Blogi

Linlased kujundavad Paide keskväljaku suviseks kooskäimiskohaks

Arvamusfestivalist alguse saanud ruumieksperiment Ehe Ruum kujundab Paide keskväljaku kaheks suvekuuks ümber hubaseks kooskäimiskohaks, linlaste ühiseks elutoaks. Kohaliku kogukonna suuresti vabatahtliku töö tulemusel sündinud ruumilahendus on kolme aasta jooksul kasvanud Eesti suurimaks ja pikaajalisemaks linnaruumieksperimendiks.

Ehe Ruum on koorunud Arvamusfestivali eestvedajate mõttest, et festivaliaegset melu võiks linnaruumis pikendada, et paidelastel oleks koht, kus ka muul ajal ühiselt aega veeta. Idee arhitektiks on linnalaborant Elo Kiivet, kelle sõnul on ruumieksperiment võimalus katsetada ajutiselt avaliku ruumi muutmist ning koguda ideid, milline Paide keskväljak tulevikus välja võiks näha ja millised funktsioonid võiks sel olla.

“Meie soov on luua muidu üsna anonüümsest ja pigem autodele mõeldud Paide linna keskväljakust selge identiteediga paik, inimeste kokkusaamiskoht. Lihtsate ja säästvate lahendustega saame katsetada, millised ruumilahendused paidelastele sobivad ja neid vastavalt vajadusele ümber sättida,” rääkis Elo Kiivet. Paide linnaruumi lahenduse muudab võrreldes teiste sarnaste projektidega eriliseks asjaolu, et see sünnib Paide linna, kohalike ettevõtjate ning kümnete vabatahtlike ühise töö tulemusel.

Paide ruumieksperimendi Ehe Ruum eestvedaja Maiko Kesküla ütles, et linnarahvas on suvise linnaruumilahenduse omaks võtnud. “Eelmisel suvel kogesime väga selgelt, et kui luua hästi läbimõeldud ruum, siis leiavad inimesed selle üles ja võtavad kasutusse, toovad sinna kodukohvikud, korraldavad kontserte, filmiõhtuid, vaatavad koos jalgpalli ja mängivad pinksi. Nii kujuneb linna keskväljakust tõeline linnasüda, kus elu pulbitseb ning kus sünnivad uued tutvused ja mõtted, mida ja kuidas Paides veel teha võiks,” rääkis Kesküla.

Kui kahel varasemal aastal on Paides kasutatud taaskasutatud euroalustest valmistatud mööblit, siis seekord on Elo Kiivet disaininud terrassilaudadest mööbli, mis peab paremini vastu aktiivsele kasutusele ja ka vihmasele ilmale. Lisaks toolidele ja laudadele on Paide keskväljakule üles seatud varasemast suurem lava kultuurisündmuste jaoks, samuti lesilad ning ronimisatraktsioonid ja liivakast lastele. Soov on hoida ruum sõbralik ja suitsuvaba.

Ruumieksperiment Ehe Ruum avatakse laupäeval, 29. juunil kell 12.30, kell 12.55 jõuab keskväljakule tänavuse laulu- ja tantsupeo “Minu arm” tuli. Suvise kultuuriprogrammi kohta saab infot Paide Muusika- ja Teatrimaja kodulehelt https://pamt.ee/eheruum/.

Ruumieksperimenti Ehe Ruum toetab Paide linn ning mitmed kohalikud ettevõtted nagu Rebruk, Paide MEK, Elise Aed, Roccal Mare Vodja Kool, Ramirent, Comfort jpt.

Ruumieksperimendi eestvedajad loodavad, et Paide algatus innustab ka teisi oma linnaruumi ümber mõtestama ning loovaid ja odavamalt tehtavaid ajutisi lahendusi katsetama. Paidelased on valmis oma kogemust ja teadmisi jagama!

Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Otsime uut eestvedajat!

Arvamusfestival otsib UUT EESTVEDAJAT!

Ootame sind pikisilmi meie sekka, kui sa:
– MÕISTAD missioonitunde käivitavat energiat ning usud, et eesti arutelukultuuri peab ja saab arendada,
– NÄED muutustes alati uusi võimalusi ning julged ka ise muutusi algatada,
– TUNNED end juhi rollis hästi ning sul on inimeste, aja ja eelarve tulemusteni juhtimise kogemus.

Sinu esimeseks ülesandeks on loomingulise kaose piiril toimiva meeskonna eestvedajana 2020. aasta Arvamusfestivali ettevalmistamine. Selleks juhid Sa igapäevaselt 8-liikmelist tuumikmeeskonda, tagad festivali rahastuse ja edendad jätkusuutlikku ärimudelit. Oled hea koostööpartner Arvamusfestivali osapooltele ja tasakaalukas kõneisik.

Ootame Sind kandideerima, kui oled kogenud juht, kelle südame paneb põksuma väljakutse arendada professionaalselt Arvamusfestivali organisatsiooni ja Eesti ühiskonnas hoolivat arutelukultuuri. Sinu tugevuseks on koostöö ja läbirääkimiste oskus. Sa oskad inimesi hoida ja usaldada ning tagad igaühele tegutsemisvabaduse ja hea tööõhkkonna.

Arvamusfestivali eestvedajana on Sul hea võimalus festivaliorganisatsiooni edendades luua ühiskondlikku väärtust. Sinu töö tulemuseks on professionaalne ja jätkusuutlik Arvamusfestivali organisatsioon, pühendunud vabatahtlikud ning hea arutelutava levik.

Töökoormus on suurim suvekuudel ning osaline talvekuudel, mistõttu võid Arvamusfestivali eest vedada ka teiste tegemiste kõrvalt. Töötasu on 1600 eurot bruto.

Ootame Sind meiega liituma esimesel võimalusel, et saaksid kaasa lüüa juba käesoleva aasta festivali ettevalmistuses.

Sinuga koos tahame tähistada ka Arvamusfestivali kümnendat sünnipäeva!

Konkursist lähemalt: https://talendipank.fontes.ee/ad/12186.

Kui tundsid end ära, siis ära pelga, vaid anna meile endast teada! See on sinu võimalus aidata luua positiivset muutust eesti arutelukultuuris!

Vaata videost, millist inimest näeb enda järeltulijana praegune festivali eestvedaja Maiu Lauring.

 

Video: Priit Jõesaar

Arvamine kui rahvakunst

Sel suvel toimub juba seitsmes arvamusfestival Paides. Hiljuti lõppes ideekorje, kus sai läbi sõelutud enam kui 200 teemat, kirjutab Maiu Lauring Maalehes. Mis siis on meil, eestimaalastel, aastal 2019 südamel?

Mõneti sümboolselt pälvisid eesti keele aastal tavalisest suuremat tähelepanu keele, kultuuri ja rahvuse küsimused. Välja joonistusid ka suurandmetega seotud teemad – ühelt poolt ettevõtete ja riigi kogutud andmed kui võimalus midagi paremaks teha, teisalt andmete jagamisega seotud turvariskid.

Kolmas suurem ring teemasid puudutab tulevikku vast kõige teravamalt – kliimaküsimused ehk laiemalt planeedi Maa saatus, igaühe võimalused koduplaneeti säästvamal moel kohelda, aga ka sellega seotud umbusk.

Suvel on võimalus need ja kümned teised teemad läbi rääkida, oma seisukohti põhjendada ning selgitada, argumente luua ja märgata, üksteist kuulata ning seeläbi sisukat ja edasiviivat arutelu pidada. Peame arutelus sündinud väiksematki nihet uue teadmise või parema mõistmise suunas omaette väärtuseks. Seekord, kui festival sünnib koostöös rahvusülikooliga, on eriline tähelepanu teadmistepõhisel lähenemisel.

Arvamusfestivali eestvedajate üks tänavusi unistusi on varakult nügida selgelt sõnastama arutelude eesmärki, et ühiselt mõtestada vestluste väärtust. Ideekorje tulemuste järgi on ligikaudu poolte arutelude puhul soov luua mõne teema või nähtuse paremat mõistmist, kolmandik aruteludest soovib jõuda uute lahendusteni või testida olemasolevaid, samuti korraldatakse tagasivaatavaid arutelusid, mille mõte on saadud õppetunnid läbi rääkida ja analüüsida.

Me ise peame oluliseks ka noorte aktiivsete kodanike pealekasvu, millele festivalil vabatahtlikuna tegutsemine kaasa on aidanud. See on suur asi. Kui mõistmine on ka teie soov, siis saame 9. ja 10. augustil kokku Eestimaa südames Paides!

Arvamusfestivali arutelu – mida külvad, seda lõikad

Korraldasime Eesti Vegan Seltsiga üle-eelmisel Arvamusfestivalil arutelu pealkirjaga „Veganlus – enesepiiratud või tervislik toitumine?“. Tegelikult oli küsimus retooriline, sest juba teadsime vastust hästi (ja kui sina veel ei tea, siis veganlus on üks tervislikemaid valikuid). Hoolimata sellest, et me ise midagi uut teada ei saanud, oli tegemist meie jaoks väga eduka aruteluga. Külvasime sellega seemne, millest oleme juba mitu korda saaki lõiganud. Lähtusime arutelu ette valmistades kolmest põhimõttest.

Tekst: Kadri Sikk, Eesti Vegan Seltsi juhatuse liige

1. Impordime teadmised
Kuna Rootsis ja Soomes on veganlus täiesti aktsepteeritud toitumisviis kõigile, kutsusimegi mõlemast riigist arutelus osalema usaldusväärsed asjatundjad, kes oskasid avada rahvusvaheliselt tunnustatud seisukohti veganluse tervisemõjude kohta. Rootsist käis ühingu Arstid Tuleviku Heaks eestvedaja, onkoloog David Stenholtz, Soomest aga Põhjamaade toitumissoovituste töörühma liige ja Helsingi Ülikooli toitumisteaduste professor Mikael Fogelholm. Meie kogemus naaberriikidega on olnud väga positiivne nii tol arutelul kui hiljem – ikka tullakse hea meelega külla ja jagatakse teadmisi.

2. Vaenlane on informeerimata sõber
Võime ju vahel pahandada Eesti tervisevaldkonna eestkõnelejate väärarusaamade üle veganlusest, kuid ega sellest keegi targemaks ei saa. Skeptikutest tondi tegemise asemel pidasime paremaks mõelda end nendega sõpradeks, kelle eksiarvamustele ruumi teha ning keda suunata infoni, mida meie juba teadsime. Selleks kutsusime neid julgelt arutelusse, oli aga küll tükk tegemist, et keegi sinna ka tuleks. Lõpuks saimegi koos väliskülalistega kokku väga erinevatel seisukohtadel asjatundjad, nende hulgas perearst dr Karmen Jolleri ja suure skeptikuna tuntud Eesti Lastearstide Seltsi juhataja dr Ülle Einbergi. Selle kõige tulemusena mõjus arutelu objektiivsemalt, aga sellest olulisemana astusime enda jaoks tähtsa sammu koostöö suunas nende organisatsioonide ja ekspertidega, kes kujundavad toitumisküsimustes Eesti avalikkuses arvamust. Lõppude lõpuks oleme ju siiski kolleegid.

3. Las asjatundjad räägivad
Meie võisime veganitena Eestis rääkida, kui hea valik see on tervisele, kuid tol hetkel meid veel piisavalt tõsiselt ei võetud. Seega tegime valiku ise üldse püünele mitte minna. Nägime vaeva ja otsisime moderaatoriks inimese, kes oli ühe jalaga kummaski maailmas: arsti ja vegani dr Marta Velgani. Asjatundlike väliskülaliste ja oskusliku moderaatoriga tagasime, et hirmujutud veganlusest said adresseeritud võrdsetel alustel ehk tervisevaldkonnas tunnustatud inimeste poolt. Lisaks nendele kolmele põhimõttele pidasime silmas soolist tasakaalu, mis õnnestus hästi. Kõige selle tulemusena oli meie arutelu tookordse festivali üks kõige populaarsematest, mida kajastati meediaski. Oleme jätkanud väga head koostööd moderaatoriks olnud Marta Velganiga, keda me eelnevalt ei tundnud. Samuti võime täna öelda, et oleme saavutanud tervisevaldkonna organisatsioonide ja ekspertide seas hea maine ning tõsiseltvõetavuse, mille pinnalt on koostööd teha juba hoopis parem.

Seega soovitan mõelda oma pikaajalistele eesmärkidele ning võtta ette hea arutelu korraldamise – see on vaeva väärt!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Kärt Vajakas

“Kas vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha?” #AF2018kaja

Üheks fookuseks 2018. aasta Arvamusfestivalil oli demokraatia. Me küsime harva, kuidas demokraatial Eestis läheb ning mida me teeme hästi ja mida saaks paremini teha. Vaid Eestis toimuvat vaadates ongi vahel keeruline öelda, mis seisus Eesti kodanikuühiskond on. Seetõttu oli väga huvitav kuulata demokraatiaalale kutsutud kodanikuaktiviste Ungarist, Saksamaalt ja Poolast. Lisaks kutsutud külalistele võtsid julgelt sõna Eestist pärit osalejate kõrval ka Tšehhist ja Suurbritanniast pärit inimesed ning selgeks sai, et igal riigil on oma mured ja rõõmud, kuigi oleme kõik ühtses Euroopa väärtusruumis. Arutelust täheldas enda jaoks olulisema üles Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass.

KUULA JÄRELE

Ühenduse CIVICUS esimene tegevjuht Miklos Marschall tõi Ungari näitel välja, kuidas pärast NSVLi lagunemist toimus Ungaris kiire areng liberaalse demokraatia suunas, kuid ühel hetkel muutus bürokraatlik süsteem paljude jaoks liiga aeglaseks. Ungari praeguse peaministri Viktor Orbáni edu selgitas Marschall inimeste sooviga tugeva liidri järele, kes näitaks otsustuskindlust ja kiirust.

Samas on sellise liidri esile kerkimine Ungaris viinud olukorda, kus ametkonnad on aastate jooksul täidetud vaid ühe partei pooldajatega ning peaministripartei toetab avalikke kampaaniaid kodanikuühenduste eestvedajate vastu, muuhulgas selliseid, kus neid nimetatakse riigivaenlasteks. Sellise olukorra ennetamiseks soovitasid arutelus osalejad keskenduda demokraatia hoidmisel põhiväärtuste kinnitamisele ning vähem tegeleda bürokraatia pideva kasvatamisega.

Arutelus keskenduti ka sellele, mida saaks kodanikuühendused paremini teha ning põhipunktidena toodi välja, et kodanikuühendused peaksid julgemalt poliitikasse sekkuma ning leidma uudseid viise oma mõtete edasi andmiseks. Ühe näitena võib tuua sotsiaalmeedias populaarsust kogunud logod ja pildiraamid, millega iga inimene saab kergesti oma poolehoidu väljendada ning sõnumit edastada.

Samuti rõhutati iga inimese rollile ja võimalusele ühiskonnas muutusi kaasa tuua. Poola sotsioloog Jakub Wygnański põhjendas oma aktiivsust: „Ma käitun, nagu kõik sõltuks minust. Ajalooliselt tähendab sõna idioot inimest, kes huvitub ainult oma heaolust. Mina ei soovi idioot olla.“

Kui keegi ei ole valmis muutuste nimel vaeva nägema, siis ei saa ühiskond edasi arendada. Samamoodi tõi Saksa kodanikuühenduste eestvedaja Andre Wilkens välja, et tema motivatsioon vabatahtlikuks tegevuseks on Briti kolleegi sõnad: „Kui Su lapsed ja lapselapsed Sult tulevikus küsivad, mida Sa tegid, kui Sa ei nõustunud sellega, mis ühiskonnas toimub? Kas Sa vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha isegi, kui see ebaõnnestus?“

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

ROHKEM PILTE

Kas eestlane usub õnnelikku perekonda? #AF2018kaja

Kui võtta pikk teema lühidalt kokku, siis jah – eestlane enamasti usub õnnelikku perekonda. Arutleti pigem selle üle, mida on vaja, et meil oleks õnnelik perekond. Samas taandus perekonna mõiste aruteludes paarisuhteks. Ja kui paarisuhe toimib, on ka lapsed õnnelikud, sest neil on eeskuju, kuidas olla õnnelik, kirjutab festivali vabatahtlik Lilika Torim.

Mind jäi kummitama mõte, et õnneliku suhte nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha. Mida selle all siis tegelikult mõeldakse? Mida see ühe või teise inimese jaoks tähendab? Me tegelikult tihti mõtleme ja tajume asju erinevalt. Samamoodi mõistame ka armastust erinevalt.

Ühe jaoks on armastus see, et ta teeb teise inimese jaoks kõik või et teine inimene teeb tema jaoks kõik. Teise jaoks on armastus vabadus ise otsustada, mis teda õnnelikuks teeb või lahkudes teadmine, et koosolemise eesmärk on saavutatud.

Kuna iga mõistet võib käsitleda mitmest vaatenurgast, siis ongi oluline see, et me teineteist mõistaks, et me räägiks ja kuulaks. Samas võime ka omavahel mitte nõustuda, kuid peame teise inimese arvamusega leppima, lubama tal arvata nii nagu tema arvab.

Pereterapeut Kaia Kapsta-Forrester tõi välja, et tihti sisenetakse vabaabiellu ja libisetakse abiellu ilma konkreetseid kokkuleppeid tegemata. Siis avastatakse, et olukord pole selline, nagu on ette kujutatud. Pole näiteks räägitud läbi, mida keegi ootab ja oluliseks peab, mida ise pakkuda tahab. Millegipärast on inimestel keeruline rääkida asjadest avatult ja siiralt, sellest, mida tegelikult tuntakse, kuid mis on ühe hästi toimiva paarisuhte eelduseks. See on midagi, mida tuleb ise õppida, kuna vajalik eeskuju puudub.

Arutelu ühe laudkonna eestvedaja, vaimulik Triin Käpp tõdes, et tema elus on olnud üks abielupaar, kes oli talle suureks eeskujuks, milline üks õnnelik abielu olema peaks. Ja see annab talle usu ja teadmise, et ka tema võib olla kellelegi positiivseks eeskujuks.

Mis siis, kui meil kõigil on olemas kuskil keegi, kes on meie jaoks see kõige-kõige õigem?
Mis siis, kui peamegi enne õppima läbi mitme suhte, enne kui astume sinna tõelisse liitu?
Mis siis, kui peame õppima õigel ajal taanduma suhtest, mis meile ei sobi või välja astuma suhtest siis, kui oleme sellest välja kasvanud ja see enam meile mitte midagi ei anna?
Mis siis, kui peame lihtsalt märkama ja aru saama, millal on aeg suhe lõpetada, enne kui keegi valusalt kõrvetada saab?
Mis siis, kui päriselt ongi meie jaoks keegi, kellega koos kasvada ja maailma avastada, olles hoitud ja kaitstud ka siis, kui tekivad erimeelsused?
Mis siis, kui see liidab ja tugevdab ja aitab meil iseennast paremini tundma õppida? Mis siis, kui kogu suhteteema ongi ainult selle jaoks, et iseennast paremini mõista ja armastada ning seda harmooniat ja armastuse väge kaaslasega jagades koosluua maailma?
Mis siis, kui õnn peitub iseendas?

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

 

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Mida teha, kui naised ei taha sünnitada? #AF2018kaja

Laste arvu, iibe ja rahva püsimajäämise teemalised arutelud on viimase aasta jooksul kulmineerunud. Riigikogus on esitletud rahvastikupoliitika põhialuseid, rühm ühistkonnategelasi on välja tulnud märksa selgesõnalisema dokumendiga “Eesti rahvastikupoliitika 2018-2035”, majandusinimesed kalkuleerivad lapse tulevikuväärtust (vt riigitulu.ee) jne. Kuidas jõudis nimetatud temaatika Arvamusfestivali aruteluringidesse, kirjutab festivali vabatahtlik Juhani Jaeger.

Mis siis saab? Mitte midagi

Poliitilistest jõududest initsieerisid arutlemist perede suuruse teemal Vabaerakond ja Isamaa. Kummaski arutelugurpis kulgesid panelistide mõtteavaldused sarnasel rajal. Jüri Adamsi sõnul ei ole mõistlik riigi raha eest veenda lapsi saama inimesi, kes seda ei taha. Selle asemel tuleb keskenduda nendele, kes tahavad lapsi. Kerstin Meresma märkis Isamaa alal toimunud arutelus, et esmatähtis on luua keskkond, kus noored tahavad lapsi saada. Priit Sibul, Monika Haukanõmm, Siiri Oviir jt tõid samuti esile keskkonnaga seonduvat, alustades lapserohkete perede raskustest kodulaenu saamisel kuni infrastruktuuri ja lapsehoidja leidmiseni välja.

“Ma ei tahagi veel tööle tagasi!”

Teravat vastasseisu lapserohkeid peresid toetavate meetmete osas ei paistnud. Julgen loota, et see viitab panelistide mõistlikule järeldusele, et soov saada lapsi on isiklik hoiak. Kui hoiak on lasterohkuse poolt, siis riigi ülesanne on kõrvaldada takistused ja anda soodustusi. Kui hoiak on vastu, siis on nii ehk naa liiga hilja. Täiskasvanud inimese hoiakuid raha eest ei muuda.

Hoiakutest rääkides ー Isamaa telgis kõlas nii publiku poolt kui moderaatori suust mõtteavaldus, et naine tahab varsti peale sünnitust tööle tagasi. Tunnen ja tean naisi, keda võib iseloomustada sõnadega “kes palju teeb, see palju jõuab”. Neil on juba lapsed, nad teostavad end tööl ja tahavad ka veel rohkem lapsi. Suurepärane! Tean aga ka mitmeid naisi, kes on parimas karjääri ja pereloome eas, kuid kes soovivad loobuda pikemaks ajaks tööst, et saada järjest kaks, kolm või rohkem last.

Riiklikes poliitikates kumab tihti läbi soov võimaldada naistel peale laste sündi võimalikult kiiresti naasta tööjõuturule. Sama hoiak on jõuliselt esindatud ka meedias. Kuidas peaks end selle taustal tundma naine, kes mõtleb teisiti? Ühiskond teeb talle väga keeruliseks öelda välja vastupidine arvamus: (veel) ei taha tööle tagasi!

Kestev perekond algab turvalisest suhtest

Kristina Birk-Vellemaa nimetas ühe pereloomet pärssiva asjaoluna paarisuhte madalat kvaliteeti, mis võib väljenduda näiteks mehe väheses panuses ühise kodu ja laste eest hoolitsemisse. Suhte kvaliteet oli kandvaks teemaks arutelualal Eesti Usk toimunud paneelis “Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?”. Panelistide rivi oli kõike muud kui homogeenne ー kes oma esimeses, ainsas ja pikaajalises suhtes, kes aga juba kolmandas. Osalusarutelu näitas, et sõltumata isiklikust taustast nähakse paarisuhet soodustavaid ja kahjustavaid asjaolusid pigem sarnaselt.

Dagmar Lamp tõi suhetes probleemina esile idealistlikud ootused ja enesepettusesse ideaalse kaaslase otsimisel. Seevastu kvaliteetse paarisuhte juurde kuuluvad mõistmine, lugupidamine, ühisosa leidmine jpm ei ole samastatavad armumise afektiga, vaid eeldavad pühendumist ja pikaajalist tööd teineteise ja iseenese tundmaõppimisel. Olen ammugi mõelnud, kui oluline on inimsuhete loomise ja hoidmise oskus, et inimene saaks end ühiskonnas maksimaalselt teostada. Samas ei tea ma ühtegi näidet haridusasutustest, kes on võtnud need inimeseks olemise kompetentsid oma õppeprogrammi. Ehk on siin mõttekoht hariduspoliitika kujundajatele?

Kokkuvõtlikult neis kolmes arutelugrupis kuuldu põhjal järeldub, et rahvastikupoliitika kujundamisel tuleb riigil keskenduda peredele, kes tahavad lapsi, kõrvaldada neilt takistused ja luua soodustusi. Üksnes rahalistest soodustustest siin ei piisa. Ülimalt oluline on kvaliteetne paarisuhe. Suhe ise on nende inimeste vaheline asi, kuid riigi ülesanne peaks olema anda inimestele nende väljakujunemisel – kooliõpingute ajal – teadmisi ja oskusi kvaliteetse suhte loomiseks ja hoidmiseks. Perepoliitikat peab toetama mitte üksnes rahandus-, vaid ka sotsiaal- ja hariduspoliitika.

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

“Kuidas saada palju lapsi” @Arvamusfestival2018
Osalesid Siiri Oviir, Priit Sibul ja Kerstin Meresma
Arutelu juhtis Marii Karell
KUULA JÄRELE

“Kuidas rakendada kolme lapse poliitikat?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Monika Haukanõmm, Kristina Birk-Vellemaa ja Jüri Adams
Arutelu juhtis Mikko Nõukas

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Paula Kristel Kajula

 

Kas monument on arhitektuur või kunst? #AF2018kaja

Arvamusfestivali türannia ja inimlikkuse alal arutleti teemal „Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme“. Arutelu juhtis kunstiteadlane Gregor Taul ning kommenteerisid tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali kuraatorid ja arhitektid Laura Linsi ning Roland Reemaa, semiootik Tiit Remm ja kirjanik Jaak Jõerüüt. Kuulamas käis Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem.

Arutelu põhiteemaks oli ajalooliste sammaste ja tseremooniate väärtus ja roll tänapäeval. Ka Laura Linsi ja Roland Reemaa Veneetsia biennaali näitus „Nõrk monument“ tegeleb monumentide tähendusega. Intrigeeriv pealkiri viitab monumentide sisu mõjususele. Nõrga monumendi näitena tõi Linsi välja Torma Vabadussõja monumendi – põlvitava Kalevipoja kuju – mis püstitati 1923. aastal. Koos okupatsioonide vaheldumisega pöörati kuju kord ida, siis jälle lääne suunas, nõnda pidevalt selle tähendust muutes ja nõrgestades. Linsi iseloomustas nähtust repliigiga „Eestis monumendid tantsivad“. Teiseks näiteks on Tartu maantee äärsed betoonsambad, mis ühe monumentaalseima ruumina Eestis ei kanna endas midagi muud peale õhu ja mälestuse 2008. aasta majandusbuumist.

Reemaa tõstatas küsimuse monumentide olemusest: on siis monument arhitektuur või kunst? Tema sõnul võib monumenti mõtestada kui ekstreemset arhitektuurilist projekti, mille eesmärk peaks olema tähendusrikka ruumi loomine. Tähendusrikka ruumi näitena tõi ta välja  Hirvepargi trepid, millele Herbert Johannson 1936. aastal Toompea müüri taaskindlustamise rolli kavandas. 1987. aastal toimunud Hirvepargi kohtumised ning neile pühendatud mälestustahvli lisandumine lisas juurde uue mälukihi. Nõnda võib mälestusmärk ümbermõtestamisel ning uute ajalooliste sündmuste lisandumisel ka hoopis tugevamaks, suuremaks ja tähendusrikkamaks muutuda.

Lisaks monumentide sümboolika muutumisele on olulised ka nende asukohad, näiteks palju arutelu tekitanud Maarjamäe memoriaali kõrvale rajatav kommunismi ohvrite mälestusmärk. Siinkohal lahknesid ka vestlejate arvamused: ühelt poolt on Maarjamäel hea kogum ajaloolisi kihistusi, mis võiks toimida lepitamisruumina; teisalt viime Maarjamäele mälestusmärgi püstitamisega olulised teemad perifeeriasse, sest linnuke saadakse kirja, kuid rohkem see inimeste teedele ei satu ega eludesse sekku.

Ajalooliste sümbolite muutumisega leppimine pigem tugevdab monumendi tähendust. Siinkohal tõi Jõerüüt näiteks isetekkelised monumendid Haapsalu promenaadi ääres, kus inimesed võivad endale tellida pingi koos sildiga teemal “1944. aasta viimane võimalus laevaga Rootsi põgeneda”. Haapsalu linnaga pigem kitsalt seotud, kuid Eesti riigile oluline sündmus, mis avaneb isetekkelise monumendi ning isiklike lugude kaudu. Isetekkelise monumendina toimivad Linsi meelest ka näiteks Tallinna tüüpmajad, mis oma erisusega annavad edasi kohalikku ajalugu ning on muutunud Tallinna äratuntavaks märgiks.

Mälestusmärkide sisu loomisel ja mõtestamisel on olulised ka tseremooniad. Kõik mälestusmärgid siiski tseremoniaalsete monumentidena ei toimi: on ka linnaruumi osana toimivaid mälestusmärke, mida on eriti palju näiteks Tartus. Tugeva tseremoniaalse mälestusmärgina toimib Vabadussammas, kuid siingi on tseremooniatega võimalik monumenti nõrgestada: näiteks loob presidendi poolt Vabadussamba äärde asetatud pärg küüditamise ohvrite mälestamiseks seose Vabadussamba ja küüditamise vahele. Samas leidsid vestlejad, et mälestusmärkidega seotud tseremooniad peavad olema püsivad, sest pisematki muutust võib tõlgendada poliitilise muutusena.

Arutelu lõpetas Jaak Jõerüüdi novell „Raha monument“. Kas peaksime püstitama monumente sellele, mis meie jaoks päriselt väärtust kannab või peavad monumendid olema seotud sellega, mis riiklikult püha? Kui riiklikult ja ajalooliselt püha muutub, siis monument rahale jääks ilmselt veel mõneks ajaks püsima. Järgmisel monumentidest kõneleval vestlusel võiks arutleda selle üle, kas demokraatlik ühiskond üldse vajab monumente ja nendega seotud tseremooniaid. On need siis rahvusriigi toimimise seisukohast olulised ning kas iga inimene ei võiks elada enda jaoks loodud ja pühaks peetavate monumentide keskel?

Arutelu “Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme.

L, 11. augustil 2018 türannia ja inimlikkuse alal
Osalesid Laura Linsi, Roland Reemaa, Tiit Remm, Jaak Jõerüüt. Arutelu juhtis Gregor Taul. Arutelu korraldas Eesti Mälu Instituut, Inimõiguste Instituut ja Aet Kukk.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Eesti ÜRO julgeolekunõukokku – mis sõnumiga? #AF2018kaja

2019. aasta juunis toimuvad ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliste liikmete valimised aastateks 2020-2021. Eesti ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania on toonud palju tähelepanu, andnud võimaluse end maailmas kaardile panna ning mängida suuremat rolli rahvusvahelises elus. Arvamusfestivali välispoliitika alal arutlesid Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid ning Eesti ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania toetamise nõukoja liikmed Marko Mihkelson, Mart Nutt ja Urmas Paet, millise sõnumiga Eesti ÜROsse läheb? Arutelu kuulas ja kuuldud mõtted kirjutas üles Arvamusfestivali vabatahtlik Ann Aaresild.

Julgeolekunõukokku kuulumise ühe olulisema kasutegurina tõi president Kersti Kaljulaid välja, et organisatsiooni töö seespidine tundmine on igale riigile oluline julgeolekutagatis juhuks, kui tulevikus on vaja saada reaalset ja kiiret kasu julgeolekunõukogu tööst. Oluline on teada, kuidas nõukogus töö käib.

Kaljulaid tõi välja, et kuigi tihti öeldakse, et väikestel riikidel pole võimalusi suuri muutusi ellu viia, siis tegelikult on hoopis vastupidi. Lisaks väikeriikide huvide eest seismisele on Eestil plaanis nõukogusse viia mitmed suured ja olulised rahvusvahelised teemad. Näiteks küberturvalisus ja sellega seotud seadusruumi arendamine.

“Meil on täiesti selge plaan, et kõik küberjulgeoleku ja tehisintellekti teemad tuleb viia ÜRO julgeolekunõukogu laua taha, sest rahvusvaheline seadusruum selles valdkonnas on selge arengupeetusega. Nii nagu kliimamuutused viis julgeolekunõukokku Uus-Meremaa, suhteliselt väike riik, nii plaanib Eesti anda oma panuse just nimelt küberohtude ja tehisintellektiga seotud probleemidele lahenduste otsimisel,” ütles Kaljulaid.

Riigikogu liige Marko Mihkelson juhtis tähelepanu asjaolule, et mittealaliseks liikmeks olemine ei asenda NATO-t ja ei lisa otseselt Eesti riigile julgeolekut, tuues näiteks Gruusia ja Ukraina sündmused. Valituks osutumine muudab aga Eesti enda tõsiseltvõetavust ja võimaldab tõsta päevakorda Eestile olulisi teemasid, millel on pikem eluiga kui need kaks liikmeks olemise aastat.

Samuti on Mihkelsoni arvates Eestil võimalus näidata oma olemasolu riikidele, kes teavad Eestist vähe, ja luua nendega suhteid nii regionaalsel kui ka riikide tasandil, muutes Eestit pikemas perspektiivis rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks.

Kampaaniakohtumistel on teised riigi suurt huvi tundnud just Eesti digivaldkonna lahenduste vastu nagu x-tee või e-riik. “Eestit nähakse selles osas väga edumeelsena ning väga arenenud ja perspektiivse riigina. Kahtlemata on välja toodud, et see on põhjus, miks Eesti poolt soovitakse hääletada,“ sõnas Mart Nutt.

Eesti väljavaateid nõukokku saamiseks pidasid arutelus osalejad üsna heaks. Esiteks, kuna Eesti kandideerib esimest korda ja paljud riigid arvavad, et kõigile peaks andma võimaluse. Teiseks on Eesti ennast tõestanud kui sõnapidajat riiki ja täitnud enda antud lubadusi. Kolmandaks oleks Eesti pakkuda sellist oskusteavet, eriti küberturvalisuse ja tehnoloogiate teemal, mida teistel riikidel pole.

2005. aastal seadis Eesti üles oma kandidatuuri, et saada ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. ÜRO julgeolekunõukogus on viis alalist liiget (Hiina Rahvavabariik, Prantsusmaa, Venemaa, Ühendatud Kuningriik ja Ameerika Ühendriigid) ja kümme mittealalist liiget, kes valitakse regionaalsete gruppide põhiselt. Eesti kuulub Ida-Euroopa gruppi ja kandideerib samaaegselt ühele kohale Rumeeniaga. Eesti kandideerib nõukogu liikmeks esimest korda.

Vaata arutelu järele: https://goo.gl/YDJS3h (Välisministeeriumi video)
Kampaaniast lähemalt: https://vm.ee/en/estonia-un-security-council-2020-2021

Tekst: Ann Aaresild, Arvamusfestivali vabatahtlik
Foto: Anu Martinson, Arvamusfestivali vabatahtlik

 

Kuidas saada ärevushäire? #AF2018kaja

Vihmast hoolimata oli arutelule nõudlus suur ja kõik kohad olid täitunud vihmakeepides uudishimulike kuulajatega. Ka teema pealkiri oli intrigeeriv – kuidas saada ärevushäire? Mitte, et see oleks midagi, mida inimesed endale igatsevad, vaid see tunne puudutab ilmselt paljusid. Arutelu kuulas ning oma mõtted pani kirja Lilika Torim.

Ärevustundest räägitakse veel liiga vähe, kuigi see on üks kõige sagedasem emotsioon inimesel ning massidesse ei ole veel jõudnud arusaam, et see on täiesti normaalne seisund. Kui sa tunned ärevust, on hästi ja kui sa ei tunne ärevust, on ka hästi. Häireks muutub ärevustunne siis, kui see olukord hakkab meie elu segama. See tähendab, kui hakata mõnda tegevust või olukorda vältima ja see segab meie igapäevast elu.

Kuidas ise “kaasa aidata”?

Arutelus räägiti tihti selles iroonilises võtmes, lähtuvalt pealkirjast, ja toodi näiteid, kuidas ise sellele “kaasa aidata,” et ärevushäire saada või see oma lastele tekitada. Seda võib süvendada ülemäära muretsemine või mõistlike tegevuste keelamine. Näiteks kui üks lapsevanem ei luba last teise vanemaga koos suvekodusse, sest kardab, et lapsega võib siis midagi halba juhtuda. Kui lapsevanem on muretseja, siis võib arvata, et muretsejad saavad ka tema lastest. Kui vanem ütleb lapsele, et ära karda, siis õpib laps ära, et hirm on midagi, mida olla ei tohi ning hakkab seda vältima. See omakorda tekitab pinget ja ärevust.

Ärevusest kui lihtsast ja tavalisest emotsioonist võib saada häire, kui seda harjutakse maha suruma mõne nn turvalisuskäitumisega – rahustite, alkoholi, tubaka või miks mitte ka mediteerimisega. Et see ärev tunne ometi ära läheks! Arvates, et ärevus on midagi, mida ei tohi tunda, võime langeda aga hoopistükkis sõltuvuskäitumise lõksu.

Kool ärevuse tekitajana

Välja toodi ka oluline fakt, et kool on väga ärev keskkond, sest õpilane on pidevalt situatsioonis, kus teda hinnatakse. Noored on tundlikud ning tänapäeva hariduskeskkond neile tugevaks ärevushäire loojaks. Spetsialistide hinnangul tuleb iga last võtta nii nagu ta on ja anda igale indiviidile kasvamiseks ja õppimiseks sobiv pinnas. Just nagu taimed, kel on oma eelistused, kus ja kuidas kasvada, milline on õige pinnas ning paras kogus valgust ja soojust.

Kool peaks olema koht, kus on võimalus õppida nii nagu endale sobib, mitte koht, kus karta teha vigu ja olla pideva kontrolli all, kus õieti polegi võimalust oma potentsiaali avastada. Ka lill õitseb ja kasvab siis, kui tal on parimad kasvutingimused. Tekib küsimus, mida on vaja, et muutuks meie tuleviku alustalade surumine ühte kasti, oodates ainult kindlaid tulemusi, millele ilmselgelt keegi vastata ei suuda? Näib, et praegune ühiskond on suureks toetajaks ärevushäire tekkimisel.

Kas ärevus läheb tõesti ise üle?

Spetsialistide väitel ei pea kerge ärevusega midagi tegema, see on midagi, mis läheb ise üle. Oot – mis mõttes?! Läheb ise üle? Minu küsimuse peale, et kui kaua ma pean ootama, et ta ise ära läheks, vastati, et lihtsalt proovi järele ja oota.

Väidetavalt kulub selleks kümme minutit (isiklikult küll veel kahtlen selles). Tuleb teadvustada, et see on ärevus, tegeleda oma asjadega edasi ning siis see lähebki ise üle. Skeptik minus mõtleb, et eks tuleb ise järele proovida. Sest pidevalt oma ärevusega midagi ette võttes me pikemas perspektiivis hoopis säilitame, suurendame ja süvenemine seda tunnet, ega lase sel loomulikul moel taanduda.

Kui aga ärev on laps või nooruk, siis on täiskasvanute ülesanne kindlaks teha, mis seda ärevust tekitab. Tuleb küsida ja uurida ning lubada vastata ja päriselt kuulata, sest ainult nii saab ligi sellele väärtuslikule infole ja maailmale, mis on ühe inimese sisemuses. Huvi tundes ning mõista püüdes saame oma lastele pakkuda sellist keskkonda, kus nad tõeliselt kasvada ja areneda saavad. Ja siis, ärevuse tekkides, tulevad nad ise sellega toime, sest nad teavad, millega tegemist.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Arutelu “Kuidas saada ärevushäire”
R, 10. augustil 2018 turvalisuse ja tervise laval
Osalesid Katri-Evelin Kalaus, Elen Kihl, Katrin Orav, Le Vallikivi, Karina Laas. Arutelu juhtis Roald Johannson. Korraldas Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus. Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis!

#kuidasmekestame osalusarutelu ehk neljatunnine lahendusmaraton #AF2018kaja

Sel aastal oli Arvamusfestivali  165 mõttevahetuse seast üks Eesti rahvastiku või inimvara kestmise teemal. Tegu polnud seni Paide Vallimäelt tuttava ja harjumuspärase ekspertide aruteluformaadiga, vaid lahendusmaratoniga – kõik osalejad said ise probleemi tükkideks võtta ning kuulamise asemel aktiivselt lahenduste loomisel osaleda.

KUULA JÄRELE

Eesti rahvaarv on langevas trendis ning kuigi täna ei pruugi seda suur osa inimestest tunnetada, kujutab see meie riigi harjumuspärasele toimimisele, keele ja kultuuri ning elukeskkonna säilimisele tõsist väljakutset. Enne, kui olukord muutub pöördumatuks, on võimalik seda teadliku ja süstemaatilise tegevusega parandada. #kuidasmekestame arutelul seda teed mindigi.

Katsetati osalusarutelu formaati, mis tähendas osalejatelt pea nelja tunni pikkust intensiivset mõtte- ja loometööd. Valgete toolide, faktilehtede, molbertite, viltpliiatsite ja märkmepaberitega varustatud Vallimäe bastionile kogunes huvilisi nii ülikoolide, riigiasutuste, vabaühenduste kui eraettevõtete ridadest.

Eksperdid ja nõudlik rühmatöö

Arutelu juhatasid sisse neli eksperti: Alis Tammur (Statistikaameti vanemanalüütik), Ave Lauren (Euroopa rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkti juht), Merle Liisu Lindma (Skype Eesti personalijuht) ja Lea Danilson-Järg (MTÜ Eesti Sündimusuuringud juht). Seejärel jätkus töö väiksemates töörühmades, kus iga meeskond keskendudes ühele kitsamale teemale: sündimusele, rändele või tööhõivele. Töörühmades ei toimunud siiski ainult vaba arutelu, vaid teemale läheneti konkreetsete juhendatud ülesannete kaudu. Kasutada olid faktilehed, ideekaardid, töölehed ja loomulikult igaühe kogemus ja teadmised.

Et mõtteid ja meeli algavaks maratoniks soendada, tuli igal osalejal mõelda oma suurimate hirmude ja lootuste peale, mis neil seoses inimvara jätkusuutlikkusega on, sõnastada need ühefraasilisteks mõteteks ning kirjutada sobiva fotoga ideekaardile. Neid lootusi ja hirme jagati nii suures ringis kui meeskonnasiseselt. Näiteks toodi hirmudena välja maakohtade väljasuremist ja inimeste potentsiaali raiskamist, lootustena aga julgeid, avatud meelega noori ning rahvastiku mitmekesisuse ja kontrolli tasakaalu.

Töö jätkus juhendatud ülesannete abil. Grupihääletuse teel valiti välja ja sõnastati oma teemavaldkonna teravaim probleem, mõistekaardi abil tuli probleem raamistada ja tükkideks lammutada – millest probleem tuleneb, keda see puudutab, mis selle lahendamist takistab, mis on suurimad väljakutsed jne. „Aruteluformaat on väga ambitsioonikas. Usun, et kes hoolimata keerukusest meeskondades seda järgisid, said positiivse kogemuse sellest, kuidas probleeme tükkideks võttes on võimalik jõuda konkreetsete tegevusettepanekuteni,“ ütles arutelu moderaator Maris Jõgeva. Lõpuks sõnastati oma eesmärk kuidas-küsimuse vormis. Lahendusi hakati otsima järgmistele küsimustele: kuidas jõuda regionaalse, soolise ja haridusliku tasakaaluni üle Eesti, kuidas teha nii, et haridus vastaks paremini tööturu vajadustele ning et lasterikkus ei paneks peresid majanduslikult raskesse olukorda?

Probleemid ja lahendused pulkadeks

Nii põhjaliku probleemi kallal töötamise üks eesmärk oli minna kaugemale üksnes väärtustele keskenduvast arutelust ning jõuda konkreetsete ja rakendatavate lahenduste, arengusuundade ja ettepanekuteni. Mingis mõttes kui-viga-näed-laita-siis-tule-ja-aita põhimõte. Osalisi juhendasid ja toetasid arutelujuhid ning moderaator. Nende roll sellise arutelu juures on asendamatu, sest sisuka lõpptulemuseni jõudmiseks tuli töötada intensiivselt ning püsida iga ülesande jaoks ette antud ajaraamides. „Kõik hakkab ikkagi konkreetsest sädeinimesest pihta, moderaatoril on selles formaadis väga oluline roll,“ ütles ekspertide paneelis osalenud Ave Lauren.

Pärast lühikest puhkepausi liiguti probleemi juurest lahenduste leidmise juurde. Testimaks idee vettpidavust, tuli ka lahendus rühmas põhjalikult osadeks võtta. Analüüsida tuli seda, mis probleeme meede lahendab, milline on selle mõju ning mida erinevad sihtrühmad selle heaks ära teha saavad. „Kuigi on inimesi, kes ütlevad, et keerulistele probleemidele ei ole ühisloomes võimalik lahendusi leida, siis selle arutelu eesmärk ei olnudki leida üks ja parim lahendus rahvastiku arengu tagamiseks, vaid pigem süüvida probleemi olemusse ning leiutada igapäevaseid väiksemaid lahendusi,“ ütles arutelu moderaator Maris Jõgeva.

Ettepanek – personaalne õpikonto

#kuidasmekestame arutelust sündis kuus olulist tegevussuunda, mida ka edaspidises teemakohases analüüsitöös kasutatakse ning üks konkreetne innovatiivne ettepanek – personaalne õpikonto. Personaalsel õpikontol oleks igale töötavale inimesele määratud teatud summa raha enesetäiendamiseks ning töötukassa spetsialisti abiga valitaks välja inimese huvidele vastavad koolitused, mida õpikonto kaudu rahastada. See lahendus loodi leevendamaks struktuurse töötuse probleemi ning võiks toetada ka elukestva õppe muutumist üldiseks normiks. Töötoa jooksul välja töötatud lahendusi esitati arutlemiseks ka erakondade esimeestele festivali viimasel arutelul.

Ehkki aruteluformaat oli eriline, oli osalejaid piisavalt palju ning suurem osa neist püsis teema juures lõpuni välja. „Arvan, et kõigilt gruppidelt tuli lõpus päris huvitavaid ideid, aga väga konkreetseid tulemusi sellest oodata ei tundu väga mõistlik, sest paljuski peitub see väärtus nendes aruteludes endas,“ ütles arutelul osaleja Kadri Lutter. Kestvusarutelud on paljudele ehk veel mõnevõrra ebamugavad, kuid esimene katsetus näitas, et formaat sobib Arvamusfestivalile hästi. Inimvara alale lahendusmaratoni toonud organisatsioonid lubavad mõttevahetuse pidamist samal teemal veel sel sügisel ning festivalil kogetu andis ainest, kuidas seda jätkata.

Tekst ja foto: Greetel Joanna Võrk

Igasse kooli ÕNNEalajuhataja #AF2018kaja

Mõtle palun hetkeks oma kooliajale. Mis tegi sinu koolitee heaks, mõnusaks, mis pani tahtma kooli minna? Kas ka sinu nimekirjas on suhted (sõprade, pinginaabri, õpetajatega, koolikaaslastega), küsib Arvamusfestivali Haridus 2.0 arutelu kuulamas käinud Anneli Rääbis.

Kui laps läheb kooli, läheb ta saama eduelamust kahes valdkonnas: hariduslik ja sotsiaalne. Lapsevanemate ja õpetajate jaoks näib olulisem olevat esimene. Lapse enda jaoks on tihti olulisem aga just teine – halvad hinded pole võrreldavadki kiusamise ohvristaatuse või üksildusega. Ebaedu sotsiaalses sfääris mõjutab tugevalt ka õpiedukust. Nii jõudsime arutelus „Igasse kooli ÕNNEalajuhataja“ ikka ja taas suhete juurde. Peamiselt oli fookuses koolikiusamine.

Lapsed tahavad kooli minna. Lasteaialastele on see oluline prestiiži küsimus, kool on aste kõrgemal kui lasteaed. Küsimus on hoopis, kui kaua nad koolis tahavad käia. Laste heaolu uuringust tuleb välja, et 6. klassi õpilaste koolis käimise tahe on neli korda väiksem kui 2. klassi õpilaste oma. Mis nende aastate jooksul juhtub?

Kõigepealt tasub küsida, mis on kooli eesmärk. Õpetada, kuidas olla elukunstnik, kuidas navigeerida ja valida paljude võimaluste vahel, õpetada suhtlemist? Kõik inimesed ju suhtlevad omavahel, seega on nad suhtlemisoskuse omal käel üles korjanud. Samas ei küsi me, kas koolis peaks õpetama lugemist, kuigi leidub lapsi, kes on sellegi oskuse justkui iseenesest üles korjanud.

Kiusamise tagajärjed on rängad. Õnnetunde vähenemine on siinjuures üks väheolulisematest võrreldes näiteks vähenenud õpi- ja töövõime, kuritegevuse ja raskete vaimsete häiretega. Mõju on ka kõrvalseisjatele – kas me tõesti tahame, et ühiskonnas juurduks arusaam, et väärkohtlemine on aktsepteeritav?

Kui arutelu anti osalejate kanda ja paluti mõelda, kuidas saaks koolirõõmuga seotud probleeme lahendada, olid paljud pakutud ideed seotud õpetajate ja õpetamise meetoditega. Tugigrupid, õpetajate mentorid, pädevad psühholoogid, toetavad kolleegisuhted, diferentseeritud õpe, õppimise tähenduslikkus, lapsevanemate kaasamine, õpetajatöö väärtustamine ühiskonnas. See, mis toimub õpetajatega ja õpetajate vahel, toimub tihti ka õpilastega. Seega tasub senisest veel enam tähelepanu pöörata pedagoogidele, sest just nemad puutuvad õpilastega kõige rohkem kokku, neil on võimalusi märgata probleeme ning õpetada seda, millest kogu koolirõõm alguse saab – suhtlemist.

Kokkuvõttes jõudsid spetsialistid manitsuseni, mida võiks laiendada ka väljaspoole kooli ja koolikiusamist. Koolides on probleemide lahendamiseks tehtud juba palju ära, samas mõnikord toimitakse kõhutunde järgi, mis alati ei vii soovitud tulemuseni. Kasulik oleks vahepeal vaadata ka uuringutest, mida tasub teha ja mida mitte. Oluline on teadmispõhine, läbimõeldud ja süsteemne tegevus. Süstemaatiline tegutsemine peaks olema igas koolis juurutatud, koolivälised programmid peaksid tulema appi siis, kui ise enam ei oska või ei jõua. Samuti ei tohiks me häbeneda abi küsida, vaid aeg-ajalt spetsialistiga, nt terapeudiga konsulteerimine peaks olema normaalne ja lausa populaarne.

Kuigi arutelus keskenduti palju koolikiusamisele ning vaadati sellele otsa erinevate nurkade alt ja läbi erinevate osapoolte silmade, oli minu mõtetes ikka ja jälle see küsimus: kui kaotaksime koolis kiusamise ja tõrjutuse, kas oleksid siis kõik õpilased õnnelikud ja tahaksid kuni oma haridustee lõpuni hea meelega koolis käia? Või on midagi veel, mida saame koolirõõmu suurendamiseks teha? Kui igasse kooli jõuaks õnnealajuhtaja, mis oleksid tema töö eesmärgid ja peamised ülesanded?

Arvamusfestival 2018, R, 10. augustil kell 18-19.30 @Haridus 2.0
“Igasse kooli oma ÕNNEalajuhataja”

Osalesid Liisa Ringo (Avatud Kool), Helen Voogla (Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine), Dagmar Kutsar (Tartu Ülikool), Kristiina Treial (KiVa), Katri Lamesoo (Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus), Mihkel Rebane (HTM), Marit Kannelmäe-Geerts (SA Archimedes Noorteagentuur / programm “Hooliv klass”).

Arutelu juhtisid Daniel Soomer ja Anna-Kaisa Oidermaa (Peaasi.ee)

Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!

 

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anu Martinson

Paide teatri grillpeol tantsides hommikuni #AF2018kaja

Arvamusfestivali esimese päeva lõpus oli üheks suurimaks üllatuseks Paide teatri performatiivne grillipidu endise tütarlastegümnaasiumi (ja tulevase riigigümnaasiumi) tagahoovis. Aruteludest veidi eemal asuv aiapäkapikkude, kunstkuuskede ja -lilledega ala oli heaks kohaks, kus mõtetel puhata lasta ning vastalustanud Paide teatri tegijatega tutvuda, kirjutab Mari-Liis Vanem.

Peol esinesid väikeste etüüdidega Paide teatri näitlejad Ursel Tilk, Johannes Sepping, Joosep Uus ja Kirill Havanski ning novembris etenduval avaetendusel mängiv Rakvere teatri näitlejanna Grete Jürgenson. Etüüdide läbivaks teemaks oli nn grillipeo kümme käsku. Külalisi tervitasid ja kostitasid Paide teatri lavastaja Jan Teevet ning projektijuht Harri Ausmaa.

Lavastaja Jan Teeveti sõnul oli Paide teatri grillipeo idee ühene: tuua inimesed tule ümber kokku ning anda kõigile, kes tol õhtul lõkete ümber koondusid, võimalus üksteist vabas õhkkonnas tundma õppida. „Et oleme teater, töötasime peo jooksul ja enne seda ennekõike reaalsuse luubi alla toomise ja nihestamisega: mis ikkagi on grillipidu ja miks me kokku tuleme, kuidas panna meid seda ühist ruumi tõeliselt märkama ja kuidas luua kõigi nende kogetud grillipidude jadasse üks, mis tõepoolest erilisena meelde jääks. Vedasime mullasele ehitustandrile kunstmuru ja -lilled, plastikkuused ja -toolid ning aiapäkapikud ja asetasime grillipeo trafaretse ja paljude suvedega läbi proovitud vormi piibellikku kümne käsu konteksti. Kahetunniseks planeeritud kokkutulemine venis hommikusse. Plastikust jõulukuused ja augustiöö langevad tähed said Paides kokku ning nende vahel ka inimesed. Oleme tänulikud,“ rääkis ta.

Grillipeo kulg oli ilmselt suureks üllatuseks nii tegijatele kui osalejatele, lõppedes alles varastel hommikutundidel koos isetekkelise tantsupeoga, kus telefonist mängis muusikat ka Paide linna tuntud muusik Madis Aesma. Võib loota, et Paide teatri sünnipäevapeost saab Arvamusfestivalil traditsioon, kus igal aastal pärast tuliseid arutelusid mõnusalt koos teatritegijatega aega veeta.

Hoia Paide teatri tegemistel silma peal Facebookis ning tule kindlasti vaatama ka Eesti uusima teatri lavastusi Paide muusika- ja teatrimajja. Järgmist aktsiooni on oodata juba 1. septembril, kui üheks päevaks avatakse Paide teatri auto käsipesula. Hea ilma korral viskavad poisid ka särgid seljast!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Tiiu Saarist

Ühel nõul, peapiiskopist ateistini… #AF2018kaja

Teeme algust Arvamusfestival 2018 arutelude järelkajaga. Festivali ajal oli arutelusid jälgimas kümmekond festivali vabatahtlikku kirjutajat, kes kuuldud ning ka oma mõtteid siin teiega jagavad. Otsa teeb lahti Juhani Jaeger, kes pani kirja, mis talle kõrvu jäi Eesti usu ala arutelult “Taara tammikust Maarjamaale ehk kas kõrberahva usk sobib metsarahvale?”

Alustasin enda Arvamusfestival 2018 programmi Eesti usu alal intrigeeriva paneeliga “kõrberahva usu” sobilikkusest “metsarahvale”. Paneeli korraldaja Eesti Kirikute Nõukogu kokku kutsutud kümneliikmeline seltskond hõlmas maausuliste, õigeusklike, luterlaste, islami kogukonna, reaal-, sotsiaal- ja humanitaarteadlaste ning skeptikute-ateistide esindajaid.

Kirju seltskonna avasõnavõtte looritas väike pinge. Nii mõnigi iseenesest tabav iroonianoot pääsenuks rohkem mõjule pool tunnikest hiljem, kui vestluspartnerite vaheline tunnetus oli paranenud, näiteks kristlaste pihta suunatud “ma ei lähe hiide valgete kummikutega” (et pühalikkust rõhutada – J. J.). Üldiselt iseloomustas paneliste vastastikune austus. Kui anonüümsed netihuligaanid – sõltumata taustast – ei säästa usuküsimuses sütt ega sülge, siis päris inimesed päris vestlusringis suhtuvad üksteisesse nagu inimene inimesesse ikka.

Kellest sõltub kohanemine?

Malemäng, mille põhieesmärk on tutvustada enda arvamust ja ennetada vastaspoole argumente, oli keskustelu osaks selgi korral. Pikemalt neil keerutustel siinkohal ei peatu. See kõik kuulub mängu juurde ja ka argumendid on huvilisele teada või kättesaadavad.

Eesti moslemi kogukonna esindaja Kristi Ockba sedastas religiooni kohanemisvõime ühiskonnas läbi üksikisiku kohanemisvõime: “Iga inimene, kes usub, peab otsustama, kas ja kuidas ta kohaneb keskkonnaga, kus ta on. Religiooni kohanemisvõime seisneb inimeste kohanemisvõimes.” Nõustun sellise käsitlusega kahel käel ja mõtlen samas arvamusliidrite, antud kontekstis usujuhtide mõjule ja vastutusele. Kuivõrd veenavad nad oma “karja” järgima vastavale ühiskonnale omaseid hoiakuid? Kogukonnasisest oma usu ja kombestiku järgimist see ju ei sega. Kahjuks leiab nii erinevate religioonide ajaloost kui ka tänase Euroopa moslemikogukondadest näiteid usujuhtide jäikusest seal, kui inimesed ise oleks valmis kohanema.

“Me kõik oleme hariduse usku”

Kui tundsin paneeli käigus millestki puudust, siis vahest ehk eestlaste usklikkuse vaagimisest igapäevaste valikute näitel. Võimalust diskussiooni elavdamiseks eluhoiakute põhiselt andnuks Avo Üpruse tõdemus: “Kes ei hakka probleeme lahendama, on osa probleemist. Kas teda juhib teadus või usk, ei oma mingit tähtsust.”

Paneeli viimases kolmandikus tõusis jutuks inimeste religioosne haritus. Teema avas Maavalla koja juhatuse liige Andres Heinapuu: “Me ei saa üksteisest lugu pidada, kui me üksteise lugu ei tea. Vaja on suuremat usulist sallivust ja uudishimu.“ Kuna teemapüstitus köitis silmnähtavalt kogu arutelugruppi, võtsin nõuks haarata mikrofoni ja küsida otse, kas kõik panelistid leiavad, et inimeste religioosne haritus vajab parandamist, või vaidleb keegi ka vastu? Vastuväiteid ei leidunud, seevastu kõlas lavalt deklaratsioon: “Me kõik oleme hariduse usku.”

———

Arvamusfestival 2018, R 10.08 kl 12.00-13.30

“Taara tammikust Maarjamaale ehk kas kõrberahva usk sobib metsarahvale?”

Osalesid Madis Iganõmm, Andres Heinapuu, Tauri Tölpt, Marju Kõivupuu, Kuldar Taveter, Urmas Viilma, Martin Vällik, Avo Üprus, Kristi Ockba, Lea Altnurme.

Arutelu juhtis Jaanus Kangur.

Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!

Fotod: Arvamusfestivali vabatahtlik Joonas Kaljulaid