Arvamusfestival

Kuidas saada ärevushäire? #AF2018kaja

Vihmast hoolimata oli arutelule nõudlus suur ja kõik kohad olid täitunud vihmakeepides uudishimulike kuulajatega. Ka teema pealkiri oli intrigeeriv – kuidas saada ärevushäire? Mitte, et see oleks midagi, mida inimesed endale igatsevad, vaid see tunne puudutab ilmselt paljusid. Arutelu kuulas ning oma mõtted pani kirja Lilika Torim.

Ärevustundest räägitakse veel liiga vähe, kuigi see on üks kõige sagedasem emotsioon inimesel ning massidesse ei ole veel jõudnud arusaam, et see on täiesti normaalne seisund. Kui sa tunned ärevust, on hästi ja kui sa ei tunne ärevust, on ka hästi. Häireks muutub ärevustunne siis, kui see olukord hakkab meie elu segama. See tähendab, kui hakata mõnda tegevust või olukorda vältima ja see segab meie igapäevast elu.

Kuidas ise “kaasa aidata”?

Arutelus räägiti tihti selles iroonilises võtmes, lähtuvalt pealkirjast, ja toodi näiteid, kuidas ise sellele “kaasa aidata,” et ärevushäire saada või see oma lastele tekitada. Seda võib süvendada ülemäära muretsemine või mõistlike tegevuste keelamine. Näiteks kui üks lapsevanem ei luba last teise vanemaga koos suvekodusse, sest kardab, et lapsega võib siis midagi halba juhtuda. Kui lapsevanem on muretseja, siis võib arvata, et muretsejad saavad ka tema lastest. Kui vanem ütleb lapsele, et ära karda, siis õpib laps ära, et hirm on midagi, mida olla ei tohi ning hakkab seda vältima. See omakorda tekitab pinget ja ärevust.

Ärevusest kui lihtsast ja tavalisest emotsioonist võib saada häire, kui seda harjutakse maha suruma mõne nn turvalisuskäitumisega – rahustite, alkoholi, tubaka või miks mitte ka mediteerimisega. Et see ärev tunne ometi ära läheks! Arvates, et ärevus on midagi, mida ei tohi tunda, võime langeda aga hoopistükkis sõltuvuskäitumise lõksu.

Kool ärevuse tekitajana

Välja toodi ka oluline fakt, et kool on väga ärev keskkond, sest õpilane on pidevalt situatsioonis, kus teda hinnatakse. Noored on tundlikud ning tänapäeva hariduskeskkond neile tugevaks ärevushäire loojaks. Spetsialistide hinnangul tuleb iga last võtta nii nagu ta on ja anda igale indiviidile kasvamiseks ja õppimiseks sobiv pinnas. Just nagu taimed, kel on oma eelistused, kus ja kuidas kasvada, milline on õige pinnas ning paras kogus valgust ja soojust.

Kool peaks olema koht, kus on võimalus õppida nii nagu endale sobib, mitte koht, kus karta teha vigu ja olla pideva kontrolli all, kus õieti polegi võimalust oma potentsiaali avastada. Ka lill õitseb ja kasvab siis, kui tal on parimad kasvutingimused. Tekib küsimus, mida on vaja, et muutuks meie tuleviku alustalade surumine ühte kasti, oodates ainult kindlaid tulemusi, millele ilmselgelt keegi vastata ei suuda? Näib, et praegune ühiskond on suureks toetajaks ärevushäire tekkimisel.

Kas ärevus läheb tõesti ise üle?

Spetsialistide väitel ei pea kerge ärevusega midagi tegema, see on midagi, mis läheb ise üle. Oot – mis mõttes?! Läheb ise üle? Minu küsimuse peale, et kui kaua ma pean ootama, et ta ise ära läheks, vastati, et lihtsalt proovi järele ja oota.

Väidetavalt kulub selleks kümme minutit (isiklikult küll veel kahtlen selles). Tuleb teadvustada, et see on ärevus, tegeleda oma asjadega edasi ning siis see lähebki ise üle. Skeptik minus mõtleb, et eks tuleb ise järele proovida. Sest pidevalt oma ärevusega midagi ette võttes me pikemas perspektiivis hoopis säilitame, suurendame ja süvenemine seda tunnet, ega lase sel loomulikul moel taanduda.

Kui aga ärev on laps või nooruk, siis on täiskasvanute ülesanne kindlaks teha, mis seda ärevust tekitab. Tuleb küsida ja uurida ning lubada vastata ja päriselt kuulata, sest ainult nii saab ligi sellele väärtuslikule infole ja maailmale, mis on ühe inimese sisemuses. Huvi tundes ning mõista püüdes saame oma lastele pakkuda sellist keskkonda, kus nad tõeliselt kasvada ja areneda saavad. Ja siis, ärevuse tekkides, tulevad nad ise sellega toime, sest nad teavad, millega tegemist.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Arutelu “Kuidas saada ärevushäire”
R, 10. augustil 2018 turvalisuse ja tervise laval
Osalesid Katri-Evelin Kalaus, Elen Kihl, Katrin Orav, Le Vallikivi, Karina Laas. Arutelu juhtis Roald Johannson. Korraldas Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus. Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis!

Arvamusfestival õpetab noortele tiimitööd

Esimesed, kes Arvamusfestivalile tulijaid sõbraliku terega vastu võtavad, on festivali tere-tiimi liikmed – kokku ligi 50 noort inimest. Valgete nokatsitega vabatahtlike ülesanne on jagada käepaelu, hoida silma peal parklatel ja näitustel ning laiemalt kogu festivalialal. Tekst ilmus algselt ajalehes Järva Teataja.

Üleskutse festivalil vabatahtlikuna kaasa lüüa levis sotsiaalmeedias, Järvamaa koolides, noortekeskustes ja noorteühenduste listides. Järvamaa noorte kõrval olid kuuendal festivalil kambas ka näiteks Tallinna, Keila, Tartu, Põltsamaa, Viljandi ja Halliste noored.

Peale vanuse ei ole vabatahtlikule erilisi tingimusi, välja arvatud see, et nad suudaksid kaks tundi paigal püsida ega kardaks vihma ja päikest. “Esimese hooga ei küsi tõesti midagi. Ainuke piirang on vanus 14 aastat, aga kui ennast panevad kirja ka mõned 12- ja 13aastased, siis nemad tulevad tavaliselt kellegi soovitaja kaudu,” selgitas Arvamusfestivali vabatahtlik Piret Kanne, kes juhib tere-tiimi tööd teist aastat.

Seegi kord oli vabatahtlike seas kaks 12aastast tüdrukut. Nad tegid sama tööd nagu kõik teised. “Proovisin küll alguses vaadata selle pilguga, kas on midagi, mis nendevanustele paremini sobib, aga ma ei leidnud. Festivali käigus tuli ka välja, et nad väga tugevalt seisid ise selle eest, et teistega võrdsed olla,” lausus Kanne.

Noored olid jaotatud kuude tiimi, igal oma juht, kelle valimisel oli esmanõue festivalikogemus ja vanus. Tiimid töötasid kahetunniste vahetuste kaupa. Kõige rohkem oli korraga väljas käepaelte jagajaid, teised tegutsesid parklates, vabatahtlike toitlustuse juures, pakihoius ja koertehoius, samuti olid abiks infopunktis, valvasid näitusi ja hoolitsesid keskväljaku heakorra eest.

Tere-tiimi tööpäev algas kell üheksa hommikul ja lõppes kell kümme õhtul, kuid enamik noortest oli tegevuses hommikul kümnest õhtul kuueni.

Paide Hammerbecki põhikooli IX klassi õpilane Kenzo Brauer oli seekord esimest korda tiimijuht. Ta alustas vabatahtlikuna juba teisel aastal, kui oli ise alles 11aastane. “Olin siis kõige noorem ja nii väike, et mõni inimene tahtis must üle astuda. Vaatasid, mis see poiss siin parklas ikka teeb,” meenutas ta. 

Nüüd oli mitmeaastase festivalikogemusega Kenzo töö teisi juhendada, koostada töögraafikuid ja selgitada, kus miski asub. Enne festivali oli kaks kokkusaamist, kus tutvuti üksteisega, arutati hea teeninduse põhimõtteid ning jagati näpunäiteid, mida ja kuidas festivalil teha.

Piret Kanne ütles, et vabatahtliku töö on hariduse konteksti viiduna oma olemuselt üldpädevuste omandamine praktilise kogemuse kaudu. “Elus ei õpetata neid ei üksikult ega eraldi, siingi kogeme neid kõiki koos,” sõnas ta. Kanne tõi näiteks ettevõtlikkus-, keele-, suhtlus-, sotsiaalse ja kodanikupädevuse. “See kõik kokku on vastutuse võtmise õppimine alates sellest hetkest, kui sa end vabatahtlikuks kirja paned,” ütles ta.

Kanne usub, et festivali vabatahtliku töö annab palju juurde noorte enesekindlusele. “Sa astud juurde võõrale inimesele ja ütled tere, pead selgitama, miks käepaela vaja on, suhtlema autojuhtidega ja ütlema, kust tohib sõita ja kust mitte, ning olema valmis ka selleks, et mõnikord võib see kedagi pahandada,” selgitas ta.

Kanne meelest on Arvamusfestival aktiivsete noorte kasvulava. “See ongi festivali mõõdetav kasu. Meil on olnud selliseid noori, kes tulevad esimesel aastal ja ütlevad, et nad on väga tagasihoidlikud, aga püüavad anda endast parima. Paari aasta pärast on nad edukalt kandideerinud näiteks vahetusõpilaseks Ameerikasse,” lausus ta.

Seda kinnitab ka Kenzo Braueri lugu. “Festivali mõjul on minust saanud aktiivne õpilane. See andis tõuke korraldada ka koolis üritusi ja osaleda noortevolikogu töös. See on muutnud minu elu,” ütles ta suisa.

Tere-tiimi juht Piret Kanne on veendunud, et noored said festivalil suurepäraselt hakkama. Nad julgesid öelda, kui oli muresid, ja koos otsiti neile lahendus. Kannet rõõmustas ka see, et eri paigust noored paari päevaga meeskonnaks sulandusid. Nurinat ta kordagi ei kuulnud ning töö kulges mõlemal päeval kokkulepitud rütmis – naeratus näol ja rahu, ainult rahu.

Mis motiveerib noori festivalil kaasa lööma? Kenzo Brauer ütles oma tiimi kogemuse põhjal, et uued tutvused ja oskused ning laiemalt festivalikogemus. Tema lööb kaasa seetõttu, et peab Arvamusfestivali Paidele oluliseks.

Tekst: Martha-Beryl Grauberg (Järva Teataja)
Foto: Dmitri Kotjuh (Järva Teataja)

#kuidasmekestame osalusarutelu ehk neljatunnine lahendusmaraton #AF2018kaja

Sel aastal oli Arvamusfestivali  165 mõttevahetuse seast üks Eesti rahvastiku või inimvara kestmise teemal. Tegu polnud seni Paide Vallimäelt tuttava ja harjumuspärase ekspertide aruteluformaadiga, vaid lahendusmaratoniga – kõik osalejad said ise probleemi tükkideks võtta ning kuulamise asemel aktiivselt lahenduste loomisel osaleda.

KUULA JÄRELE

Eesti rahvaarv on langevas trendis ning kuigi täna ei pruugi seda suur osa inimestest tunnetada, kujutab see meie riigi harjumuspärasele toimimisele, keele ja kultuuri ning elukeskkonna säilimisele tõsist väljakutset. Enne, kui olukord muutub pöördumatuks, on võimalik seda teadliku ja süstemaatilise tegevusega parandada. #kuidasmekestame arutelul seda teed mindigi.

Katsetati osalusarutelu formaati, mis tähendas osalejatelt pea nelja tunni pikkust intensiivset mõtte- ja loometööd. Valgete toolide, faktilehtede, molbertite, viltpliiatsite ja märkmepaberitega varustatud Vallimäe bastionile kogunes huvilisi nii ülikoolide, riigiasutuste, vabaühenduste kui eraettevõtete ridadest.

Eksperdid ja nõudlik rühmatöö

Arutelu juhatasid sisse neli eksperti: Alis Tammur (Statistikaameti vanemanalüütik), Ave Lauren (Euroopa rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkti juht), Merle Liisu Lindma (Skype Eesti personalijuht) ja Lea Danilson-Järg (MTÜ Eesti Sündimusuuringud juht). Seejärel jätkus töö väiksemates töörühmades, kus iga meeskond keskendudes ühele kitsamale teemale: sündimusele, rändele või tööhõivele. Töörühmades ei toimunud siiski ainult vaba arutelu, vaid teemale läheneti konkreetsete juhendatud ülesannete kaudu. Kasutada olid faktilehed, ideekaardid, töölehed ja loomulikult igaühe kogemus ja teadmised.

Et mõtteid ja meeli algavaks maratoniks soendada, tuli igal osalejal mõelda oma suurimate hirmude ja lootuste peale, mis neil seoses inimvara jätkusuutlikkusega on, sõnastada need ühefraasilisteks mõteteks ning kirjutada sobiva fotoga ideekaardile. Neid lootusi ja hirme jagati nii suures ringis kui meeskonnasiseselt. Näiteks toodi hirmudena välja maakohtade väljasuremist ja inimeste potentsiaali raiskamist, lootustena aga julgeid, avatud meelega noori ning rahvastiku mitmekesisuse ja kontrolli tasakaalu.

Töö jätkus juhendatud ülesannete abil. Grupihääletuse teel valiti välja ja sõnastati oma teemavaldkonna teravaim probleem, mõistekaardi abil tuli probleem raamistada ja tükkideks lammutada – millest probleem tuleneb, keda see puudutab, mis selle lahendamist takistab, mis on suurimad väljakutsed jne. „Aruteluformaat on väga ambitsioonikas. Usun, et kes hoolimata keerukusest meeskondades seda järgisid, said positiivse kogemuse sellest, kuidas probleeme tükkideks võttes on võimalik jõuda konkreetsete tegevusettepanekuteni,“ ütles arutelu moderaator Maris Jõgeva. Lõpuks sõnastati oma eesmärk kuidas-küsimuse vormis. Lahendusi hakati otsima järgmistele küsimustele: kuidas jõuda regionaalse, soolise ja haridusliku tasakaaluni üle Eesti, kuidas teha nii, et haridus vastaks paremini tööturu vajadustele ning et lasterikkus ei paneks peresid majanduslikult raskesse olukorda?

Probleemid ja lahendused pulkadeks

Nii põhjaliku probleemi kallal töötamise üks eesmärk oli minna kaugemale üksnes väärtustele keskenduvast arutelust ning jõuda konkreetsete ja rakendatavate lahenduste, arengusuundade ja ettepanekuteni. Mingis mõttes kui-viga-näed-laita-siis-tule-ja-aita põhimõte. Osalisi juhendasid ja toetasid arutelujuhid ning moderaator. Nende roll sellise arutelu juures on asendamatu, sest sisuka lõpptulemuseni jõudmiseks tuli töötada intensiivselt ning püsida iga ülesande jaoks ette antud ajaraamides. „Kõik hakkab ikkagi konkreetsest sädeinimesest pihta, moderaatoril on selles formaadis väga oluline roll,“ ütles ekspertide paneelis osalenud Ave Lauren.

Pärast lühikest puhkepausi liiguti probleemi juurest lahenduste leidmise juurde. Testimaks idee vettpidavust, tuli ka lahendus rühmas põhjalikult osadeks võtta. Analüüsida tuli seda, mis probleeme meede lahendab, milline on selle mõju ning mida erinevad sihtrühmad selle heaks ära teha saavad. „Kuigi on inimesi, kes ütlevad, et keerulistele probleemidele ei ole ühisloomes võimalik lahendusi leida, siis selle arutelu eesmärk ei olnudki leida üks ja parim lahendus rahvastiku arengu tagamiseks, vaid pigem süüvida probleemi olemusse ning leiutada igapäevaseid väiksemaid lahendusi,“ ütles arutelu moderaator Maris Jõgeva.

Ettepanek – personaalne õpikonto

#kuidasmekestame arutelust sündis kuus olulist tegevussuunda, mida ka edaspidises teemakohases analüüsitöös kasutatakse ning üks konkreetne innovatiivne ettepanek – personaalne õpikonto. Personaalsel õpikontol oleks igale töötavale inimesele määratud teatud summa raha enesetäiendamiseks ning töötukassa spetsialisti abiga valitaks välja inimese huvidele vastavad koolitused, mida õpikonto kaudu rahastada. See lahendus loodi leevendamaks struktuurse töötuse probleemi ning võiks toetada ka elukestva õppe muutumist üldiseks normiks. Töötoa jooksul välja töötatud lahendusi esitati arutlemiseks ka erakondade esimeestele festivali viimasel arutelul.

Ehkki aruteluformaat oli eriline, oli osalejaid piisavalt palju ning suurem osa neist püsis teema juures lõpuni välja. „Arvan, et kõigilt gruppidelt tuli lõpus päris huvitavaid ideid, aga väga konkreetseid tulemusi sellest oodata ei tundu väga mõistlik, sest paljuski peitub see väärtus nendes aruteludes endas,“ ütles arutelul osaleja Kadri Lutter. Kestvusarutelud on paljudele ehk veel mõnevõrra ebamugavad, kuid esimene katsetus näitas, et formaat sobib Arvamusfestivalile hästi. Inimvara alale lahendusmaratoni toonud organisatsioonid lubavad mõttevahetuse pidamist samal teemal veel sel sügisel ning festivalil kogetu andis ainest, kuidas seda jätkata.

Tekst ja foto: Greetel Joanna Võrk

Igasse kooli ÕNNEalajuhataja #AF2018kaja

Mõtle palun hetkeks oma kooliajale. Mis tegi sinu koolitee heaks, mõnusaks, mis pani tahtma kooli minna? Kas ka sinu nimekirjas on suhted (sõprade, pinginaabri, õpetajatega, koolikaaslastega), küsib Arvamusfestivali Haridus 2.0 arutelu kuulamas käinud Anneli Rääbis.

Kui laps läheb kooli, läheb ta saama eduelamust kahes valdkonnas: hariduslik ja sotsiaalne. Lapsevanemate ja õpetajate jaoks näib olulisem olevat esimene. Lapse enda jaoks on tihti olulisem aga just teine – halvad hinded pole võrreldavadki kiusamise ohvristaatuse või üksildusega. Ebaedu sotsiaalses sfääris mõjutab tugevalt ka õpiedukust. Nii jõudsime arutelus „Igasse kooli ÕNNEalajuhataja“ ikka ja taas suhete juurde. Peamiselt oli fookuses koolikiusamine.

Lapsed tahavad kooli minna. Lasteaialastele on see oluline prestiiži küsimus, kool on aste kõrgemal kui lasteaed. Küsimus on hoopis, kui kaua nad koolis tahavad käia. Laste heaolu uuringust tuleb välja, et 6. klassi õpilaste koolis käimise tahe on neli korda väiksem kui 2. klassi õpilaste oma. Mis nende aastate jooksul juhtub?

Kõigepealt tasub küsida, mis on kooli eesmärk. Õpetada, kuidas olla elukunstnik, kuidas navigeerida ja valida paljude võimaluste vahel, õpetada suhtlemist? Kõik inimesed ju suhtlevad omavahel, seega on nad suhtlemisoskuse omal käel üles korjanud. Samas ei küsi me, kas koolis peaks õpetama lugemist, kuigi leidub lapsi, kes on sellegi oskuse justkui iseenesest üles korjanud.

Kiusamise tagajärjed on rängad. Õnnetunde vähenemine on siinjuures üks väheolulisematest võrreldes näiteks vähenenud õpi- ja töövõime, kuritegevuse ja raskete vaimsete häiretega. Mõju on ka kõrvalseisjatele – kas me tõesti tahame, et ühiskonnas juurduks arusaam, et väärkohtlemine on aktsepteeritav?

Kui arutelu anti osalejate kanda ja paluti mõelda, kuidas saaks koolirõõmuga seotud probleeme lahendada, olid paljud pakutud ideed seotud õpetajate ja õpetamise meetoditega. Tugigrupid, õpetajate mentorid, pädevad psühholoogid, toetavad kolleegisuhted, diferentseeritud õpe, õppimise tähenduslikkus, lapsevanemate kaasamine, õpetajatöö väärtustamine ühiskonnas. See, mis toimub õpetajatega ja õpetajate vahel, toimub tihti ka õpilastega. Seega tasub senisest veel enam tähelepanu pöörata pedagoogidele, sest just nemad puutuvad õpilastega kõige rohkem kokku, neil on võimalusi märgata probleeme ning õpetada seda, millest kogu koolirõõm alguse saab – suhtlemist.

Kokkuvõttes jõudsid spetsialistid manitsuseni, mida võiks laiendada ka väljaspoole kooli ja koolikiusamist. Koolides on probleemide lahendamiseks tehtud juba palju ära, samas mõnikord toimitakse kõhutunde järgi, mis alati ei vii soovitud tulemuseni. Kasulik oleks vahepeal vaadata ka uuringutest, mida tasub teha ja mida mitte. Oluline on teadmispõhine, läbimõeldud ja süsteemne tegevus. Süstemaatiline tegutsemine peaks olema igas koolis juurutatud, koolivälised programmid peaksid tulema appi siis, kui ise enam ei oska või ei jõua. Samuti ei tohiks me häbeneda abi küsida, vaid aeg-ajalt spetsialistiga, nt terapeudiga konsulteerimine peaks olema normaalne ja lausa populaarne.

Kuigi arutelus keskenduti palju koolikiusamisele ning vaadati sellele otsa erinevate nurkade alt ja läbi erinevate osapoolte silmade, oli minu mõtetes ikka ja jälle see küsimus: kui kaotaksime koolis kiusamise ja tõrjutuse, kas oleksid siis kõik õpilased õnnelikud ja tahaksid kuni oma haridustee lõpuni hea meelega koolis käia? Või on midagi veel, mida saame koolirõõmu suurendamiseks teha? Kui igasse kooli jõuaks õnnealajuhtaja, mis oleksid tema töö eesmärgid ja peamised ülesanded?

Arvamusfestival 2018, R, 10. augustil kell 18-19.30 @Haridus 2.0
“Igasse kooli oma ÕNNEalajuhataja”

Osalesid Liisa Ringo (Avatud Kool), Helen Voogla (Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine), Dagmar Kutsar (Tartu Ülikool), Kristiina Treial (KiVa), Katri Lamesoo (Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus), Mihkel Rebane (HTM), Marit Kannelmäe-Geerts (SA Archimedes Noorteagentuur / programm “Hooliv klass”).

Arutelu juhtisid Daniel Soomer ja Anna-Kaisa Oidermaa (Peaasi.ee)

Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!

 

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anu Martinson

Paide teatri grillpeol tantsides hommikuni #AF2018kaja

Arvamusfestivali esimese päeva lõpus oli üheks suurimaks üllatuseks Paide teatri performatiivne grillipidu endise tütarlastegümnaasiumi (ja tulevase riigigümnaasiumi) tagahoovis. Aruteludest veidi eemal asuv aiapäkapikkude, kunstkuuskede ja -lilledega ala oli heaks kohaks, kus mõtetel puhata lasta ning vastalustanud Paide teatri tegijatega tutvuda, kirjutab Mari-Liis Vanem.

Peol esinesid väikeste etüüdidega Paide teatri näitlejad Ursel Tilk, Johannes Sepping, Joosep Uus ja Kirill Havanski ning novembris etenduval avaetendusel mängiv Rakvere teatri näitlejanna Grete Jürgenson. Etüüdide läbivaks teemaks oli nn grillipeo kümme käsku. Külalisi tervitasid ja kostitasid Paide teatri lavastaja Jan Teevet ning projektijuht Harri Ausmaa.

Lavastaja Jan Teeveti sõnul oli Paide teatri grillipeo idee ühene: tuua inimesed tule ümber kokku ning anda kõigile, kes tol õhtul lõkete ümber koondusid, võimalus üksteist vabas õhkkonnas tundma õppida. „Et oleme teater, töötasime peo jooksul ja enne seda ennekõike reaalsuse luubi alla toomise ja nihestamisega: mis ikkagi on grillipidu ja miks me kokku tuleme, kuidas panna meid seda ühist ruumi tõeliselt märkama ja kuidas luua kõigi nende kogetud grillipidude jadasse üks, mis tõepoolest erilisena meelde jääks. Vedasime mullasele ehitustandrile kunstmuru ja -lilled, plastikkuused ja -toolid ning aiapäkapikud ja asetasime grillipeo trafaretse ja paljude suvedega läbi proovitud vormi piibellikku kümne käsu konteksti. Kahetunniseks planeeritud kokkutulemine venis hommikusse. Plastikust jõulukuused ja augustiöö langevad tähed said Paides kokku ning nende vahel ka inimesed. Oleme tänulikud,“ rääkis ta.

Grillipeo kulg oli ilmselt suureks üllatuseks nii tegijatele kui osalejatele, lõppedes alles varastel hommikutundidel koos isetekkelise tantsupeoga, kus telefonist mängis muusikat ka Paide linna tuntud muusik Madis Aesma. Võib loota, et Paide teatri sünnipäevapeost saab Arvamusfestivalil traditsioon, kus igal aastal pärast tuliseid arutelusid mõnusalt koos teatritegijatega aega veeta.

Hoia Paide teatri tegemistel silma peal Facebookis ning tule kindlasti vaatama ka Eesti uusima teatri lavastusi Paide muusika- ja teatrimajja. Järgmist aktsiooni on oodata juba 1. septembril, kui üheks päevaks avatakse Paide teatri auto käsipesula. Hea ilma korral viskavad poisid ka särgid seljast!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Tiiu Saarist

Ühel nõul, peapiiskopist ateistini… #AF2018kaja

Teeme algust Arvamusfestival 2018 arutelude järelkajaga. Festivali ajal oli arutelusid jälgimas kümmekond festivali vabatahtlikku kirjutajat, kes kuuldud ning ka oma mõtteid siin teiega jagavad. Otsa teeb lahti Juhani Jaeger, kes pani kirja, mis talle kõrvu jäi Eesti usu ala arutelult “Taara tammikust Maarjamaale ehk kas kõrberahva usk sobib metsarahvale?”

Alustasin enda Arvamusfestival 2018 programmi Eesti usu alal intrigeeriva paneeliga “kõrberahva usu” sobilikkusest “metsarahvale”. Paneeli korraldaja Eesti Kirikute Nõukogu kokku kutsutud kümneliikmeline seltskond hõlmas maausuliste, õigeusklike, luterlaste, islami kogukonna, reaal-, sotsiaal- ja humanitaarteadlaste ning skeptikute-ateistide esindajaid.

Kirju seltskonna avasõnavõtte looritas väike pinge. Nii mõnigi iseenesest tabav iroonianoot pääsenuks rohkem mõjule pool tunnikest hiljem, kui vestluspartnerite vaheline tunnetus oli paranenud, näiteks kristlaste pihta suunatud “ma ei lähe hiide valgete kummikutega” (et pühalikkust rõhutada – J. J.). Üldiselt iseloomustas paneliste vastastikune austus. Kui anonüümsed netihuligaanid – sõltumata taustast – ei säästa usuküsimuses sütt ega sülge, siis päris inimesed päris vestlusringis suhtuvad üksteisesse nagu inimene inimesesse ikka.

Kellest sõltub kohanemine?

Malemäng, mille põhieesmärk on tutvustada enda arvamust ja ennetada vastaspoole argumente, oli keskustelu osaks selgi korral. Pikemalt neil keerutustel siinkohal ei peatu. See kõik kuulub mängu juurde ja ka argumendid on huvilisele teada või kättesaadavad.

Eesti moslemi kogukonna esindaja Kristi Ockba sedastas religiooni kohanemisvõime ühiskonnas läbi üksikisiku kohanemisvõime: “Iga inimene, kes usub, peab otsustama, kas ja kuidas ta kohaneb keskkonnaga, kus ta on. Religiooni kohanemisvõime seisneb inimeste kohanemisvõimes.” Nõustun sellise käsitlusega kahel käel ja mõtlen samas arvamusliidrite, antud kontekstis usujuhtide mõjule ja vastutusele. Kuivõrd veenavad nad oma “karja” järgima vastavale ühiskonnale omaseid hoiakuid? Kogukonnasisest oma usu ja kombestiku järgimist see ju ei sega. Kahjuks leiab nii erinevate religioonide ajaloost kui ka tänase Euroopa moslemikogukondadest näiteid usujuhtide jäikusest seal, kui inimesed ise oleks valmis kohanema.

“Me kõik oleme hariduse usku”

Kui tundsin paneeli käigus millestki puudust, siis vahest ehk eestlaste usklikkuse vaagimisest igapäevaste valikute näitel. Võimalust diskussiooni elavdamiseks eluhoiakute põhiselt andnuks Avo Üpruse tõdemus: “Kes ei hakka probleeme lahendama, on osa probleemist. Kas teda juhib teadus või usk, ei oma mingit tähtsust.”

Paneeli viimases kolmandikus tõusis jutuks inimeste religioosne haritus. Teema avas Maavalla koja juhatuse liige Andres Heinapuu: “Me ei saa üksteisest lugu pidada, kui me üksteise lugu ei tea. Vaja on suuremat usulist sallivust ja uudishimu.“ Kuna teemapüstitus köitis silmnähtavalt kogu arutelugruppi, võtsin nõuks haarata mikrofoni ja küsida otse, kas kõik panelistid leiavad, et inimeste religioosne haritus vajab parandamist, või vaidleb keegi ka vastu? Vastuväiteid ei leidunud, seevastu kõlas lavalt deklaratsioon: “Me kõik oleme hariduse usku.”

———

Arvamusfestival 2018, R 10.08 kl 12.00-13.30

“Taara tammikust Maarjamaale ehk kas kõrberahva usk sobib metsarahvale?”

Osalesid Madis Iganõmm, Andres Heinapuu, Tauri Tölpt, Marju Kõivupuu, Kuldar Taveter, Urmas Viilma, Martin Vällik, Avo Üprus, Kristi Ockba, Lea Altnurme.

Arutelu juhtis Jaanus Kangur.

Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!

Fotod: Arvamusfestivali vabatahtlik Joonas Kaljulaid

Festivalil koorunud ideed rahvaalgatus.ee-sse!

Arvamusfestival kutsub festivali aruteludes koorunud Eesti elu edasiviivad ideed riputama rahvaalgatus.ee keskkonda. See on lihtsaim ja kiireim viis oma algatust suurema avalikkuse ees testida, sellele toetust leida ning piisava toetuse korral ka parlamendile edastada. Rahvaalgatus.ee-le saab ideed panna otse AFoorumi kaudu. Arvamusfestivalist tekkinud algatused saavad rahvaalgatus.ee-s eraldi esile tõstetud.

Praegu leiab rahvaalgatusveebist kaks otseselt Arvamusfestivaliga seotud algatust. Juba enne festivali riputas Eesti Koostöö Kogu üles algatuse, et koguda sisendit strateegiale Eesti 2035. Riigikantselei strateegiabüroo on alustanud Eestile uue strateegia koostamisega, mis koondab riigisiseselt läbi räägitud ja kokkulepitud eesmärgid, loob selle põhjal kestliku finantsraamistiku ning annab aluse järgmise perioodi euroraha kasutamiseks.

Arvamusfestivali koosloomealal mängiti läbi, kuidas maailmatrendide tuultes, ministeeriumide silotorne lõhkudes ja kollektiivset tarkust väärtustades mõelda Eesti parimaks paigaks maamunal. “Kuna Arvamusfestivalil toimus mitmeid tulevikku vaatavaid ja Eestile suuri eesmärke seadvaid arutelusid, kasutab Eesti 2035 neid mõtteid väärt sisendina strateegialoomes ja tänavu septembris algavateks sisuseminarideks,” märgib Eesti Koostöö Kogu.

Teine festivalist tõukunud algatus on Päästeliidu ettepanek maksustada ilutulestikuga paugutamine vabatahtlike päästjate toetuseks. Arvamusfestivalil käidi välja idee kehtestada ilutulestikule luksusmaks, nii et igalt pürotehnikale kulutatud eurolt läheks kindel protsent vabatahtlike päästjate toetuseks. Rahvaalgatuse keskkonnas soovibki Päästeliit selle ettepaneku üle arutleda, et tajuda ühiskonna hinnangut.

“Me kindlasti ei väida, et ilutulestik oleks selgelt tajutav põhjus tuleõnnetustele, kuid ennekõike on tegemist luksuskaubaga, mille aastavahetusel, jaanipäeval, pulmades, sünni- ja muudel tähtpäevadel taevasse tulistamine on paratamatult ohuallikas, mille tagajärgedega peavad lõpuks tegelema ka vabatahtlikud päästjad,” põhjendab Päästeliit.

“Arvamusfestivalil toimuvatest põhjalikult ettevalmistatud aruteludest tekivad sageli kollektiivsed tõdemused või ettepanekud – tehke see järelsamm ja tooge need rahvaalgatus.ee-le,” kutsub üles rahvaalgatusveebi projektijuht Maarja-Leena Saar Koostöö Kogust. “Nagu kinnitasid Riigikogu esindajad Arvamusfestivalil toimunud arutelul seniste rahvaalgatuste mõjususe üle, ei pea algatus olema seaduseelnõu vormis ega algataja teadma kõiki teemaga seonduvaid strateegiaid ja arengukavasid,” lisab Saar.

Rahvaalgatusveebis saad kirja panna oma ettepaneku, kutsuda teisi kaasa arutama, kaasautoritega pöördumise teksti koostada, valminud pöördumisele digiallkirju koguda ning vähemalt 1000 allkirjaga pöördumine ühe klikiga Riigikogule saata. Ühtlasi jälgida, kuidas  parlament pöördumise üle arutab ja mida kuue kuu jooksul otsustab.

Algatuse loomise ABC:

  1. Logi rahvaalgatus.ee-le sisse
  2. Loo uus algatus. Algatus on vähemalt kolm päeva ühisloomes ehk arutelu-faasis.
  3. Kui ühisloome on lõppenud, määra algatusele lõppaeg ja suuna algatus allkirju koguma.
  4. Kui algatusel on 1000 allkirja koos, saada see ühe klikiga Riigikogu poole.

Vaata ka teisi rahvaalgatus.ee kasutamise juhendvideosid.

Kui vajad nõu, kontakteeru rahvaalgatus.ee kasutajatoega – abi@rahvaalgatus.ee.

 

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Kuuendal Arvamusfestivalil osales aruteludes 10 000 inimest    

Kuues Arvamusfestival tõi kahe päeva jooksul Paidesse 10 000 inimest, kes osalesid kahekümne neljal alal 160 arutelus. Läbivateks teemadeks olid tänavu suhtluskultuur ning demokraatias osalemise võimalused. Festivalil osalejad leidsid, et hea arutelu eelduseks on teineteise kuulamine ja oma väidete tõestamine. Pilte festivalist näeb SIIT.

Festivali eestvedaja Maiu Lauringu sõnul on arvamusfestivali formaat Eestis hästi vastu võetud. “Festivalile tulevad inimesed, kellel on aruteludele kõrged ootused ning kes lähevad kuulama konkreetseid teemasid. Kaasavate formaatide kõrval soovitakse läbimõeldud ja mitmekülgset sisu ning see eeldab üha paremat ettevalmistust nii arutelu korraldajatelt, osalejatelt kui arutelu juhtidelt,” tõi Lauring välja oma tähelepanekud.

Arutelude teemadering oli lai, avaliku ideekorje tulemusel jõudsid programmi Eesti inimeste jaoks olulised teemad inimvarast põhiväärtusteni. Eriline tähelepanu oli arutelukultuuril ning demokraatias osalemisel. Vestlustest koorus mõte, et demokraatia püsimiseks on seaduste kõrval olulised ühised väärtused ning et suhtluskultuuri edenemise eelduseks on suhtlusoskuste õpetamine. Festivali arutelusid saab järele kuulata SIIN, kuhu neid järgemööda lisame.

Arvamusfestival soovib festivali hea arutelutavaga luua ühist teadmist hea arutelu reeglite kohta. Festivalil toimunud purgihääletusel arvasid osalejad, et edasiviiva arutelu eeldusteks on teineteise kuulamine ning oma väidete tõestamine. “Leiame, et heast arutelutavast võiks lähtuda kõikide teiste, ka väljaspool festivali toimuvate arutelude juures,” ütles Maiu Lauring.

Festival sündis sadade vabatahtlike ning arutelude korraldajate ühisloomena. Arvamusfestivali toetavad Paide linn, Swedbank, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Järvamaa Omavalitsuste Liit, Euroopa Komisjon, Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Euroopa Parlament, Telia, Ergo, Töötukassa ning Kultuurkapital.

Arvamusfestival tänab kõiki, kes andsid oma osa! Järgmine Arvamusfestival toimub 9. ja 10. augustil 2019 Paides.

Arvamusfestivali esimesel päeval osales üle 5000 inimese

Paides alanud kuuendal Arvamusfestivali osales täna üle 5000 inimese. Ühtekokku toimus kahekümne neljal alal 76 arutelu. Kõige rohkem pälvisid kuulajate tähelepanu Eesti välis- ja kaitsepoliitika, demokraatia olemuse ning hariduse teemalised arutelud. Pilte festivalist näeb SIIT.

Festivali eestvedaja Maiu Lauringu sõnul jagus rohkelt kuulajaid juba keskpäeval alanud aruteludele. “Oli näha ja tunda, et teemad, millega alustasime, läksid inimestele korda ning see andis kohe alguses festivalile hea hoo sisse,” ütles Lauring. Kõige populaarsemad oli täna välis- ja kaitsepoliitikat ja haridust puudutavad arutelud, kus osales ka president Kersti Kaljulaid. Palju tähelepanu pälvis ka arutelu, kus küsiti, kas surnuks töötamine on paratamatus.

Baltimaade alal jõuti mõtteni, et riikide väiksusest tuleneb hirm kaotada oma identiteet. Samuti tekitab muret riikide demograafia, kuna töökäsi tuleb puudu ka siis, kui noored jäävad kodumaale. Seega on kõigis kolmes riigis õhus küsimus, kuidas muuta tööturg atraktiivsemaks ka teiste riikide noortele. Toodi välja, et selleks peavad teenused olema kättesaadavad erinevates keeltes, vaja on rohkem rahvusvahelisi koole ning ühiskond peab olema veel avatum ja tolerantsem.

Eraldi ala on tänavusel festivalil pühendatud suhtluskultuurile, sest Kiusamisvaba Kooli eestvõttel on august kuulutatud suhtluskultuuri kuuks. Tänastes aruteludes võrreldi inimestevahelist võrdsust Eestis ja Soomes. Soome endine haridusminister Krista Kiuru märkis, et soomlased tolereerivad kaasmaalasi enam, kui Eestis seda suudetakse. Ajakirja Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski tõi välja, et ehkki Eestiski on astmeline tulumaks, tunnevad inimesed, et keegi ei peaks teistest rohkem riigile ära andma.

Festivali esimese päeva lõpetas Tarmo Jüristo ja Hardo Pajula sõnaduell. Homme on kavas 84 arutelu. Päeva alustab kell 10 europarlamendi saadikute arutelu Johannes Tralla vedamisel ning päeva lõpetab kell 20 algav parlamendierakondade juhtide arutelu, kus osalevad kõikide erakondade juhid.

Arvamusfestivali toetavad Paide linn, Swedbank, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Järvamaa Omavalitsuste Liit, Euroopa Komisjon, Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Euroopa Parlament, Telia, Ergo, Töötukassa ning Kultuurkapital.

Millist tööd teeme tulevikus? #tulevikutööala

Töömaailmas toimuvad muutused, eelkõige kiire tehnoloogiline areng ja digitaliseerumine, seavad uusi nõudmisi ka tööjõu oskustele ning rahvastiku vähenemine omakorda tööandjatele. Muutused tähendavad aga töökohtade kadumist ning eeldavad töötajatelt uusi oskusi.

Tööandja jaoks muutub kriitiliseks parimate oskustega töötajate tööle meelitamine. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hinnangul kaob Eestis tulevikus seitse protsenti praegustest töökohtadest ning ligi kolmandiku iseloom muutub märkimisväärselt.

Arvamusfestivali tulevikutöö alal toimub 11. augustil neli põnevat arutelu. Kõik on oodatud kuulama ja kaasa rääkima vähenenud töövõime, tuleviku töökeskkonna, tulevikuoskuste ja vabatahtliku töö teemal.

Töötukassa arutelu “Vähem töövõimet – vähem töökohti” algab kell 12. Diskussiooni eesmärgiks on näidata, et tuleviku tööturu võtmeks on paindlikkus. Kõik töötajad on väga erinevad ning erivajadused võivad tuleneda nii terviseseisundist ehk vähenenud töövõimest kui ka muudest erisustest. Tööandja, kes soovib tuleviku tööturul edukas olla, lähtub oma töötajate erinevustest, arvestab nendega ning kasutab erisusi ära parimal võimalikul viisil.

Teistes aruteludes uuritakse, kas see, mida täna hariduses pakutakse, vastab tuleviku tööturu nõudlusele? Milliseid innovaatilisi lahendusi ettevõtted kasutavad või plaanivad kasutada, et olla talentide värbamiseks atraktiivsemad? Millist väärtust toob tööturule vabatahtlik ning millised on tema võimalikud väljundid?

Tulevikutöö alal viiakse soovijatega läbi karjäärinõustamisi. Samuti saavad kõik külalised teha oma ennustuse ja kirjutada tulevikutöö oskuste puule just selle oskuse, mida nemad tulevikus töö tegemisel kõige olulisemaks peavad.

Tekst: Lauri Kool (Töötukassa)
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Kärt Vajakas

Viis küsimust demokraatiast #demokraatiaala

ÜKS. Miks liberaalne demokraatia on parem kui illiberaalne?

Kui liberaalne demokraatia väärtustab ja soodustab ühiskonnas mitmekesisust, siis illiberaalsed demokraatiad tõukuvad “enamus otsustab” printsiibist. Lisaks emotsionaalsetele teemadele nagu vähemuste õigused või surmanuhtluse taastamine, tasuks enne valimisi küsida: kas me sooviksime, et Eestist kaoksid sõltumatud ajakirjandusväljaanded, et näiteks Rahvusringhäälingu sisu kujundaks poliitiline eliit?

Et põhiseaduslikult sõltumatutes institutsioonides – nagu kohtuvõimu juures – teeksid otsuseid inimesed, kes on sinna määratud võimulolevate poliitikute poolt? Kui Maksuamet hakkaks maksuraha jaotama vastavalt poliitilisele tellimusele ja uued seadused soosiks võimulolijatega soojades suhetes olevaid ärimehi? Või et kogu meie kohta käiv isiklik informatsioon oleks näiteks sisejulgeolekule viidates kättesaadav ilma igasuguse kohtumääruseta?

Mida saab liberaalse demokraatia kaitsel ette võtta vabakond, seda küsivad Avatud Eesti Fondi arutelul laupäeval, 11. augustil kella 14-15.30 illiberaalsete jõududega vastanduvad Miklos Marschall Ungarist, Kuba Wygnanski Poolast ja Andre Wilkens migratsiooniküsimuses lõhestunud Saksamaalt.

 

KAKS. Mida tähendab “demokraatia on globaalses languses”?

Freedom House´i iga-aastase raporti kohaselt on globaalsed vabadused 12. järjestikust aastat  languses. Alates 2006. aastast on 113 riigis poliitilised-ja tsiviilõigused ning vabadused vähenenud, samas kui 62 riigis on märgatud demokraatlike õiguste ning vabaduste tõusu.

Traditsiooniliselt on Ameerika Ühendriigikide välispoliitika üks eesmärke olnud demokraatia propageerimine ja toetamine, kuid president Trump on nii oma sõnades kui ka tegudes sellest ajaloolisest põhimõttest eemaldunud. USA vähenev roll rahvusvahelistes institutsioonides nagu näiteks ÜRO ja NATO, rahvusvahelisest koostööst ja kokkulepetest taandumine (näiteks USA lahkumine Pariisi Kliimakokkuleppest) ning Ameerika välispoliitika suurenev militariseerumine on näited sellest, kuidas USA roll demokraatia kaitsja ning edendajana on vähenemas.

USA vähenev roll demokraatia edendajana maailmas ning tsiviilõiguste ja vabaduste langemine on nähud, mis lubavad öelda, et demokraatia on globaalses languses. Sellest, kuidas siit edasi minna, ootame kuulama ja arutlema reedel kell 18.00 Arvamusfestivali demokraatia alal arutelul “Kes kaitseb enam demokraatiat maailmas?” Otsa teevad lahti Mall Hellam Avatud Eesti Fondist, Andres Kasekamp Toronto Ülikoolist, Lauri Mälksoo Tartu Ülikoolist ja Kristi Raik Eesti Välispoliitika Instituudist. Vestlust juhib Erkki Bahovski, ajalehe Diplomaatia peatoimetaja. Arutelu korraldab Eesti Välispoliitika Instituut/Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.

 

KOLM. Mis on Põhjala riikide kuld demokraatia languse ajastul?

Samal ajal, kui globaalsel tasandil on märgata demokraatia langust, hoiavad Põhjala riigid 2017. aasta demokraatiaindeksis kohti esimese viie seas. Mis on see, mis on heaoluühiskonnaks nimetatud Põhjalale iseloomulik ning eristab teistest regioonidest? Hiljutise raporti „Trust – the Nordic gold“  kohaselt on see usaldus. Sotsiaalse usalduse aluseks on vahetu kogemus suhetes teiste inimestega, poliitiline usaldus kujuneb aga kaudsel teel ja distantsilt, tavaliselt meedia vahendusel.

Raport sedastab, et demokraatliku ja stabiilse poliitilise elu seisukohalt vaadates on poliitiline usaldus keskse tähtsusega – samamoodi, nagu sotsiaalne usaldus on oluline tsiviliseeritud ühiskondlikus elus. Kui usaldus ühiskonnas on kõrgel tasemel, siis on sel ka praktilised tulemused – hiljutised uuringud näitavad, et sotsiaalne ja poliitiline usaldus tõstavad näiteks oluliselt võimalust, et kodanikud maksavad korralikult oma makse, mis omakorda võimaldab aga riigil paremini toimida.

Põhjala kogemusi demokraatlike protsesside toimimisest erinevates eluvaldkondades, alates  sotsiaalselt vastutustundlikust ettevõtlusest (reedel kell 16-17.30) kuni Euroopa kultuuripealinnaks olemiseni (laupäeval kell 16-17.30), kuuleb Demokraatia alal Arvamusfestivali mõlemal päeval. Ja loomulikult küsime – kas Põhjala on veel eestlastele eeskujuks (reedel kell 14-15.30)?

 

NELI. Kas tõde on surnud?

Küsimus, mis oli suurte rasvaste tähtedega trükitud ajakirja Time Magazine 3. aprilli 2017 esikaanel ja pidid iseloomustama ajakirjas ilmunud intervjuud vastselt ametisse astunud USA 45-nda presidendi Donald J. Trumpiga. Küsimus, mis iseloomustab hästi seda, kus on lääne ühiskond täna – kahtleme objektiivse tõe olemasolus. Tõde ja faktid on muutunud millekski, mida vajadusel moonutada, et edendada enda agendat. Uuriv ajakirjandus on kaotamas oma väärtust, sest puudub usaldus ja levib arvamus, et meedia ise töötab kellegi teise huvide, mitte objektiivse tõe nimel. Ja selles informatsiooni virvarris üritab orienteeruda tavakodanik.

Kuidas seda kõige paremini teha? Sellele ja mitmele teisele küsimusele püüame vastuse leida laupäeval, 11. augustil kell 11 algavas arutelus „Seilamine tõejärgsel meediamerel – kuidas kriitiliselt meediat tarbida“, kus oma mõtteid avaldavad  Janeck Uibo (Edasi.org asutaja ja peatoimetaja), Severi Hämäri (Soome faktikontrolliorganisatsiooni Faktabaari juhatuse liige) Herman Kelomees (Eesti Väitlusseltsi tegevjuht), Siim Ruul (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja) ja Tom Suiste (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi abiturent). Vestlust juhib aktiivne kodanik Karl Toomet.

 

VIIS. Miks annab populism tõuke illiberaalsele demokraatiale? Miks kujutab süvenev populism ohtu demokraatiale?

Süvenev populism lõhestab ühiskonda vastandades erinevaid ühiskonnagruppe ning sulgedes võimaluse diskussiooniks ja erinevatele arvamustele. Populistlikud lubadused tekitavad inimestes arvamuse, et probleeme saab lahendada lihtsalt ja kompromissideta, mille tulemusena jäävad probleemid tegelikult aga lahendamata. Aina raskemaks muutub tõe eristamine väärast ning tihtipeale otsitakse lihtsalt patuoinast, kellele saab kõik ühiskonnamured kaela veeretada.

Populistlike parteide võidukäik võib endaga kaasa tuua vähemusgruppide diskrimineerimise, inimõiguste rikkumise ja sõnavabaduse piiramise. Sellest kaugele ei jää autoritaarse võimu esilekerkimise võimalus, mis õõnestab meie demokraatlike väärtusi ja alustalasid aga veelgi. Populismist räägime reedel kell 12-13.30 arutelus “Populismi kasv Euroopas – kas demokraatia korrigeerija või vaenlane?”, kus sellest räägivad Mari-Liis Jakobson (Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi poliitikasotsioloogia dotsent), Ahto Lobjakas (Raadio 2 “Olukorrast riigis” saatejuht, Postimehe kolumnist) ja Ivo Rull (raamatu “Populismist” autor, kommunikatsiooniekspert).

Tekst: Demokraatia ala korraldajate ühisloome
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion

Festivalil kohtuvad erakonnad valijatega

Kõrgeima võimu esinduskokku valitud erakonnad on Arvamusfestivalile alati väga oodatud. Eriti sisulised ja tasakaalustatud arutelud, mis vastavad heale arutelutavale ja kus kogutakse erakonna ideedele tagasisidet kodanikelt. 2019. aasta Riigikogu valimistele eel võiks ligi 10 000 külastajaga Arvamusfestival olla sisukate ja edasiviivate poliitiliste diskussioonide kohaks, kuid erakondadele ka väga sobiv võimalus suhelda valijatega, kirjutab festivali eestvedaja Maiu Lauring.

Sarnaselt varasematele aastatele pakkusime igale erakonnale ühepäevast ala kolmeosalise programmiga, kuid tänavu paari uuendusega. Ootasime erakondadelt selgelt ühte erakondadevahelist ja ühte kaasavat arutelu. Osale neil aruteludel ja anna meile ka teada, kuidas oli!

ERAKONDADEVAHELISED ARUTELUD
Arvamusfestivali külastajad ootavad erakondade aladelt kõige rohkem seda, et toimuks huvitav dialoogi maailmavaadete ja arvamuste vahel. Igas erakonna telgis toimub üks selline arutelu, kuhu on kutsutud eri seisukohtade ja positsioonidega osalejaid ka teistest erakondadest. Aruteluteemad on välja pakkunud kutsuv erakond ning arutelujuht on soovitavalt väljaspool parteisid.

10. AUGUST

Kell 18.00 Sotside alal “Kas solidaarsele ravikindlustusele on alternatiivi?”Kas Haigekassa on efektiivne või mitte? Solidaarse ravikindlustuse eest seisab töö- ja terviseminister Riina Sikkut, kellega debateerivad Reformierakonna esinaine Kaja Kallas ja teadlane Taavi Tillmann. Arutelu juhib Allar Tankler.

11. AUGUST

Kell 11.00 Keskerakonna alal “Kas päästame eakad vaesusriskist?”
Kaia Iva (Isamaa), Helmen Kütt (SDE), Monika Haukanõmm (Vabaerakond), Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond) ja Katrin Höövelson (Euroopa Komisjoni Eesti esinduse majandusnõunik). Arutelu juhib endine sotsiaalminister Jaak Aab.
Kell 16.00 Reformierakonna alal „Kas maksud on karistus või õnnistus?“
Jevgeni Ossinovski (SDE), Jürgen Ligi (Reformierakond), Marko Pomerants (Isamaa) jt. Tegemist on nn tagurpidi intervjuu formaadiga: arutelu juht on rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler Dmitri Jegorov. Kui tavaliselt on poliitik ministeeriumi kantsleril n-ö pea kohal, siis nüüd küsib kantsler põhjendusi valitud poliitikatele.
Kell 18.00 Isamaa alal “Kas II pensionisammas on raha põletamine?”
Lisaks Riigikogu liikmetele Helir-Valdor Seeder (Isamaa) ja Eiki Nestor (SDE) osalevad poliitikavälised eksperdid: Kristjan Järvan (ettevõtja), Kristi Saare (Tuleva Tulundusühistu kogukonna juht) ja Mart Jesse (Eesti Kindlustusseltside Liidu juhatuse esimees). Arutelu juhib Kalle Muuli.

Erakondadevaheliste debattide soodustamiseks lisasime omalt poolt väikese vimka – kui planeeritavas debatis on vaid oma erakonna inimesed, siis on Arvamusfestivalil õigus tuua mängu must hobune ehk saata omalt poolt üks inimene diskussiooni juurde. Seda võimalust tuli meil kasutada vaid korra. Vabaerakonna alal 10. augustil kell 13.05 toimub „Kuum debatt: kuidas rakendada kolme lapse poliitikat?“, kus osalevad Vabaerakonna riigikogu fraktsiooni liikmed Monika Haukanõmm ja Jüri Adams, saatejuht Mikko Nõukas ning Arvamusfestivali kutsel seksuaaltervise ekspert Kristina Birk-Vellemaa.

KAASAVAD ARUTELUD
Arvamusfestivali külastajad hindavad võimalust vahetult suhelda poliitikutega. Soovitakse otse küsida ja oma arvamust avaldada, olla ära kuuldud ja mõistetud. Nii palusime tänavu erakondadel tuua oma ala programmi vähemalt ühe sellise arutelu, mille eesmärk on ideede tutvustamise asemel erakonna ideid testida ja neile tagasisidet saada. Arutelu toimub grupiaruteluna ja inimeste kaasamist soodustavas formaadis, nt maailmakohvik vms.

10. AUGUST
Kell 13.00 Sotside alal “Kas tulevikus oleme tööd tehes õnnelikumad?”
Arutelu korraldavad Noored Sotsiaaldemokraadid ja arutelu juhib nende president Joosep Vimm.

11. AUGUST
Kell 12.00 Isamaa alal “Kuidas saada palju lapsi?”
Arutelu juhib ajakirjanik Marii Karell, osalevad Priit Sibul (Riigikogu liige, nelja lapse isa), Siiri Oviir (Eesti Naisliidu esinaine) ja Kerstin Meresma (Postimehe ajakirjanik).
Kell 13.00 Keskerakonna alal “Maailmakohvik, Keskerakonna 101 rahvakohtumise raames”. „Sina räägid – poliitikud kuulavad!“ nii kõlab erakonna üleskutse ja meie julgustame – tule kohale ja näed oma silmaga, kas see päriselt nii ka on. Kaasa saab rääkida erinevatel teemadel hariduspoliitikast regionaalpoliitikani. Laudkondi juhivad tuntud poliitikud Keskerakonnast.
Kell 14.00 Reformierakonna alal „Mis on patriotism?”
Alustuseks saavad reformierakondlased ja tuntud avaliku elu tegelased väga lühidalt sõna patriotismi defineerimiseks. Seejärel toimub ühine arutelu, mille eesmärk on patriotismi erinevad tähendused lahti häkkida.

Üsna loominguliselt on tänavusi juhiseid rakendanud Vabaerakond! Vabaerakonna telk Paide Arvamusfestivali erakonnaalal on reedel 10. augustil ühtlasi vabaõhu raadiostuudio. Arutelude vahele toimuvad intervjuud festivalikülalistega ja erakondadevaheline meelelahutuslik mälumäng.

MÄRKA KA SEDA!
Et Arvamusfestivalil kõlaksid ka EKRE ideed ja saaks EKRE poliitikutega suhelda, võtsid EKRE Järva- Ja Viljandimaa osakonna inimesed nõuks tuua festivalile kaks arutelu, mis toimuvad Vanalinna kohviku õuealal. Poliitmaastikule uue tulijana siseneva Eesti 200 eestvedajad on lubanud olla kohal aktiivsete osalejatena, küsijate ja kommenteerijatena erakondade aruteludel.

ERAKONNAJUHTIDE ARUTELU
On juba traditsiooniks kujunenud, et Arvamusfestivali viimane arutelu on parlamendierakondade esimeeste debatt. Kui kõik arutelud teistel aladel on lõppenud, algab laupäeval, 11. augustil kell 20 ERRi alal erakonna esimeeste debatt teemal „Kuidas me kestame?“. Tänavu esmakordselt selgus teema rahvahääletusel ning mure Eesti riigi ja rahvuse kestvuse pärast edestas poliitilise suhtluskultuuri ja riigireformi teemasid. Osalevad Mart Helme, Andres Herkel, Kaja Kallas, Jevgeni Ossinovski, Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder ja arutelu juhib Taavi Eilat. Sõna saavad ka Roheliste erakonna esindaja Zuzu Ismailova ja Eesti 200 esindaja Kristina Kallas.

Tekst: Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion

Digimaailma edu saadavad vahel ka varjud #digitarkuseala

Eesti on edukas e-riik ja selle üle tuntakse põhjendatult uhkust. Digiühiskonna arenguga kaasneb loendamatult nii võimalusi kui ka ohte, millest aktuaalsematele keskendutakse Telia eestvedamisel Digitarkuse alal.

Eesti tehnoloogiadirektori Kirke Saare sõnul on Telia üks eesmärk teha Eestist tehnoloogia abil koht, kus on parem elada ja töötada. “Samas kaasnevad digitehnoloogia arenguga ka ohud, mida tuleb teadvustada ja tundma õppida, misõttu keskendume aruteludes digiühiskonna rõõmudele ja varjukülgedele laiemalt,” ütles ta.

Arutelud keerlevad selle ümber, milline on digitehnoloogiate mõju nii inimestele, ettevõtetele kui ühiskonnale tervikuna. Selleks on arutelude korraldamisel Teliaga jõud ühendanud Estonian Business School, Eesti Interneti SA, Eesti Patsientide Liit ja psühholoog Margarita Kerson-Saulis. Avame koos Teliaga Digitarkuse ala arutelude sisu.

Kas offline’is on võimalik mängida? (R, 10. augustil kell 13)
Kuidas mõjutavad nutiseadmed erineva vanusega laste heaolu ja peresuhteid? Koos mängides ja erinevaid koostegutsemise viise katsetades saab proovida oma kogemuste pinnalt, kuidas muutub selle käigus suhtlemise kvaliteet.

Ettevõtete juhid peaksid kübermaailmas käed puhtaks pesema (R, 10. augustil kell 15)
On vähe teada fakt, et Eesti ettevõtted on digilahenduste kasutamisel ELi 28 riigi seas alles 22. kohal. Oma konkurentsivõime tõstmiseks peavad ettevõtjad hakkama ruttu kasutusele võtma veel rohkem nutilahendusi. See tähendab, et Eesti majanduse arenguhüpe sõltub ikkagi tavalistest inimestest, kes neid masinaid juhivad, ja sellest, kui hea on nende inimeste küberhügieen ehk oskus n-ö gripihooajal käsi pesta. Viimane sõltub aga paljuski just ettevõtete juhtidest, sest kui nemad ei pea vajalikuks turvaliste paroolide kasutamist või avavad hoolimatult suvalisi libakirju, siis oleme digitaliseerimise võidujooksu ette kaotanud. Kas Eesti majandusedu sõltub tõesti küberhügieenist, miks peavad Eesti ettevõtete juhid õppima piltlikult öeldes käsi pesema ja millised järjest kasvavad ohud meid küberruumis üldse varitsevad?

Kodanike käitumine on riigil justkui peopesal (R, 10. augustil kell 17)
Saja-aastane Eesti on edukas väikeriik, kes paistab maailmas silma kui kõrgelt digitaalseid trende eestvedav endine nõukogude liidumaa. Seevastu inimeste jälgimine internetis näib jätkuvalt kinni olevat vanades aastakümnete tagustes KGB sarnastes harjumustes. Kas Eestis toimub massiline isikute kohta sideandmete kogumine ja jälgimine, mis võib olla vastuolus Euroopa Kohtu nõudmistega? Arutletakse internetivabadusest ja inimeste jälgimisest internetis võimuorganite poolt. Kas Eesti teeb midagi valesti? Kui teeb, siis mida ja mil määral? Kas ausaid kodanike jälitatakse rohkem kui Euroopa tegelikult lubab? Või tänases maailmas ei saagi keegi enam eeldada, et jälitustegevust internetis ei toimu?

Isiklikud jäljed digimaailmas (L, 11. augustil kell 10)
Mida tähendab privaatsus tänases tehnoloogia- ja digimaailmas ning milliste uute tavade, võimaluste ja ohtudega inimesed igapäevaselt arvestama peaks? Üha enam digitaliseeruv maailm pakub küll hulgaliselt uusi võimalusi, kuid ka kuhjaga erinevaid ohte. Milliseid jälgi me igapäevaselt internetiavarustesse maha jätame, kellele kuuluvad minu andmed ja kas selle pärast peaks muretsema? Kus ja kuidas minu kui eraisiku andmeid kasutatakse? Milliseid andmeid ettevõtted mu kohta teavad ja mida nendega teha saavad? Miks erineb inimese käitumine füüsilises maailmas sellest, kuidas ta käitub digimaailmas?

Portaal inimsõbralikuks (L, 11. augustil kell 12)
Arutelu algul näidatav lühifilm selgitab lihtsalt ja lühidalt, missugune on praegune patsiendiportaal ja visionäärid räägivad, missugune see olla võiks. Maailmakohviku käigus kujundatakse see portaal aga just endale meelepäraseks, kasutajasõbralikumaks ja loogilisemaks. Lõpus kuulatakse ühiselt uusi visioone ning Eesti Patsientide Liit on lubanud võtta oma südameasjaks, et need ettepanekud ka vajalike asutusteni jõuaksid.

Jõhkratesse turvaintsidentidesse sattumist annab vältida (L, 11. augustil kell 14)
Erinevad turvaintsidendid, ründed, õngitsuskirjad, arvutiviirused ja muud küberkuritegevuse vormid on asjad, millega inimesed Eestis igapäevaselt kokku puutuvad. Koos küberturvalisuse spetsialistidega tuuakse publikuni kõige tõsisemad ja levinumad juhtumid ning jagatakse soovitusi, kuidas sääraste riskide eest end kaitsta. Mida saab inimene ise ära teha, et internetis ja oma digiseadmetes riske maandada ning milline on ohutu digikäitumise A ja O? Mida teha ja kelle poole pöörduda, kui oled ohvriks sattunud?

Küberruumis saab sõimata ja peksa saab iga nurga peal (L, 11. augustil kell 16)
Meie igapäevase online-suhtluskultuuri ja –kultuuritusega puutuvad kokku nii lapsed kui täiskasvanud. Arutelus vaadeldakse ja analüüsitakse erinevaid küberkiusu juhtumeid. Kui tõsine on täna Eestis küberkiusamise probleem ning millised on selle võimalikud tagajärjed nii kiusajale kui kiusatavale?

Digitarkuse alal toimub kahel päeval kokku kuus eestikeelset ja üks venekeelne arutelu. Vaata järele Facebookist.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Kadri Laube
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Mark Slavin

 

Ennetus ja teadlikkus turvatunde teenistuses #turvalisusjatervis

Arvamusfestivali turvalisuse ja tervise alal on ERGO eestvedamisel kesksel kohal ennetus ja teadlikkus. Tervis ja turvalisus on mõisted, millele me ei mõtle, kui nendega on kõik korras. Õnnetus ei hüüa tulles. Dementsus ei ulata sulle infovoldikut, depressioon ei registreeri end ise arsti vastuvõtule ning tulekahju ei veendu päästjate valmisolekus kolme minutiga sündmuspaigale jõuda. Kui õnnetus on käes, on enamasti hilja midagi midagi muuta. Tegutsema tuleks hakata kohe ning esimeseks sammuks on teadlikkuse kasv ja sellel põhinev ennetustegevus, mõtisklevad festivali vabatahtlikud Juhani Jaeger ja Anneli Rääbis.

Mitmel minu lähikondsel esineb vaimse tervise probleeme?
Turvalisuse ja tervise alal toimub kahel päeval seitse arutelu, millest lausa kolm keskenduvad vaimsele tervisele. Fookuses on dementsus, ärevushäire ning depressioon. Neid teemasid on lihtne ignoreerida. Arvamus, et keegi lähiringkonnast, töökaaslastest ega tuttavatest ei puutu kunagi nende haigustega kokku, on statistikat vaadates tõenäoliselt ekslik. Mõelgem kas või laste ja noorukite vaimsetele häiretele, mille all on kannatanud iga viies laps – ca 2 last ühe jalgpallimeeskonna kohta…

Haigused ei puuduta peaaegu kunagi ainult haiget ennast, vaid ka pereliikmeid, sõpru, töökaaslasi ning sotsiaalsüsteemi kulude kaudu meid kõiki. Aruteludes vaadeldakse erinevad haiguste avaldumise viise ja põhjuseid, esmaseid samme probleemide märkamiseks ja lahendamiseks. Haiguste õigeaegne avastamine ning kohane ravi aitavad vältida probleemide süvenemist. Valehäbil ja probleemide salgamisel ei tohi olla meie mõtlemises kohta.

WHO 2012. a andmetest selgub, et Eestis kannatab dementsuse all enam kui 13 000 inimest. Haigestumine suureneb seoses rahvastiku vananemisega. Teadaolevalt ei ole leitud ühtki vahendit haiguse progresseerumise peatamiseks. Mida tähendab dementse inimese eest hoolitsemine, millised on praegu kättesaadavad teenused, mida toob tulevik? (L ,11.08 kl 14.00-15.30)

Igal viiendal lapsel vanuses 1-15 eluaastat esinenud mõnel eluperioodil vaimse tervise probleeme. Miks diagnoositakse depressioon juba lasteaialastel, kui kogu maailm peaks olema täis mängu ja naeru? Miks mõeldakse enesetapust juba põhikoolis, kui terve elu peaks olema veel ees ning kõik uksed valla? (L, 11.08 kl 12.00-13.30)

Ennetusest räägitakse tavaliselt „mida mitte teha“ ja „kuidas vältida“ võtmes. Seevastu ärevushäire teemaline arutelu on provokatiivne ning küsib hoopis küsimusi: Mida teha, et tavapärasest muretsemisest ja ärevusest saaks ärevushäire? Kuidas toimida, et ärevushäired püsiks, süveneks ning ei lähekski üle? Kuidas saada mitu ärevushäiret korraga? (R, 10.08 kl 18.00-19.30)

Kes vastutab?

Teine teemade ring turvalisuse ja tervise alal võib üldistada kui küsimust vastutuse jagunemist. Teatav osa vastutusest jääb alati inimese enda kanda, kuid osa sellest jaotub ka kogukonna liikmete ja laiemalt kogu ühiskonna vahel. Esineb olukordi, kus tuleb märgata teisi enda ümber ja lasta ka ennast märgata. On asju, mida inimene saab teha iseenda, kogukonna või ühiskonna heaks.

Üks lähemaid ja käegakatsutavamaid näiteid sellest on vabatahtlikud päästekomandod. Sootuks laiaplaanilise vaate annab aga geenidoonorluse temaatika. Eesti Geenivaramusse koguneb üha enam informatsiooni. Ühest küljest avab selle analüüsimine uusi perspektiive rahvastiku tervise hindamisel. Teadus- ja arendustegevus juba iseenesest on osa ühiskondlikust vastutusest. Teisalt saab geenidoonorlust käsitleda ka üksikisiku vastutuse aspektist ühiskonna ees: sul on võimalus anda endast midagi, millest teadusuuringute tulemusel saab kasu kogu ühiskond.

Kuidas saada inimene õigel ajal arsti juurde? Kes vastutab? Inimene ise? Või ka tööandja, perekond, kogukond, ühiskond? Kui aga arstijärjekorrad on pikad? Kui arstiabi pole piisavalt kättesaadav? Mis roll võiks olla vabatahtlikul ravikindlustusel? (R, 10.08 kl 14.00-15.30)

Geenidoonorlus kui valdkond on huvitav kombinatsioon kasulikkusest teadusele, meditsiinile ning ka üksikisikutele, kes on oma geeniandmed Eesti Geenivaramule andnud. Mida nende andmetega aga tehakse ning milline on nende roll haiguste ennetamisel ja paremal ravil? (R, 10.08 kl 16.00-17.30)

Kogukondliku vastutuse ning suure ohuteguri üheks puutepunktiks on tuleohutus ning vabatahtlikud päästjad. Kes vastutab meie turvalisuse eest, kui päästeteenuse osutamine jääb üha enam vabaühenduste kanda? Kelle ülesandeks jääb sellise tendentsi korral vabatahtlike päästjate motivatsiooni, valmisoleku ja ressursside tagamine? Kas otsa tuleb vaadata riigile, kohalikule omavalitsusele, ettevõtjatele, eraisikutele? (R, 10.08 kl 12.00-13.30)

Turvalisuse ja tervise ala tegevused Arvamusfestivalil võtab kokku ERGO Kindlustuse programm riskikäitumise teemal. Arvamusfestivali külastajatel avaneb võimalus kogeda enda riskikäitumise mõju ning osaleda tegevustes, mis õpetavad toimetulekut ohuolukorras. Nii on võimalik liiklusesse minemata proovida autojuhtimise ajal sõnumit saata. Näis, kas pärast simulaatorit soovib keegi seda ka päriselus veel teha! Samuti saad teada, kui kiiresti priitahtlikud või kutselised päästjad sinu juurde jõuavad, kui kodus koer küünlaga pahandust teeb või maal saunaõhtu üle käte läheb. Kuidas ise tulekahju kustutada? (L, 11.08 kl 16.00-17.30)

Küsimusi on palju, vastuseid veel vähevõitu. Kohtume Arvamusfestivali turvalisuse ja tervise alal, kus need ja paljud teised küsimused luubi alla võetakse!

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlikud Anneli Rääbis ja Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion

Kuula ja sa näed! #kuulamine

Arvamusfestival on koht arutlemiseks. Igasuguse arutlemise eelduseks on oskus ja valmisolek kuulata ning tahe mõista. Kummalisel kombel aga näib, et kuulamine on veel keerulisem kui kõnelemine (ja hästi kõnelemine on päris keeruline), kirjutab arutelujuhtide koolitaja Marleen Pedjasaar SpeakSmartist.

Palju räägitakse sellest, kuidas käia oma ajaga efektiivsemalt ümber – meil on äpid, mis võimaldavad tervete raamatute asemel kuulata neist kokkuvõtteid, sporti tehes saab pidada koosolekuid ja koosolekuid pidades saata e-kirju. Kuulamine aga on tegevus, mis nõuab vähemalt hetkeks keskendumist vaid ühele teemale või inimesele, luues selleks aja ja ruumi.

Olles ise olnud iga-aastane Arvamusfestivali külastaja ja minnes ka sel aastal, tean hästi, kui keeruline on olnud just kuulata. Tähelepanu hajub, mõte läheb rändama või kuulamise asemel tekib kiirelt tahtmine vastu vaielda. Et eesoleval festivalil kuulamisega veidi lihtsam oleks, panen kirja mõned mõtted.

Loo endale kuulamiseks sobiv keskkond. On üsna raske kedagi kuulata, kui sa teda ei kuule. Suvisel festivalil on palju sagimist, konkureerivaid arutelusid, võimalust süüa ja juua või niisama pikutada ja seda kõike tasub ka teha, kuid kui oled juba otsustanud mõnda arutelusse süveneda, siis loo endale kuulamiseks sobiv aeg ja ruum. Olen ise olnud korduvalt konverentsidel, kus mõni kaasosaleja tõdeb päeva lõpuks, et muidu tundus tore, aga kahjuks ma ei kuulnud midagi. Tundub kummaline, aga päris paljud on valmis eeskujulikult kuulama ära terve päevase ürituse, mainimata näiteks, et nende nurka heli eriti ei kostugi. Et Arvamusfestivalil selliselt ei läheks, sea end kohe arutelu alguses mugavalt sisse ning ära pelga öelda, kui midagi häirima jääb.

Kuula ideid, mitte inimese riietumisstiili või välimust. Üldiselt meeldivad meile meiega sarnased inimesed. Kui kõneleja on kuulajast väga erinev, peab ta veidi rohkem pingutama, et tema idee kuulajani jõuaks ja vastupidi – ka kuulaja peab rohkem pingutama, et idee temani jõuaks. Võib olla, et inimene, kelle vaadetega me üldiselt ei nõustu, tuleb arutelu käigus välja üsna mõistliku ideega. Inimese ajus moodustub kõneleja stiilist, sõnumist ja isikust üks tervik, kuid miks mitte proovida sel festivalil, kas suudame olla üle automaatsetest reaktsioonidest ning eraldada kõne sisu kõnelejast? Mõne konkreetse idee või ettepanekuga nõustumine ei tähenda terve maailmavaate omaks võtmist ja ehk peitub dialoog just neis hetkedes, kus suudame esmase hinnangu korraks kõrvale jätta.

Küsi, kui sa ei saa aru. Kui midagi jääb sulle ebaselgeks, siis küsi. Teed sellega teene nii endale, esinejale kui arvatavasti veel suurele osale kuulajatest, kellel sama küsimus oli tekkinud. Kui midagi jääb segaseks, aga selgitust ei julge küsida, siis ilmselt raugeb ka jaks kuulata õige pea. See on küll klišee, kuid rumalaid küsimusi pole tõepoolest olemas. Just vastupidi – õigesti püstitatud küsimus võib avada sisu rohkem kui pikad selgitused. Lisaks – kui midagi jääb segaseks, kipub meie aju sellesse kinni jääma ja nii võibki juhtuda, et edasi kuulamise asemel proovime ülejäänud arutelu ajal välja mõelda, mida kõneleja küll silmas pidada võis.

Mõtle läbi, miks sa kuulad. Kas valisid selle arutelu välja, kuna tead teemast palju? Või hoopis sellepärast, et ei tea teemast midagi? Kas loodad saada selgust, kinnitust oma ideedele, uusi teadmisi, leida mõttekaaslasi, küsida hingel olevad küsimused või hoopis midagi muud? Kui tead, miks just selle arutelu juures viibis, on ka kuulata lihtsam.

Tee märkmeid või aruta sõbraga. Lihtsalt kuulates läheb paratamatult palju kaotsi. Märkmete tegemine ei pea tähendama pooleteisetunnist konspekteerimist, kuid mõne suurema mõtte või küsimuse kirja panemine aitab kindlasti arutelust maksimumi võtta. Lisaks aitab see mõista, kus on arutelus loogikavead. Kas keegi väitis midagi ilma põhjenduseta või jäi ehk selgitus pealiskaudseks? Märkmeid vaadates  saad aru, keda uskuda või mille kohta tasuks edasi uurida. Teine hea võimalus märkmete tegemise kõrval on hiljem kuuldu üle sõbraga edasi arutleda. Selliselt saad enda mõtted selgemaks ja kindlasti veel mõne vaatenurga juurde. Lisaks võid avastada, et paljudel teemadel ongi raske väita musta või valget ning sinu mõtte teekond “ahhaa” momendini kellegi teise peas on sageli pikk ja konarlik.

Need viis punkti on midagi, mida proovin ise selleaastasel Arvamusfestivalil silmas pidada. Lisaks neile aga püüan kuulata selliselt, et ei valmistu kohe vastu vaidlema või asu enda sõnavõttu ette valmistama. Püüan meeles pidada, et kuulamine ei pea tähendama nõustumist ning kuulata võib ka siis, kui me ei nõustu. Ja et kõnelejal veidi lihtsam oleks, proovin enda kuulamisest ka märku anda. Kui rokk-kontserdil tähendaks märku andmine kaasa laulmist, hüppamist või näppude viskamist, siis sõnarokifestivalil noogutamist, arutelusiltide kasutamist, vaikust, plaksutamist… Sõltuvalt arutelust ei saa välistada mõistagi ka kaasa laulmise, hüppamise ja näppude viskamise kui kuulamise väljenduse vajadust.

Pilt: Arvamusfestivali hea arutelutava (pilt: AWStuff, aitäh!)