Arvamusfestival

Kuidas me seda teeme? #olenvabatahtlik

Tänavu augustis toimus järjekorras kuues Arvamusfestival, mille missioon on kasvatada kodanikujulgust ning edendada arutlevat demokraatiat. Kahe päeva jooksul käis sõnarokkimas 10 000 ühiskondliku arutelu huvilist. Kuidas me seda teeme? Suuresti tänu vabatahtlikele. Kes nad on? Saame tuttavaks!

SIIT leiad fotogalerii meie vahvatest tegijatest!

Staabi vabatahtlik Kaarel Vene ja staabi juht Kristi Viimsalu. Foto: Kermo Vahula

“Nii koolisiseselt kui -väliselt on mu üheks suureks kireks olnud vabatahtlik ja korralduslik tegevus. Seetõttu olen organiseerinud mitmeid sündmusi: olin põhikooli viimasel aastal kooli õpilasesinduse asepresident, teist aastat järjest löön kaasa Järvamaa noortekogu tegevustes ja selle aasta esimeses pooles valiti mind Paide linna noortevolikogu esimeheks. Arvamusfestivali juurde jõudsin õe kaudu. Esimesel aastal olin vabatahtlik TERE-tiimis, kuid aitasin palju õde ka festivali staabis, mille eest ta ise vastutas. Sealt sain pisiku külge ning seetõttu olen viimased kolm aastat olnud festivali ajal vabatahtlikuna staabis ehk festivali südames,” jagab oma lugu Kaarel Vene, kes alles kevadel lõpetas põhikooli, ent juba võib teda nimetada staažikaks festivali vabatahtlikuks.

Hommikukogunemine. Taga keskel kuraatorite tiimi juht Raimo Matvere. Foto: Andri Püvi

Olen kuraatorite tiimi juht – minu tegevuse eesmärk on panna kuraatorid, kelle toel saavad nn lavaküpseks kõik teemaalad, ühtse tiimina tööle ning aidata neil oma teemaalasid hästi toetada ning ette valmistada. Iseäranis sel aastal, mil palju oli muudatusi ja kiireid arenguid, tuli palju keskenduda just kuraatorite tegevuse süsteemi täiendamisele ja ehitamisele. See tähendas kuraatoreid ja teemaalade eestvedajaid aitavate materjalide loomist-täiendamist, kuraatorite ühiste kohtumiste korraldamist, tegevusplaanide loomist ja jälgimist ning päris palju jooksvat suhtlust. Nüüd pärast esimest hooaega tean nii mina kuraatorite tiimi juhina kui ka kuraatorid (kellest loodetavasti vähemalt osad liituvad ka uuel hooajal), mida vaja teha, kuidas on efektiivsem tööd korraldada jne,” räägib enda rollist Arvamusfestivalil Raimo Matvere. Raimo aitas festivalile vabatahtlikuna kaasa esimest aastat, ent vabatahtlikku tööd on ta teinud “Teeme ära” juures juba aastast 2011.  

Kes on Arvamusfestivali vabatahtlik?

Kaarel ja Raimo on kaks suurepärast näidet aktiivsetest vabatahtlikest, kes alati on festivali tiimi oodatud! Meie seltskond on kirju – kooliõpilased, personalijuhid, kodanikuaktivistid, linnaametnikud, loomeinimesed, ehitajad, õpetajad ja paljude teistegi erialade esindajad on alustanud vabatahtliku tööd just Arvamusfestivali juures. 

Festivalini jõutakse enamasti oma sõprade, tuttavate, õppejõudude või töökaaslaste kaudu. Nii ka Sirli Spelman, kelle ülesanne professionaalse personalitöötajana on Arvamusfestivali tiimi vabatahtlikke leida.

Tiimitiimi eestvedaja Sirli Spelman festivalil tööhoos. Foto: Anna Markova

„Mina jõudsin Arvamusfestivali juurde läbi oma tuttava sotsiaalmeediakonto, sest nägin teda tihtipeale postitamas pilte erinevatest Arvamusfestivaliga seotud tegevustest. Esimesel hooajal olin infopunkti vabatahtlik, kuid edasine soov oli oma olemasolevate kogemuste ja teadmistega organisatsiooni toetada,“ räägib Sirli.

Sirli sõnul on festivali tiimi oodatud erineva motivatsiooniga vabatahtlikud:

  •     kohalik kogukond;
  •     vabatahtliku töö “ampsajad”;
  •     erialase kogemuspagasiga professionaalid;
  •     praktikandid;
  •     juhtimisalaste väljakutsete otsijad.

Miks olla Arvamusfestivali vabatahtlik?

Vabatahtlik töö on ühiskonnas üha populaarsemaks muutunud – inimesed soovivad lisaks igapäevatööle teha midagi väärtust loovat ka ühiskonna jaoks. Uurides põhjuseid, miks erinevate taustsüsteemide ja maailmatunnetusega vabatahtlikud meiega liituvad, kuuleme tihtipeale kolme selgitust:

  •     Soov panna senised teadmised ja oskused proovile, samas kogeda ka miskit uut;
  •     Soov leida erialaseid kontakte ja isiklikke sõpru;
  •     Soov muuta maailma paremaks paigaks!

TERE-tiimi vabatahtlikud on peamiselt koolinoored. Foto: Paula Kristel Kaljula

Kevadel Paide Ühisgümnaasiumi lõpetanud ja juba kolmandat aastat festivali ala valdkonda kuuluv TERE-tiimi vabatahtlik Piret Ranne ütleb: “Mina pean vabatahtliku töö tegemist oluliseks, et arendada oma silmaringi ning saada erinevaid kogemusi ja julgust. Seepärast meeldib mulle olla Arvamusfestivali vabatahtlik. Saame kahe päeva jooksul suhelda erinevate ning samas väga lõbusate inimestega.” 

Suur osa meeskonnaliikmeid teeb vabatahtlikku tööd just põhimõtte pärast – nad tahavad panustada just sellesse ettevõtmisse, mitte lihtsalt teha üht festivali, tänu sellele tekib ka väga tugev meeskonnatunne. “Arvamusfestivalil vabatahtlikuks olemine pole tavaline rutiinne töö. Saad näha väga paljude erinevate valdkondade telgitagustesse ning ka ise neis kaasa lüüa. Just see tõmbabki mind Arvamusfestivalile kaasa aitama juba mitmendat aastat,” lisab Kaarel.

Arvamusfestivali muudab eriliseks asjaolu, et tegemist on ühe suurima üritusega, mis valmib 99% vabatahtlike abil. Aina enam paneme rõhku sellelegi, et vabatahtlikul oleks Arvamusfestivali meeskonnas soovi korral võimalik täita erinevaid töölõike – rollid vahelduvad ning nii on võimalik omandada mitmesuguseid uusi oskusi ja pädevusi,“ kirjeldab Sirli.

Raimo toob omalt poolt välja, et kõik inimesed võiks aeg-ajalt midagi teha vabatahtlikult, et enda igapäevarutiinist välja murda. “See aitab nii põhitegevustele kaasa kui ka teeb tuju heaks. Arvamusfestivali eripära on võimalus olla osa ühe tõeliselt sisuka nädalalõpu loomisest, kuulata ise arutelusid ja olla inspireerivas õhustikus, kus on väga palju põnevaid mõtteid “õhus”. See paneb endal ka mõtted päris hästi tööle. Ja  kolmandaks Paide näeb päris nunnu välja, kui tihti sa sinna ikka niisama satud?” viskab Raimo küsimuse õhku.

Kuidas tulla Arvamusfestivali vabatahtlikuks?

Meie juurde jõuavad vabatahtlikud läbi erinevate kanalite, näiteks personaalse kutse või Facebooki meeskonnagrupi üleskutse kaudu. Suureks abiks on ka Vabatahtlike Värav, CV Online, ülikoolide karjäärilistid ning mõistagi Arvamusfestivali enda kanalid. Oleme õnnelikud, et meil on aastate jooksul õnnestunud leida meeskonda sadu inimesi, kes peavad oluliseks head arutelukultuuri ning soovivad selle arengule kaasa aidata.

Kirjutaja Stuart Garlick ja fotograaf Kermo Vahula jagavad sõbralikult töölauda. Foto: Andri Püvi

Arvamusfestivali tegevust vabatahtlike kaasamisel tunnustas Eesti Külaliikumine Kodukant koos siseministeeriumiga tänavu sügisel vanatahtliku märgisega. Arvamusfestival on sertifitseeritud vabatahtlike sõber nr 44.

Kuigi oleme eelmisele hooajale vaevu jõudnud joone alla tõmmata, planeerime juba järgmist. Selleks, et olla kursis meie vabade rollidega, jälgi Arvamusfestivali karjäärilehte https://www.arvamusfestival.ee/tulevabatahtlikuks/. Just sinna lisame esmajärjekorras infot täitmist vajavate rollide kohta. Lisaks tasub pilk peal hoida ka festivali kodulehel ja sotsiaalmeediakanalitel, sest sealgi jagame infot, milliseid vabatahtlikke parasjagu meeskonda vajame. Alati on võimalus kirjutada ka otse tiimiloome valdkonna eestvedajale Sirlile aadressil inimesed@arvamusfestival.ee. Kui mõni sõber või tuttav on varem festivali tegemisel kaasa löönud, küsi lisainfot ka temalt!

Kirjutaja Kristo Kiviorg teeb kokkuvõtet arutelust. Foto: Paula Kristel Kaljula

“Kas vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha?” #AF2018kaja

Üheks fookuseks 2018. aasta Arvamusfestivalil oli demokraatia. Me küsime harva, kuidas demokraatial Eestis läheb ning mida me teeme hästi ja mida saaks paremini teha. Vaid Eestis toimuvat vaadates ongi vahel keeruline öelda, mis seisus Eesti kodanikuühiskond on. Seetõttu oli väga huvitav kuulata demokraatiaalale kutsutud kodanikuaktiviste Ungarist, Saksamaalt ja Poolast. Lisaks kutsutud külalistele võtsid julgelt sõna Eestist pärit osalejate kõrval ka Tšehhist ja Suurbritanniast pärit inimesed ning selgeks sai, et igal riigil on oma mured ja rõõmud, kuigi oleme kõik ühtses Euroopa väärtusruumis. Arutelust täheldas enda jaoks olulisema üles Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass.

KUULA JÄRELE

Ühenduse CIVICUS esimene tegevjuht Miklos Marschall tõi Ungari näitel välja, kuidas pärast NSVLi lagunemist toimus Ungaris kiire areng liberaalse demokraatia suunas, kuid ühel hetkel muutus bürokraatlik süsteem paljude jaoks liiga aeglaseks. Ungari praeguse peaministri Viktor Orbáni edu selgitas Marschall inimeste sooviga tugeva liidri järele, kes näitaks otsustuskindlust ja kiirust.

Samas on sellise liidri esile kerkimine Ungaris viinud olukorda, kus ametkonnad on aastate jooksul täidetud vaid ühe partei pooldajatega ning peaministripartei toetab avalikke kampaaniaid kodanikuühenduste eestvedajate vastu, muuhulgas selliseid, kus neid nimetatakse riigivaenlasteks. Sellise olukorra ennetamiseks soovitasid arutelus osalejad keskenduda demokraatia hoidmisel põhiväärtuste kinnitamisele ning vähem tegeleda bürokraatia pideva kasvatamisega.

Arutelus keskenduti ka sellele, mida saaks kodanikuühendused paremini teha ning põhipunktidena toodi välja, et kodanikuühendused peaksid julgemalt poliitikasse sekkuma ning leidma uudseid viise oma mõtete edasi andmiseks. Ühe näitena võib tuua sotsiaalmeedias populaarsust kogunud logod ja pildiraamid, millega iga inimene saab kergesti oma poolehoidu väljendada ning sõnumit edastada.

Samuti rõhutati iga inimese rollile ja võimalusele ühiskonnas muutusi kaasa tuua. Poola sotsioloog Jakub Wygnański põhjendas oma aktiivsust: „Ma käitun, nagu kõik sõltuks minust. Ajalooliselt tähendab sõna idioot inimest, kes huvitub ainult oma heaolust. Mina ei soovi idioot olla.“

Kui keegi ei ole valmis muutuste nimel vaeva nägema, siis ei saa ühiskond edasi arendada. Samamoodi tõi Saksa kodanikuühenduste eestvedaja Andre Wilkens välja, et tema motivatsioon vabatahtlikuks tegevuseks on Briti kolleegi sõnad: „Kui Su lapsed ja lapselapsed Sult tulevikus küsivad, mida Sa tegid, kui Sa ei nõustunud sellega, mis ühiskonnas toimub? Kas Sa vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha isegi, kui see ebaõnnestus?“

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

ROHKEM PILTE

Rahvaalgatus vabatahtlike päästjate toetuseks kogub allkirju

Alates tänasest saab osalusplatvormil Rahvaalgatus.ee anda toetusallkirja algatusele maksutada ilutulestik vabatahtlike päästjate toetuseks. Idee koorus tänavu suvel Arvamusfestivalil toimunud arutelul. Allkirja Päästeliidu algatusele saab anda SIIN.

Algatusega soovitakse maksustada ilutulestik viisil, et igalt pürotehnikale kulutatud eurolt läheb kindel protsent vabatahtlike päästjate toetuseks. Päästeliidu teatel soovivad nad algatada arutelu ja tajuda ühiskonna hoiakut, kas ilutulestiku säärane maksustamine võiks aidata vabatahtlike päästjate rahastust vaakumist päästa ning seeläbi anda oluline panus kogu ühiskonna turvalisemaks muutumisse.

“Arvamusfestivalil toimus arutelu vabatahtlikele päästjatele üha suurema koormuse suunamise jätkusuutlikkusest. See, et ERGO Kindlustuse korraldatud arutelust sai Päästeliit idee üheks lahenduseks ning nüüd avalikkuse toetust testib, on väga väärt eeskuju,” ütles Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring. Ta tõi heaks näiteks, et eelmisest festivalist koorunud põlevkivienergeetikast väljumise ettepanek PÕXIT oli hiljuti riiklikult olulise küsimusena arutlusel Riigikogus.

Rahvaalgatus.ee projektijuht Maarja-Leena Saar Koostöö Kogust märkis, et paljud arutelud lõppevad Arvamusfestivalil tõdemusega, et mingi väljakutse lahendamiseks on vaja muuta seadust või koostada otsustajatele konkreetsed ettepanekud. “Koostöös Arvamusfestivaliga nõustame ja toetame arutelude korraldajaid, et mõtetest saaksid teod ning üks võimalus on teha lisapingutus rahvaalgatuse loomise näol,” ütles Saar.

Rahvaalgatus.ee platvormil saab pidada arutelusid ja koostada ettepanekuid ühiskonnakorralduse parandamiseks või seaduste muutmiseks. Algatustele saab allkirja anda vähemalt 16-aastane Eesti elanik. Pöördumise parlamendile edastamiseks on vaja koguda 1000 digiallkirja.

Loe Päästeliidu pöördumist Riigikogule.
Arutelu “Kui vabatahtlikkusest saab kohustus – kes tagab turvalisuse?”

Foto: Päästeliit / Jarek Jõepera

Arvamusfestival on vabatahtlike sõber

Eesti Külaliikumine Kodukant koostöös siseministeeriumiga andis Arvamusfestivalile vabatahtliku sõbra märgi, tunnustades festivali head taset ja professionaalsust vabatahtlike kaasajana. Arvamusfestival on sertifitseeritud vabatahtlike sõber nr 44. Märgi andis üle siseminister Andres Anvelt. 

Vabatahtliku sõbra märgis on kvaliteedimärk, millega tunnustatakse hea töö eest vabatahtlike kaasamisel ja käivitamisel. „Vabatahtlikel on kodanikuühiskonnas väga suur roll. Nii panustavad vabatahtliku sõbra märgi saajad kogu Eesti arengusse,“ ütles kodanikuühiskonna programmi 2021-2030 koostaja, siseministeeriumi nõunik Marten Lauri.

Arvamusfestival koos kuue teise ühendusega läbis edukalt Kodukandi arendusprogrammi.

Arvamusfestival tänab märkamise eest! Aitäh kõigile, kes festivali sünnile oma õla alla pannud!

Foto: Arvamusfestival 2018 tiimijuhid, autor Kermo Vahula

Kas monument on arhitektuur või kunst? #AF2018kaja

Arvamusfestivali türannia ja inimlikkuse alal arutleti teemal „Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme“. Arutelu juhtis kunstiteadlane Gregor Taul ning kommenteerisid tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali kuraatorid ja arhitektid Laura Linsi ning Roland Reemaa, semiootik Tiit Remm ja kirjanik Jaak Jõerüüt. Kuulamas käis Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem.

Arutelu põhiteemaks oli ajalooliste sammaste ja tseremooniate väärtus ja roll tänapäeval. Ka Laura Linsi ja Roland Reemaa Veneetsia biennaali näitus „Nõrk monument“ tegeleb monumentide tähendusega. Intrigeeriv pealkiri viitab monumentide sisu mõjususele. Nõrga monumendi näitena tõi Linsi välja Torma Vabadussõja monumendi – põlvitava Kalevipoja kuju – mis püstitati 1923. aastal. Koos okupatsioonide vaheldumisega pöörati kuju kord ida, siis jälle lääne suunas, nõnda pidevalt selle tähendust muutes ja nõrgestades. Linsi iseloomustas nähtust repliigiga „Eestis monumendid tantsivad“. Teiseks näiteks on Tartu maantee äärsed betoonsambad, mis ühe monumentaalseima ruumina Eestis ei kanna endas midagi muud peale õhu ja mälestuse 2008. aasta majandusbuumist.

Reemaa tõstatas küsimuse monumentide olemusest: on siis monument arhitektuur või kunst? Tema sõnul võib monumenti mõtestada kui ekstreemset arhitektuurilist projekti, mille eesmärk peaks olema tähendusrikka ruumi loomine. Tähendusrikka ruumi näitena tõi ta välja  Hirvepargi trepid, millele Herbert Johannson 1936. aastal Toompea müüri taaskindlustamise rolli kavandas. 1987. aastal toimunud Hirvepargi kohtumised ning neile pühendatud mälestustahvli lisandumine lisas juurde uue mälukihi. Nõnda võib mälestusmärk ümbermõtestamisel ning uute ajalooliste sündmuste lisandumisel ka hoopis tugevamaks, suuremaks ja tähendusrikkamaks muutuda.

Lisaks monumentide sümboolika muutumisele on olulised ka nende asukohad, näiteks palju arutelu tekitanud Maarjamäe memoriaali kõrvale rajatav kommunismi ohvrite mälestusmärk. Siinkohal lahknesid ka vestlejate arvamused: ühelt poolt on Maarjamäel hea kogum ajaloolisi kihistusi, mis võiks toimida lepitamisruumina; teisalt viime Maarjamäele mälestusmärgi püstitamisega olulised teemad perifeeriasse, sest linnuke saadakse kirja, kuid rohkem see inimeste teedele ei satu ega eludesse sekku.

Ajalooliste sümbolite muutumisega leppimine pigem tugevdab monumendi tähendust. Siinkohal tõi Jõerüüt näiteks isetekkelised monumendid Haapsalu promenaadi ääres, kus inimesed võivad endale tellida pingi koos sildiga teemal “1944. aasta viimane võimalus laevaga Rootsi põgeneda”. Haapsalu linnaga pigem kitsalt seotud, kuid Eesti riigile oluline sündmus, mis avaneb isetekkelise monumendi ning isiklike lugude kaudu. Isetekkelise monumendina toimivad Linsi meelest ka näiteks Tallinna tüüpmajad, mis oma erisusega annavad edasi kohalikku ajalugu ning on muutunud Tallinna äratuntavaks märgiks.

Mälestusmärkide sisu loomisel ja mõtestamisel on olulised ka tseremooniad. Kõik mälestusmärgid siiski tseremoniaalsete monumentidena ei toimi: on ka linnaruumi osana toimivaid mälestusmärke, mida on eriti palju näiteks Tartus. Tugeva tseremoniaalse mälestusmärgina toimib Vabadussammas, kuid siingi on tseremooniatega võimalik monumenti nõrgestada: näiteks loob presidendi poolt Vabadussamba äärde asetatud pärg küüditamise ohvrite mälestamiseks seose Vabadussamba ja küüditamise vahele. Samas leidsid vestlejad, et mälestusmärkidega seotud tseremooniad peavad olema püsivad, sest pisematki muutust võib tõlgendada poliitilise muutusena.

Arutelu lõpetas Jaak Jõerüüdi novell „Raha monument“. Kas peaksime püstitama monumente sellele, mis meie jaoks päriselt väärtust kannab või peavad monumendid olema seotud sellega, mis riiklikult püha? Kui riiklikult ja ajalooliselt püha muutub, siis monument rahale jääks ilmselt veel mõneks ajaks püsima. Järgmisel monumentidest kõneleval vestlusel võiks arutleda selle üle, kas demokraatlik ühiskond üldse vajab monumente ja nendega seotud tseremooniaid. On need siis rahvusriigi toimimise seisukohast olulised ning kas iga inimene ei võiks elada enda jaoks loodud ja pühaks peetavate monumentide keskel?

Arutelu “Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme.

L, 11. augustil 2018 türannia ja inimlikkuse alal
Osalesid Laura Linsi, Roland Reemaa, Tiit Remm, Jaak Jõerüüt. Arutelu juhtis Gregor Taul. Arutelu korraldas Eesti Mälu Instituut, Inimõiguste Instituut ja Aet Kukk.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Eesti ÜRO julgeolekunõukokku – mis sõnumiga? #AF2018kaja

2019. aasta juunis toimuvad ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliste liikmete valimised aastateks 2020-2021. Eesti ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania on toonud palju tähelepanu, andnud võimaluse end maailmas kaardile panna ning mängida suuremat rolli rahvusvahelises elus. Arvamusfestivali välispoliitika alal arutlesid Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid ning Eesti ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania toetamise nõukoja liikmed Marko Mihkelson, Mart Nutt ja Urmas Paet, millise sõnumiga Eesti ÜROsse läheb? Arutelu kuulas ja kuuldud mõtted kirjutas üles Arvamusfestivali vabatahtlik Ann Aaresild.

Julgeolekunõukokku kuulumise ühe olulisema kasutegurina tõi president Kersti Kaljulaid välja, et organisatsiooni töö seespidine tundmine on igale riigile oluline julgeolekutagatis juhuks, kui tulevikus on vaja saada reaalset ja kiiret kasu julgeolekunõukogu tööst. Oluline on teada, kuidas nõukogus töö käib.

Kaljulaid tõi välja, et kuigi tihti öeldakse, et väikestel riikidel pole võimalusi suuri muutusi ellu viia, siis tegelikult on hoopis vastupidi. Lisaks väikeriikide huvide eest seismisele on Eestil plaanis nõukogusse viia mitmed suured ja olulised rahvusvahelised teemad. Näiteks küberturvalisus ja sellega seotud seadusruumi arendamine.

“Meil on täiesti selge plaan, et kõik küberjulgeoleku ja tehisintellekti teemad tuleb viia ÜRO julgeolekunõukogu laua taha, sest rahvusvaheline seadusruum selles valdkonnas on selge arengupeetusega. Nii nagu kliimamuutused viis julgeolekunõukokku Uus-Meremaa, suhteliselt väike riik, nii plaanib Eesti anda oma panuse just nimelt küberohtude ja tehisintellektiga seotud probleemidele lahenduste otsimisel,” ütles Kaljulaid.

Riigikogu liige Marko Mihkelson juhtis tähelepanu asjaolule, et mittealaliseks liikmeks olemine ei asenda NATO-t ja ei lisa otseselt Eesti riigile julgeolekut, tuues näiteks Gruusia ja Ukraina sündmused. Valituks osutumine muudab aga Eesti enda tõsiseltvõetavust ja võimaldab tõsta päevakorda Eestile olulisi teemasid, millel on pikem eluiga kui need kaks liikmeks olemise aastat.

Samuti on Mihkelsoni arvates Eestil võimalus näidata oma olemasolu riikidele, kes teavad Eestist vähe, ja luua nendega suhteid nii regionaalsel kui ka riikide tasandil, muutes Eestit pikemas perspektiivis rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks.

Kampaaniakohtumistel on teised riigi suurt huvi tundnud just Eesti digivaldkonna lahenduste vastu nagu x-tee või e-riik. “Eestit nähakse selles osas väga edumeelsena ning väga arenenud ja perspektiivse riigina. Kahtlemata on välja toodud, et see on põhjus, miks Eesti poolt soovitakse hääletada,“ sõnas Mart Nutt.

Eesti väljavaateid nõukokku saamiseks pidasid arutelus osalejad üsna heaks. Esiteks, kuna Eesti kandideerib esimest korda ja paljud riigid arvavad, et kõigile peaks andma võimaluse. Teiseks on Eesti ennast tõestanud kui sõnapidajat riiki ja täitnud enda antud lubadusi. Kolmandaks oleks Eesti pakkuda sellist oskusteavet, eriti küberturvalisuse ja tehnoloogiate teemal, mida teistel riikidel pole.

2005. aastal seadis Eesti üles oma kandidatuuri, et saada ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. ÜRO julgeolekunõukogus on viis alalist liiget (Hiina Rahvavabariik, Prantsusmaa, Venemaa, Ühendatud Kuningriik ja Ameerika Ühendriigid) ja kümme mittealalist liiget, kes valitakse regionaalsete gruppide põhiselt. Eesti kuulub Ida-Euroopa gruppi ja kandideerib samaaegselt ühele kohale Rumeeniaga. Eesti kandideerib nõukogu liikmeks esimest korda.

Vaata arutelu järele: https://goo.gl/YDJS3h (Välisministeeriumi video)
Kampaaniast lähemalt: https://vm.ee/en/estonia-un-security-council-2020-2021

Tekst: Ann Aaresild, Arvamusfestivali vabatahtlik
Foto: Anu Martinson, Arvamusfestivali vabatahtlik

 

Kuidas saada ärevushäire? #AF2018kaja

Vihmast hoolimata oli arutelule nõudlus suur ja kõik kohad olid täitunud vihmakeepides uudishimulike kuulajatega. Ka teema pealkiri oli intrigeeriv – kuidas saada ärevushäire? Mitte, et see oleks midagi, mida inimesed endale igatsevad, vaid see tunne puudutab ilmselt paljusid. Arutelu kuulas ning oma mõtted pani kirja Lilika Torim.

Ärevustundest räägitakse veel liiga vähe, kuigi see on üks kõige sagedasem emotsioon inimesel ning massidesse ei ole veel jõudnud arusaam, et see on täiesti normaalne seisund. Kui sa tunned ärevust, on hästi ja kui sa ei tunne ärevust, on ka hästi. Häireks muutub ärevustunne siis, kui see olukord hakkab meie elu segama. See tähendab, kui hakata mõnda tegevust või olukorda vältima ja see segab meie igapäevast elu.

Kuidas ise “kaasa aidata”?

Arutelus räägiti tihti selles iroonilises võtmes, lähtuvalt pealkirjast, ja toodi näiteid, kuidas ise sellele “kaasa aidata,” et ärevushäire saada või see oma lastele tekitada. Seda võib süvendada ülemäära muretsemine või mõistlike tegevuste keelamine. Näiteks kui üks lapsevanem ei luba last teise vanemaga koos suvekodusse, sest kardab, et lapsega võib siis midagi halba juhtuda. Kui lapsevanem on muretseja, siis võib arvata, et muretsejad saavad ka tema lastest. Kui vanem ütleb lapsele, et ära karda, siis õpib laps ära, et hirm on midagi, mida olla ei tohi ning hakkab seda vältima. See omakorda tekitab pinget ja ärevust.

Ärevusest kui lihtsast ja tavalisest emotsioonist võib saada häire, kui seda harjutakse maha suruma mõne nn turvalisuskäitumisega – rahustite, alkoholi, tubaka või miks mitte ka mediteerimisega. Et see ärev tunne ometi ära läheks! Arvates, et ärevus on midagi, mida ei tohi tunda, võime langeda aga hoopistükkis sõltuvuskäitumise lõksu.

Kool ärevuse tekitajana

Välja toodi ka oluline fakt, et kool on väga ärev keskkond, sest õpilane on pidevalt situatsioonis, kus teda hinnatakse. Noored on tundlikud ning tänapäeva hariduskeskkond neile tugevaks ärevushäire loojaks. Spetsialistide hinnangul tuleb iga last võtta nii nagu ta on ja anda igale indiviidile kasvamiseks ja õppimiseks sobiv pinnas. Just nagu taimed, kel on oma eelistused, kus ja kuidas kasvada, milline on õige pinnas ning paras kogus valgust ja soojust.

Kool peaks olema koht, kus on võimalus õppida nii nagu endale sobib, mitte koht, kus karta teha vigu ja olla pideva kontrolli all, kus õieti polegi võimalust oma potentsiaali avastada. Ka lill õitseb ja kasvab siis, kui tal on parimad kasvutingimused. Tekib küsimus, mida on vaja, et muutuks meie tuleviku alustalade surumine ühte kasti, oodates ainult kindlaid tulemusi, millele ilmselgelt keegi vastata ei suuda? Näib, et praegune ühiskond on suureks toetajaks ärevushäire tekkimisel.

Kas ärevus läheb tõesti ise üle?

Spetsialistide väitel ei pea kerge ärevusega midagi tegema, see on midagi, mis läheb ise üle. Oot – mis mõttes?! Läheb ise üle? Minu küsimuse peale, et kui kaua ma pean ootama, et ta ise ära läheks, vastati, et lihtsalt proovi järele ja oota.

Väidetavalt kulub selleks kümme minutit (isiklikult küll veel kahtlen selles). Tuleb teadvustada, et see on ärevus, tegeleda oma asjadega edasi ning siis see lähebki ise üle. Skeptik minus mõtleb, et eks tuleb ise järele proovida. Sest pidevalt oma ärevusega midagi ette võttes me pikemas perspektiivis hoopis säilitame, suurendame ja süvenemine seda tunnet, ega lase sel loomulikul moel taanduda.

Kui aga ärev on laps või nooruk, siis on täiskasvanute ülesanne kindlaks teha, mis seda ärevust tekitab. Tuleb küsida ja uurida ning lubada vastata ja päriselt kuulata, sest ainult nii saab ligi sellele väärtuslikule infole ja maailmale, mis on ühe inimese sisemuses. Huvi tundes ning mõista püüdes saame oma lastele pakkuda sellist keskkonda, kus nad tõeliselt kasvada ja areneda saavad. Ja siis, ärevuse tekkides, tulevad nad ise sellega toime, sest nad teavad, millega tegemist.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Arutelu “Kuidas saada ärevushäire”
R, 10. augustil 2018 turvalisuse ja tervise laval
Osalesid Katri-Evelin Kalaus, Elen Kihl, Katrin Orav, Le Vallikivi, Karina Laas. Arutelu juhtis Roald Johannson. Korraldas Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus. Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis!

Arvamusfestival õpetab noortele tiimitööd

Esimesed, kes Arvamusfestivalile tulijaid sõbraliku terega vastu võtavad, on festivali tere-tiimi liikmed – kokku ligi 50 noort inimest. Valgete nokatsitega vabatahtlike ülesanne on jagada käepaelu, hoida silma peal parklatel ja näitustel ning laiemalt kogu festivalialal. Tekst ilmus algselt ajalehes Järva Teataja.

Üleskutse festivalil vabatahtlikuna kaasa lüüa levis sotsiaalmeedias, Järvamaa koolides, noortekeskustes ja noorteühenduste listides. Järvamaa noorte kõrval olid kuuendal festivalil kambas ka näiteks Tallinna, Keila, Tartu, Põltsamaa, Viljandi ja Halliste noored.

Peale vanuse ei ole vabatahtlikule erilisi tingimusi, välja arvatud see, et nad suudaksid kaks tundi paigal püsida ega kardaks vihma ja päikest. “Esimese hooga ei küsi tõesti midagi. Ainuke piirang on vanus 14 aastat, aga kui ennast panevad kirja ka mõned 12- ja 13aastased, siis nemad tulevad tavaliselt kellegi soovitaja kaudu,” selgitas Arvamusfestivali vabatahtlik Piret Kanne, kes juhib tere-tiimi tööd teist aastat.

Seegi kord oli vabatahtlike seas kaks 12aastast tüdrukut. Nad tegid sama tööd nagu kõik teised. “Proovisin küll alguses vaadata selle pilguga, kas on midagi, mis nendevanustele paremini sobib, aga ma ei leidnud. Festivali käigus tuli ka välja, et nad väga tugevalt seisid ise selle eest, et teistega võrdsed olla,” lausus Kanne.

Noored olid jaotatud kuude tiimi, igal oma juht, kelle valimisel oli esmanõue festivalikogemus ja vanus. Tiimid töötasid kahetunniste vahetuste kaupa. Kõige rohkem oli korraga väljas käepaelte jagajaid, teised tegutsesid parklates, vabatahtlike toitlustuse juures, pakihoius ja koertehoius, samuti olid abiks infopunktis, valvasid näitusi ja hoolitsesid keskväljaku heakorra eest.

Tere-tiimi tööpäev algas kell üheksa hommikul ja lõppes kell kümme õhtul, kuid enamik noortest oli tegevuses hommikul kümnest õhtul kuueni.

Paide Hammerbecki põhikooli IX klassi õpilane Kenzo Brauer oli seekord esimest korda tiimijuht. Ta alustas vabatahtlikuna juba teisel aastal, kui oli ise alles 11aastane. “Olin siis kõige noorem ja nii väike, et mõni inimene tahtis must üle astuda. Vaatasid, mis see poiss siin parklas ikka teeb,” meenutas ta. 

Nüüd oli mitmeaastase festivalikogemusega Kenzo töö teisi juhendada, koostada töögraafikuid ja selgitada, kus miski asub. Enne festivali oli kaks kokkusaamist, kus tutvuti üksteisega, arutati hea teeninduse põhimõtteid ning jagati näpunäiteid, mida ja kuidas festivalil teha.

Piret Kanne ütles, et vabatahtliku töö on hariduse konteksti viiduna oma olemuselt üldpädevuste omandamine praktilise kogemuse kaudu. “Elus ei õpetata neid ei üksikult ega eraldi, siingi kogeme neid kõiki koos,” sõnas ta. Kanne tõi näiteks ettevõtlikkus-, keele-, suhtlus-, sotsiaalse ja kodanikupädevuse. “See kõik kokku on vastutuse võtmise õppimine alates sellest hetkest, kui sa end vabatahtlikuks kirja paned,” ütles ta.

Kanne usub, et festivali vabatahtliku töö annab palju juurde noorte enesekindlusele. “Sa astud juurde võõrale inimesele ja ütled tere, pead selgitama, miks käepaela vaja on, suhtlema autojuhtidega ja ütlema, kust tohib sõita ja kust mitte, ning olema valmis ka selleks, et mõnikord võib see kedagi pahandada,” selgitas ta.

Kanne meelest on Arvamusfestival aktiivsete noorte kasvulava. “See ongi festivali mõõdetav kasu. Meil on olnud selliseid noori, kes tulevad esimesel aastal ja ütlevad, et nad on väga tagasihoidlikud, aga püüavad anda endast parima. Paari aasta pärast on nad edukalt kandideerinud näiteks vahetusõpilaseks Ameerikasse,” lausus ta.

Seda kinnitab ka Kenzo Braueri lugu. “Festivali mõjul on minust saanud aktiivne õpilane. See andis tõuke korraldada ka koolis üritusi ja osaleda noortevolikogu töös. See on muutnud minu elu,” ütles ta suisa.

Tere-tiimi juht Piret Kanne on veendunud, et noored said festivalil suurepäraselt hakkama. Nad julgesid öelda, kui oli muresid, ja koos otsiti neile lahendus. Kannet rõõmustas ka see, et eri paigust noored paari päevaga meeskonnaks sulandusid. Nurinat ta kordagi ei kuulnud ning töö kulges mõlemal päeval kokkulepitud rütmis – naeratus näol ja rahu, ainult rahu.

Mis motiveerib noori festivalil kaasa lööma? Kenzo Brauer ütles oma tiimi kogemuse põhjal, et uued tutvused ja oskused ning laiemalt festivalikogemus. Tema lööb kaasa seetõttu, et peab Arvamusfestivali Paidele oluliseks.

Tekst: Martha-Beryl Grauberg (Järva Teataja)
Foto: Dmitri Kotjuh (Järva Teataja)

#kuidasmekestame osalusarutelu ehk neljatunnine lahendusmaraton #AF2018kaja

Sel aastal oli Arvamusfestivali  165 mõttevahetuse seast üks Eesti rahvastiku või inimvara kestmise teemal. Tegu polnud seni Paide Vallimäelt tuttava ja harjumuspärase ekspertide aruteluformaadiga, vaid lahendusmaratoniga – kõik osalejad said ise probleemi tükkideks võtta ning kuulamise asemel aktiivselt lahenduste loomisel osaleda.

KUULA JÄRELE

Eesti rahvaarv on langevas trendis ning kuigi täna ei pruugi seda suur osa inimestest tunnetada, kujutab see meie riigi harjumuspärasele toimimisele, keele ja kultuuri ning elukeskkonna säilimisele tõsist väljakutset. Enne, kui olukord muutub pöördumatuks, on võimalik seda teadliku ja süstemaatilise tegevusega parandada. #kuidasmekestame arutelul seda teed mindigi.

Katsetati osalusarutelu formaati, mis tähendas osalejatelt pea nelja tunni pikkust intensiivset mõtte- ja loometööd. Valgete toolide, faktilehtede, molbertite, viltpliiatsite ja märkmepaberitega varustatud Vallimäe bastionile kogunes huvilisi nii ülikoolide, riigiasutuste, vabaühenduste kui eraettevõtete ridadest.

Eksperdid ja nõudlik rühmatöö

Arutelu juhatasid sisse neli eksperti: Alis Tammur (Statistikaameti vanemanalüütik), Ave Lauren (Euroopa rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkti juht), Merle Liisu Lindma (Skype Eesti personalijuht) ja Lea Danilson-Järg (MTÜ Eesti Sündimusuuringud juht). Seejärel jätkus töö väiksemates töörühmades, kus iga meeskond keskendudes ühele kitsamale teemale: sündimusele, rändele või tööhõivele. Töörühmades ei toimunud siiski ainult vaba arutelu, vaid teemale läheneti konkreetsete juhendatud ülesannete kaudu. Kasutada olid faktilehed, ideekaardid, töölehed ja loomulikult igaühe kogemus ja teadmised.

Et mõtteid ja meeli algavaks maratoniks soendada, tuli igal osalejal mõelda oma suurimate hirmude ja lootuste peale, mis neil seoses inimvara jätkusuutlikkusega on, sõnastada need ühefraasilisteks mõteteks ning kirjutada sobiva fotoga ideekaardile. Neid lootusi ja hirme jagati nii suures ringis kui meeskonnasiseselt. Näiteks toodi hirmudena välja maakohtade väljasuremist ja inimeste potentsiaali raiskamist, lootustena aga julgeid, avatud meelega noori ning rahvastiku mitmekesisuse ja kontrolli tasakaalu.

Töö jätkus juhendatud ülesannete abil. Grupihääletuse teel valiti välja ja sõnastati oma teemavaldkonna teravaim probleem, mõistekaardi abil tuli probleem raamistada ja tükkideks lammutada – millest probleem tuleneb, keda see puudutab, mis selle lahendamist takistab, mis on suurimad väljakutsed jne. „Aruteluformaat on väga ambitsioonikas. Usun, et kes hoolimata keerukusest meeskondades seda järgisid, said positiivse kogemuse sellest, kuidas probleeme tükkideks võttes on võimalik jõuda konkreetsete tegevusettepanekuteni,“ ütles arutelu moderaator Maris Jõgeva. Lõpuks sõnastati oma eesmärk kuidas-küsimuse vormis. Lahendusi hakati otsima järgmistele küsimustele: kuidas jõuda regionaalse, soolise ja haridusliku tasakaaluni üle Eesti, kuidas teha nii, et haridus vastaks paremini tööturu vajadustele ning et lasterikkus ei paneks peresid majanduslikult raskesse olukorda?

Probleemid ja lahendused pulkadeks

Nii põhjaliku probleemi kallal töötamise üks eesmärk oli minna kaugemale üksnes väärtustele keskenduvast arutelust ning jõuda konkreetsete ja rakendatavate lahenduste, arengusuundade ja ettepanekuteni. Mingis mõttes kui-viga-näed-laita-siis-tule-ja-aita põhimõte. Osalisi juhendasid ja toetasid arutelujuhid ning moderaator. Nende roll sellise arutelu juures on asendamatu, sest sisuka lõpptulemuseni jõudmiseks tuli töötada intensiivselt ning püsida iga ülesande jaoks ette antud ajaraamides. „Kõik hakkab ikkagi konkreetsest sädeinimesest pihta, moderaatoril on selles formaadis väga oluline roll,“ ütles ekspertide paneelis osalenud Ave Lauren.

Pärast lühikest puhkepausi liiguti probleemi juurest lahenduste leidmise juurde. Testimaks idee vettpidavust, tuli ka lahendus rühmas põhjalikult osadeks võtta. Analüüsida tuli seda, mis probleeme meede lahendab, milline on selle mõju ning mida erinevad sihtrühmad selle heaks ära teha saavad. „Kuigi on inimesi, kes ütlevad, et keerulistele probleemidele ei ole ühisloomes võimalik lahendusi leida, siis selle arutelu eesmärk ei olnudki leida üks ja parim lahendus rahvastiku arengu tagamiseks, vaid pigem süüvida probleemi olemusse ning leiutada igapäevaseid väiksemaid lahendusi,“ ütles arutelu moderaator Maris Jõgeva.

Ettepanek – personaalne õpikonto

#kuidasmekestame arutelust sündis kuus olulist tegevussuunda, mida ka edaspidises teemakohases analüüsitöös kasutatakse ning üks konkreetne innovatiivne ettepanek – personaalne õpikonto. Personaalsel õpikontol oleks igale töötavale inimesele määratud teatud summa raha enesetäiendamiseks ning töötukassa spetsialisti abiga valitaks välja inimese huvidele vastavad koolitused, mida õpikonto kaudu rahastada. See lahendus loodi leevendamaks struktuurse töötuse probleemi ning võiks toetada ka elukestva õppe muutumist üldiseks normiks. Töötoa jooksul välja töötatud lahendusi esitati arutlemiseks ka erakondade esimeestele festivali viimasel arutelul.

Ehkki aruteluformaat oli eriline, oli osalejaid piisavalt palju ning suurem osa neist püsis teema juures lõpuni välja. „Arvan, et kõigilt gruppidelt tuli lõpus päris huvitavaid ideid, aga väga konkreetseid tulemusi sellest oodata ei tundu väga mõistlik, sest paljuski peitub see väärtus nendes aruteludes endas,“ ütles arutelul osaleja Kadri Lutter. Kestvusarutelud on paljudele ehk veel mõnevõrra ebamugavad, kuid esimene katsetus näitas, et formaat sobib Arvamusfestivalile hästi. Inimvara alale lahendusmaratoni toonud organisatsioonid lubavad mõttevahetuse pidamist samal teemal veel sel sügisel ning festivalil kogetu andis ainest, kuidas seda jätkata.

Tekst ja foto: Greetel Joanna Võrk

Igasse kooli ÕNNEalajuhataja #AF2018kaja

Mõtle palun hetkeks oma kooliajale. Mis tegi sinu koolitee heaks, mõnusaks, mis pani tahtma kooli minna? Kas ka sinu nimekirjas on suhted (sõprade, pinginaabri, õpetajatega, koolikaaslastega), küsib Arvamusfestivali Haridus 2.0 arutelu kuulamas käinud Anneli Rääbis.

Kui laps läheb kooli, läheb ta saama eduelamust kahes valdkonnas: hariduslik ja sotsiaalne. Lapsevanemate ja õpetajate jaoks näib olulisem olevat esimene. Lapse enda jaoks on tihti olulisem aga just teine – halvad hinded pole võrreldavadki kiusamise ohvristaatuse või üksildusega. Ebaedu sotsiaalses sfääris mõjutab tugevalt ka õpiedukust. Nii jõudsime arutelus „Igasse kooli ÕNNEalajuhataja“ ikka ja taas suhete juurde. Peamiselt oli fookuses koolikiusamine.

Lapsed tahavad kooli minna. Lasteaialastele on see oluline prestiiži küsimus, kool on aste kõrgemal kui lasteaed. Küsimus on hoopis, kui kaua nad koolis tahavad käia. Laste heaolu uuringust tuleb välja, et 6. klassi õpilaste koolis käimise tahe on neli korda väiksem kui 2. klassi õpilaste oma. Mis nende aastate jooksul juhtub?

Kõigepealt tasub küsida, mis on kooli eesmärk. Õpetada, kuidas olla elukunstnik, kuidas navigeerida ja valida paljude võimaluste vahel, õpetada suhtlemist? Kõik inimesed ju suhtlevad omavahel, seega on nad suhtlemisoskuse omal käel üles korjanud. Samas ei küsi me, kas koolis peaks õpetama lugemist, kuigi leidub lapsi, kes on sellegi oskuse justkui iseenesest üles korjanud.

Kiusamise tagajärjed on rängad. Õnnetunde vähenemine on siinjuures üks väheolulisematest võrreldes näiteks vähenenud õpi- ja töövõime, kuritegevuse ja raskete vaimsete häiretega. Mõju on ka kõrvalseisjatele – kas me tõesti tahame, et ühiskonnas juurduks arusaam, et väärkohtlemine on aktsepteeritav?

Kui arutelu anti osalejate kanda ja paluti mõelda, kuidas saaks koolirõõmuga seotud probleeme lahendada, olid paljud pakutud ideed seotud õpetajate ja õpetamise meetoditega. Tugigrupid, õpetajate mentorid, pädevad psühholoogid, toetavad kolleegisuhted, diferentseeritud õpe, õppimise tähenduslikkus, lapsevanemate kaasamine, õpetajatöö väärtustamine ühiskonnas. See, mis toimub õpetajatega ja õpetajate vahel, toimub tihti ka õpilastega. Seega tasub senisest veel enam tähelepanu pöörata pedagoogidele, sest just nemad puutuvad õpilastega kõige rohkem kokku, neil on võimalusi märgata probleeme ning õpetada seda, millest kogu koolirõõm alguse saab – suhtlemist.

Kokkuvõttes jõudsid spetsialistid manitsuseni, mida võiks laiendada ka väljaspoole kooli ja koolikiusamist. Koolides on probleemide lahendamiseks tehtud juba palju ära, samas mõnikord toimitakse kõhutunde järgi, mis alati ei vii soovitud tulemuseni. Kasulik oleks vahepeal vaadata ka uuringutest, mida tasub teha ja mida mitte. Oluline on teadmispõhine, läbimõeldud ja süsteemne tegevus. Süstemaatiline tegutsemine peaks olema igas koolis juurutatud, koolivälised programmid peaksid tulema appi siis, kui ise enam ei oska või ei jõua. Samuti ei tohiks me häbeneda abi küsida, vaid aeg-ajalt spetsialistiga, nt terapeudiga konsulteerimine peaks olema normaalne ja lausa populaarne.

Kuigi arutelus keskenduti palju koolikiusamisele ning vaadati sellele otsa erinevate nurkade alt ja läbi erinevate osapoolte silmade, oli minu mõtetes ikka ja jälle see küsimus: kui kaotaksime koolis kiusamise ja tõrjutuse, kas oleksid siis kõik õpilased õnnelikud ja tahaksid kuni oma haridustee lõpuni hea meelega koolis käia? Või on midagi veel, mida saame koolirõõmu suurendamiseks teha? Kui igasse kooli jõuaks õnnealajuhtaja, mis oleksid tema töö eesmärgid ja peamised ülesanded?

Arvamusfestival 2018, R, 10. augustil kell 18-19.30 @Haridus 2.0
“Igasse kooli oma ÕNNEalajuhataja”

Osalesid Liisa Ringo (Avatud Kool), Helen Voogla (Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine), Dagmar Kutsar (Tartu Ülikool), Kristiina Treial (KiVa), Katri Lamesoo (Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus), Mihkel Rebane (HTM), Marit Kannelmäe-Geerts (SA Archimedes Noorteagentuur / programm “Hooliv klass”).

Arutelu juhtisid Daniel Soomer ja Anna-Kaisa Oidermaa (Peaasi.ee)

Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!

 

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anu Martinson

Paide teatri grillpeol tantsides hommikuni #AF2018kaja

Arvamusfestivali esimese päeva lõpus oli üheks suurimaks üllatuseks Paide teatri performatiivne grillipidu endise tütarlastegümnaasiumi (ja tulevase riigigümnaasiumi) tagahoovis. Aruteludest veidi eemal asuv aiapäkapikkude, kunstkuuskede ja -lilledega ala oli heaks kohaks, kus mõtetel puhata lasta ning vastalustanud Paide teatri tegijatega tutvuda, kirjutab Mari-Liis Vanem.

Peol esinesid väikeste etüüdidega Paide teatri näitlejad Ursel Tilk, Johannes Sepping, Joosep Uus ja Kirill Havanski ning novembris etenduval avaetendusel mängiv Rakvere teatri näitlejanna Grete Jürgenson. Etüüdide läbivaks teemaks oli nn grillipeo kümme käsku. Külalisi tervitasid ja kostitasid Paide teatri lavastaja Jan Teevet ning projektijuht Harri Ausmaa.

Lavastaja Jan Teeveti sõnul oli Paide teatri grillipeo idee ühene: tuua inimesed tule ümber kokku ning anda kõigile, kes tol õhtul lõkete ümber koondusid, võimalus üksteist vabas õhkkonnas tundma õppida. „Et oleme teater, töötasime peo jooksul ja enne seda ennekõike reaalsuse luubi alla toomise ja nihestamisega: mis ikkagi on grillipidu ja miks me kokku tuleme, kuidas panna meid seda ühist ruumi tõeliselt märkama ja kuidas luua kõigi nende kogetud grillipidude jadasse üks, mis tõepoolest erilisena meelde jääks. Vedasime mullasele ehitustandrile kunstmuru ja -lilled, plastikkuused ja -toolid ning aiapäkapikud ja asetasime grillipeo trafaretse ja paljude suvedega läbi proovitud vormi piibellikku kümne käsu konteksti. Kahetunniseks planeeritud kokkutulemine venis hommikusse. Plastikust jõulukuused ja augustiöö langevad tähed said Paides kokku ning nende vahel ka inimesed. Oleme tänulikud,“ rääkis ta.

Grillipeo kulg oli ilmselt suureks üllatuseks nii tegijatele kui osalejatele, lõppedes alles varastel hommikutundidel koos isetekkelise tantsupeoga, kus telefonist mängis muusikat ka Paide linna tuntud muusik Madis Aesma. Võib loota, et Paide teatri sünnipäevapeost saab Arvamusfestivalil traditsioon, kus igal aastal pärast tuliseid arutelusid mõnusalt koos teatritegijatega aega veeta.

Hoia Paide teatri tegemistel silma peal Facebookis ning tule kindlasti vaatama ka Eesti uusima teatri lavastusi Paide muusika- ja teatrimajja. Järgmist aktsiooni on oodata juba 1. septembril, kui üheks päevaks avatakse Paide teatri auto käsipesula. Hea ilma korral viskavad poisid ka särgid seljast!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Tiiu Saarist

Ühel nõul, peapiiskopist ateistini… #AF2018kaja

Teeme algust Arvamusfestival 2018 arutelude järelkajaga. Festivali ajal oli arutelusid jälgimas kümmekond festivali vabatahtlikku kirjutajat, kes kuuldud ning ka oma mõtteid siin teiega jagavad. Otsa teeb lahti Juhani Jaeger, kes pani kirja, mis talle kõrvu jäi Eesti usu ala arutelult “Taara tammikust Maarjamaale ehk kas kõrberahva usk sobib metsarahvale?”

Alustasin enda Arvamusfestival 2018 programmi Eesti usu alal intrigeeriva paneeliga “kõrberahva usu” sobilikkusest “metsarahvale”. Paneeli korraldaja Eesti Kirikute Nõukogu kokku kutsutud kümneliikmeline seltskond hõlmas maausuliste, õigeusklike, luterlaste, islami kogukonna, reaal-, sotsiaal- ja humanitaarteadlaste ning skeptikute-ateistide esindajaid.

Kirju seltskonna avasõnavõtte looritas väike pinge. Nii mõnigi iseenesest tabav iroonianoot pääsenuks rohkem mõjule pool tunnikest hiljem, kui vestluspartnerite vaheline tunnetus oli paranenud, näiteks kristlaste pihta suunatud “ma ei lähe hiide valgete kummikutega” (et pühalikkust rõhutada – J. J.). Üldiselt iseloomustas paneliste vastastikune austus. Kui anonüümsed netihuligaanid – sõltumata taustast – ei säästa usuküsimuses sütt ega sülge, siis päris inimesed päris vestlusringis suhtuvad üksteisesse nagu inimene inimesesse ikka.

Kellest sõltub kohanemine?

Malemäng, mille põhieesmärk on tutvustada enda arvamust ja ennetada vastaspoole argumente, oli keskustelu osaks selgi korral. Pikemalt neil keerutustel siinkohal ei peatu. See kõik kuulub mängu juurde ja ka argumendid on huvilisele teada või kättesaadavad.

Eesti moslemi kogukonna esindaja Kristi Ockba sedastas religiooni kohanemisvõime ühiskonnas läbi üksikisiku kohanemisvõime: “Iga inimene, kes usub, peab otsustama, kas ja kuidas ta kohaneb keskkonnaga, kus ta on. Religiooni kohanemisvõime seisneb inimeste kohanemisvõimes.” Nõustun sellise käsitlusega kahel käel ja mõtlen samas arvamusliidrite, antud kontekstis usujuhtide mõjule ja vastutusele. Kuivõrd veenavad nad oma “karja” järgima vastavale ühiskonnale omaseid hoiakuid? Kogukonnasisest oma usu ja kombestiku järgimist see ju ei sega. Kahjuks leiab nii erinevate religioonide ajaloost kui ka tänase Euroopa moslemikogukondadest näiteid usujuhtide jäikusest seal, kui inimesed ise oleks valmis kohanema.

“Me kõik oleme hariduse usku”

Kui tundsin paneeli käigus millestki puudust, siis vahest ehk eestlaste usklikkuse vaagimisest igapäevaste valikute näitel. Võimalust diskussiooni elavdamiseks eluhoiakute põhiselt andnuks Avo Üpruse tõdemus: “Kes ei hakka probleeme lahendama, on osa probleemist. Kas teda juhib teadus või usk, ei oma mingit tähtsust.”

Paneeli viimases kolmandikus tõusis jutuks inimeste religioosne haritus. Teema avas Maavalla koja juhatuse liige Andres Heinapuu: “Me ei saa üksteisest lugu pidada, kui me üksteise lugu ei tea. Vaja on suuremat usulist sallivust ja uudishimu.“ Kuna teemapüstitus köitis silmnähtavalt kogu arutelugruppi, võtsin nõuks haarata mikrofoni ja küsida otse, kas kõik panelistid leiavad, et inimeste religioosne haritus vajab parandamist, või vaidleb keegi ka vastu? Vastuväiteid ei leidunud, seevastu kõlas lavalt deklaratsioon: “Me kõik oleme hariduse usku.”

———

Arvamusfestival 2018, R 10.08 kl 12.00-13.30

“Taara tammikust Maarjamaale ehk kas kõrberahva usk sobib metsarahvale?”

Osalesid Madis Iganõmm, Andres Heinapuu, Tauri Tölpt, Marju Kõivupuu, Kuldar Taveter, Urmas Viilma, Martin Vällik, Avo Üprus, Kristi Ockba, Lea Altnurme.

Arutelu juhtis Jaanus Kangur.

Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!

Fotod: Arvamusfestivali vabatahtlik Joonas Kaljulaid

Festivalil koorunud ideed rahvaalgatus.ee-sse!

Arvamusfestival kutsub festivali aruteludes koorunud Eesti elu edasiviivad ideed riputama rahvaalgatus.ee keskkonda. See on lihtsaim ja kiireim viis oma algatust suurema avalikkuse ees testida, sellele toetust leida ning piisava toetuse korral ka parlamendile edastada. Rahvaalgatus.ee-le saab ideed panna otse AFoorumi kaudu. Arvamusfestivalist tekkinud algatused saavad rahvaalgatus.ee-s eraldi esile tõstetud.

Praegu leiab rahvaalgatusveebist kaks otseselt Arvamusfestivaliga seotud algatust. Juba enne festivali riputas Eesti Koostöö Kogu üles algatuse, et koguda sisendit strateegiale Eesti 2035. Riigikantselei strateegiabüroo on alustanud Eestile uue strateegia koostamisega, mis koondab riigisiseselt läbi räägitud ja kokkulepitud eesmärgid, loob selle põhjal kestliku finantsraamistiku ning annab aluse järgmise perioodi euroraha kasutamiseks.

Arvamusfestivali koosloomealal mängiti läbi, kuidas maailmatrendide tuultes, ministeeriumide silotorne lõhkudes ja kollektiivset tarkust väärtustades mõelda Eesti parimaks paigaks maamunal. “Kuna Arvamusfestivalil toimus mitmeid tulevikku vaatavaid ja Eestile suuri eesmärke seadvaid arutelusid, kasutab Eesti 2035 neid mõtteid väärt sisendina strateegialoomes ja tänavu septembris algavateks sisuseminarideks,” märgib Eesti Koostöö Kogu.

Teine festivalist tõukunud algatus on Päästeliidu ettepanek maksustada ilutulestikuga paugutamine vabatahtlike päästjate toetuseks. Arvamusfestivalil käidi välja idee kehtestada ilutulestikule luksusmaks, nii et igalt pürotehnikale kulutatud eurolt läheks kindel protsent vabatahtlike päästjate toetuseks. Rahvaalgatuse keskkonnas soovibki Päästeliit selle ettepaneku üle arutleda, et tajuda ühiskonna hinnangut.

“Me kindlasti ei väida, et ilutulestik oleks selgelt tajutav põhjus tuleõnnetustele, kuid ennekõike on tegemist luksuskaubaga, mille aastavahetusel, jaanipäeval, pulmades, sünni- ja muudel tähtpäevadel taevasse tulistamine on paratamatult ohuallikas, mille tagajärgedega peavad lõpuks tegelema ka vabatahtlikud päästjad,” põhjendab Päästeliit.

“Arvamusfestivalil toimuvatest põhjalikult ettevalmistatud aruteludest tekivad sageli kollektiivsed tõdemused või ettepanekud – tehke see järelsamm ja tooge need rahvaalgatus.ee-le,” kutsub üles rahvaalgatusveebi projektijuht Maarja-Leena Saar Koostöö Kogust. “Nagu kinnitasid Riigikogu esindajad Arvamusfestivalil toimunud arutelul seniste rahvaalgatuste mõjususe üle, ei pea algatus olema seaduseelnõu vormis ega algataja teadma kõiki teemaga seonduvaid strateegiaid ja arengukavasid,” lisab Saar.

Rahvaalgatusveebis saad kirja panna oma ettepaneku, kutsuda teisi kaasa arutama, kaasautoritega pöördumise teksti koostada, valminud pöördumisele digiallkirju koguda ning vähemalt 1000 allkirjaga pöördumine ühe klikiga Riigikogule saata. Ühtlasi jälgida, kuidas  parlament pöördumise üle arutab ja mida kuue kuu jooksul otsustab.

Algatuse loomise ABC:

  1. Logi rahvaalgatus.ee-le sisse
  2. Loo uus algatus. Algatus on vähemalt kolm päeva ühisloomes ehk arutelu-faasis.
  3. Kui ühisloome on lõppenud, määra algatusele lõppaeg ja suuna algatus allkirju koguma.
  4. Kui algatusel on 1000 allkirja koos, saada see ühe klikiga Riigikogu poole.

Vaata ka teisi rahvaalgatus.ee kasutamise juhendvideosid.

Kui vajad nõu, kontakteeru rahvaalgatus.ee kasutajatoega – abi@rahvaalgatus.ee.

 

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Kuuendal Arvamusfestivalil osales aruteludes 10 000 inimest    

Kuues Arvamusfestival tõi kahe päeva jooksul Paidesse 10 000 inimest, kes osalesid kahekümne neljal alal 160 arutelus. Läbivateks teemadeks olid tänavu suhtluskultuur ning demokraatias osalemise võimalused. Festivalil osalejad leidsid, et hea arutelu eelduseks on teineteise kuulamine ja oma väidete tõestamine. Pilte festivalist näeb SIIT.

Festivali eestvedaja Maiu Lauringu sõnul on arvamusfestivali formaat Eestis hästi vastu võetud. “Festivalile tulevad inimesed, kellel on aruteludele kõrged ootused ning kes lähevad kuulama konkreetseid teemasid. Kaasavate formaatide kõrval soovitakse läbimõeldud ja mitmekülgset sisu ning see eeldab üha paremat ettevalmistust nii arutelu korraldajatelt, osalejatelt kui arutelu juhtidelt,” tõi Lauring välja oma tähelepanekud.

Arutelude teemadering oli lai, avaliku ideekorje tulemusel jõudsid programmi Eesti inimeste jaoks olulised teemad inimvarast põhiväärtusteni. Eriline tähelepanu oli arutelukultuuril ning demokraatias osalemisel. Vestlustest koorus mõte, et demokraatia püsimiseks on seaduste kõrval olulised ühised väärtused ning et suhtluskultuuri edenemise eelduseks on suhtlusoskuste õpetamine. Festivali arutelusid saab järele kuulata SIIN, kuhu neid järgemööda lisame.

Arvamusfestival soovib festivali hea arutelutavaga luua ühist teadmist hea arutelu reeglite kohta. Festivalil toimunud purgihääletusel arvasid osalejad, et edasiviiva arutelu eeldusteks on teineteise kuulamine ning oma väidete tõestamine. “Leiame, et heast arutelutavast võiks lähtuda kõikide teiste, ka väljaspool festivali toimuvate arutelude juures,” ütles Maiu Lauring.

Festival sündis sadade vabatahtlike ning arutelude korraldajate ühisloomena. Arvamusfestivali toetavad Paide linn, Swedbank, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Järvamaa Omavalitsuste Liit, Euroopa Komisjon, Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Euroopa Parlament, Telia, Ergo, Töötukassa ning Kultuurkapital.

Arvamusfestival tänab kõiki, kes andsid oma osa! Järgmine Arvamusfestival toimub 9. ja 10. augustil 2019 Paides.

Arvamusfestivali esimesel päeval osales üle 5000 inimese

Paides alanud kuuendal Arvamusfestivali osales täna üle 5000 inimese. Ühtekokku toimus kahekümne neljal alal 76 arutelu. Kõige rohkem pälvisid kuulajate tähelepanu Eesti välis- ja kaitsepoliitika, demokraatia olemuse ning hariduse teemalised arutelud. Pilte festivalist näeb SIIT.

Festivali eestvedaja Maiu Lauringu sõnul jagus rohkelt kuulajaid juba keskpäeval alanud aruteludele. “Oli näha ja tunda, et teemad, millega alustasime, läksid inimestele korda ning see andis kohe alguses festivalile hea hoo sisse,” ütles Lauring. Kõige populaarsemad oli täna välis- ja kaitsepoliitikat ja haridust puudutavad arutelud, kus osales ka president Kersti Kaljulaid. Palju tähelepanu pälvis ka arutelu, kus küsiti, kas surnuks töötamine on paratamatus.

Baltimaade alal jõuti mõtteni, et riikide väiksusest tuleneb hirm kaotada oma identiteet. Samuti tekitab muret riikide demograafia, kuna töökäsi tuleb puudu ka siis, kui noored jäävad kodumaale. Seega on kõigis kolmes riigis õhus küsimus, kuidas muuta tööturg atraktiivsemaks ka teiste riikide noortele. Toodi välja, et selleks peavad teenused olema kättesaadavad erinevates keeltes, vaja on rohkem rahvusvahelisi koole ning ühiskond peab olema veel avatum ja tolerantsem.

Eraldi ala on tänavusel festivalil pühendatud suhtluskultuurile, sest Kiusamisvaba Kooli eestvõttel on august kuulutatud suhtluskultuuri kuuks. Tänastes aruteludes võrreldi inimestevahelist võrdsust Eestis ja Soomes. Soome endine haridusminister Krista Kiuru märkis, et soomlased tolereerivad kaasmaalasi enam, kui Eestis seda suudetakse. Ajakirja Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski tõi välja, et ehkki Eestiski on astmeline tulumaks, tunnevad inimesed, et keegi ei peaks teistest rohkem riigile ära andma.

Festivali esimese päeva lõpetas Tarmo Jüristo ja Hardo Pajula sõnaduell. Homme on kavas 84 arutelu. Päeva alustab kell 10 europarlamendi saadikute arutelu Johannes Tralla vedamisel ning päeva lõpetab kell 20 algav parlamendierakondade juhtide arutelu, kus osalevad kõikide erakondade juhid.

Arvamusfestivali toetavad Paide linn, Swedbank, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Järvamaa Omavalitsuste Liit, Euroopa Komisjon, Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Euroopa Parlament, Telia, Ergo, Töötukassa ning Kultuurkapital.