Arvamusfestival

Ideekorje tulemustest: festivali teemadering varieerub laste tervisest haldusreformini

Tänavu Arvamusfestivalile ning Kagu-Eesti ja Hiiumaa [eel]arvamusfestivalile esitatud 359 idee seas domineerisid eetika- ja väärtuste teemalised arutelud. Kokku laekus jaanuaris ideekorje kaudu 275 teemat Paidesse ning nii Kagu-Eesti kui ka Hiiumaa [eel]arvamusfestivali jaoks mõlemale umbes 40 aruteluideed.

Arvamusfestivali eestvedaja Ott Karulini sõnul on praegusel tormilisel ajal üsna ootuspärane, et tajutakse vajadust küsida taas põhimõttelisi küsimusi. „Ajastumärk on seegi, et sageli küsiti väärtuste kohta eelarvamuste kaudu, mistõttu on sel aastal kavas ka eelarvamuste aruteluala,“ ütles Karulin. „Kuna tänavu on laste ja noorte kultuuri aasta, puudutavad väga paljud teemad lapsi ja noori: nende tervist ning kohustusi ja võimalusi nii hariduses kui ka tööturul. Lisaks jagub esimest korda regionaalarengu alale arutelusid mõlema festivalipäeva jagu, sest paistab, et käimasolev haldusreform on tõstatanud rohkem küsimusi kui pakkunud vastuseid.“

Festivali toimkonna liikmed hindasid saadetud ideid neljas kategoorias: arutelu eesmärgi argumenteeritus, teemapüstituse selgus ja põhjendus, aruteluvormi sobivus eesmärgi täitmiseks ja osalejate mitmekesisus. Arvamusfestival keskendub tänavu veelgi enam arutelude kvaliteedile ning seetõttu oli ka ideede hindamine seekord rangem. Festivali meeskond pakub ka mitmekülgsemat tuge arutelualade ettevalmistajatele.  Täpsem Paide arvamusfestivali aruteluprogramm avalikustatakse juunikuus.

Hiiumaa [eel]arvamusfestivali üks korraldajatest Maria Ruubas on tänulik kõigile idee saatjatele, et seal esimest korda toimuv festival oleks võimalikult sisukas ja põnev. “On hea meel näha, et ürituse vastu on suur huvi. Laekunud ideede hulk ületas meie ootusi,” ütles Ruubas ja lisas, et oli nii ootuspäraseid ka kui üllatavaid teemapüstitusi. “Näiteks teema, kuidas panna pidu, mille arutelu peaks keskenduma rahvapidude formaadile ja kogukonna tundele laiemalt.”

Kagu-Eesti [eel]arvamusfestivali korraldaja Ott Rätsep ütleb, et ideekorje põhjal tundub, et eelarvamusfestival tuleb tänavu aruteluderohkem kui mullu. “Ka meie ideekorjest peegeldus ühe aktuaalse teemana kogukondade ootused seoses haldusreformiga. Teiseks suureks teemaks regionaalarengu kõrvale tõusis keskkond,” kommenteeris Rätsep.

Arvamusfestival on isetekkeline, kogu ühiskonda kaasav ja vaba õhustikuga kohtumispaik, mille eesmärk on arendada arutelukultuuri ja kodanikuharidust. Tänavune festival toimub viiendat korda 11.–12. augustil ikka Paides. Hiiumaa [eel]arvamusfestival leiab aset 10. juunil Suursadamas ja Kagu-Eesti oma 14. juulil Eesti Maanteemuuseumis.

Arvamusfestivali toetavad Paide linn, Järvamaa Omavalitsuste Liit, Swedbank, Euroopa Komisjoni esindus Eestis, KÜSK, Avatud Eesti Fond ja paljud teised. Festivali ühe ala toetajateks on Archimedes, Eesti Koostöö Kogu ja CV-Online.

Kas arvata või tegutseda, selles on küsimus

Arvamuse avaldamine nõnda, et sõnal oleks kandepinda, on praegusel ajal lihtsam kui kunagi varem. Info liigub kiiresti ilma ühest otsast teise, toimunud sündmusi saab otsekohe kommenteerida, vastastele on võimalik oponeerida, kaaskõnelejatele kaasa noogutada. Öelda ja arvata saab alatasa, kärme seisukohavõtt on muutunud omaette normiks. Enneolematut arvamuste paljusust on raske hoomata: kõigil on midagi arvata, aga mille põhjal? Kust pärinevad andmed, milline on argumentatsiooni loogika? Kelle hääl jääb kõlama ja vormib tegelikud otsused?

Foto: Arvamusfestival 2016

 

MTÜ Avalikult Haridusest liikmed soovisid Arvamusfestivalil osalejatega jagada oma kogemust avalikkusega suhtlemisest ning kuulda tagasisidet oma lähenemise tugevustest ja nõrkustest, sest — nagu asjaosalised tõdesid — hea tagasiside viib alati edasi. Esimeseks indikaatoriks oma kõlapinna suurusest oli laupäevahommikusele arutelule kohale tulnute teadlikkus nimetatud MTÜ olemusest ja tegevuse põhisuundadest. Vähem informeeritutele andis Kalev Roosiväli järgneva selgituse: “Avalikult Haridusest on nähtus, sel pole registrikoodi ega pangakontot. See on sündinud üleskutsest teha koordineeritud ühistegevust.” Kitsamaks eesmärgiks võib vast pidada erakoolide kaitset (Eestis on 52 erakooli, millega on seotud 6000 peret), laiemaks aga diskussiooni algatamist Eesti hariduse hetkeolukorra ja tulevikusuundade üle. MTÜ liikmed rõhutasid, et nad soovivad rääkida haridusest mitte ainult vormiliselt, vaid ka sisuliselt, kaasates kõiki osapooli. Konflikte ei kardeta, vaid need püütakse lahendada kiirelt ja sünergiliselt.

Haridus on üks neist teemadest, mille kohta on enamasti väga selge arvamus ka nendel, kes muidu pigem ei soovi valjuhäälselt oma meelsust väljendada. Koolikogemus on kohustuslik, koolitee on pikk, kooliajast pärinevad mälestused kujundavad hoiaku kooli kui institutsiooni suhtes. Haridusteema tähtsust inimeste jaoks kinnitab ka tõsiasi, et üheski Arvamusfestivali kolmes haridusteemalises telgis ei olnud märgata huviliste nappust. Pühapäevahommikuses vestlusringis anti ükshaaval sõna ka kõigile kuulajatele, ehk inspireerituna ühe osaleja märkusest, et kõige põnevam on kuulata neid, kes tavaliselt kõige vähem räägivad. Arutelu korraldajaid huvitas, kas inimesed usuvad pigem, et asjad loksuvad iseenesest paika või oleks targem muutusi suunata. Rohkem toetati viimast varianti. Lastevanemate Liidu juhatuse liige Aivar Haller võttis kokku paljude mõtted: “Visioon peaks olemas olema, olgu koolis, peres või üksikisiku tasandil. Me peame teadma, kuhu läheme, et osata tegutseda.” Eesti haridussüsteem olevat asjatundjate sõnul üks vabamaid Euroopas. Süsteemi liberaalsus annab alust arvata, et kodanikel on võimalus hariduspoliitikat muuta küll. Et tulemus oleks võimalikest parim, on mõistlik ühendada jõud teiste hakkajate inimestega. Praegu tundub, et üks hea variant selleks on kaasa lüüa MTÜ Avalikult Haridusest tegevuses.

Matemaatikatund Õpiorus

Astudes õpiorus arutelule, kus oli päevakorras teema, kuidas saada noori reaalainete õpetajaks, sattusin ootamatult hoopiski matemaatika ja keemia tundi. Täpsustan, elu põnevaimasse.

Matemaatikatund. Foto: Anna Markova

 

Arutelule tulnud huvilistest said 45 minutiks õpilased, kes kaasati õppetundi, milles tehti mängu ja elavate näidete kaudu selgeks algtõdesid matemaatikast ja keemiast. Avogadro arvu, arvkääbuste ja prootonite foonil mõtlesin, et oleks mulle koolis asja sedasi õpetatud, oleksin vaadanud reaalainetele hoopis teise pilguga. Mitmed osalejad, kes olid arvatavasti igapäevaselt isegi õpetajad, võtsid paharetist õpilase rolli ja segasid üsna tihti vahele. Kogenud õpetajad klassi ees ei teinud sellest suurt numbrit ja ütlesid, et koolitunnis oskavad nad silmapaistvaid õpilasi paremini pareerida.

 

Keemia õpetaja. Foto: Anna Markova

Keemia õpetaja. Foto: Anna Markova

 

Mõttevahetused, mis õppetunni järel toimusid, lennutasid õhku märksõnu nagu raha, prestiiž, koostöö, õpetajate väärtustamine, õppe mängulisus jne. „Mänguline õpe on parim asi, mis on meiega juhtunud pärast seda, kui müügile tuli viilutatud leib, juust ja hapukoor,“ tunnistas Tallinna Reaalkooli õpetaja ja õppealajuhataja Martin Saar. Samas toonitas ta, et mängulisusega ei tohi minna anti-intellektuaalseks. „See ei tohi olla eesmärk iseenesest, vaid vahend abstraktsete teemade seletamiseks,“ täiendas Saar.

 

Matemaatikatund. Paremalt piilub Tallinna Reaalkooli õpetaja Martin Saar. Foto: Anna Markova

 

Riigikogu liige Mailis Reps ei pea end kõige suuremaks mängulise õppe sõbraks ja arvas, et tegevuse käigus peab säilima õpetaja autoriteet. Lisaks leidis ta, et selle kasutamine on õpetajale väljakutse, kuna õpilaste teadmiste tase on erinev.

Muidugi pole ainult mänguga võimalik maailma ilusamaks mängida. Selgi korral takerduti probleemi taha, mil nimeks raha. Reaalaine õpetaja töötasu suurus pole praegu veel selline, mis vallandaks noortes tungi valida endale see oluline elukutse.

Imerohule, mille abil noortest rohkem matemaatika, füüsika, keemia ja bioloogia õpetajaid sünniks, jäi retsept seekord veel välja kirjutamata.

Sekunditega Paidest Süüriasse

Paide keskväljaku rändealal sai Arvamusfestivali teisel päeval kogeda virtuaalreaalset filmi “Pilved Sidra kohal” (“Clouds over Sidra) ning tunda selle kaudu omal nahal pagulaslaagri elu.

Foto: Kärt Vajakas

 

Eesti Pagulasabi/UNHCR telgis sai vaadata kaheksa minuti jooksul elu Za’atari pagulaslaagris Jordaanias, mis on koduks üle 100 000 süürlasele, kes on põgenenud naaberriikidest sõja ja vägivalla eest.

Selle virtuaalreaalsusega sai vaadata sealset laagrielu koos 12-aastase Sidra-nimelise tüdrukuga, kes on selles pagulaslaagris elanud alates 2013. aasta suvest. Samal ajal kui jälgisime Sidra elu koolis ja jalgpalliplatsil mängimas ning vaatasime ringi tema telgis, mis on tema koduks, rääkis väike tüdruk kõrvaklappidesse kõigest sellest, milline elu pagulaslaagris välja näeb.

Kogu seda Za’atari pagulaslaagrit oli võimalik vaadata virtuaalreaalsuses 360º vaatenurga alt. See tähendab, et kõikides ruumides ja jalgpalliväljakul sai vaadata ümberringi täpselt nagu oleks ise seal samas kohapeal olnud ja seda kõike jälginud.

Kuna pagulasteema on maailmas praegu väga aktuaalne teema, siis on virtuaalreaalsus erakordne võimalus astuda korraks välja oma igapäevasest elust ja näha, kuidas ja millistes oludes pagulaslaagrites elatakse.

Sildistamine kui verbaalne mõõk enda kaitsmiseks

Iga inimese külge on võimalik kleepida mõttelisi silte. Selleks ei pea teda isegi tundma – mõne sildi leiab kasvõi välise vaatluse põhjal. Sildistamist kasutatakse tihti provotseerivates mõttevahetustes, kus rünnatakse isikut, mitte tema mõtteid. Vabadus(t)e alal algas laupäevane festivalipäev aruteluga „Kuidas diskuteerida „lolliga“?“, kus lahati sildistamise tagamaid.

Foto: Tauno Tõhk

Vasakult: David Vseviov, Mari-Liis Lill, Krister Paris ja Annika Uudelepp. Foto: Tauno Tõhk

 

Ajaloolane ja pedagoog David Vseviov, näitleja Mari-Liis Lill ja ajakirjanik Krister Paris said arutelu algul moderaatorilt Annika Uudelepalt ülesande öelda välja need sildid, mis nende isiku külge on elu jooksul riputatud. Peab tõdema, et sildistamisega oleme kokku puutunud suuremal või vähemal määral kõik. Mõne sildi saame  külge oma sünnipäraste omaduste tõttu, mõne aga mingite valikute või tegude tulemusena. Sildistamist põhjustab hirm ning see on ka üks viis, kuidas teistega manipuleerida.

Inimest, kellega astutakse väitlusesse või vaidlusesse, ei peaks ilmtingimata pidama lolliks, kui arvamused erinevad. Sageli  on inimestel  ühe ja sama teema kohta erinev informatsioon ning vastavalt sellele teevad  nad oma järeldused. Heas arutluses jagatakse omavahel infot ja veendakse teist osapoolt. „Selge on see, et sa ei saa oodata, et ta kohe diskussiooni lõppedes tõuseb püsti ja ütleb, et sul on õigus. Pigem jääb see kuskile ketrama ja eks näis, mis järeldusele inimene lõpuks jõuab,“ sõnas Paris.

Uudelepp juhtis tähelepanu ühele inimgrupile, kellega on eriti raske diskuteerida: „Need on sellised räuskajad ja vahelekarjujad ja demagoogiameistrid, kelle varrukast pudeneb demagoogiavõtteid.“

Parise arvates ei saa ka demagoogiavõtete valdajaid lolliks pidada. Aga mida nendega diskussioonis peale hakata? See on Parise sõnul koht, kus ennast harida ja „vaenlase“ võtteid õppida, et vähemalt publikule mõjuda. „Sest nagu väga paljud ka ütlevad, on populistid suurepärased sõnumi kohaletoojad ja need teised, kes on võib-olla mõistlikud ja liberaalsed, on selles enamasti kohutavad,“ lisas ta.

Vseviov märkis, et võime ise end ilma jätta mõnest väärtuslikust kontaktist või sümpaatsest inimesest, kui me ei suuda näha tõelist isikut tema külge kleebitud sildi taga. Nii hakkame end ümbritsema ainult endasuguste inimestega ning teistsugused mõtted ei jõua enam meieni.

„Arvamuse avaldamine ei tohiks olla see koht, kus sa lähed võitlusesse,” lausus Lill. “See on tegelikult see koht, kus minul on arvamus, sinul on arvamus ja me arutleme ja võib-olla siin keskel on meil ka mingisugune ühine arvamus. Aga kui see praegu on muutunud selleks, et ma pean igal juhul minema, mõõk käes, siis on selge, et enamik meist ei taha surra.”

Miks siis on arvamuste avaldamisest saanud võitlusareen? Vastus on lihtne – inimestel on tahtmine olla tark ning mitte jääda teiste silmis rumalaks, mistõttu tõmmataksegi välja verbaalne mõõk.

Foto: Tauno Tõhk

Diskussioonis tuleks hinnata inimese mõtteid, mitte isikut. Foto: Tauno Tõhk

Tulevik läbi laste silmade

Arvamusfestivalile tulles seisab osa lapsevanemaid silmitsi küsimusega, kuhu panna “suurte inimeste” arutelude ajaks laps, et tal ei hakkaks igav. Selleks on festivalil eraldi lasteala ja ka lastehoid, kus jagub põnevat tegevust pikemaks ajaks. Lasteala uudistades hakkasid mulle silma laste kirjutised teemal “Minu tuleviku kodu”. Teatavasti on lapsed meie tulevik, seega võtsin aega, et lugeda, millist tulevikku soovivad endale tänapäeva lapsed.

Foto: Anna Markova

Foto: Anna Markova

 

Maikel: “Minu tuleviku kodu on kuldne loss. Seal on kuldse rüüga valvurid. Aias on palju puid, põõsaid ja lilli. Seal on suur bassein sooja veega. Mul on ka kuldne limusiin.”

Maribel: “Ma tahan elada Prantsusmaal, sest mulle meeldib prantsuse keele kõla. Mul oleks jõe ääres suur maja. Kindlasti oleks mul hobused ja palju ruumi, et nendega ratsutada. Teen tööd, mis on huvitav ja jätab palju vaba aega hobide jaoks. Ma ei tea, mis tulevik toob, aga laste saamisele veel ei mõtle.”

Teele Lotte: “Minu unistuste kodu asub Järvamaa metsas. See on väike kollane puidust maja, millel on valged aknad. Minu kodu elutoas on ahi, mis annab minu perele sooja ja tekitab koduse tunde. Maja katusel on teleskoop, millega saan pilvitutel õhtutel tähti ja kuud vaadelda. Minu kodu hoovis on pisike saun, kus ma oma pere ja sõpradega pühapäeviti pesemas käin. Minu perre kuuluvad mina, minu mees, meie lapsed, kiisud Jass ja Sass ning kutsud Linne ja Liam. Me kõik oleme väga loomasõbralikud. Minu koduga on ühenduses väike loomade päästekeskus, kus asub ka minu töökoht. Ma töötan loomade päästjana ja nende ravijana. Päeval jalutan ma metsas ja otsin haigeid loomi ning toon nad keskusesse ja ravin terveks. Selline ongi minu unistuste kodu.”

Age: “Mina elan Paides. Mul on oma talu. Minu maamaja on 3-korruseline. Ma olen tuletõrjuja. Minu hobi on hokimäng. Mul on mees ja lapsed. Paides sõidavad rongid ka.”

Foto: Johan - Paul Hion

Foto: Johan-Paul Hion

 

Dan: “Kui ma suureks kasvan, siis ma hakkan elama laevas. Ma võtaksin endale koera ja ta nimi oleks Burx, sest see on äge nimi koerale. Mul oleks veel oma eralennuk ja eralaev. Ma oleks siis nagu rikkur, aga mulle ei meeldi palju raha, kuid mulle meeldib osta kasulikke asju ja muidugi ka magusat. Ma veel ei tea, kas ma võtaksin naise, aga veel on aega jah. Mul oleks see maja laeva sees, kus ühes otsas oleks helikopter.”

Erik: “Elaksin Ameerikas New Yorgi lähedal. Töötaksin Google’is. Kodu oleks normaalne, 7-8 toaga. Mul oleks 1 (või mitu) arvutit ja telekas, üks mängukonsool (kindlasti Playstation). Veel oleks veevoodi, laavalamp, MIDI klaverid ja head kõrvaklapid. Maja võiks olla musta värvi, koduloomi võiks olla 2, ainult kassid. Mul võiks olla autoks üks Tesla. HTC Vive oleks üks väga hea asi, mis oleks, Microsoft HoloLens samuti. Mul võiks küll olla üks nimemuutus. Mul võiks olla personaalne stuudio ka. RAZIR asjad, üks Reloop Terminal ja ma võiksin küll olla üks streamer twitch.com/thenintendoteam-is. Youtuberiks tahaks ka saada. Nagu alati, Facebook ei huvita mind.”

Ken-Martti: “Ma tahan elada Tallinnas. Tube oleks mul neli. Elaksin suures majas teisel korrusel. Kõik võiks ära soojustatud olla. Ma tahaks politseiametis töötada, sest mulle meeldivad väljakutsumised. Ma tahan, et oleks üks või kaks last. Kui nad suureks saaks, siis ma sooviks, et neil oleks palju sõpru. Meil võiks olla koduloom ja see oleks kelgukoer. Ta nimi oleks Bosse. Sooviks, et aeg läheks aeglaselt, aga läheb kiiresti ja varsti olengi suur.”

Foto: Kärt Vajakas

Foto: Kärt Vajakas

 

28318300483_aa996e19a3_o

Foto: Kärt Vajakas

Enne kui energiat tootma hakata, tuleks vähendada energiakulu

Umbes viiesajast Elektrilevi võrku ühendatud väiketootmisseadmest on kakssada liitunud võrguga paari viimase aasta jooksul. Energiaalal peetud arutelus „Energiatarbijast energiatootjateks?“ jäi aga kõlama mõte, et enne kui hakata ise elektrit tootma, tuleks üle vaadata oma tarbimisharjumused, samuti tuleks rõhku panna pigem hoone soojapidavaks muutmisele.

Viimastel aastatel on turule lisandunud suur hulk mikrotootjaid, kõige kiirema võidukäigu on teinud väikesed päikeseelektrijaamad. Eesti Päikeseelektri Assotsiatsiooni juhatuse esimees Andres Meesak on üks Eesti esimesi mikrotootjaid: neli aastat tagasi võttis ta oma III pensionisambasse paigutatud raha välja ja pani selle katusele ehk rajas oma isikliku päikeseelektrijaama. Ta väidab, et 10-12-aastase tasuvusajaga on see kindlam pensionisammas kui mistahes fond. Meesak kinnitab, et tegelikkus on osutunud prognoosidest paremaks: aastas ostab ta elektrit umbes 5000 ning müüb 600–7000 kWh eest. Samas juhib ta tähelepanu sellele, et esmalt tuleks siiski üle vaadata oma tarbimisharjumused. „Paneelide paigaldamine on vanade majade puhul siiski äärmuslik säästuabinõu, esmalt tuleb maja korralikult soojustada ja optimeerida energiatarbimist,“ sõnab ta. Ise kärpis ta tarbimist pärast paneelide paigaldamist ning siis selgus, et nii võimsat päikeseelektrijaama poleks tegelikult vaja olnudki.

Sama meelt on Eesti esimese sertifitseeritud passiivmaja omanik Kuldar Leis. „Odavam kui paigaldada paneele on maja korralikult soojustada,“ jagab ta kogemust. Leis ei usu, et Eestis tuleks suurt mikroelektrijaamade buumi, pigem tõusebki fookusesse hoonete energiatõhusus, mida rõhutavad ka Euroopa Liidu energiasäästunõuded: alates 2021. aastast tohib ehitada vaid liginullenergiamaju. See omakorda toob kaasa üldisema turumudeli muutuse. „Kui tuleb rohkem energiatõhusaid hooneid, pole lokaalne küte, näiteks maaküte, enam nii mõttekas. „Siis on soodsam pigem kaug- või elektriküte,“ arvab Leis.

Eesti Energia energiamüügi tootearendusjuht Teet Kerem märgib, et meid ootab suur mõttemallide muutus just tarbijatena: ideaal oleks, kui kogu rahvas tarbiks energiat siis, kui see on mõistlik. Vastused küsimusele, kes oleks nõus duši all käiku tund aega edasi lükkama, näitavad aga, et selliseks tarbijakäitumise muutuseks veel valmis ei olda.

Digitaalse jalajälje kasutust saame mõjutada päris palju

Kui näiteks inimese jäetud keskkonna jalajälge võib olla üpriski lihtne hoomata ja mõõta, siis digitaalne jalajälg ei pruugi olla nii üheselt arusaadav: kuidas see tekib? kas ma saan selle suurust mõjutada? kellel on õigus mu jalajälje sisu kasutada? kas me peaksime olema ohtudest teadlikumad? Nendel teemadel arutleti teise festivalipäeva pärastlõunal VUNKi innovatsioonialal.

Arutelu teemal “Digitaalne jalajälg ja privaatsus”. Foto: Johan-Paul Hion.

 

Digikeskonnas tekib jalajälg põhimõtteliselt iga kord, kui kasutad internetti. Andmekaitse inspektsiooni juhi Viljar Peepi sõnul ei ole aga probleem mitte digitaalse jalajälje olemasolu, vaid et mida eri osapooled selle jalajäljega peale hakkavad, milliseid teenuseid selle peale ehitavad. „Näiteks Google’i teenuste (gmail, translator, maps jt) kasutamine jätab minust eri infokilde. Aga milliste andmete põhjal loob Google mulle profiili ja hakkab saatma reklaame?“ Reklaamispetsialist Olav Osolin nõustus: „Igasugune netikülastus jätab jälje ja inimesed peavad sellega arvestama.“

Peep tõi välja, et meie andmetel võib olla kolm omanikku: „Esiteks riik, kes kogub meie kohta andmeid seaduste raamides, näiteks maksuamet tuludeklaratsiooni käigus. Teiseks ärisektor, kellega me oleme sõlminud lepingu: sa soovid kasutada nende teenuseid ning vastutasuks võib ettevõte kasutada su andmeid. Kolmandaks – ja see on kõige „vastikum“ dimensioon – on kaasinimesed. Neilt on kõige raskem midagi nõuda või nende tegevust kontrollida.“ Kõik panelistid olid nõus, et noored inimesed annavad üldjuhul oma andmeid eri osapooltele kergekäelisemalt. Nad on harjunud saama netiteenuseid tasuta ning vastutasuks oma andmete andmine ei ole nende jaoks probleem.

Arutlejad lasid mõttel lennata, et kui kaugele võivad isiklikel andmetel põhinevad teenused areneda, näiteks kehaandurid, mis mõõdavad tervisenäitajaid ja soovitavad selle põhjal söögikohti. Osolin rõhutas, et tehnilisi ja innovaatilisi arenguid ja võimalusi on tegelikult väga palju, kuid nende kasutamine on kinni ühes asjas: kas inimesed viitsivad ja tahavad seda teenust kasutada? „Tarbijad saavad seega tegelikult oma otsustega neid muudatusi väga palju mõjutada,“ sõnas ta.

Eestis ei räägita väga andmete kasutamisega seotud ohtudest, kuna meil ei ole olnud selliseid suuri andmelekkeid nagu kasvõi viimasel ajal välisriikides. Peepi sõnul on meie turg väike, mistõttu ei ole häkkerite huvi äriettevõtte omanduses olevate andmete vastu eriti suur. RIA analüütik Anto Veldre tõi veel lisaks välja riigi loodud x-tee, mille turvalisus on sammu võrra ees välismaailma omast. Samuti on eestimaalastel võimalik vaadata, kes on nende andmeid vaadanud, mis loob usaldust.

Puudutati ka eetilisi konflikte. Näiteks võivad masinad koguda meie kohta nii palju teavet, et soovivad hakata tegema meie asemel ka eetilisi eluvalikuid, mis aga võivad erineda meie inimlikest instinktidest ja isiklikest eelistustest. Kas me peaksime mugavuse hinnaga masinatele sellise õiguse andma?

Kuidas ma Arvamusfestivalil karjäärinõustaja juures käisin

Ma õpin ajakirjandust ning selles valdkonnas on väga palju erinevaid karjäärivalikuid, mille suunas edasi liikuda. Mida teha? Kuhu minna? Äkki ma ei saa hakkama? Selleks, et eneses selgusele jõuda, läksin Arvamusfestivali tööelualal karjäärinõustaja jutule.

Arvamusfestivali tööelualal oli kõigil soovijatel võimalik saada karjäärinõustamist. Foto: Tauno Tõhk

 

Ma arvan, et iga inimene seisab vähemalt korra elus teelahkmel, kus tal tuleb otsustada, mis suunas edasi liikuda. See teadmatus on vaimselt kurnav, sest näiteks mina veel ei tea, mida ma oma eluga teha tahan ning sealjuures on inimestel minu valikute suhtes mingid kindlad ootused. Karjäärinõustamise käigus tahtsingi näha, mida nõustaja soovitab mul teha ning kuidas peaksin edasi käituma, et leida see täpne valdkond, mis oleks sobilik just minule.

Karjäärinõustamine nõuab pikemaajalist tööd, aega ja detailideni süüvimist. Seetõttu ei saanudki eeldada, et ma saan kohe teada, millise suuna ma peaks valima. Umbes neljakümne viie minuti jooksul toimus sissejuhatav vestlus karjäärinõustaja Pille Pestiga, mille käigus õppis ta mind paremini tundma ja mõistma ning andis soovitusi, kuidas edasi käituda.

Ma arvan, et kõige olulisem, mis arutluse käigus välja tuli, on see, et tegelikult on väga palju asju kinni inimese mõtlemises. See hoiab meid tagasi ning hirm ebaõnnestuda on takistuseks nii mitmegi karjäärisoovi täitumisel.

Kuidas leida õige suund?

Panen kirja mõned karjäärinõustamise nipid just selle “oma” töö leidmiseks.

  • Selleks, et teada saada, kas mingisugune valdkond on sinu jaoks see õige, tuleks küsida siseteavet. Uuri kõike olulist selle kohta, kuidas see töö välja näeb. Mida rohkem on informatsiooni, seda parema ettekujutuse saad.
  • Käi nii paljudel praktikatel kui võimalik – see annab sulle vägagi selge ülevaate erialastest tööülesannetest ning sellest, kas sa tahad seda tööd teha või pole see siiski sulle.
  • Karjäärinõustajal oli üks väga lihtne moodus, kuidas teha mõtteid selgemaks. Võta paber (või ka mitu) ja kirjuta sinna üles kõik valikud. Siis tuleks mõelda, et kas neil erialadel on mingisuguseid ühiseid jooni ja panna ka need paberile kirja. Järgnevalt too välja positiivsed jooned ehk mis sulle nende valdkondade juures meeldivad. See paberil silme ees olev ülevaade peaks aitama sul jõuda juba nii mõnegi tulemuseni.
  • Pole ikkagi veel päris kindel? Kirjuta paberile iga valdkonna negatiivsed jooned ning nummerda ära need tegurid, mis kohe üldse ei meeldi – see aitab otsustada, millist valdkonda kindlasti mitte valida.

Kuna Arvamusfestivali tööelualal oli tegu vaid karjäärinõustamise sissejuhatava osaga, mille aeg oli piiratud, siis mingisuguse kindla tulemuseni me nõustajaga veel ei jõudnud. Siiski aitas vestlus mind nii palju, et otsustasin jätkata karjäärinõustaja juures käimist ja panin endale töötukassasse järgmise aja kirja. Ehk tasub seda teha ka teistel, kellel puudub kindel siht?

Kas linnul on linnas hea elada?

Festivaliosalejad, kes trotsisid teise päeva hommikul nii varajast kellaaega kui ka vihmast ilma, said enne aruteluprogrammi algust osa väga huvitavast loodusmatkast Paide linnas. Retke vedas Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ekspert Veljo Runnel, kes jutustas linnakeskkonnas kohandunud putukatest, lindudest ja imetajatest ning pani osalejad vaatlema linnapilti hoopis teise nurga alt.

Linn kui kunstlikult tekitatud keskkond on tegelikult eri liikide jaoks igati sobiv elukoht, kuna nad on väga kohanemisvõimelised. Liigirohkusele aitavad muidugi kaasa pargid, aga Veljo soovitas linnaplaneerijatel arvestada, et pargid ei pea olema ainult rangelt pügatud-niidetud alad: “Sinna võiks jätta ka n-ö võpsikusse kasvanud kohti, kus saaks putukad ja linnud mõnusalt elutseda. Eramajade omanikud võiks samuti mõelda, et muru ei pea niitma igal nädalal: tänu sellele kasvab liigirohkus ning elanikud saavad rõõmu suuremast linnulaulust ja putukasuminast.”

Loodusretke juht Veljo Runnel. Foto: Tauno Tõhk

 

Lindude jaoks on ehk kõige keerulisem elukeskkond linnas paneelmajad: isegi kui seal leiaks majade pragudes ja aukudes häid pesitsemiskohti, siis toitumiskohtadega on kesisem. Ka selles keskkonnas on muidugi linnud kohanenud, otsides süüa prügikasti ümbert ja lootes inimeste juhuslikele pudemetele, näiteks mõnes välikohvikus. Lindudele oleks parim, kui paneelmajad on pikitud läbisegi eramajade rohealaga, kus leidub rohkem süüa, ning Paide on selles mõttes igati mõnusa planeeringuga.

Imetajatest võib linnapildis näha kõige enam rebaseid, aga Veljo arvas, et lähitulevikus muutuvad pea sama populaarseks ka šaakalid. „Šaakalid suudavad hästi linnaeluga kohaneda ning armastavad niisket elukeskkonda, seega on Paides nende jaoks igati head tingimused,“ selgitas ta.

Lõpetuseks kutsus Veljo üles linnas elavaid linde ja loomi lihtsalt jälgima. „Linnas elavatel liikidel on oma elurütm, mis on segunenud inimese elurütmiga, ning seda koostööd on väga nauditav vaadelda,“ kirjeldas ta ka ühte oma lemmiktegevustest.

Postimees: Me armastame arvata: kuus vaidlejatüüpi

Sel nädalavahetusel kogunevad kõik, kellel on midagi arvata, neljandat korda Paidesse arvamusfestivalile. Olgem ausad – mingis vallas peame me kõik end eksperdiks. Ja igaühel meist on ka oma lemmikeksperdid, keda me jäägitult usaldame. Ent on tüliküsimusi – nii me arvame pinnapealsete oletuste põhjal –, mille lahendamine sõltub vaid tahtmisest. Neid kuut tüüpi võib kohata igas vaidluses ja midagi igast tüübist on ka meis endis, kirjutab Postimehe Arter.

Kaasakaagutaja

Tal pole oma arvamust. Õigemini on küll, aga teised on selle alati varem ja paremini sõnastanud. Ja mis selles siis halba on, kui tal on arvamus, mis teiste, autoriteetsemate inimeste omaga kokku läheb ning ta sellest valjul häälel ka räägib? Üldiselt mitte midagi.

Ometi on kaasakaagutajal üks häiriv omadus: aruteludes kaldub ta kiiresti sinnapoole, kus argumendid on lihtsamad ja poolehoidjaid rohkem. Seetõttu ei maksa vaidlustes tema kui liitlasega arvestada. Ehkki tavaliselt üsna konservatiivsete vaadetega, võib ta toetada ka mässulisi ideid, kui neid toetab enamus. Kui selliseid arvajaid on palju koos, siis nimetatakse neid avalikuks arvamuseks, mis võib ühiskonnas kaasa tuua nii revolutsiooni kui ka stagnatsiooni.

Noor entusiast

Ta on just ülikoolist välja saanud ning maailm on tema jaoks põnev koht, täis probleeme, mille lahendamine on ainult teda oodanud. Nüüd on ta kohal, tal on palju ideid ja tuld täis hing nende ideede eest võitlemiseks.

Kuidas kaotada sotsiaalne ebavõrdsus? Mida hakata peale Iisraeli-Palestiina konfliktiga? Kuidas lõimida venelased Eesti ühiskonda? Mida teha pagulastega? Kuidas välistada diktaatorite võimule saamine? Tal on kõigele lahendus, mis ei nõua muud kui üldist head tahet ja pealehakkamist. Temas endas on entusiasmi mitme inimese jagu. Asjaolu, et juba mitu põlvkonda temataolisi on samu probleeme lahendanud, ei kärbi ta tiibu. Ka teadmine, et mitmeid tema pakutud lahendusi on ajaloos katsetatud ja need on viinud õudsete tagajärgedeni, ei kahanda ta indu. Vastupidi – toonased elluviijad olid lihtsalt halvad inimesed, aga tema on ju hea.

Noore entusiasti püüab sageli võrku mõni erakond või läheb ta ise riigiametisse. Seal võib temast kõigile kasu olla.

“Kuidas me saame kinkida Eestile miljon head kodanikku?”, 12. augustil. Foto: Johan – Paul Hion

 

Vana kala

Ta on omal alal tunnustatud ekspert ja kogenud meediaga suhtleja. Temasuguseid ei ole palju ja aeg-ajalt püüab mõni vaidlusosaline talle vastase silti selja peale kleepida. Aga see ei lähe läbi. Ta pole kellegi poolt ega vastu. Ta ütleb lihtsalt: kui me teeme nii, siis edasi on nii, ja kui me teeme naa, siis läheb naa. Kumba me tahame? Ei saa teha nii, kui me tahame, et oleks naa.

Ta ei tundu kuigi huvitav, kuid teda see ei huvita. Ta tunneb asja ja on nõus sellest alati rääkima, kui tahetakse kuulata. Kui tahetakse vaid karjuda, siis tema leheveergudele või lavalaudadele ei roni. Ta on väga kannatlik – üha uuesti ja uuesti on ta nõus selgitama küsijale või vastasele neidsamu lihtsaid asju. Mingil hetkel hakkab tema häälde küll tekkima väsinud kooliõpetaja kile tämber, kuid ealeski ei muutu neutraalne sõnavalik.

Vaidluskunstnik

Ta on haritud, loeb palju ja oskab rohkem võõrkeeli kui iga eestimaalase kohustuslikud soome, vene, inglise. Mingil kitsal alal on ta ka tunnustatud ekspert. Ta näeb hea välja, tal on vanamoeliselt meeldivad maneerid ja tal on vastassoo seas menu.

Ideaalses maailmas arutleks ta vaid parimaga, see tähendab iseendaga. Tõele au andes ta seda teebki, muidugi mitte avalikult ja kuuldavalt. Päris elus on tema väitluspartneriteks tihti palju keskpärasemad kujud. Mõned neist ei ole rumalad, kuid kahjuks pole nad ka piisavalt targad, et vait jääda ja lasta tal rääkida. Tal on selged laused, läbimõeldud argumendid ja ilus hääl, ja ta teab seda.

Tegemist on kahtlemata targa inimesega, kelle eksperdiseisukohtadega võiksid teised üldjoontes kursis olla. Tüütuks muutub ta aga siis, kui end kõikidel elualadel asjatundjaks hakkab pidama.

Kosmik

Temal on probleemidele lihtsad lahendused: hinga sisse, hinga välja ja kuula kosmost. Vastused tulevad sealt ja kõigele ei saagi vastust olla. Kuna ta on väga leebe ja tasaste maneeridega, ei saa ta aruteludes kuigivõrd osaleda, sest pärast esimesi repliike ei pääse ta enam löögile.

Tema rahulikkus on imetlusväärne. Kuulsast ütlusest «Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, ja julgust muuta asju, mida ma saan muuta, ja tarkust nende vahel vahet teha» on ta valinud just esimese poole. Lõppude lõpuks on tal õigus – miski pole igavene ja ühel või teisel moel laheneb kord iga probleem või tüliküsimus.

Vandenõulane

Juudid, vabamüürlased, reptiilid – ta teab neist kõike ja mõned on ka tema isiklikud tuttavad. Ta ei loe peavoolumeediat, sest see ju valetab. Seevastu neelab ta kirglikult alternatiivsetes kanalites pakutavat. Ja usub kõike, mida neelab, sama kirglikult. «Allikakriitika!» hüüatab ta peavoolumeediale, kuid igasugune kahtlus alternatiivkanalite allikate suhtes tähendab tema jaoks vabamüürlust.

Vandenõulane on aruteludes häälekas kaasalööja. Ta võib muutuda isegi nii häälekaks, et arutelust ei tule midagi välja – teised tüdinevad ja lähevad laiali. Kaua ikka jaksatakse kuulata jutte Eestimaa mahaparseldamisest, ravimitööstusest, mis teadlikult mürgitab lapsi vaktsiinidega, ja sellest, et USA tegelik eesmärk Afganistanis oli heroiini tootmine oma riikliku kontrolli alla saada. Elu, enamiku jaoks juba niigi värvikirev, on vandenõulase juttudes vaid tegelikkuse kahvatu peegeldus.

 

Tagurpidi tööintervjuu näitas, kui oluline on tööandjal osata end müüa

Tööeluala esimese festivalipäeva lõpetas huvitava rollimänguna tagurpidi tööintervjuu, kus intervjueerijaks oli noor tööotsija ja vastajateks kolme suurorganisatsiooni – töötukassa, Swedbanki ja Omniva – personalijuhid.

Tagurpidi tööintervjuu eesmärk oli tuua fookusesse tööandja maine ja enda turustamine. See on saanud tööandjate jaoks muutuval tööturul üha olulisemaks, kuna töökäsi jääb Eestis aina vähemaks: kui veel kümme aastat tagasi said tööandjad valida rohkete tööle kandideerijate seast, siis praegu on murekohaks nii uute töötajate leidmine kui ka olemasolevate hoidmine.

Tagurpidi tööintervjuu. Foto: Tauno Tõhk

 

Noore tööotsija rolli haaras Kaisa-Triin Karu, kelle jaoks on tööandja turundus ka väga südamelähedane: ta on sarnases valdkonnas tegeleva ettevõtte Brandemi kaasasutaja. Kaisa-Triinu küsimused olid konkreetsed ja tabavad, mis võisid olla vastajatele ka ebamugavad, või ei olnud nad alati oma vastustes kindlad. Kindlasti tegid nad aga kõik, et jätta endast võimalikult hea mulje. Kas ei kõla justkui tavapärane tööintervjuu?

Tööotsija soovis muu hulgas teada nii võimaliku tulevase tööandja väärtuste kohta, kui rahulolevad on nende olemasolevad töötajad, milline on organisatsiooni juhtimisstiil. Lisaks uuris ta, kui valmis on tööandjad värbama noort inimest, kelle ootused tööle ja karjäärile on ehk veidi teistsugused kui vanematel kolleegidel: paindlik tööaeg ja -keskkond, võimalused eneseteostuseks, tööprotsesside kiirus, tööandja sotsiaalne vastutus.

Näiteks küsis tööotsija otsekoheselt: „Kas oleks võimalik töötada turundusspetsialistina täistööajal, aga kolmapäevast pühapäevani? Mul on esmaspäeval ja teisipäeval lohesurfi koolitused.“ Kõik personalijuhid olid ühel meelel, et selline soov on kontoritöötaja kohta ootamatu, kuid olid valmis mõtlema sobivate lahenduste peale. Ühtegi näidet, et nende olemasolevad töötajad on niivõrd erineva tööajaga, ei osanud nad aga tuua.

Tööintervjuud jälgis kõrvalt CV Keskuse värbamiskeskuse juht Renita Käsper, kelle sõnul näitab üldine kogemus, et tööandjate müügioskused ei ole tavaliselt kuigi head. „Tihti ei ole personaliinimesed justkui ise ka veendunud, et nad tahaks oma ettevõttes töötada. Nad peaks paremini läbi mõtlema, mis teeb neist erilise ettevõtte, miks peaks töötajad tahtma nendega liituda. Seejuures on noorte värbamiseks vaja veidi teistsugust strateegiat, mis neid paremini kõnetaks,“ selgitas ta. Tööotsija nõustus ja ütles, et alustada võib isegi lihtsatest asjadest, näiteks tõmbavad noorte pilku juba kasvõi julged töökuulutused.

Intervjueerijale kohaselt tänas Kaisa-Triin vestluse lõpus intervjuule tulijaid ja lubas nendega paari päeva pärast ühendust võtta ja anda teada, kas soovib nende ettevõttega liituda. Jääme ta otsust põnevusega ootama!

Postimehe arutelu: Kas robotid võtavad meie töö ja leiva?

Lähikümnendil võtavad robotid osa töökohti tahes-tahtmata, tõenäoliselt toob see osale ühiskonnast kaasa halvema elu, kõlas Postimehe arutelus teemal “Kas robotid röövivad meie töö ja leiva?”.

Tänasel Paides toimuval Arvamusfestivalil püstitasime küsimuse, kas robotid võtavad tulevikus meie töö ja leiva. Lühikene vastus on, et lähitulevikus ja osaliselt küll. Sel meelel olid kõik kolm Postimehe arutelusse kutsutud inimest: TTÜ võrgutarkvara professor Tanel Tammet, valitsuse infonõunik Siim Sikkut ja tehnoloogiajakirjanik Hans Lõugas. Küll aga rõhutas Tammet, et jutt käib praegu siiski väga konkreetsele tööle keskenduvatest robotitest, kuna kõiksugu tegevusi, rääkimata spontaansest isemõtlemisest, on praegu masinatele õpetada ikkagi väga keeruline. Viimased, nii-öelda loomingulise mõtlemisega masinad, on pigem saja aasta tagune tulevik.

Vasakult: Tanel Tammet, Siim Sikkut, Hans Lõugas, Riin Aljas, Liis Kängsepp. Foto: Jaanus Lensment/Postimees

 

Teisalt tõdesid Sikkut ja Lõugas, et ehkki sõna robot seostub inimestele sageli füüsilise metallolendiga, tähendab tööde automatiseerimine pigem tarkvara: isesõitvate autode puhul ei keera rooli robot, vaid seda teeb sisuliselt arvutikood, ning samuti on lugu paljude teiste ülesannetega. Seda enam, et ehkki robotid hakkavad esmajoones üle võtma pigem lihtsamaid töid nagu postiteenus, tehasetöölised või kassiirid, asendatakse programmidega üha enam ka nii-öelda valgekraede ameteid nagu raamatupidajad, finantsanalüütikud, veebiajakirjanikud või reisikorraldajad. “Samas peame meeles pidama, et ükski amet ei kao täielikult, pigem asendame masinatega mingi osa sellest tööst, ning inimesele jääb tulevikus väiksem osa, mis tähendab millegi uue välja mõtlemist,” selgitas Sikkut.

Uurides neilt, mida teha aga inimestega, kes robotite tõttu tööst ilma jäävad, tõid Sikkut ja Lõugas optimistilkuma külje pealt välja, et tehnoloogilise arenguga tuleb töökohti ka alati juurde, sest uued lahendused nõuavad ka haldamist. Pigem on probleem selles, et praegu tööturul olevate inimeste oskused ei lähe kokku nende uutel töökohtadel vajaminevate nõudmistega.

Nii nägid nad lahendust paindlikkuses: nii inimese kui ka riigi tasandil. Lõugas tõi näite brasiillasest, kes pole olümpiamängude käigus tekkinud rahapuuduse tõttu mitu kuud palka saanud. Mehel ei jäänud üle muud, kui hakata sõitma Uberit, mida ta sai aga teha seetõttu, et riigis on piisavalt paindlikkust, et lubada sellist jagamismajandusel põhinevat mudelit. Teisalt on vaja paindlikkust ka inimese tasandil, et ta suudaks end sundida piisavalt palju riskima, et kaaluda uusi ja teistsuguseid töid. Nii peaks tuleviku 50-aastased suutma uut eriala õppida mitte vaid kord elu jooksul, vaid pigem kaks kuni kolm korda.

Seda, missuguseks muutub maailm tulevikus, millal saavad meist robotite “väikesed sõbrad”, millal kaob piir inimeste ja robotite vahel, mis riigid on töö automatiseerimisega esirinnas ning kas robotite võidukäigu puhul võiks inimesed üldsegi töö tegemise ära lõpetada, vaata Postimehe veebis olevast hommikuse arutelu salvestusest.

Artikkel ilmus postimees.ee portaalis.

Mis on ettevõtjal Arvamusfestivalile asja?

Ma lähen Arvamusfestivalile juba neljandat korda ja kutsun kaasa ka oma kolleege ja sõpru. Ma arvan, et arutelukultuuri arengut Eestis peab toetama oma osalusega nii sõnavõtja kui aktiivse kuulajana. Kui ma oma arvamust ei väljenda ja selle eest ei seisa, siis kes ja miks peaks seda minu eest tegema?

Tegusal ettevõtjal on alati kiire ja hea, kui töö kõrvalt jääb aega uudiseidki jälgida või sõbraga mõtteid vahetada. Samas ettevõtlikel inimestel on enamasti mõtteid, mida võiks jagada ka teistega. Kas selleks, et teised saaksid ka edukamalt toimetada, või selleks, et  teised saaksid paremini aru ettevõtjatest, töökohtade ja maksutulu loojatest. Ükskõik, mis ettevõtja Arvamusfestivalile toob, tema aktiivsest osalemisest seal on ühiskondlikult kindlasti kasu.

Kuigi liiga palju levib meil mõte, et kõik ühiskondlikud asjad võiks riik korda ajada. Samas meie maksukogum on veel piisavalt õhuke, et kõiki asju selle arvelt korda ei tee. Ja õnneks on Eestis palju ka inimesi, kes kodanikuna, ettevõtja ja ka ametnikuna võtavad ise midagi vedada, tahavad ise midagi korda teha.

Mina lähen Arvamusfestivali Teadusalale jagama oma teadmisi-mõtteid, mida muuhulgas oma ajast rakendan ka TTÜ kuratooriumis. Swedbanki personalijuht saab sõna Tööelualal. Lisaks jagan Swedbanki kui ettevõtte kogemust vabakonna juubeliarutelus – kuidas me üle kümne aasta oleme kaasa aidanud oluliste algatuste sünnile ja oleme strateegiliste partneritena igapäevaselt vabakonna nii mõnegi liikmega kaasas. Ma tean, et minu headel kolleegidel erasektorist on ka oma näited ja oma tegevused, mis väärivad jagamist. Kui nad võtaksid selle aja, siis me veel üllatuks, kui palju tegelikult täna panustavad ettevõtjad ühiskonda väga erinevates valdkondades nii raha kui Oma aega.

Ka Arvamusfestivali korraldajad teevad kõik vabatahtlikult seda, mida meie riigi edasikestvuse seisukohast on väga vaja  – aitavad tekitada dialoogi erinevate inimeste, mõtete, huvide vahel. Vähim, mis igaüks meist teha saab, on tulla ka kuulama ja kõiki viisakusreegleid järgides oma arvamust avaldada. Parim, mis juhtuda saab, on suurem mõistmine ja teadmistevahetus ettevõtjate, ametnike, vähem ja rohkem aktiivsete kodanike, lapsevanemate, looduskaitsjate, terviseparandajate, tudengite ja kõigi teiste, ka sõprade ning kolleegide vahel.

Näeme reedel Paides!

Robert Kitt, Swedbank Eesti juht

Swedbank on Arvamusfestivali hea partner.

Kuidas hoida moderaatorina Arvamusfestivali head tava?

Marleen_Pedjasaar

Marleen Pedjasaar, moderaatorite koolitaja

Arvamusfestivali moderaatorina oled kindlasti tutvunud ka hea arutelutavaga, kus on toodud seitse peamist punkti, mida arutledes ning vestlusi juhtides tähele panna. Mida aga täpsemalt moderaatorina teha, et Sinu arutelus saaksid kõlada erinevad mõtted, kõik osalejad tunneksid end hästi ja mõnusalt ning Arvamusfestivali heast tavast peetaks kinni? Järgnevad mõned praktilised näpunäited, mida moderaatorina silmas pidada:

  • Mõtle läbi oma arutelu eesmärk. Kas eesmärgiks on lahata mõnda konflikti? Kaardistada ühe või teise teema poolt- ning vastuargumendid? Olla hariv? Olla lõbustav? Visata õhku mõtteid või jõuda järelduste ja kokkulepeteni? Kui eesmärk on selge, on palju lihtsam arutelu juhtida ning hiljem hinnata, kas läks hästi.
  • Vali sobiv formaat. Kui eesmärk on paigas, tasub üle vaadata, kas valitud aruteluformaat ikka toetab seatud eesmärki. Näiteks ei tasu jääda kinni paari eksperdiga paneeldiskussiooni, kui eesmärgiks on panna kuulajaid mõtlema ja kaasa rääkima. Väitlus jälle võib olla hea moodus teema elavdamiseks ning mõlema poole argumentide kaardistamiseks, kuid mitte nii hea meetod vestluse maha rahustamiseks. Formaat peab alati toetama eesmärki.
  • Jälgi oma kava, kuid ole samas paindlik. On hea, kui Sul on kindel formaat ja ajakava ees, mida jälgida. Samas ei tasu kavasse kinni jääda ning ruumi tuleks jätta ka spontaanseteks mõttearendusteks, mis kõigile huvi pakuvad. See, kui paindlik olla saad, sõltub jällegi seatud eesmärgist ning valitud formaadist. Tasub läbi mõelda, mida teeksid näiteks olukorras, kus aeg hakkab otsa saama, kui tõstatub veel üks oluline teema, mille üle kõik arutleda tahavad, kuid mis samas läheb arutelu pealkirjast pisut mööda. Selliseid olukordi võib tekkida mitmeid ning on hea, kui oled lahendused juba varasemalt läbi mõelnud.
  • Lepi enne arutelu kokku mängureeglid. Arutelu reeglites tuleks enne arutelu algust kokku leppida nii ekspertide kui ka osalejate ja kuulajatega. Näiteks on oluline läbi mõelda, kuidas saab keegi sõna; kui pikad peaks sõnavõtud olema; kuidas saab moderaator märku anda, et kõneleja lõpetama hakkaks.
  • Pane tähele, kui keegi demagoogitseb. Enne arutelu tasub endale meelde tuletada, millised on levinumad demagoogiavõtted, et neile siis arutelus tähelepanu juhtida. Sageli ei kasuta inimesed demagoogiat meelega ning piisab sellest, kui palute kõnelejal oma mõtet põhjendada ja selgitada, küsides “Miks?” või “Kuidas?”.

    2015. aasta arutelu “Tehisintellekti moraalne staatus ja võimekate robotite eetilised mõjud”. Foto: Anna Markova

  • Jälgi, et kõigil oleks Sinu arutelus mugav osaleda. Demagoogiavõtteks on ka isiklikud rünnakud ja tulise arutlemise käigus võib juhtuda, et keegi Sinu arutelus osalejatest on asunud argumentide lahkamise asemel ründama kellegi teise isikut. Arutelujuhina on just Sinul vastutus sellistes olukordades reageerida ning tuletada meelde arutlemise head tava.
  • Käivita arutelu hoogsalt ja kaasa kõiki. Arvamusfestival on kindlasti koht, kus klassikaline loenguformaat ei tööta. Mõtle juba eelnevalt läbi erinevaid viise kuulajate kaasamiseks ja kaasa kohe arutelu alguses. Kui inimene on juba pidanud kümme minutit passiivselt istuma, on teda hiljem kaasa mõtlema saada palju keerulisem, kui seda oleks olnud kohe alguses teha. Aruteludes aktiivselt osalemise kohta saab lähemalt lugeda siit. Sel aastal on Arvamusfestivalil ka arutelusildid, mida tasub julgustada inimesi kasutama. Siltidega saab kuulaja öelda nt “Hea näide!”, “Minu meelest oluline mõte!” või “Arvan ka nii!”
  • Jälgi aega. Arutelujuhina on just Sinul kohustus ka kellal silma peal hoida, sest keegi teine ei pruugi seda teha.
  • Palu inimestel sõnastada argumente ning suuna arutlejaid lahendusi otsima. Kui tundub, et vestlus käib vaid väidete tasandil, palu inimestel oma mõtteid põhjalikumalt lahti seletada ning palu neil tuua oma ideede toetuseks tõestust (nt mõni uuring, tabav analoogia või ekspertarvamus). Probleemide lahkamise kõrval tasub kindlasti tähelepanu juhtida ka lahenduste otsimisele.
  • Naudi modereerimiskogemust. Ühte arutelu disainida ja juhtida on põnev kogemus ning osava moderaatorina saad pakkuda hulgale inimestele sisuka poolteist tundi ja palju mõtteainet tulevikuks. Haara sellest võimalusest kinni ning naudi moderaatoriks olemist!

Loo autor on Marleen Pedjasaar, SpeakSmart koolitaja ja moderaator, Arvamusfestivali moderaatorite koolitaja.