema mingi alguspunkt.

Kindlasti on iga konkurss kõigile osalejatele kasulik. Ja alati on tore teha ka midagi suuremat: mitte lihtsalt tavalist tänavaplakatit, vaid ikka midagi sellise suure festivali jaoks.

Kuidas kunstini jõudsid?
Noorena tegelesin kunstiga üsna vähe, kuid teadsin juba siis, et tahan kindlasti Narvast ära kolida. Mõistsin, et soovin kolida Tartusse ning Tartu Kõrgem Kunstikool tundus väga hea valikuna.

Tulevikus plaanin ikka kunstiga seotuks jääda ning loodan, et disainibüroos läheb kõik hästi. Varem tegin hästi palju disaini, kuid viimasel ajal olen hakanud rohkem ka joonistama. Seda, kumba mulle rohkem teha meeldib, ei saagi öelda: need on minu jaoks võrdsed. Ainus vahe on selles, et üks aitab raha sisse tuua ning teine annab eelkõige sellist loomingulist naudingut. Arvan, et kunstnikuna läbi lüüa on pigem keeruline, aga samas on iga asi ju alguses raske

Millega lisaks kunstile veel tegeled?
Mulle meeldib väga muusikat kuulata. Käin tihti kontsertidel: alates Tudengijazzist ning lõpetades heavy metal kontsertidega. Mängin ka natuke kitarri. Kunst ja muusika on põhilised.

Kas oled ka ise Arvamusfestivalil käinud?Kahjuks mitte. Samas on mul mingi pilt ürituse olemusest siiski olemas, tean, millest see idee alguse sai, mida festival endast kujutab ning kuidas see kõik toimub. Tänavusele festivalile plaanin kindlasti tulla.

Milliseid arutelusid festivalilt ootad? Tahaksin kuulata kõigest, mis hetkel aktuaalne – poliitilised küsimused, Eesti hetkeolukord. Huvipakkuvaid teemasid on palju. Näiteks olen taimetoitlane ning kuulaksin hea meelega mõnd selleteemalist arutelu. Kuna olen venelane, on minu jaoks huvitavad ka kõikvõimalikud rahvustevahelised küsimused, mis on tegelikult meie ühiskonnas väga pingelised. Arvan, et Arvamusfestival on väga tore asi, mis meie ühiskonnas tekkinud. Kuigi ma pole ise veel festivalil käinud, tekkis mul selle olemusest kuuldes väga suur huvi. Tahaksin väga vaadata ja kuulata, kuidas see kõik toimub.

Viktori töödega saab lähemalt tutvuda siin: https://viktoruskov.myportfolio.com/.

Arvamusfestival + 7 = Democracy Festivals

Paides tänavu kuuendat korda toimuv Arvamusfestival on osa uuest demokraatiafestivalide võrgustikust Democracy Festivals. Kaheksa demokraatiafestivali Põhjamaadest ja Läänemere piirkonnast, alates Visbyst Rootsis kuni Birštonaseni Leedus, on ühendanud oma jõu, et aidata luua tugevamat osalusdemokraatiat kõikjal maailmas ja pakkuda võimalust õppida parimatest tavadest. Kaheksa festivali tõid 2017. aastal 29 päeva kokku kuni 500 000 osalejat.

Võrgustik sündis Eesti-Läti-Taani ühisprojektina. Mõte hakkas idanema Lampa vestlusfestivali eestvedaja Ieva Morica peas, keda Arvamusfestivali inimesed festivali korraldamisel nõu ja jõuga aitasid. Arvamusfestivali ellukutsuja Kristi Liiva: “Rääkisime arengukohtadest, mis iga riigi demokraatlikus aruteluprotsessis ja laiemalt suhtluskultuuris on ning sellest sündis idee toetuda vastastikku parimatele praktikale ja üheskoos demokraatiafestivalide missiooni ellu viima hakata.”

Platvormi Democracy Festivals missioon

Põhja- ja Baltimaade ainulaadne osalusdemokraatia ja demokraatiafestivalide kogemus väärib laialdasemat tähelepanu ning selle talletamiseks ja jagamiseks ongi veebiplatvorm Democracy Festivals loodud. Sealt leiab kaheksa demokraatia edendamise festivali tutvustuse ning juhendi neile, kes soovivad kas ise uusi festivale luua või edendada muul moel arutlevat demokraatiat. Lisaks Arvamusfestivalile kuuluvad võrgustikku Rootsi Almedalsveckan, Soome SuomiAreena, Läti Lampa, Islandi Fundur Fólksins (alates 2018. aastast Lysa), Norra Arendalsuka, Taani Folkemødet ja Leedu Būtent!.

Demokraatiafestivalide missiooni toetab Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Nõukogu Eesti esinduse juht Christer Haglund: “Tänapäeva demokraatia on pidevas muutumises, pakkudes väljakutseid ja luues uusi võimalusi. Toetame Balti- ja Põhjamaade koostööd arutelukultuuri arendamisel suunas, mis inspireeriks inimesi osalema ühiskondlikes aruteludes, toetaks nende turva- ja heaolutunnet, oskust ja julgust end väljendada, tahet teisi kuulata ja teistsugust arvamust austada. Soovime kaasa aidata arutelukultuuri levikule ka meie piirkonnast kaugemale.”

Demokraatiafestivalide formaadi vastu on juba huvi tundnud Ukraina, Lõuna-Korea, Ühendkuningriik, Holland, Belgia, Valgevene, aga ka näiteks Kataloonia piirkond.

Arvamusfestival eristub vabatahtlike kaasamisega

Paide Arvamusfestival eristub teistest festivalidest peamiselt kahes aspektis. Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring: “Kui mujal on põhikorraldajad kohalikud omavalitsused ja/või ettevõtted, siis siin sünnib festival sadade vabatahtlike ja toetajate abil. Partnerid on korduvalt uurinud, kuidas nii palju vabatahtlikke ja eriti kohalikku kogukonda kaasata ja üheskoos festivali toimimas hoida. Samuti on partneritele muljet avaldanud, kui hästi toetab Arvamusfestivalil ruum ja õhustik nii korraldatud arutelude kui spontaansete vestluste pidamist. Demokraatiafestivalide peres on Arvamusfestival hinnatud nii-öelda butiik-festivalina.”

Eesti eeskuju innustab

Arvamusfestival on olnud eeskujuks Lätis toimuvale Lampa vestlusfestivalile. Samuti on eestlased andnud festivalikorralduse näpunäiteid Valgevene, Ukraina ja Bulgaaria noortele ja kodanikuaktivistidele. Ukraina väikelinnas Severodonetskis toimus 9. septembril 2017 esimene ühepäevane arvamusfestival, mis tõi kokku eksperdid ja linnarahva ning tõstatas nende jaoks olulisi teemasid. Arvamusfestivali mudelit soovivad katsetada veel kuus piirkonda, kelle eesmärk on järgmise kahe aasta jooksul jõuda oma festivalini. Demokraatikafestivalide idee ja formaadi levik Euroopa idapiirile on Eesti jaoks oluline ning sellest aastast tegutsetakse sel suunal veelgi aktiivsemalt ja sihipärasemalt.

Olof Palme pärand ja demokraatiafestivalide sünd

Demokraatiafestivalide traditsioon ulatub aastasse 1968, kui Olof Palme, tolleaegne Rootsi haridusminister, pidas kõne, seistes veoauto kastis. Veoauto oli pargitud Almedaleni parki ning sinna kogunes teda kuulama mitusada inimest. Suure tõenäosusega polnud toona kellelgi õrna aimugi, et nad muutsid ajalugu ja mõjutasid tervet Põhjamaade ja Balti piirkonda. 50 aastat hiljem on demokraatiafestivalid levinud mitmesse Läänemere riiki ning neist on saanud olulised sündmused, kus osalevad riigi tulevikust huvituvad inimesed ühiskonna eri gruppidest.

 

 

Ideekorjesse saabus üle 200 aruteluidee

Arvamusfestivali ideekorjesse saabus üle 200 aruteluidee, teemad ulatuvad inimvarast ja meditsiinist innovatsiooni ja metsanduseni. Kõige enam esitati väärtuste, hariduse ja noortega seotud arutelude ideesid.

Festivali eestvedaja Maiu Lauringu sõnul joonistuvad ideekorjesse jõudnud ideede põhjal välja teemad, mis on Eesti inimeste jaoks praegusel ajal olulised ning küsimused, mis vajavad läbirääkimist. “Teemadering on sarnaselt eelmistele aastatele lai, esindatud on nii hariduse, elukeskkonna, majanduse, innovatsiooni, meditsiini, välispoliitika kui kultuuri teemad. Eriliselt torkab aga silma mure Eesti inimvara ja metsa pärast,” rääkis Maiu Lauring.

Lisaks üksikutele aruteluideedele olid sel aastal ideekorjesse oodatud ka terviklikud teema-ala lahendused. “Meie soov oli innustada arutelude korraldajaid koostööle juba ideede väljatöötamise etapis, et arutelu ettevalmistamiseks jääks rohkem aega ja energiat. Paistab, et niisugune lähenemisviis sobib – meieni jõudis 15 teema-ala lahendust, millest suur osa tõenäoliselt ka töösse läheb,” rääkis Lauring.

Ideekorje analüüsi meeskond hindab ideid neljas kategoorias: arutelu eesmärgi argumenteeritus, teemapüstituse selgus ja põhjendus, osalejate mitmekesisus ja aruteluvorm. Tänavu kaasatakse hindamisprotsessi ka EV100 Noorte Maapäeva saadikud, et festivali programmi jõuaks noori kõnetavad teemad.

Arvamusfestivali ideekorje tulemused selguvad märtsi alguses. Arvamusfestivali programm sünnib kümnete arutelukorraldajate ühisloomes ning saab paika juuni alguseks.

4. veebruarini toimub ideekorje!

Arvamusfestival toob 10.-11. augustil Paides kuuendat korda kokku Eesti inimeste ja ühiskonna jaoks tähendusrikkad teemad, et luua arutlevat demokraatiat ja ühisloomes sündivaid lahendusi hindav Eesti.

4. veebruarini saad siin esitada Arvamusfestivali ja Kagu-Eesti [eel]arvamusfestivali programmi oma idee, kui su arvates vajab mõni otsus kaalumist, teema tõstatamist, küsimus põhjalikumat arutelu, vastuolu lahendamist, uus teadmine või võimalik lahendus tutvustamist. Arvamusfestival on just nii huvitav ja mõjus, kui me seda ühiselt teha tahame. Selleks soovime sulle lennukaid ideid, inspireerivat koostööd ja tegemisrõõmu!

Arvamusfestivali meeskonna nimel
Maiu Lauring, Maiko Kesküla, Alari Rammo, Sirli Spelman, Lilian Hiob, Piret Kanne


Ideed esitades pead arvestama, et:

  • iga organisatsioon või eraisik võib saata mitu ideed, aga programmi kõik ei mahu. Arvamusfestivali meeskond valib välja need, millel on: selge eesmärk ja põhjendus, eesmärgi saavutamist hästi toetav aruteluvorm ning erinevaid vaatenurki esile toov mitmekesine osalejate koosseis.
  • ootame praegu arutelude ideid. Nende jaotumise temaatiliste alade vahel pakub Arvamusfestivali meeskond.
  • esitada võid ka tervikliku aruteluala kontseptsiooni ehk teha teistega koostööd juba idee loomisel. Selleks tuleb sisestada ideed ükshaaval ja pealkirja juurde märkida lisaks ala pakutav nimetus. Siis hindame nii arutelude ideid kui ka kogu kontseptsiooni ning võimalusel hoiame tugevat tervikut.
  • oled valmis oma teemal ise arutelu korraldama ja tegema ühel arutelualal koostööd teiste ideede esitajatega.
  • arutelualaga seotud kulud (nt telk, tehnika, kujundus, transport jms) katavad idee esitajad ehk aruteluala korraldajad ühiselt just nii, nagu omavahel kokku lepite.
  • Arvamusfestivalil tutvustab organisatsioon end arutelu sisukuse ja atraktiivsuse, mitte oma logo suuruse kaudu. Värvilised turundusmaterjalid pole ka tänavu teretulnud.

Eriti on oodatud:

  • erinevaid arvamusi esile toovad ja nende vahel dialoogi loovad arutelud.
  • kaasarääkimist võimaldavad aruteluvormid (nt töötuba, grupiarutelu, maailmakohvik, kiirkohting jms), eksperimendid ja sündmused.
  • lahendustele keskenduvad ideed. Olgu eesmärk ideede genereerimine, mõne olemasoleva idee või lahenduse testimine, mõtestamine, kuidas tekivad ideed, lahendused, muutused jne.
  • teemad, mida varem Arvamusfestivalil arutatud pole, aga oodatud on ka uued vaatenurgad. Idee võib olla liiga suur ja üldine, aga mitte liiga väike – tihti saab osaleja targemaks just üsna spetsiifilise teema arutelus.
  • arutelud teemadel, mis käsitlevad demokraatia ja kodanikuvabaduste hoidmist. Saame ju sada ja tahame edasigi elada demokraatlikus ühiskonnas, et meil on vabadus rahumeelselt koguneda ja kaasmaalastega mõtteid vahetada meile olulistel teemadel.
  • arutelud üle-baltilistel teemadel. Ka Läti ja Leedu saavad saja aastaseks, otsime olulist ühist, aga ka meie erinevusi.
  • arutelud, mille väljund on tellimus 2019. aasta Riigikogu valimisteks – sõnastame kodanike ja huvigruppide ootused mõnel konkreetsel teemal
  • arutelud meie ühise suhtlus- ja arutelukultuuri enda üle. August 2018 on nimelt Euroopa kultuuripärandiaasta raames Eestis kuulutatud suhtluskultuuri kuuks.

Kuidas edasi?

Ideekorje on esimene etapp arutelu jõudmisel Arvamusfestivali programmi. Pärast 4. veebruari järgneb arutelu teemapüstituse, -vormi, osalejate koosseisu jms täpsustamine koostöös teiste sama aruteluala korraldavate organisatsioonidega ning Arvamusfestivali poolse kuraatori nõustamisel.

12. märts – ideekorje tulemuste avalikustamine ideede esitajatele ja aruteluala korraldamise algus,
20. mai – lõpliku aruteluala programmi esitamine Arvamusfestivali meeskonnale
4. juuni – programmi avalikustamine, et arutelualade korraldajatel jääks piisavalt aega oma teemade eelkommunikatsiooniks meedias
9. juuni – toimub maakultuuri [eel]arvamusfestival Kagu-Eestis
10. ja 11. august – Arvamusfestival Paides toimubki
31. oktoober – Arvamusfestivali tagasiside ja õppetundide kokkuvõte

Arvamusfestivali meeskond jätab endale õiguse teha aruteluprogrammi muudatusi, kui mõni arutelu või ala korraldaja neist tähtaegadest kinni ei pea.

Küsimused saada palun info@arvamusfestival.ee.

 

 

Ideekorje on lõppenud.

Milliseid mõtteid jagasid osalejad viiendast Arvamusfestivalist?

Juba viiendat aastat kogub Arvamusfestival tagasisidet, et paremini mõista osalejate ja partnerite kogamusi ning anda oma tegevusele tasakaalukas hinnang. Toetume laekunud tagasisidele, hinnangutele ja soovitustele festivalikorraldust edasi arendades.

Tänavuse Arvamusfestivali kohta viis tagasisideuuringu läbi Rakendusliku Antropoloogia Keskus. Uuringuga soovis Arvamusfestivali meeskond teada saada, kuidas on osalejad rahul festivali ja arutelude korraldusega, kuidas hindavad arutelude korraldajad arutelualade kureerimise ja juhtimise süsteemi ning tänavuaastast korraldusprotsessi ja millised on silmapaistvamad muutused viimaste aastate tagasisides.

98% osalenutest külastaksid ka järgmisel aastal Arvamusfestivali

Kuigi võtame tagasisideuuringu korraldamist üha tõsisemalt, siis võiksime piirduda ka vaid ühe näitajaga – kui paljud inimesed soovivad Arvamusfestialile tagasi tulla. Festival jätkub suuresti seetõttu, et igal aastal pea kõik vastanutest kinnitavad: kogu melu ja arutelude kogemust kokku võttes soovivad nad uuel aastal taas sõnarocki festivalist osa saada! Uuringust saame teada sedagi, et ca 2/3 inimestest on festivalil korduvkülastajad ja kolmandik esimest korda.

Peamiselt tulid inimesed Arvamusfestivalile saama uut informatsiooni ja teadmisi, samuti kultuurielamusi ja toredalt aega veetma. Saamaks aimu osalejate rahulolust, võrdlesime nende ootusi ja festivalilt saadud kasu. Osalejad veetsid oodatust rohkem lõbusalt aega, kuid samal ajal said oodatust vähem kultuurielamusi, sest lihtsalt aega jäi väheks. Uue informatsiooni, teadmiste ning inspiratsiooni ja tegutsemisjulguse saamise ootused enamjaolt täitusid. Positiivseks võib lugeda seda, et osalejad said jagada aruteludes oma seisukohti rohkem kui nad eeldasid. Samal ajal kahjuks saadi oodatust vähem uusi ideid oma organisatsiooni või ettevõtmise jaoks.

Need vähesed, kelle ootused siiski ei täitunud heitsid ette nö turvalisi arutelusid, kus esinejad ei riskinud oma tegelike arvamuste väljaütlemisega või kokku on kutsutud samu arvamusi esindavad inimesed, mistõttu ei teki diskussiooni. Osalejad peavad arutelu kvaliteedi tagajana oluliseks arutelujuhti valikut – et ta oskaks ühelt poolt arutelu juhtida ning teisalt ka osalejaid diskussiooni kaasata. Kaasarääkimise võimalus ei pea tingimata tähendama küsimuste-vastuste vooru arutelus osalejate ja kuulajate vahel, vaid ka näiteks hääletamist käe tõstmise või ruumis ümberpaigutamise teel, Arvamusfestivali siltide või nutiseadme abil – võimalusi on palju. Positiivne on see, et hinnang kaasarääkimise võimalustele on aastatega kasvanud (vt joonis).

Osalejad tõid enam huvipakkuvate aruteludena välja aktuaalsed või intrigeerivad teemad ning debativormis arutelud, näiteks „Kord aastas Arvamusfestivalil: parlamendierakondade arutelu“ ja „Miks eestlane kardab feminismi?“ ning „Meie konservatiivne tulevik“.

Arutelude teemaderingist tunti puudust näiteks migratsiooni ja integratsiooni teemadest. Probleemina toodi välja ka huvitavate arutelude samaaegne toimumine ning vähe inglise- ja venekeelseid arutelusid. Kordus ka ettepanek, et poliitilisi teemasid võiks olla vähem esindatud või koondatud ühte debatti.

Festivaliosalejate nõudmised arutelude alade suhtes on samuti aasta aastalt kasvanud. Alalt oodatakse mugavust ja hubasust, mis toetaks arutelude atmosfääri. Samuti ilmastikukindlust ja ligipääsetavat asukohta festivalil. Heade näidetena tänavuselt festivalilt tuuakse välja näiteks teadusala, energiapöördeala ja hariduse ala, samuti Ruumieksperimendi korras ümberkujundatud Paide linna Keskväljakut.

Osalejate hinnang festivali korraldusele tervikuna on positiivne – festivalialalt leiab Paidet külastav inimene enamjaolt kõik vajaliku. Hinnatakse kõrgelt, et festival toimub väljaspool pealinna ning see annab ühele Eesti piirkonnale suurürituse kaudu uue identiteedi. Osalejatele meeldib ka kultuuriprogramm, sealjuures rõhutatakse, et kuigi giidituurid, etendused, näitused jmt ei ole Arvamusfestivalil esmatähtis, ootavad nad õhtuselt programmilt kvaliteetset meelelahutust. Tänavune meeldejäävaim melu-elamus oli aga ruumieksperiment Paide keskväljakul.

Arutelude korraldajad seisid silmitsi uue kureerimisega

2017. aasta Arvamusfestivali üks suurimaid muudatusi oli arutelude alade ja arvu vähendamine. See tähendas, et avalikust ideekorjest laekunud ettepanekud läbisid varasemast veelgi tihedama sõela. Lisaks programmi kureerimisele üleminemisele tegelesid alade kuraatorid varasemast rohkem arutelude korraldajate sisulise nõustamisega ja nügimisega kaasavamate, mängulisemate aruteluvormide poole.

Arutelude korraldajate tagasisidest saame teada, et nad puutuvad Arvamusfestivali meeskonnaga kokku kõige tihedamalt nende alale määratud festivalipoolse kuraatori kaudu. Saime kureerimise protsessi osas kriitikat, mille oleme vastutustundega läbi analüüsinud ja arvestanud uue festivaliaasta planeerimisel. Kõrgeimalt hinnatakse festivalipoolset taristut nagu elektri ja vajadusel internetikaabli tagamist, kuid leitakse, et alade tehnilise korralduse ja kujundamise abi võiks olla isegi suurem.

Arutelude korraldajad lähtuvad eeldusest, et Arvamusfestivalil tahetakse õppida targematelt ja seetõttu eelistatakse ka formaate, mis toetavad uue infoni jõudmist. Korraldajate meelest võiks arutelud olla probleemipõhised ja praktilisemad. Seega tunnistatakse, et kasu oleks rohkem lahenduste leidmisele orienteeritud ja kaasavamatest aruteludest, kuid veel ei suudeta osalejate sellistele ootustele vastata.

Arutelude korraldajad toovad esile Arvamusfestivali prestiiži – festivalil on hea maine ja inimesed peavad sellest algatusest lugu. Lisaks on tegemist Eesti poliitikute, arvamusliidrite ja erinevate valdkondade spetsialistide kogunemiskohaga. Korraldajad näevad ennast kvaliteetse enesetäienduse pakkujana ning usuvad, et Arvamusfestivali võiks käsitleda kui tasuta koolituspäeva, kus saab ennast harida mistahes huvitaval teemal. Teist samalaadset intellektuaalset meelelahutusüritust Eestis ei leiduvat!

Uuringu tulemustega saab põhjalikumalt tutvuda SIIN.

Oma mõtteid avaldas 303 inimest kohapeal ankeetküsitlusele vastates ja 123 inimest veebis ankeeti täites. Läbi viidi 30 vaatlust festivali aruteludel, 25 lühiintervjuud aruteludel osalejatega ning 20 intervjuud kümne arutelukorraldajaga. Samuti toimus üks fookusgrupp arutelusid korraldanud seitsme organisatsiooni esindajaga. Seega – muljetavaldavalt mitmekülgne tagasiside.

Suur tänu kõigile uuringus osalejatele, vabatahtlikele analüütikutele ja RAK-ile!

Kas arutelu saab olla mäng?

Arengukoostöö Ümarlaua kogemust ja emotsiooni Arvamusfetivalil arutelu korraldamisest jagab Katrin Pärgmäe:

Arvamusfestivali diskussioonide ülesehitus on enamasti sarnane: kaks kuni viis inimest arutlevad, teised kuulavad. Kui on huvitav, küsitakse küsimusi. Kui on vähem huvitav, püütakse viisakalt järgmisele alale nihkuda. Arengukoostöö Ümarlaud otsustas sel aastal läheneda teisiti: korraldada arutelu asemel viktoriinilaadse mängu. Sellise, mis aktiveerib nii vaimselt, emotsionaalselt kui ka füüsiliselt.

Rootsi statistikaguru Hans Rosling tegi mõni aeg tagasi katse, küsides inimestelt viimase 30 aasta jooksul maailmas toimunud suurte muutuste kohta. Kas äärmuslik vaesus on vähenenud või suurenenud? Kui suur osa maailma inimestest oskab kirjutada või kui paljudel on kodus elekter? Küsimustele vastasid tudengid, õppejõud, ajakirjanikud ja šimpansid, viimastele olid kolm vastusevarianti banaanidele kirjutatud.

Tulemused olid hämmastavad. Küsimustele vastasid kõige õigemini šimpansid, kes olid, erinevalt inimestest, vastanud täiesti huupi. Järeldus oli lihtne: kui tulemused on oluliselt kehvemad kui juhuvalik, vastavad inimesed valesti väga kindlatel põhjustel, mitte kogemata.

Mängu ilu

Arvamusfestivalil oli meie soov lihtne: näidata, et maailmas läheb elu suures plaanis järjest paremaks, kuigi igapäevast meediapilti vaadates see nii ei tundu. Aga kuidas seda teha kaasavalt, et igaüks tunneks üllatust ja rõõmu, mida tundsime meie ise esimest korda sama mängu läbi tehes?

Laste õppimise puhul kehtib reegel: kuulates jääb kogu infost meelde 10%, vaadates 30% ja ise läbi tehes 80%. Niisiis otsustasime, et lihtsalt kuulajaks ei jää keegi, peale küsimuse ärakuulamist sai igaüks „jalgadega hääletada” ehk jalutas vastusevariandi juurde, mis oli tema arvates õige. Moodustunud grupis toimus väike arutelu ning lõpuks avaldas mängujuht õige vastuse ning kommenteeris natukene selle tagamaid.

Juba peale paari küsimust tekkis osalejates hasart ja mida edasi, seda tulisemaks läksid arutelud, seda rohkem kasutati eelmistest vastustest saadud infot ja arvati ära õigeid vastuseid. Ilma pika seletuseta sai selgeks mängu loogika: maailmas läheb elu paremaks, ebavõrdsus väheneb ja edusammude eeldus ei pea olema rikkus.

Kogukond on tark

Mängu järel võis iga osaleja valida Maailmakohvikus teema, mida väiksemas ringis edasi arutleda, nt naiste õigused maailmas, rohepesu, meedia roll või teavitustegevused. Mängu käigus oli tekkinud soov arutleda ja gruppides osaleti aktiivselt.

Kohviku formaati kiitis ka üks osalejatest: „Lõpuks ometi saan mina ka rääkida. Olen siin terve päeva kuulanud ja nii väga tahaks mõtteid jagada.“ Meil oli jällegi hea meel, et saime tõstatatud teemadele tagasisidet ja uusi ideid, millega järgneva aasta jooksul edasi töötada.

Kes Arvamusfestivalil meie alale ei sattunud, saab mängu läbi teha siin. Viktoriini lõpus on pikem selgitus põhjuste kohta, miks inimesed esimese hooga enamasti valesti vastavad.

Maailm on tegelikult palju parem ja ohutum, kui kardame

Mulle meeldib ikka mõelda, et olen avatud meeltega ning suudan üpriski hästi tajuda, millises maailmas elan. Mõtlesin, et lähen festivali teisel päeval eelarvamuste alale ja saan oma teadmistele kinnitust. Teadmistemängus “Hans Roslingi jalajälgedes: kui palju me maailma kohta ei tea?” esitas mängujuht küsimusi ning osalejad said 3D-mängunuppudena liikuda selle vastuseposti juurde, mida pidasid õigeks.

Mäng algab. Esimene küsimus: “Maailmas keskmiselt on 30-aastane mees käinud koolis 10 aastat. Kui kaua on koolis käinud sama vana naine?” Vastuseks saab valida kas üheksa, kuus või kolm aastat. Mõtlen ja kõhklen ning hakkan liikuma kolme-aasta vastuseposti suunas. Enamik osalejaid on minuga sama meelt. Kõige vähem on inimesi üheksa-aasta vastuse juures. Arutame enda rühmas, et kuigi Eestis on naised haritumad kui mehed, siis ülejäänud maailmas ei ole naiste roll ühiskonnas ja nende võimalused haridusele niivõrd head. Rühmakaaslased noogutavad kaasa.  Üllatus on suur, kui mängujuht teatab, et õige vastus on üheksa aastat ehk maailmas keskmiselt ei jää naiste haridustee üldsegi palju lühemaks kui meestel. Varem oli ebavõrdsus suurem, kuid olukord on ajaga märkimisväärselt paranenud. Üheksa-aasta vastajad juubeldavad, meie teeme suuri silmi.

Teine küsimus: “Kuidas on viimase saja aasta jooksul muutunud loodusõnnetustes surma saanud inimeste arv? Rohkem kui kaks korda suurenenud, jäänud samaks või rohkem kui kaks korda vähenenud?” Mõtlen kliimasoojenemise peale ning sellele, et rahvastikutihedus on suurenenud, mistõttu on looduskatastroofid ehk tänapäeval surmavamad. Samas on jällegi meditsiin hoogsalt arenenud. Jään keskmise vastuse juurde. Osalejad jaotuvad nüüd palju võrdsemalt. Õige vastus on, et hukkunute arv on rohkem kui kaks korda vähenenud. Hakkan vastuste loogikast ja sõnumist aru saama.

Mida rohkem küsimusi järgneb, seda optimistlikumaks vastajad muutuvad. Vihmasabinad tekitavad trotsi, kuid vastused teevad meele heldeks. “Mis oli 2015. aastal sündinud lapse keskmine oodatav eluiga? 50? 60? 70 aastat?” 50 juurde ei liigu kedagi, enamik on õige vastuse 70 juures. Hurraa!

Mängujuht Sigrid Solnik selgitab, miks inimesed kipuvad arvama, et olukord maailmas on üldiselt kehv ja halvenemas. Esiteks on suur mõju meedial, kelle kajastuses on negatiivsed sündmused suurema kaaluga kui päriselus. Teiseks on inimloomuses üldistada: kui kuuled-tead mõnda fakti kellegi kohta, on kiusatus laiendada seda suurematele inimrühmadele. Kolmandaks on tihti meie faktid aegunud. Neljandaks võime oma isiklikke hirme omatahtsi suurendada: näiteks kui kardan terrorismi, siis igagi väiksem kild terrorirünnakute kohta kinnitab arusaama, et terrorism on üha kasvav probleem.

Kohustuslik õpetajateenistus? Pigem väärtustame olemasolevaid õpetajaid rohkem!

Eesti õpetajaskond on arvult vähenev ja ealt vananev. Õpetaja eriala ei ole ülikoolis populaarne ning nii mitmedki, kes kooli läbivad, ei asu õpetajana tööle. Reede pärastlõunal arutati kaasava ühiskonna alal, kas neid muresid aitaks lahendada kohustusliku õpetajateenistuse ellukutsumine.

Igati eduka projekti Noored Kooli eestvedaja Liis Prikki arvates võiks kohustuslik õpetajateenistus olla Noored Kooli edasiarendus, kuna see programm on näidanud teenistuse vajalikkust. “Tehnilisi takistusi selleks ei ole. Uute õpetajate ettevalmistus peab aga olema põhjalik, õpetamise oskust tuleb harjutada tagamaks kvaliteet. Kui meil on inimesi, kes suudavad oma teadmistega olla õpetajana kasulikumad kui kontoris, siis me peame nad üles leidma ja koolides rakendama,” leidis ta.

Eesti Reservohvitseride Kogu juht Andre Lilleleht tõmbas paralleele ajateenistusega ja mõtiskles, kas poleks parem luua n-ö vabatahtlike reservõpetajate armee, kes saaks vajaduse korral õpetajaid asendada. “Kaitsevägi on näidanud, et kõige professionaalsemad on need, kes on valinud oma eriala teadlikult, vabatahtlikult,” sõnas ta.

Tööandjate Keskliidu haridusnõunik oli kohustusliku õpetajateenistuse idee suhtes kõige skeptilisem: “Ettevõtjad käivad juba praegu koolides tunde andmas, vabatahtlikult. See süsteem toimib ja nad teevad seda rõõmuga. Pealegi ei sobi iga inimene õpetajaks.”

Arutelu liikus kiirelt sellele, et enne igasuguse kohustuse kehtestamist peaks mõistma, miks on õpetaja amet ühiskonnas niivõrd alaväärtustatud. Kuidas “meelitada” tagasi neid õpetajaks õppinuid, kes ei tööta praegu õpetajana? Kuidas hinnata rohkem olemasolevaid õpetajaid, kes muretsevad haridusolukorra pärast ja on juba praegu valmis panustama? Neile leiab ehk põhjalikumad vastused mõnest hariduse ala arutelust.

Õpetajateenistuse puudusi ja eeliseid vaagisid väikestes ringides ka kuulajad. Nemad leidsid üksmeelselt, et õpetajaameti peaks ikkagi valima vabatahtlikult. Lisaks visati õhku idee hoopis laiemast vaatest ehk kooliteenistusest. Koolid vajavad õpetajate kõrval paljude muude spetsialistide abi: abiõpetajad, nõustajad, projektijuhid jt. See looks haridussüsteemis sidusust ning tooks ettevõtted ja lapsevanemad koolidele lähemale.

Talviku ja Kaljulaidi hinnangul peab kogukond olema isetekkeline

Arvamusfestivalil kogukondade temaatika üle arutledes leidsid nii Vabaerakonna esimees Artur Talvik kui president Kersti Kaljulaid, et kogukond peab olema isetekkeline ja ning ülevalt suunamine tähendab tema mõtte moonutamist.

“Kogukonnad nagu need on toiminud siiani, peaksid jääma isetekkeliseks ning toimima alt üles ja siirast soovist või vajadusest oma kodukohas midagi ära teha,” ütles Vabaerakonna esimees Artur Talvik partei pressiesindaja teatel.

President Kersti Kaljulaid mainis, et kogukonna tegevust ei tohiks mingil moel reguleerida. See peaks toimima isevoolu ning hierarhiliselt alt üles. “Mul on hea meel, et kogukonnad on saanud aru, et aktiivne oma heaolu eest seismine ongi kogukonna roll. Kogukond on vitstest punutud moodustis, mille iga osa teeb omavahel koostööd. Kahju on, kui liialt vähe inimesi kogukonnaga täna veel kaasa tuleb,” ütles Kaljulaid. Ta lisas, et võiks otsida lahendust, kuidas kaasata kogukondade vähem aktiivsemat poolt, vahendas BNS.

Teadusfilosoof Kaupo Vipp tõi välja, et kogukondade tegevust võib vaadata kui pärimuskultuuri, mida antakse põlvest põlve edasi. „Kogukondlik tegevus põhineb ajalooliselt kindlas piirkonnas omavahelise kokkuleppena välja kujunenud arusaamadel, mida antakse edasi pärimusena,” lisas Vipp.

Vestluses mainiti koostööd kogukondade ning riigi vahel. Kõlama jäi ühine seisukoht, et koostöö aluseks on vastastikune usaldus ning mõistlik kaasamine. “Kogukond peaks andma signaali, mida oleks vaja teha, siis saab ka omavalitsus kaasa tulla,” lisas Kaljulaid.

Tuleviku kogukonna arulelu toimus reede keskpäeval ArvamusfestivaliVabaerakonna alal ning seda juhtis Kaul Nurm.

Allikas: BNS

Arvamusfestival: Inimesed söönud, loodus terve – millist põllumajandust vajame?

Euroopa Liidu Nõukogu eesistujana on Eestil oluline roll ELi ühise põllumajanduspoliitika tulevikudebattide vedamisel.

Kuidas peaks katma eurooplaste toidulaua? Milline põllumajandus on jätkusuutlik nii majanduslikult kui ka ökoloogiliselt? Tule ja vaatame üheskoos otsa Eesti ja Euroopa põllumajanduse hetkeseisule ja tulevikuvisioonidele: kas vajame ühises põllumajanduses olulist muutust või piisab “peenhäälestusest”?

Kuna keskkond, looduskaitse ja tervislik toit on kodanikuühiskondades üha enam poleemikat tekitav temaatika ja seda põhjendatult, saab Euroopa alal osaleda ka selleteemalisel arutelul. “Räägime teemadel, mis on ka Eestis viimasel ajal aktuaalsed olnud – väetiste kasutamine, looduse seisukord ja mahepõllumajanduse arenguvõimalused,” sõnab arutelu üks korraldajatest Maria Helen Känd Euroopa Liidu Sekretariaadist.

Et meie toidulaud koosneb suures osas põllumajandussaadustest ning inimesed on üha enam teadlikumad nii sellest, mida nad söövad kui ka sellest, kuidas meie tarbijakäitumine loodust parandamatult mõjutab, saavad arutelul sõna nii põllumajanduspoliitika kujundajad, looduskaitsjad kui ka kogemustega talunikud – seega jagavad oma vaateid mahetoodangu pooldajad ja riikliku poliitika esindajad, aga ka põllumajanduses tegevad väike- ja suurtootjad.

Seejuures on arutelu eesmärk leida, kuidas Euroopa põllumajanduspoliitikat suunata viisil, et keskkond oleks suurimal võimalikul viisil kaitstud. “Arutelu käigus ei otsi me vaenlasi ja süüdlasi, vaid proovime arutleda, millist muutust vajab põllumajanduspoliitika, et ka 20 aasta pärast oleks inimesed söönud ning loodus terve,” võtab Känd arutelu kokku.

Paneelis osalevad Roomet Sõrmus (Eesti põllumajandus- ja kaubanduskoda), Aleksei Lotman (SA Eestimaa Looduse Fond), Marko Gorban (Maaeluministeerium), Elen Peetsmann (SA Eesti Maaülikooli Mahekeskus). Ka publiku seas on osalemas mitmed talunikud, nt Juhan Särgava Saidafarmist. Arutelul kaasatakse ka publikut. Arutelu juht on ajakirjanik Kaja Kärner.

Arvamusfestivali arutelud kestavad üldjuhul 1,5 tundi ehk siis see arutelu algab 12. augustil kl 12 ja lõppeb kl 13.30.

Töötukassa loendab külastajaid omal moel

Ka tänavu saab iga arvamusfestivalile siseneja osalejate loendamise eesmärgil käepala, kuid töötukassa loendab osalejaid lisaks veel ja lausa kahel moel.

Arvamusfestivali arutelude alal Paide Vallimäel saab tööõnnealal iga osaleja märkida Eesti kaardile, kust ta on festivalile saabunud ja mis valdkonnas ta töötab. Töötukassa avalike suhete peaspetsialist Jekaterina Kalinitševa selgitas, et sellist loendust osalejate seas teevad nad esimest korda. „Mõte tuli sellest, et tahtsime ise teada, kustkohast inimesi arvamusfestivalile enam tuleb ja samuti seda, millises valdkonnas nad töötavad,” kõneles ta.

Kohe esimestel tundidel oli huvi uudse loenduse vastu üsna suur. Kes peatus, see ka oma eriala hõlmava täpi leidis ja selle kaardile kinnitas.

Kaardilt oli näha, et ennelõunase seisuga oli tööõnnealale jõudnud külastajate seas enam Tallinna inimesi, kes töötavad punase värviga tähistatud hariduse valdkonnas.

„Tulge kõik arvamusfestivalil osalejad ja pange oma täpp Eesti kaardile. Pärast on kõigil ju huvitav teada, kust meid siia on enam tulnud ja mis valdkonnas töötavaid või mis haridusega inimesi,” kutsus ta.

Tööõnneala asub Paide Vallimäel numbri all 17.

Maris Jõgeva: tugev kodanikuühiskond kui ravi populismi vastu

Vabaühenduste liidu juhataja Maris Jõgeva kirjutab, kuidas ta kodanikuna vajab osalemiseks piisavat hingamis- ja tegutsemisruumi, mis aga ei tähenda, et teda ja teisi kodanikuaktiviste peaks piltlikult öeldes päris õue saatma.

Rahvusvaheline Mittetulundusõiguse Keskus on alates 2012. aastast tuvastanud kõigi maailma valitsuste seast 70, kes on pidanud õigustatuks kodanikuruumi piiramist – neis riikides on viie aasta jooksul kehtestatud kokku 120 seadust või muus vormis regulatsiooni, mis on muutnud keerulisemaks mõtete vabalt väljendamise, organisatsioonide loomise ja nendes tegutsemise, kodanikualgatuse toetamise või avalike protestide korraldamise.

Lisaks jagub näiteid kampaaniatest, millega valitsejad kodanikke ja nende ühiskonda sekkumist halvustavad, näidates vabakonda tegelikust pisema ja kasutumana. See pole nii üksnes Venezuelas, Turkmenistaanis või Vietnamis, vana hea demokraatia kants Euroopa tunnistab samuti kodanikuruumi kitsenemist ning Poola ja Ungari valitsused ei ole siingi ainsad, kes kodanikuvabadusi piirama kipuvad. Eksperdid räägivad paradigma muutusest: kui varem mõtestati kodanikuühiskonda kui ühiskonna olemust, siis viimase 20 aasta jooksul on hakatud kodanikuühiskonnast rääkima üha enam kui millestki väljaspool riiki, kus inimestel on omad eesmärgid ja prioriteedid, mis ei pruugi riigi omadega kokku sobituda.

Vabadus on hingamiseruum. Kodanikuühiskond vajab kasvuks ja arenemiseks just seda ruumi, ruumi iseenda vajaduste väljendamiseks, teistega arupidamiseks, vastutuse võtmiseks, organiseerumiseks ja tegutsemiseks. Sellises ruumis inimene ei kapseldu, vaid on kohal, võtab osa ja teeb teistega koos ära selle, mis aitab elamise paremaks muuta. Kes ei tahaks sellises riigis elada?

Natuke hirmutav on aga paradoks, et kui ühelt poolt on suures osas maailmast olemas teadmine, et kogukond ja riik on tugevad, kui prioriteedid kokku lepitud, sihid selged ja osalistel rõõm koostööst, siis teisalt leiab aina enam näiteid sellest, kuis kodanik oma vabadusejanuga ruumi ei mahu. Euroopa vabaühendused nendivad, et ega neid olegi otseselt valitsemisest päris kõrvale jäetud – küsitakse arvamusi, tihti enamatki, kui keegi end kurssi viia või vastata jõuab. Korraldatakse küsitlusi ning lubatakse referendumeid. Puudu jääb aga inimlikest kõnelustest ja kokkulepetest, lahenduste otsimisest ja arvamustega arvestamisest. Ka Eesti aktivistid võivad rääkida lõputult lugusid vaid formaalseks jäänud kaasamisest, tühjast tunnustamisest ning sisulise arutelu vältimisest, mis pikapeale tekitabki pitsitava tunde, justkui õhku ei ole, kuigi repressiooni ega piirangute üle ka kaevata ei saa.

Kodanikuühiskonda riigist eristades ununeb osa ühiskonnast piltlikult justkui ukse taha, kust teda saab küll aeg-ajalt aknast piiluda, vahel tuppa kutsuda ja siis tagasi õue peletada, kui ta töömeetodid või sõnad liiga tülikaks muutuvad. Otsustamise ja tegutsemise juures oled sel juhul võõras, kellel on viisakas käituda külalislahke kutsuja reeglite järgi.

Ometigi ei ole kodanikuühiskond asi iseeneses, vaid mõtlemis- ja tegutsemisviis, mis võiks olla samaväärselt omane nii neile, kes valitsejapositsioonil, kui neile, kes muid rolle täites riigi või laiemalt ühiskonna heaks töötavad. Jutt ühiskondlikust sidususest ja sotsiaalsest kaasatusest, ärakuulamisest ja igaühega arvestamisest muutub aga jamaks koheselt, kui see on vaid jutt ning kõnelejal ei ole tegelikku huvi ei kuulata, arvestada ega koostööd teha. Kui demokraatia on hävinemas, nagu kurjemad kriitikud ennustavad, on muutuse kõige suuremaks taganttõukajaks sellele eestkõnelejad, kes väärtustest rääkides neid samas millekski ei pea, tõsiselt ei võta või siis endale kasulikult väänavad.

Hea uudis on, et Euroopas on äärmuslike poliitikute esiletõus üldjuhul motiveerinud paljusid muidu vaikselt nokitsema jäänud aktiviste tegutsema. USAIDi iga-aastane vabaühenduste elujõulisuse indeks kirjeldab, et kuigi ka Ida- ja Kesk-Euroopas on märgata kodanikuruum ahenemist, on mitmetes riikides kodanikuliikumised märgatavalt kasvanud ning suudavad inimesi mobiliseerida.

Kodanikuruumi kaitsmiseks ongi lihtsamaid valikuid kaks: ise kirglikumalt ja kaasavamalt tegutseda, teiseks lakkamatult väärarusaamisi selgitada. Esimene tähendab oma ruumi eest seismist ja ise selle juurde loomist. Narratiivi vabaühendustest ja vabakonnast, sellest mis kasu on aktiivsest osalemisest, saavad vaid vabaühendused ise muuta ning on üsna kindel, et seni, kuni tegutseda peidus ja omaette, ei tea keegi, mis kasu sinust olla võib. Nii ei astuta ka su kaitseks välja. Kui võrgustikud saavad aga piisavalt tugevaks ja rohkemaid inimesi ning nende soove ühendavaks, on see raviplaaniks kasvava populismi ning poliitiliste institutsioonide arrogantsi või ka usaldamatuse vastu.

Teiseks väärarusaamad. Demokraatia ei tähenda tingimata enamuse tahet, vaid enamuse valitud suunda võttes valitsemist, kus erinevate gruppide vajadustega arvestatakse. Sõltumatu kohtu mõte on tagada, et ohtlikult võimukad valitsused peavad kinni demokraatlikuks valitsemiseks kokkulepitust. Inimõigused ei ole üksikute privileeg, vaid vajalikud iga inimese väärikuse hoidmiseks. Ja kaasamine ei ole igav protseduur, vaid vajalik paremateks otsusteks.

On analüütikuid, kes ütlevad, et kodanikuvabaduste piiride katsetamine on osa loomulikust poliitilisest tsüklist ning uskudes inimeste tarkusesse, sirgeseljalisusesse ja nooremate põlvkondade oskustesse probleemid lahenevad. Aga seni lihtsalt kõrvale taanduda ei näi ka jätkusuutliku käitumisena, oodates, et küllap järgmised põlvkonnad me pidamata jäänud võitluse lõpuni veavad.

Arutelu teemal “Kuidas seista vastu populismile ja äärmuslusele?” toimub arvamusfestivali Euroopa alal 12. augustil kell 18. Osalevad Soome 11. president Tarja Halonen, Mikko Fritze (Saksamaa), piiskop Philippe Jourdan (Prantsusmaa) ja tõlkija Hendrik Lindepuu (Eesti-Poola). Juttu juhib Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Keit Kasemets.

Tegemist on Eesti vabaühenduste liidu ja ERRi koostöös ilmuva artiklite sarjaga, mis juhatab sisse Paides 11.-12. augustil toimuva arvamusfestivali.

Kersti Kaljulaid: “Kogukond aitab tulla toime keeruliste teemadega”

Täna keskpäeval Arvamusfestivalil alanud kogukondade teemalisel arutelul julgustas president Kersti Kaljulaid inimesi kogukondlikust tegevusest osa võtma ning teisigi kaasa haarama.

Vabaerakonna telgis toimunud arutelul otsiti vastust küsimustele, mis on kogukond ja milline on tuleviku kogukond. Lisaks Kaljulaiule rääkisid arutelul kaasa teadusfilosoof Kaupo Vipp ja Vabaerakonna esimees Artur Talvik. Sõna said ka inimesed rahva seast.

Mõned publiku hulgast sõna võtnud inimesed kahtlesid, kas haldusreform ja teenuste linnadesse koondumine väiksematele maakogukondadele mitte liiga suurt survet ei pane. Kaljulaid oli aga arvamusel, et haldusreform aitab just kogukondade arengule kaasa. Presidendi sõnul peaks kohalik ja ka kõrgem võim kogukondadega rohkem koostööd tegema. Talvik rääkis samuti, et kohalikke aktiivseid inimesi ei tohiks näha omavalitsuse konkurendi vaid koostööpartnerina.

Arutelus oli läbiv ka maaelu hääbumise temaatika. Kaljulaiu meelest aitab tehnika areng kaasa sellele, et inimesed saaksid maal elada ja seal tööd teha. Mis aga puutub kohalikku ettevõtlusse ja teenustesse, siis seal ongi presidendi meelest suur roll kogukondadel. Kaljulaidi meelest peaks maal elades lähtuma lähimuspõhimõttest. “Kui üksi hakkama ei saa, kutsu pere appi, kui perega ei saa, siis kutsu küla appi,” seletas president. “Kogukond aitab tulla toime keeruliste teemadega.”

Kaljulaid oli seisukohal, et kogukondlus peab kindlasti arenema, kuid see saab toimuda vaid inimeste oma initsiatiivil ning riiklikult seda reguleerida ei tohi ega saagi. Presidendi sõnul tuleb aktiivsemalt tegeleda inimeste kogukonda kaasamisega. Kui tegusad on vaid väike hulk inimesi, on tema sõnul keeruline midagi ära teha.

Hariduse ala: värbamisest, koolimajade arhitektuurist, eakate õpirändest ja privaatsusest

Arhitektuur, statistika, värbamine, uus eakus, tõejärgne ühiskond, võõrad kultuurid ja talendid siit ja kaugemalt – kõik need teemad oleme ühendanud seekord Arvamusfestivalil “Hariduse ala” teemadesse.

Haridus on seotud praktiliselt kõigi teiste valdkondadega ning seda me ka “Hariduse alal” näitame. Räägime kõigest, mis on vast kaudsemalt seotud haridusega, aga veel rohkem õppimisega.

Me räägime sellest, mis roll on haridusel: kas eesmärk on tagada jätkusuutlikut arengut toetav haridus või hoopis pakkuda tööjõudu tööandjale?

Me räägime privaatsusest ja otsusetegemise protsessist. Kas inimesed on valmis „loovutama“ osa privaatsusest selleks, et prognoosida, missuguseid töökohti on Eestis 10 aasta pärast vaja, kuidas edukamalt planeerida hariduspoliitikat või kuidas teha elu maapiirkondades paremaks?

Me räägime haridusturundusest: kuidas käib talentide värbamine ning milliseid ettevalmistusi tuleb teha või mitte teha teisest kultuuriruumist värbamisel?

Me räägime sellest, et hea vorm aitab ka sisust paremini aru saada. Sobiv koolimaja aitab ka saavutada paremaid tulemusi õppetöös. Millistest koolimajadest tulevad homsed leidurid ja teised talendid?

Me räägime sellest, milline on töötamine välismaalase jaoks Eestis. Me eeldame, et meid võetakse avasüli vastu Euroopas ja laias maailmas, aga kuidas me käitume ise, kui Eestisse tulevad andekad spetsialistid?

Me räägime kriitilisest mõtlemisest ja elukestvast õppest – kuidas me tunneme ära tõe, kuidas tunneme ära faktid, kuidas me eristame olulise ebaolulisest?

Me räägime ka õppimise tulevikust ning mängime läbi viis arengustsenaariumi – alates koolist kui kogukonnakeskusest lõpetades haridusest kui kommertskaubast.

Me räägime veelkorra elukestvast õppest. Kas välismaal õppimine (nagu näitab tuntud Erasmus+ programm) on ainult noorte pärusmaa? Kas üldse on võimalik ühendada tööelu, eraelu ja koolielu?

Aruteludes osalevad tõeliselt põnevad isiksused: Euroopa Parlamendi liige Marju Lauristin, Eesti Arhitektide Liidu president Katrin Koov, Tallinna Ülikooli endine rektor Mati Heidmets, Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor Viljar Peep, Haridus- ja Teadusministeeriumi analüüsiosakonna juhataja Aune Valk, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa-Ly Pakosta ja mitmed teised.

Hariduse ala arutelud on kokku pannud seekord Sihtasutus Archimedes, Statistikaamet, EASi algatus Work in Estonia, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus, Eesti Arhitektide Liit koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga ja Eesti Haridusfoorum.

Tulge kuulama!
Ja jälgige ka meie Facebooki lehte:
https://www.facebook.com/events/1684941825147062/

12.00-13.30

Mida võime oma hariduselt loota?

Arutelu juht: Tiiu Kuurme – TLÜ kasvatusteaduse dotsent

Osalejad:

Rea Raus – Tampere ülikooli doktorant, uurimisfirma Statera

Aivar Haller – Lastevanemate Liidu juhatuse esimees, mentor

Ivar Tröner – Lastevanemate Liidu sotsiaaluuringute läbiviija

Kai Mets-Bujis – Keila waldorfkooli õpetaja, esimese Eesti waldorfkooli rajaja 1990.a.

Egge Kulbok-Lattik – TÜ eetikakeskuse teadur, Kultuurikoja eestseisuse liige

Korraldaja: Tallinna Ülikool

 

13.45-15.15

Paremad otsused = vähem privaatsust?

Arutelu juht: Heidy Roosimägi – Statistikaamet

Osalejad:

Baldur Kubo – Cybernetica AS, Sharemind projektijuht

Gregor Sibold – tehnoloogiauudiste portaali Geenius.ee toimetaja

Liisa-Ly Pakosta – soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik

Viljar Peep – Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor

Jaak Madison – Riigikogu liige, põhiseaduskomisjoni liige

Korraldaja: Statistikaamet

 

15.30-17.00

Värbamine teisest kultuuriruumist – kus on paindlikkuse piir?

Arutelu juht: Kaidi-Kerli Kärner – Sihtasutus Archimedes

Osalejad:

Elina Tasa – OÜ Crystalsol, personalijuht

Kadri-Ann Matson – Tallinna Tehnikaülikool, välistudengite vastuvõtujuht

Tambet Anja – Eesti Üliõpilaskondade Liit, juhatuse aseesimees

Korraldaja: SA Archimedes

 

17.15-18.45

Millisest koolimajast tulevad homsed leidurid?

Arutelu juhid:

Katrin Koov – Eesti Arhitektide Liidu president, EKA õppejõud ja Arhitektuurikooli õpetaja

Elo Kiivet – Tallinna Tehnikakõrgkooli lektor ja Arhitektuurikooli õpetaja

Osalejad:

Ralf Lõoke – AB Salto arhitekt

Liina Karolin-Salu – Tartu Hansa Kooli direktor

Lauri Läänemets – Väätsa vallavanem

Korraldajad: EKA arhitektuuriteaduskond, Eesti Arhitektide Liit

 

Laupäev, 12. august

11.30-13.00

Diversity in the Estonian workplace and society: The good, the bad and the ugly

Arutelu juht: Cornelia Godfrey – Austrian Embassy

Osalejad:

Discussion in small groups, based on the World Café method with Dennis Kristensen

(Sindi Lanka, Danspin) making a brief introduction.

Korraldajad: EAS, Kultuuriministeerium

 

13.15-14.45

Kolme tõe tuba

Arutelu juhivad:

maailmakohviku laudades Raivo Juurak – EHF, Reet Laja – EHF,

Astrid Sildnik – EHF ja Eesti Õpetajate Liit, Krista Loogma – EHF, Mariann Rikka – HTM

Moderaatorid aruteluringis: Irene Käosaar – HTM , Reet Valgmaa – EVHL

Ekspertide hinnang ettepanekutele ja aruteluring:

Marju Lauristin – MEP,EHF, Viive-Riina Ruus – EHF, Reet Valgmaa – EVHL,

Irene Käosaar – HTM, Mati Heidmets – TLÜ, Toomas Jürgenstein – MP

Korraldaja: Eesti Haridusfoorum (EHF)

 

15.15-16.45

Kas kooliaeg veel tuleb?

Hariduse tulevikustsenaariumid ja kooli roll nendes

Arutelu juht: Silver Sillak – Tartu Ülikooli Haridusuuenduskeskus

Osalejad:

kõik osalevad maailmakohviku formaadis, rühmaarutelusid aitavad modereerida

Irene Käosaar (HTM ), Aune Valk (HTM), Kersti Kivirüüt (HTM) ja Angela Ader (TÜ HUK)

Korraldaja: Tartu Ülikooli Haridusuuenduskeskus

 

17.00-18.30

Õpirändur 45+? Milles küsimus?

Arutelu juht: Annely Tank – Sihtasutus Archimedes, andragoog

Osalejad:

Rait Toompere – Sihtasutus Archimedes, juhatuse esimees

Erika Kolk – Erasmus+ õpirändur Soomes ja Poolas

Tööandjate esindaja

Korraldaja: SA Archimedes