marthagrauberg@gmail.com

Kuidas me seda teeme? #olenvabatahtlik

Tänavu augustis toimus järjekorras kuues Arvamusfestival, mille missioon on kasvatada kodanikujulgust ning edendada arutlevat demokraatiat. Kahe päeva jooksul käis sõnarokkimas 10 000 ühiskondliku arutelu huvilist. Kuidas me seda teeme? Suuresti tänu vabatahtlikele. Kes nad on? Saame tuttavaks!

SIIT leiad fotogalerii meie vahvatest tegijatest!

Staabi vabatahtlik Kaarel Vene ja staabi juht Kristi Viimsalu. Foto: Kermo Vahula

“Nii koolisiseselt kui -väliselt on mu üheks suureks kireks olnud vabatahtlik ja korralduslik tegevus. Seetõttu olen organiseerinud mitmeid sündmusi: olin põhikooli viimasel aastal kooli õpilasesinduse asepresident, teist aastat järjest löön kaasa Järvamaa noortekogu tegevustes ja selle aasta esimeses pooles valiti mind Paide linna noortevolikogu esimeheks. Arvamusfestivali juurde jõudsin õe kaudu. Esimesel aastal olin vabatahtlik TERE-tiimis, kuid aitasin palju õde ka festivali staabis, mille eest ta ise vastutas. Sealt sain pisiku külge ning seetõttu olen viimased kolm aastat olnud festivali ajal vabatahtlikuna staabis ehk festivali südames,” jagab oma lugu Kaarel Vene, kes alles kevadel lõpetas põhikooli, ent juba võib teda nimetada staažikaks festivali vabatahtlikuks.

Hommikukogunemine. Taga keskel kuraatorite tiimi juht Raimo Matvere. Foto: Andri Püvi

Olen kuraatorite tiimi juht – minu tegevuse eesmärk on panna kuraatorid, kelle toel saavad nn lavaküpseks kõik teemaalad, ühtse tiimina tööle ning aidata neil oma teemaalasid hästi toetada ning ette valmistada. Iseäranis sel aastal, mil palju oli muudatusi ja kiireid arenguid, tuli palju keskenduda just kuraatorite tegevuse süsteemi täiendamisele ja ehitamisele. See tähendas kuraatoreid ja teemaalade eestvedajaid aitavate materjalide loomist-täiendamist, kuraatorite ühiste kohtumiste korraldamist, tegevusplaanide loomist ja jälgimist ning päris palju jooksvat suhtlust. Nüüd pärast esimest hooaega tean nii mina kuraatorite tiimi juhina kui ka kuraatorid (kellest loodetavasti vähemalt osad liituvad ka uuel hooajal), mida vaja teha, kuidas on efektiivsem tööd korraldada jne,” räägib enda rollist Arvamusfestivalil Raimo Matvere. Raimo aitas festivalile vabatahtlikuna kaasa esimest aastat, ent vabatahtlikku tööd on ta teinud “Teeme ära” juures juba aastast 2011.  

Kes on Arvamusfestivali vabatahtlik?

Kaarel ja Raimo on kaks suurepärast näidet aktiivsetest vabatahtlikest, kes alati on festivali tiimi oodatud! Meie seltskond on kirju – kooliõpilased, personalijuhid, kodanikuaktivistid, linnaametnikud, loomeinimesed, ehitajad, õpetajad ja paljude teistegi erialade esindajad on alustanud vabatahtliku tööd just Arvamusfestivali juures. 

Festivalini jõutakse enamasti oma sõprade, tuttavate, õppejõudude või töökaaslaste kaudu. Nii ka Sirli Spelman, kelle ülesanne professionaalse personalitöötajana on Arvamusfestivali tiimi vabatahtlikke leida.

Tiimitiimi eestvedaja Sirli Spelman festivalil tööhoos. Foto: Anna Markova

„Mina jõudsin Arvamusfestivali juurde läbi oma tuttava sotsiaalmeediakonto, sest nägin teda tihtipeale postitamas pilte erinevatest Arvamusfestivaliga seotud tegevustest. Esimesel hooajal olin infopunkti vabatahtlik, kuid edasine soov oli oma olemasolevate kogemuste ja teadmistega organisatsiooni toetada,“ räägib Sirli.

Sirli sõnul on festivali tiimi oodatud erineva motivatsiooniga vabatahtlikud:

  •     kohalik kogukond;
  •     vabatahtliku töö “ampsajad”;
  •     erialase kogemuspagasiga professionaalid;
  •     praktikandid;
  •     juhtimisalaste väljakutsete otsijad.

Miks olla Arvamusfestivali vabatahtlik?

Vabatahtlik töö on ühiskonnas üha populaarsemaks muutunud – inimesed soovivad lisaks igapäevatööle teha midagi väärtust loovat ka ühiskonna jaoks. Uurides põhjuseid, miks erinevate taustsüsteemide ja maailmatunnetusega vabatahtlikud meiega liituvad, kuuleme tihtipeale kolme selgitust:

  •     Soov panna senised teadmised ja oskused proovile, samas kogeda ka miskit uut;
  •     Soov leida erialaseid kontakte ja isiklikke sõpru;
  •     Soov muuta maailma paremaks paigaks!

TERE-tiimi vabatahtlikud on peamiselt koolinoored. Foto: Paula Kristel Kaljula

Kevadel Paide Ühisgümnaasiumi lõpetanud ja juba kolmandat aastat festivali ala valdkonda kuuluv TERE-tiimi vabatahtlik Piret Ranne ütleb: “Mina pean vabatahtliku töö tegemist oluliseks, et arendada oma silmaringi ning saada erinevaid kogemusi ja julgust. Seepärast meeldib mulle olla Arvamusfestivali vabatahtlik. Saame kahe päeva jooksul suhelda erinevate ning samas väga lõbusate inimestega.” 

Suur osa meeskonnaliikmeid teeb vabatahtlikku tööd just põhimõtte pärast – nad tahavad panustada just sellesse ettevõtmisse, mitte lihtsalt teha üht festivali, tänu sellele tekib ka väga tugev meeskonnatunne. “Arvamusfestivalil vabatahtlikuks olemine pole tavaline rutiinne töö. Saad näha väga paljude erinevate valdkondade telgitagustesse ning ka ise neis kaasa lüüa. Just see tõmbabki mind Arvamusfestivalile kaasa aitama juba mitmendat aastat,” lisab Kaarel.

Arvamusfestivali muudab eriliseks asjaolu, et tegemist on ühe suurima üritusega, mis valmib 99% vabatahtlike abil. Aina enam paneme rõhku sellelegi, et vabatahtlikul oleks Arvamusfestivali meeskonnas soovi korral võimalik täita erinevaid töölõike – rollid vahelduvad ning nii on võimalik omandada mitmesuguseid uusi oskusi ja pädevusi,“ kirjeldab Sirli.

Raimo toob omalt poolt välja, et kõik inimesed võiks aeg-ajalt midagi teha vabatahtlikult, et enda igapäevarutiinist välja murda. “See aitab nii põhitegevustele kaasa kui ka teeb tuju heaks. Arvamusfestivali eripära on võimalus olla osa ühe tõeliselt sisuka nädalalõpu loomisest, kuulata ise arutelusid ja olla inspireerivas õhustikus, kus on väga palju põnevaid mõtteid “õhus”. See paneb endal ka mõtted päris hästi tööle. Ja  kolmandaks Paide näeb päris nunnu välja, kui tihti sa sinna ikka niisama satud?” viskab Raimo küsimuse õhku.

Kuidas tulla Arvamusfestivali vabatahtlikuks?

Meie juurde jõuavad vabatahtlikud läbi erinevate kanalite, näiteks personaalse kutse või Facebooki meeskonnagrupi üleskutse kaudu. Suureks abiks on ka Vabatahtlike Värav, CV Online, ülikoolide karjäärilistid ning mõistagi Arvamusfestivali enda kanalid. Oleme õnnelikud, et meil on aastate jooksul õnnestunud leida meeskonda sadu inimesi, kes peavad oluliseks head arutelukultuuri ning soovivad selle arengule kaasa aidata.

Kirjutaja Stuart Garlick ja fotograaf Kermo Vahula jagavad sõbralikult töölauda. Foto: Andri Püvi

Arvamusfestivali tegevust vabatahtlike kaasamisel tunnustas Eesti Külaliikumine Kodukant koos siseministeeriumiga tänavu sügisel vanatahtliku märgisega. Arvamusfestival on sertifitseeritud vabatahtlike sõber nr 44.

Kuigi oleme eelmisele hooajale vaevu jõudnud joone alla tõmmata, planeerime juba järgmist. Selleks, et olla kursis meie vabade rollidega, jälgi Arvamusfestivali karjäärilehte https://www.arvamusfestival.ee/tulevabatahtlikuks/. Just sinna lisame esmajärjekorras infot täitmist vajavate rollide kohta. Lisaks tasub pilk peal hoida ka festivali kodulehel ja sotsiaalmeediakanalitel, sest sealgi jagame infot, milliseid vabatahtlikke parasjagu meeskonda vajame. Alati on võimalus kirjutada ka otse tiimiloome valdkonna eestvedajale Sirlile aadressil inimesed@arvamusfestival.ee. Kui mõni sõber või tuttav on varem festivali tegemisel kaasa löönud, küsi lisainfot ka temalt!

Kirjutaja Kristo Kiviorg teeb kokkuvõtet arutelust. Foto: Paula Kristel Kaljula

“Kas vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha?” #AF2018kaja

Üheks fookuseks 2018. aasta Arvamusfestivalil oli demokraatia. Me küsime harva, kuidas demokraatial Eestis läheb ning mida me teeme hästi ja mida saaks paremini teha. Vaid Eestis toimuvat vaadates ongi vahel keeruline öelda, mis seisus Eesti kodanikuühiskond on. Seetõttu oli väga huvitav kuulata demokraatiaalale kutsutud kodanikuaktiviste Ungarist, Saksamaalt ja Poolast. Lisaks kutsutud külalistele võtsid julgelt sõna Eestist pärit osalejate kõrval ka Tšehhist ja Suurbritanniast pärit inimesed ning selgeks sai, et igal riigil on oma mured ja rõõmud, kuigi oleme kõik ühtses Euroopa väärtusruumis. Arutelust täheldas enda jaoks olulisema üles Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass.

KUULA JÄRELE

Ühenduse CIVICUS esimene tegevjuht Miklos Marschall tõi Ungari näitel välja, kuidas pärast NSVLi lagunemist toimus Ungaris kiire areng liberaalse demokraatia suunas, kuid ühel hetkel muutus bürokraatlik süsteem paljude jaoks liiga aeglaseks. Ungari praeguse peaministri Viktor Orbáni edu selgitas Marschall inimeste sooviga tugeva liidri järele, kes näitaks otsustuskindlust ja kiirust.

Samas on sellise liidri esile kerkimine Ungaris viinud olukorda, kus ametkonnad on aastate jooksul täidetud vaid ühe partei pooldajatega ning peaministripartei toetab avalikke kampaaniaid kodanikuühenduste eestvedajate vastu, muuhulgas selliseid, kus neid nimetatakse riigivaenlasteks. Sellise olukorra ennetamiseks soovitasid arutelus osalejad keskenduda demokraatia hoidmisel põhiväärtuste kinnitamisele ning vähem tegeleda bürokraatia pideva kasvatamisega.

Arutelus keskenduti ka sellele, mida saaks kodanikuühendused paremini teha ning põhipunktidena toodi välja, et kodanikuühendused peaksid julgemalt poliitikasse sekkuma ning leidma uudseid viise oma mõtete edasi andmiseks. Ühe näitena võib tuua sotsiaalmeedias populaarsust kogunud logod ja pildiraamid, millega iga inimene saab kergesti oma poolehoidu väljendada ning sõnumit edastada.

Samuti rõhutati iga inimese rollile ja võimalusele ühiskonnas muutusi kaasa tuua. Poola sotsioloog Jakub Wygnański põhjendas oma aktiivsust: „Ma käitun, nagu kõik sõltuks minust. Ajalooliselt tähendab sõna idioot inimest, kes huvitub ainult oma heaolust. Mina ei soovi idioot olla.“

Kui keegi ei ole valmis muutuste nimel vaeva nägema, siis ei saa ühiskond edasi arendada. Samamoodi tõi Saksa kodanikuühenduste eestvedaja Andre Wilkens välja, et tema motivatsioon vabatahtlikuks tegevuseks on Briti kolleegi sõnad: „Kui Su lapsed ja lapselapsed Sult tulevikus küsivad, mida Sa tegid, kui Sa ei nõustunud sellega, mis ühiskonnas toimub? Kas Sa vaatasid kõrvalt või proovisid midagi teha isegi, kui see ebaõnnestus?“

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

ROHKEM PILTE

Kas eestlane usub õnnelikku perekonda? #AF2018kaja

Kui võtta pikk teema lühidalt kokku, siis jah – eestlane enamasti usub õnnelikku perekonda. Arutleti pigem selle üle, mida on vaja, et meil oleks õnnelik perekond. Samas taandus perekonna mõiste aruteludes paarisuhteks. Ja kui paarisuhe toimib, on ka lapsed õnnelikud, sest neil on eeskuju, kuidas olla õnnelik, kirjutab festivali vabatahtlik Lilika Torim.

Mind jäi kummitama mõte, et õnneliku suhte nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha. Mida selle all siis tegelikult mõeldakse? Mida see ühe või teise inimese jaoks tähendab? Me tegelikult tihti mõtleme ja tajume asju erinevalt. Samamoodi mõistame ka armastust erinevalt.

Ühe jaoks on armastus see, et ta teeb teise inimese jaoks kõik või et teine inimene teeb tema jaoks kõik. Teise jaoks on armastus vabadus ise otsustada, mis teda õnnelikuks teeb või lahkudes teadmine, et koosolemise eesmärk on saavutatud.

Kuna iga mõistet võib käsitleda mitmest vaatenurgast, siis ongi oluline see, et me teineteist mõistaks, et me räägiks ja kuulaks. Samas võime ka omavahel mitte nõustuda, kuid peame teise inimese arvamusega leppima, lubama tal arvata nii nagu tema arvab.

Pereterapeut Kaia Kapsta-Forrester tõi välja, et tihti sisenetakse vabaabiellu ja libisetakse abiellu ilma konkreetseid kokkuleppeid tegemata. Siis avastatakse, et olukord pole selline, nagu on ette kujutatud. Pole näiteks räägitud läbi, mida keegi ootab ja oluliseks peab, mida ise pakkuda tahab. Millegipärast on inimestel keeruline rääkida asjadest avatult ja siiralt, sellest, mida tegelikult tuntakse, kuid mis on ühe hästi toimiva paarisuhte eelduseks. See on midagi, mida tuleb ise õppida, kuna vajalik eeskuju puudub.

Arutelu ühe laudkonna eestvedaja, vaimulik Triin Käpp tõdes, et tema elus on olnud üks abielupaar, kes oli talle suureks eeskujuks, milline üks õnnelik abielu olema peaks. Ja see annab talle usu ja teadmise, et ka tema võib olla kellelegi positiivseks eeskujuks.

Mis siis, kui meil kõigil on olemas kuskil keegi, kes on meie jaoks see kõige-kõige õigem?
Mis siis, kui peamegi enne õppima läbi mitme suhte, enne kui astume sinna tõelisse liitu?
Mis siis, kui peame õppima õigel ajal taanduma suhtest, mis meile ei sobi või välja astuma suhtest siis, kui oleme sellest välja kasvanud ja see enam meile mitte midagi ei anna?
Mis siis, kui peame lihtsalt märkama ja aru saama, millal on aeg suhe lõpetada, enne kui keegi valusalt kõrvetada saab?
Mis siis, kui päriselt ongi meie jaoks keegi, kellega koos kasvada ja maailma avastada, olles hoitud ja kaitstud ka siis, kui tekivad erimeelsused?
Mis siis, kui see liidab ja tugevdab ja aitab meil iseennast paremini tundma õppida? Mis siis, kui kogu suhteteema ongi ainult selle jaoks, et iseennast paremini mõista ja armastada ning seda harmooniat ja armastuse väge kaaslasega jagades koosluua maailma?
Mis siis, kui õnn peitub iseendas?

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

 

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Mida teha, kui naised ei taha sünnitada? #AF2018kaja

Laste arvu, iibe ja rahva püsimajäämise teemalised arutelud on viimase aasta jooksul kulmineerunud. Riigikogus on esitletud rahvastikupoliitika põhialuseid, rühm ühistkonnategelasi on välja tulnud märksa selgesõnalisema dokumendiga “Eesti rahvastikupoliitika 2018-2035”, majandusinimesed kalkuleerivad lapse tulevikuväärtust (vt riigitulu.ee) jne. Kuidas jõudis nimetatud temaatika Arvamusfestivali aruteluringidesse, kirjutab festivali vabatahtlik Juhani Jaeger.

Mis siis saab? Mitte midagi

Poliitilistest jõududest initsieerisid arutlemist perede suuruse teemal Vabaerakond ja Isamaa. Kummaski arutelugurpis kulgesid panelistide mõtteavaldused sarnasel rajal. Jüri Adamsi sõnul ei ole mõistlik riigi raha eest veenda lapsi saama inimesi, kes seda ei taha. Selle asemel tuleb keskenduda nendele, kes tahavad lapsi. Kerstin Meresma märkis Isamaa alal toimunud arutelus, et esmatähtis on luua keskkond, kus noored tahavad lapsi saada. Priit Sibul, Monika Haukanõmm, Siiri Oviir jt tõid samuti esile keskkonnaga seonduvat, alustades lapserohkete perede raskustest kodulaenu saamisel kuni infrastruktuuri ja lapsehoidja leidmiseni välja.

“Ma ei tahagi veel tööle tagasi!”

Teravat vastasseisu lapserohkeid peresid toetavate meetmete osas ei paistnud. Julgen loota, et see viitab panelistide mõistlikule järeldusele, et soov saada lapsi on isiklik hoiak. Kui hoiak on lasterohkuse poolt, siis riigi ülesanne on kõrvaldada takistused ja anda soodustusi. Kui hoiak on vastu, siis on nii ehk naa liiga hilja. Täiskasvanud inimese hoiakuid raha eest ei muuda.

Hoiakutest rääkides ー Isamaa telgis kõlas nii publiku poolt kui moderaatori suust mõtteavaldus, et naine tahab varsti peale sünnitust tööle tagasi. Tunnen ja tean naisi, keda võib iseloomustada sõnadega “kes palju teeb, see palju jõuab”. Neil on juba lapsed, nad teostavad end tööl ja tahavad ka veel rohkem lapsi. Suurepärane! Tean aga ka mitmeid naisi, kes on parimas karjääri ja pereloome eas, kuid kes soovivad loobuda pikemaks ajaks tööst, et saada järjest kaks, kolm või rohkem last.

Riiklikes poliitikates kumab tihti läbi soov võimaldada naistel peale laste sündi võimalikult kiiresti naasta tööjõuturule. Sama hoiak on jõuliselt esindatud ka meedias. Kuidas peaks end selle taustal tundma naine, kes mõtleb teisiti? Ühiskond teeb talle väga keeruliseks öelda välja vastupidine arvamus: (veel) ei taha tööle tagasi!

Kestev perekond algab turvalisest suhtest

Kristina Birk-Vellemaa nimetas ühe pereloomet pärssiva asjaoluna paarisuhte madalat kvaliteeti, mis võib väljenduda näiteks mehe väheses panuses ühise kodu ja laste eest hoolitsemisse. Suhte kvaliteet oli kandvaks teemaks arutelualal Eesti Usk toimunud paneelis “Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?”. Panelistide rivi oli kõike muud kui homogeenne ー kes oma esimeses, ainsas ja pikaajalises suhtes, kes aga juba kolmandas. Osalusarutelu näitas, et sõltumata isiklikust taustast nähakse paarisuhet soodustavaid ja kahjustavaid asjaolusid pigem sarnaselt.

Dagmar Lamp tõi suhetes probleemina esile idealistlikud ootused ja enesepettusesse ideaalse kaaslase otsimisel. Seevastu kvaliteetse paarisuhte juurde kuuluvad mõistmine, lugupidamine, ühisosa leidmine jpm ei ole samastatavad armumise afektiga, vaid eeldavad pühendumist ja pikaajalist tööd teineteise ja iseenese tundmaõppimisel. Olen ammugi mõelnud, kui oluline on inimsuhete loomise ja hoidmise oskus, et inimene saaks end ühiskonnas maksimaalselt teostada. Samas ei tea ma ühtegi näidet haridusasutustest, kes on võtnud need inimeseks olemise kompetentsid oma õppeprogrammi. Ehk on siin mõttekoht hariduspoliitika kujundajatele?

Kokkuvõtlikult neis kolmes arutelugrupis kuuldu põhjal järeldub, et rahvastikupoliitika kujundamisel tuleb riigil keskenduda peredele, kes tahavad lapsi, kõrvaldada neilt takistused ja luua soodustusi. Üksnes rahalistest soodustustest siin ei piisa. Ülimalt oluline on kvaliteetne paarisuhe. Suhe ise on nende inimeste vaheline asi, kuid riigi ülesanne peaks olema anda inimestele nende väljakujunemisel – kooliõpingute ajal – teadmisi ja oskusi kvaliteetse suhte loomiseks ja hoidmiseks. Perepoliitikat peab toetama mitte üksnes rahandus-, vaid ka sotsiaal- ja hariduspoliitika.

“Kas eestlane usub õnnelikku perekonda?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Urmas Viilmaa, Triin Käpp, Priit Sibul, Dagmar Lamp ja Kaia Kapsta-Forrester
Arutelu juhtis Karmen Maikalu
KUULA JÄRELE

“Kuidas saada palju lapsi” @Arvamusfestival2018
Osalesid Siiri Oviir, Priit Sibul ja Kerstin Meresma
Arutelu juhtis Marii Karell
KUULA JÄRELE

“Kuidas rakendada kolme lapse poliitikat?” @Arvamusfestival2018
Osalesid Monika Haukanõmm, Kristina Birk-Vellemaa ja Jüri Adams
Arutelu juhtis Mikko Nõukas

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Paula Kristel Kajula

 

Rahvaalgatus vabatahtlike päästjate toetuseks kogub allkirju

Alates tänasest saab osalusplatvormil Rahvaalgatus.ee anda toetusallkirja algatusele maksutada ilutulestik vabatahtlike päästjate toetuseks. Idee koorus tänavu suvel Arvamusfestivalil toimunud arutelul. Allkirja Päästeliidu algatusele saab anda SIIN.

Algatusega soovitakse maksustada ilutulestik viisil, et igalt pürotehnikale kulutatud eurolt läheb kindel protsent vabatahtlike päästjate toetuseks. Päästeliidu teatel soovivad nad algatada arutelu ja tajuda ühiskonna hoiakut, kas ilutulestiku säärane maksustamine võiks aidata vabatahtlike päästjate rahastust vaakumist päästa ning seeläbi anda oluline panus kogu ühiskonna turvalisemaks muutumisse.

“Arvamusfestivalil toimus arutelu vabatahtlikele päästjatele üha suurema koormuse suunamise jätkusuutlikkusest. See, et ERGO Kindlustuse korraldatud arutelust sai Päästeliit idee üheks lahenduseks ning nüüd avalikkuse toetust testib, on väga väärt eeskuju,” ütles Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring. Ta tõi heaks näiteks, et eelmisest festivalist koorunud põlevkivienergeetikast väljumise ettepanek PÕXIT oli hiljuti riiklikult olulise küsimusena arutlusel Riigikogus.

Rahvaalgatus.ee projektijuht Maarja-Leena Saar Koostöö Kogust märkis, et paljud arutelud lõppevad Arvamusfestivalil tõdemusega, et mingi väljakutse lahendamiseks on vaja muuta seadust või koostada otsustajatele konkreetsed ettepanekud. “Koostöös Arvamusfestivaliga nõustame ja toetame arutelude korraldajaid, et mõtetest saaksid teod ning üks võimalus on teha lisapingutus rahvaalgatuse loomise näol,” ütles Saar.

Rahvaalgatus.ee platvormil saab pidada arutelusid ja koostada ettepanekuid ühiskonnakorralduse parandamiseks või seaduste muutmiseks. Algatustele saab allkirja anda vähemalt 16-aastane Eesti elanik. Pöördumise parlamendile edastamiseks on vaja koguda 1000 digiallkirja.

Loe Päästeliidu pöördumist Riigikogule.
Arutelu “Kui vabatahtlikkusest saab kohustus – kes tagab turvalisuse?”

Foto: Päästeliit / Jarek Jõepera

Arvamusfestival on vabatahtlike sõber

Eesti Külaliikumine Kodukant koostöös siseministeeriumiga andis Arvamusfestivalile vabatahtliku sõbra märgi, tunnustades festivali head taset ja professionaalsust vabatahtlike kaasajana. Arvamusfestival on sertifitseeritud vabatahtlike sõber nr 44. Märgi andis üle siseminister Andres Anvelt. 

Vabatahtliku sõbra märgis on kvaliteedimärk, millega tunnustatakse hea töö eest vabatahtlike kaasamisel ja käivitamisel. „Vabatahtlikel on kodanikuühiskonnas väga suur roll. Nii panustavad vabatahtliku sõbra märgi saajad kogu Eesti arengusse,“ ütles kodanikuühiskonna programmi 2021-2030 koostaja, siseministeeriumi nõunik Marten Lauri.

Arvamusfestival koos kuue teise ühendusega läbis edukalt Kodukandi arendusprogrammi.

Arvamusfestival tänab märkamise eest! Aitäh kõigile, kes festivali sünnile oma õla alla pannud!

Foto: Arvamusfestival 2018 tiimijuhid, autor Kermo Vahula

Kas monument on arhitektuur või kunst? #AF2018kaja

Arvamusfestivali türannia ja inimlikkuse alal arutleti teemal „Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme“. Arutelu juhtis kunstiteadlane Gregor Taul ning kommenteerisid tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali kuraatorid ja arhitektid Laura Linsi ning Roland Reemaa, semiootik Tiit Remm ja kirjanik Jaak Jõerüüt. Kuulamas käis Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem.

Arutelu põhiteemaks oli ajalooliste sammaste ja tseremooniate väärtus ja roll tänapäeval. Ka Laura Linsi ja Roland Reemaa Veneetsia biennaali näitus „Nõrk monument“ tegeleb monumentide tähendusega. Intrigeeriv pealkiri viitab monumentide sisu mõjususele. Nõrga monumendi näitena tõi Linsi välja Torma Vabadussõja monumendi – põlvitava Kalevipoja kuju – mis püstitati 1923. aastal. Koos okupatsioonide vaheldumisega pöörati kuju kord ida, siis jälle lääne suunas, nõnda pidevalt selle tähendust muutes ja nõrgestades. Linsi iseloomustas nähtust repliigiga „Eestis monumendid tantsivad“. Teiseks näiteks on Tartu maantee äärsed betoonsambad, mis ühe monumentaalseima ruumina Eestis ei kanna endas midagi muud peale õhu ja mälestuse 2008. aasta majandusbuumist.

Reemaa tõstatas küsimuse monumentide olemusest: on siis monument arhitektuur või kunst? Tema sõnul võib monumenti mõtestada kui ekstreemset arhitektuurilist projekti, mille eesmärk peaks olema tähendusrikka ruumi loomine. Tähendusrikka ruumi näitena tõi ta välja  Hirvepargi trepid, millele Herbert Johannson 1936. aastal Toompea müüri taaskindlustamise rolli kavandas. 1987. aastal toimunud Hirvepargi kohtumised ning neile pühendatud mälestustahvli lisandumine lisas juurde uue mälukihi. Nõnda võib mälestusmärk ümbermõtestamisel ning uute ajalooliste sündmuste lisandumisel ka hoopis tugevamaks, suuremaks ja tähendusrikkamaks muutuda.

Lisaks monumentide sümboolika muutumisele on olulised ka nende asukohad, näiteks palju arutelu tekitanud Maarjamäe memoriaali kõrvale rajatav kommunismi ohvrite mälestusmärk. Siinkohal lahknesid ka vestlejate arvamused: ühelt poolt on Maarjamäel hea kogum ajaloolisi kihistusi, mis võiks toimida lepitamisruumina; teisalt viime Maarjamäele mälestusmärgi püstitamisega olulised teemad perifeeriasse, sest linnuke saadakse kirja, kuid rohkem see inimeste teedele ei satu ega eludesse sekku.

Ajalooliste sümbolite muutumisega leppimine pigem tugevdab monumendi tähendust. Siinkohal tõi Jõerüüt näiteks isetekkelised monumendid Haapsalu promenaadi ääres, kus inimesed võivad endale tellida pingi koos sildiga teemal “1944. aasta viimane võimalus laevaga Rootsi põgeneda”. Haapsalu linnaga pigem kitsalt seotud, kuid Eesti riigile oluline sündmus, mis avaneb isetekkelise monumendi ning isiklike lugude kaudu. Isetekkelise monumendina toimivad Linsi meelest ka näiteks Tallinna tüüpmajad, mis oma erisusega annavad edasi kohalikku ajalugu ning on muutunud Tallinna äratuntavaks märgiks.

Mälestusmärkide sisu loomisel ja mõtestamisel on olulised ka tseremooniad. Kõik mälestusmärgid siiski tseremoniaalsete monumentidena ei toimi: on ka linnaruumi osana toimivaid mälestusmärke, mida on eriti palju näiteks Tartus. Tugeva tseremoniaalse mälestusmärgina toimib Vabadussammas, kuid siingi on tseremooniatega võimalik monumenti nõrgestada: näiteks loob presidendi poolt Vabadussamba äärde asetatud pärg küüditamise ohvrite mälestamiseks seose Vabadussamba ja küüditamise vahele. Samas leidsid vestlejad, et mälestusmärkidega seotud tseremooniad peavad olema püsivad, sest pisematki muutust võib tõlgendada poliitilise muutusena.

Arutelu lõpetas Jaak Jõerüüdi novell „Raha monument“. Kas peaksime püstitama monumente sellele, mis meie jaoks päriselt väärtust kannab või peavad monumendid olema seotud sellega, mis riiklikult püha? Kui riiklikult ja ajalooliselt püha muutub, siis monument rahale jääks ilmselt veel mõneks ajaks püsima. Järgmisel monumentidest kõneleval vestlusel võiks arutleda selle üle, kas demokraatlik ühiskond üldse vajab monumente ja nendega seotud tseremooniaid. On need siis rahvusriigi toimimise seisukohast olulised ning kas iga inimene ei võiks elada enda jaoks loodud ja pühaks peetavate monumentide keskel?

Arutelu “Recycled Kalevipoeg kolme triibu dressis? Ehk monumentide väärtus eile, täna ja homme.

L, 11. augustil 2018 türannia ja inimlikkuse alal
Osalesid Laura Linsi, Roland Reemaa, Tiit Remm, Jaak Jõerüüt. Arutelu juhtis Gregor Taul. Arutelu korraldas Eesti Mälu Instituut, Inimõiguste Instituut ja Aet Kukk.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Vanem
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Eesti ÜRO julgeolekunõukokku – mis sõnumiga? #AF2018kaja

2019. aasta juunis toimuvad ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliste liikmete valimised aastateks 2020-2021. Eesti ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania on toonud palju tähelepanu, andnud võimaluse end maailmas kaardile panna ning mängida suuremat rolli rahvusvahelises elus. Arvamusfestivali välispoliitika alal arutlesid Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid ning Eesti ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania toetamise nõukoja liikmed Marko Mihkelson, Mart Nutt ja Urmas Paet, millise sõnumiga Eesti ÜROsse läheb? Arutelu kuulas ja kuuldud mõtted kirjutas üles Arvamusfestivali vabatahtlik Ann Aaresild.

Julgeolekunõukokku kuulumise ühe olulisema kasutegurina tõi president Kersti Kaljulaid välja, et organisatsiooni töö seespidine tundmine on igale riigile oluline julgeolekutagatis juhuks, kui tulevikus on vaja saada reaalset ja kiiret kasu julgeolekunõukogu tööst. Oluline on teada, kuidas nõukogus töö käib.

Kaljulaid tõi välja, et kuigi tihti öeldakse, et väikestel riikidel pole võimalusi suuri muutusi ellu viia, siis tegelikult on hoopis vastupidi. Lisaks väikeriikide huvide eest seismisele on Eestil plaanis nõukogusse viia mitmed suured ja olulised rahvusvahelised teemad. Näiteks küberturvalisus ja sellega seotud seadusruumi arendamine.

“Meil on täiesti selge plaan, et kõik küberjulgeoleku ja tehisintellekti teemad tuleb viia ÜRO julgeolekunõukogu laua taha, sest rahvusvaheline seadusruum selles valdkonnas on selge arengupeetusega. Nii nagu kliimamuutused viis julgeolekunõukokku Uus-Meremaa, suhteliselt väike riik, nii plaanib Eesti anda oma panuse just nimelt küberohtude ja tehisintellektiga seotud probleemidele lahenduste otsimisel,” ütles Kaljulaid.

Riigikogu liige Marko Mihkelson juhtis tähelepanu asjaolule, et mittealaliseks liikmeks olemine ei asenda NATO-t ja ei lisa otseselt Eesti riigile julgeolekut, tuues näiteks Gruusia ja Ukraina sündmused. Valituks osutumine muudab aga Eesti enda tõsiseltvõetavust ja võimaldab tõsta päevakorda Eestile olulisi teemasid, millel on pikem eluiga kui need kaks liikmeks olemise aastat.

Samuti on Mihkelsoni arvates Eestil võimalus näidata oma olemasolu riikidele, kes teavad Eestist vähe, ja luua nendega suhteid nii regionaalsel kui ka riikide tasandil, muutes Eestit pikemas perspektiivis rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks.

Kampaaniakohtumistel on teised riigi suurt huvi tundnud just Eesti digivaldkonna lahenduste vastu nagu x-tee või e-riik. “Eestit nähakse selles osas väga edumeelsena ning väga arenenud ja perspektiivse riigina. Kahtlemata on välja toodud, et see on põhjus, miks Eesti poolt soovitakse hääletada,“ sõnas Mart Nutt.

Eesti väljavaateid nõukokku saamiseks pidasid arutelus osalejad üsna heaks. Esiteks, kuna Eesti kandideerib esimest korda ja paljud riigid arvavad, et kõigile peaks andma võimaluse. Teiseks on Eesti ennast tõestanud kui sõnapidajat riiki ja täitnud enda antud lubadusi. Kolmandaks oleks Eesti pakkuda sellist oskusteavet, eriti küberturvalisuse ja tehnoloogiate teemal, mida teistel riikidel pole.

2005. aastal seadis Eesti üles oma kandidatuuri, et saada ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. ÜRO julgeolekunõukogus on viis alalist liiget (Hiina Rahvavabariik, Prantsusmaa, Venemaa, Ühendatud Kuningriik ja Ameerika Ühendriigid) ja kümme mittealalist liiget, kes valitakse regionaalsete gruppide põhiselt. Eesti kuulub Ida-Euroopa gruppi ja kandideerib samaaegselt ühele kohale Rumeeniaga. Eesti kandideerib nõukogu liikmeks esimest korda.

Vaata arutelu järele: https://goo.gl/YDJS3h (Välisministeeriumi video)
Kampaaniast lähemalt: https://vm.ee/en/estonia-un-security-council-2020-2021

Tekst: Ann Aaresild, Arvamusfestivali vabatahtlik
Foto: Anu Martinson, Arvamusfestivali vabatahtlik

 

Kuidas saada ärevushäire? #AF2018kaja

Vihmast hoolimata oli arutelule nõudlus suur ja kõik kohad olid täitunud vihmakeepides uudishimulike kuulajatega. Ka teema pealkiri oli intrigeeriv – kuidas saada ärevushäire? Mitte, et see oleks midagi, mida inimesed endale igatsevad, vaid see tunne puudutab ilmselt paljusid. Arutelu kuulas ning oma mõtted pani kirja Lilika Torim.

Ärevustundest räägitakse veel liiga vähe, kuigi see on üks kõige sagedasem emotsioon inimesel ning massidesse ei ole veel jõudnud arusaam, et see on täiesti normaalne seisund. Kui sa tunned ärevust, on hästi ja kui sa ei tunne ärevust, on ka hästi. Häireks muutub ärevustunne siis, kui see olukord hakkab meie elu segama. See tähendab, kui hakata mõnda tegevust või olukorda vältima ja see segab meie igapäevast elu.

Kuidas ise “kaasa aidata”?

Arutelus räägiti tihti selles iroonilises võtmes, lähtuvalt pealkirjast, ja toodi näiteid, kuidas ise sellele “kaasa aidata,” et ärevushäire saada või see oma lastele tekitada. Seda võib süvendada ülemäära muretsemine või mõistlike tegevuste keelamine. Näiteks kui üks lapsevanem ei luba last teise vanemaga koos suvekodusse, sest kardab, et lapsega võib siis midagi halba juhtuda. Kui lapsevanem on muretseja, siis võib arvata, et muretsejad saavad ka tema lastest. Kui vanem ütleb lapsele, et ära karda, siis õpib laps ära, et hirm on midagi, mida olla ei tohi ning hakkab seda vältima. See omakorda tekitab pinget ja ärevust.

Ärevusest kui lihtsast ja tavalisest emotsioonist võib saada häire, kui seda harjutakse maha suruma mõne nn turvalisuskäitumisega – rahustite, alkoholi, tubaka või miks mitte ka mediteerimisega. Et see ärev tunne ometi ära läheks! Arvates, et ärevus on midagi, mida ei tohi tunda, võime langeda aga hoopistükkis sõltuvuskäitumise lõksu.

Kool ärevuse tekitajana

Välja toodi ka oluline fakt, et kool on väga ärev keskkond, sest õpilane on pidevalt situatsioonis, kus teda hinnatakse. Noored on tundlikud ning tänapäeva hariduskeskkond neile tugevaks ärevushäire loojaks. Spetsialistide hinnangul tuleb iga last võtta nii nagu ta on ja anda igale indiviidile kasvamiseks ja õppimiseks sobiv pinnas. Just nagu taimed, kel on oma eelistused, kus ja kuidas kasvada, milline on õige pinnas ning paras kogus valgust ja soojust.

Kool peaks olema koht, kus on võimalus õppida nii nagu endale sobib, mitte koht, kus karta teha vigu ja olla pideva kontrolli all, kus õieti polegi võimalust oma potentsiaali avastada. Ka lill õitseb ja kasvab siis, kui tal on parimad kasvutingimused. Tekib küsimus, mida on vaja, et muutuks meie tuleviku alustalade surumine ühte kasti, oodates ainult kindlaid tulemusi, millele ilmselgelt keegi vastata ei suuda? Näib, et praegune ühiskond on suureks toetajaks ärevushäire tekkimisel.

Kas ärevus läheb tõesti ise üle?

Spetsialistide väitel ei pea kerge ärevusega midagi tegema, see on midagi, mis läheb ise üle. Oot – mis mõttes?! Läheb ise üle? Minu küsimuse peale, et kui kaua ma pean ootama, et ta ise ära läheks, vastati, et lihtsalt proovi järele ja oota.

Väidetavalt kulub selleks kümme minutit (isiklikult küll veel kahtlen selles). Tuleb teadvustada, et see on ärevus, tegeleda oma asjadega edasi ning siis see lähebki ise üle. Skeptik minus mõtleb, et eks tuleb ise järele proovida. Sest pidevalt oma ärevusega midagi ette võttes me pikemas perspektiivis hoopis säilitame, suurendame ja süvenemine seda tunnet, ega lase sel loomulikul moel taanduda.

Kui aga ärev on laps või nooruk, siis on täiskasvanute ülesanne kindlaks teha, mis seda ärevust tekitab. Tuleb küsida ja uurida ning lubada vastata ja päriselt kuulata, sest ainult nii saab ligi sellele väärtuslikule infole ja maailmale, mis on ühe inimese sisemuses. Huvi tundes ning mõista püüdes saame oma lastele pakkuda sellist keskkonda, kus nad tõeliselt kasvada ja areneda saavad. Ja siis, ärevuse tekkides, tulevad nad ise sellega toime, sest nad teavad, millega tegemist.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Lilika Torim
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Arutelu “Kuidas saada ärevushäire”
R, 10. augustil 2018 turvalisuse ja tervise laval
Osalesid Katri-Evelin Kalaus, Elen Kihl, Katrin Orav, Le Vallikivi, Karina Laas. Arutelu juhtis Roald Johannson. Korraldas Psühhiaatria ja psühhoteraapia keskus Sensus. Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis!

Arvamusfestival õpetab noortele tiimitööd

Esimesed, kes Arvamusfestivalile tulijaid sõbraliku terega vastu võtavad, on festivali tere-tiimi liikmed – kokku ligi 50 noort inimest. Valgete nokatsitega vabatahtlike ülesanne on jagada käepaelu, hoida silma peal parklatel ja näitustel ning laiemalt kogu festivalialal. Tekst ilmus algselt ajalehes Järva Teataja.

Üleskutse festivalil vabatahtlikuna kaasa lüüa levis sotsiaalmeedias, Järvamaa koolides, noortekeskustes ja noorteühenduste listides. Järvamaa noorte kõrval olid kuuendal festivalil kambas ka näiteks Tallinna, Keila, Tartu, Põltsamaa, Viljandi ja Halliste noored.

Peale vanuse ei ole vabatahtlikule erilisi tingimusi, välja arvatud see, et nad suudaksid kaks tundi paigal püsida ega kardaks vihma ja päikest. “Esimese hooga ei küsi tõesti midagi. Ainuke piirang on vanus 14 aastat, aga kui ennast panevad kirja ka mõned 12- ja 13aastased, siis nemad tulevad tavaliselt kellegi soovitaja kaudu,” selgitas Arvamusfestivali vabatahtlik Piret Kanne, kes juhib tere-tiimi tööd teist aastat.

Seegi kord oli vabatahtlike seas kaks 12aastast tüdrukut. Nad tegid sama tööd nagu kõik teised. “Proovisin küll alguses vaadata selle pilguga, kas on midagi, mis nendevanustele paremini sobib, aga ma ei leidnud. Festivali käigus tuli ka välja, et nad väga tugevalt seisid ise selle eest, et teistega võrdsed olla,” lausus Kanne.

Noored olid jaotatud kuude tiimi, igal oma juht, kelle valimisel oli esmanõue festivalikogemus ja vanus. Tiimid töötasid kahetunniste vahetuste kaupa. Kõige rohkem oli korraga väljas käepaelte jagajaid, teised tegutsesid parklates, vabatahtlike toitlustuse juures, pakihoius ja koertehoius, samuti olid abiks infopunktis, valvasid näitusi ja hoolitsesid keskväljaku heakorra eest.

Tere-tiimi tööpäev algas kell üheksa hommikul ja lõppes kell kümme õhtul, kuid enamik noortest oli tegevuses hommikul kümnest õhtul kuueni.

Paide Hammerbecki põhikooli IX klassi õpilane Kenzo Brauer oli seekord esimest korda tiimijuht. Ta alustas vabatahtlikuna juba teisel aastal, kui oli ise alles 11aastane. “Olin siis kõige noorem ja nii väike, et mõni inimene tahtis must üle astuda. Vaatasid, mis see poiss siin parklas ikka teeb,” meenutas ta. 

Nüüd oli mitmeaastase festivalikogemusega Kenzo töö teisi juhendada, koostada töögraafikuid ja selgitada, kus miski asub. Enne festivali oli kaks kokkusaamist, kus tutvuti üksteisega, arutati hea teeninduse põhimõtteid ning jagati näpunäiteid, mida ja kuidas festivalil teha.

Piret Kanne ütles, et vabatahtliku töö on hariduse konteksti viiduna oma olemuselt üldpädevuste omandamine praktilise kogemuse kaudu. “Elus ei õpetata neid ei üksikult ega eraldi, siingi kogeme neid kõiki koos,” sõnas ta. Kanne tõi näiteks ettevõtlikkus-, keele-, suhtlus-, sotsiaalse ja kodanikupädevuse. “See kõik kokku on vastutuse võtmise õppimine alates sellest hetkest, kui sa end vabatahtlikuks kirja paned,” ütles ta.

Kanne usub, et festivali vabatahtliku töö annab palju juurde noorte enesekindlusele. “Sa astud juurde võõrale inimesele ja ütled tere, pead selgitama, miks käepaela vaja on, suhtlema autojuhtidega ja ütlema, kust tohib sõita ja kust mitte, ning olema valmis ka selleks, et mõnikord võib see kedagi pahandada,” selgitas ta.

Kanne meelest on Arvamusfestival aktiivsete noorte kasvulava. “See ongi festivali mõõdetav kasu. Meil on olnud selliseid noori, kes tulevad esimesel aastal ja ütlevad, et nad on väga tagasihoidlikud, aga püüavad anda endast parima. Paari aasta pärast on nad edukalt kandideerinud näiteks vahetusõpilaseks Ameerikasse,” lausus ta.

Seda kinnitab ka Kenzo Braueri lugu. “Festivali mõjul on minust saanud aktiivne õpilane. See andis tõuke korraldada ka koolis üritusi ja osaleda noortevolikogu töös. See on muutnud minu elu,” ütles ta suisa.

Tere-tiimi juht Piret Kanne on veendunud, et noored said festivalil suurepäraselt hakkama. Nad julgesid öelda, kui oli muresid, ja koos otsiti neile lahendus. Kannet rõõmustas ka see, et eri paigust noored paari päevaga meeskonnaks sulandusid. Nurinat ta kordagi ei kuulnud ning töö kulges mõlemal päeval kokkulepitud rütmis – naeratus näol ja rahu, ainult rahu.

Mis motiveerib noori festivalil kaasa lööma? Kenzo Brauer ütles oma tiimi kogemuse põhjal, et uued tutvused ja oskused ning laiemalt festivalikogemus. Tema lööb kaasa seetõttu, et peab Arvamusfestivali Paidele oluliseks.

Tekst: Martha-Beryl Grauberg (Järva Teataja)
Foto: Dmitri Kotjuh (Järva Teataja)

#kuidasmekestame osalusarutelu ehk neljatunnine lahendusmaraton #AF2018kaja

Sel aastal oli Arvamusfestivali  165 mõttevahetuse seast üks Eesti rahvastiku või inimvara kestmise teemal. Tegu polnud seni Paide Vallimäelt tuttava ja harjumuspärase ekspertide aruteluformaadiga, vaid lahendusmaratoniga – kõik osalejad said ise probleemi tükkideks võtta ning kuulamise asemel aktiivselt lahenduste loomisel osaleda.

KUULA JÄRELE

Eesti rahvaarv on langevas trendis ning kuigi täna ei pruugi seda suur osa inimestest tunnetada, kujutab see meie riigi harjumuspärasele toimimisele, keele ja kultuuri ning elukeskkonna säilimisele tõsist väljakutset. Enne, kui olukord muutub pöördumatuks, on võimalik seda teadliku ja süstemaatilise tegevusega parandada. #kuidasmekestame arutelul seda teed mindigi.

Katsetati osalusarutelu formaati, mis tähendas osalejatelt pea nelja tunni pikkust intensiivset mõtte- ja loometööd. Valgete toolide, faktilehtede, molbertite, viltpliiatsite ja märkmepaberitega varustatud Vallimäe bastionile kogunes huvilisi nii ülikoolide, riigiasutuste, vabaühenduste kui eraettevõtete ridadest.

Eksperdid ja nõudlik rühmatöö

Arutelu juhatasid sisse neli eksperti: Alis Tammur (Statistikaameti vanemanalüütik), Ave Lauren (Euroopa rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkti juht), Merle Liisu Lindma (Skype Eesti personalijuht) ja Lea Danilson-Järg (MTÜ Eesti Sündimusuuringud juht). Seejärel jätkus töö väiksemates töörühmades, kus iga meeskond keskendudes ühele kitsamale teemale: sündimusele, rändele või tööhõivele. Töörühmades ei toimunud siiski ainult vaba arutelu, vaid teemale läheneti konkreetsete juhendatud ülesannete kaudu. Kasutada olid faktilehed, ideekaardid, töölehed ja loomulikult igaühe kogemus ja teadmised.

Et mõtteid ja meeli algavaks maratoniks soendada, tuli igal osalejal mõelda oma suurimate hirmude ja lootuste peale, mis neil seoses inimvara jätkusuutlikkusega on, sõnastada need ühefraasilisteks mõteteks ning kirjutada sobiva fotoga ideekaardile. Neid lootusi ja hirme jagati nii suures ringis kui meeskonnasiseselt. Näiteks toodi hirmudena välja maakohtade väljasuremist ja inimeste potentsiaali raiskamist, lootustena aga julgeid, avatud meelega noori ning rahvastiku mitmekesisuse ja kontrolli tasakaalu.

Töö jätkus juhendatud ülesannete abil. Grupihääletuse teel valiti välja ja sõnastati oma teemavaldkonna teravaim probleem, mõistekaardi abil tuli probleem raamistada ja tükkideks lammutada – millest probleem tuleneb, keda see puudutab, mis selle lahendamist takistab, mis on suurimad väljakutsed jne. „Aruteluformaat on väga ambitsioonikas. Usun, et kes hoolimata keerukusest meeskondades seda järgisid, said positiivse kogemuse sellest, kuidas probleeme tükkideks võttes on võimalik jõuda konkreetsete tegevusettepanekuteni,“ ütles arutelu moderaator Maris Jõgeva. Lõpuks sõnastati oma eesmärk kuidas-küsimuse vormis. Lahendusi hakati otsima järgmistele küsimustele: kuidas jõuda regionaalse, soolise ja haridusliku tasakaaluni üle Eesti, kuidas teha nii, et haridus vastaks paremini tööturu vajadustele ning et lasterikkus ei paneks peresid majanduslikult raskesse olukorda?

Probleemid ja lahendused pulkadeks

Nii põhjaliku probleemi kallal töötamise üks eesmärk oli minna kaugemale üksnes väärtustele keskenduvast arutelust ning jõuda konkreetsete ja rakendatavate lahenduste, arengusuundade ja ettepanekuteni. Mingis mõttes kui-viga-näed-laita-siis-tule-ja-aita põhimõte. Osalisi juhendasid ja toetasid arutelujuhid ning moderaator. Nende roll sellise arutelu juures on asendamatu, sest sisuka lõpptulemuseni jõudmiseks tuli töötada intensiivselt ning püsida iga ülesande jaoks ette antud ajaraamides. „Kõik hakkab ikkagi konkreetsest sädeinimesest pihta, moderaatoril on selles formaadis väga oluline roll,“ ütles ekspertide paneelis osalenud Ave Lauren.

Pärast lühikest puhkepausi liiguti probleemi juurest lahenduste leidmise juurde. Testimaks idee vettpidavust, tuli ka lahendus rühmas põhjalikult osadeks võtta. Analüüsida tuli seda, mis probleeme meede lahendab, milline on selle mõju ning mida erinevad sihtrühmad selle heaks ära teha saavad. „Kuigi on inimesi, kes ütlevad, et keerulistele probleemidele ei ole ühisloomes võimalik lahendusi leida, siis selle arutelu eesmärk ei olnudki leida üks ja parim lahendus rahvastiku arengu tagamiseks, vaid pigem süüvida probleemi olemusse ning leiutada igapäevaseid väiksemaid lahendusi,“ ütles arutelu moderaator Maris Jõgeva.

Ettepanek – personaalne õpikonto

#kuidasmekestame arutelust sündis kuus olulist tegevussuunda, mida ka edaspidises teemakohases analüüsitöös kasutatakse ning üks konkreetne innovatiivne ettepanek – personaalne õpikonto. Personaalsel õpikontol oleks igale töötavale inimesele määratud teatud summa raha enesetäiendamiseks ning töötukassa spetsialisti abiga valitaks välja inimese huvidele vastavad koolitused, mida õpikonto kaudu rahastada. See lahendus loodi leevendamaks struktuurse töötuse probleemi ning võiks toetada ka elukestva õppe muutumist üldiseks normiks. Töötoa jooksul välja töötatud lahendusi esitati arutlemiseks ka erakondade esimeestele festivali viimasel arutelul.

Ehkki aruteluformaat oli eriline, oli osalejaid piisavalt palju ning suurem osa neist püsis teema juures lõpuni välja. „Arvan, et kõigilt gruppidelt tuli lõpus päris huvitavaid ideid, aga väga konkreetseid tulemusi sellest oodata ei tundu väga mõistlik, sest paljuski peitub see väärtus nendes aruteludes endas,“ ütles arutelul osaleja Kadri Lutter. Kestvusarutelud on paljudele ehk veel mõnevõrra ebamugavad, kuid esimene katsetus näitas, et formaat sobib Arvamusfestivalile hästi. Inimvara alale lahendusmaratoni toonud organisatsioonid lubavad mõttevahetuse pidamist samal teemal veel sel sügisel ning festivalil kogetu andis ainest, kuidas seda jätkata.

Tekst ja foto: Greetel Joanna Võrk

Igasse kooli ÕNNEalajuhataja #AF2018kaja

Mõtle palun hetkeks oma kooliajale. Mis tegi sinu koolitee heaks, mõnusaks, mis pani tahtma kooli minna? Kas ka sinu nimekirjas on suhted (sõprade, pinginaabri, õpetajatega, koolikaaslastega), küsib Arvamusfestivali Haridus 2.0 arutelu kuulamas käinud Anneli Rääbis.

Kui laps läheb kooli, läheb ta saama eduelamust kahes valdkonnas: hariduslik ja sotsiaalne. Lapsevanemate ja õpetajate jaoks näib olulisem olevat esimene. Lapse enda jaoks on tihti olulisem aga just teine – halvad hinded pole võrreldavadki kiusamise ohvristaatuse või üksildusega. Ebaedu sotsiaalses sfääris mõjutab tugevalt ka õpiedukust. Nii jõudsime arutelus „Igasse kooli ÕNNEalajuhataja“ ikka ja taas suhete juurde. Peamiselt oli fookuses koolikiusamine.

Lapsed tahavad kooli minna. Lasteaialastele on see oluline prestiiži küsimus, kool on aste kõrgemal kui lasteaed. Küsimus on hoopis, kui kaua nad koolis tahavad käia. Laste heaolu uuringust tuleb välja, et 6. klassi õpilaste koolis käimise tahe on neli korda väiksem kui 2. klassi õpilaste oma. Mis nende aastate jooksul juhtub?

Kõigepealt tasub küsida, mis on kooli eesmärk. Õpetada, kuidas olla elukunstnik, kuidas navigeerida ja valida paljude võimaluste vahel, õpetada suhtlemist? Kõik inimesed ju suhtlevad omavahel, seega on nad suhtlemisoskuse omal käel üles korjanud. Samas ei küsi me, kas koolis peaks õpetama lugemist, kuigi leidub lapsi, kes on sellegi oskuse justkui iseenesest üles korjanud.

Kiusamise tagajärjed on rängad. Õnnetunde vähenemine on siinjuures üks väheolulisematest võrreldes näiteks vähenenud õpi- ja töövõime, kuritegevuse ja raskete vaimsete häiretega. Mõju on ka kõrvalseisjatele – kas me tõesti tahame, et ühiskonnas juurduks arusaam, et väärkohtlemine on aktsepteeritav?

Kui arutelu anti osalejate kanda ja paluti mõelda, kuidas saaks koolirõõmuga seotud probleeme lahendada, olid paljud pakutud ideed seotud õpetajate ja õpetamise meetoditega. Tugigrupid, õpetajate mentorid, pädevad psühholoogid, toetavad kolleegisuhted, diferentseeritud õpe, õppimise tähenduslikkus, lapsevanemate kaasamine, õpetajatöö väärtustamine ühiskonnas. See, mis toimub õpetajatega ja õpetajate vahel, toimub tihti ka õpilastega. Seega tasub senisest veel enam tähelepanu pöörata pedagoogidele, sest just nemad puutuvad õpilastega kõige rohkem kokku, neil on võimalusi märgata probleeme ning õpetada seda, millest kogu koolirõõm alguse saab – suhtlemist.

Kokkuvõttes jõudsid spetsialistid manitsuseni, mida võiks laiendada ka väljaspoole kooli ja koolikiusamist. Koolides on probleemide lahendamiseks tehtud juba palju ära, samas mõnikord toimitakse kõhutunde järgi, mis alati ei vii soovitud tulemuseni. Kasulik oleks vahepeal vaadata ka uuringutest, mida tasub teha ja mida mitte. Oluline on teadmispõhine, läbimõeldud ja süsteemne tegevus. Süstemaatiline tegutsemine peaks olema igas koolis juurutatud, koolivälised programmid peaksid tulema appi siis, kui ise enam ei oska või ei jõua. Samuti ei tohiks me häbeneda abi küsida, vaid aeg-ajalt spetsialistiga, nt terapeudiga konsulteerimine peaks olema normaalne ja lausa populaarne.

Kuigi arutelus keskenduti palju koolikiusamisele ning vaadati sellele otsa erinevate nurkade alt ja läbi erinevate osapoolte silmade, oli minu mõtetes ikka ja jälle see küsimus: kui kaotaksime koolis kiusamise ja tõrjutuse, kas oleksid siis kõik õpilased õnnelikud ja tahaksid kuni oma haridustee lõpuni hea meelega koolis käia? Või on midagi veel, mida saame koolirõõmu suurendamiseks teha? Kui igasse kooli jõuaks õnnealajuhtaja, mis oleksid tema töö eesmärgid ja peamised ülesanded?

Arvamusfestival 2018, R, 10. augustil kell 18-19.30 @Haridus 2.0
“Igasse kooli oma ÕNNEalajuhataja”

Osalesid Liisa Ringo (Avatud Kool), Helen Voogla (Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumine), Dagmar Kutsar (Tartu Ülikool), Kristiina Treial (KiVa), Katri Lamesoo (Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus), Mihkel Rebane (HTM), Marit Kannelmäe-Geerts (SA Archimedes Noorteagentuur / programm “Hooliv klass”).

Arutelu juhtisid Daniel Soomer ja Anna-Kaisa Oidermaa (Peaasi.ee)

Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!

 

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anu Martinson

Paide teatri grillpeol tantsides hommikuni #AF2018kaja

Arvamusfestivali esimese päeva lõpus oli üheks suurimaks üllatuseks Paide teatri performatiivne grillipidu endise tütarlastegümnaasiumi (ja tulevase riigigümnaasiumi) tagahoovis. Aruteludest veidi eemal asuv aiapäkapikkude, kunstkuuskede ja -lilledega ala oli heaks kohaks, kus mõtetel puhata lasta ning vastalustanud Paide teatri tegijatega tutvuda, kirjutab Mari-Liis Vanem.

Peol esinesid väikeste etüüdidega Paide teatri näitlejad Ursel Tilk, Johannes Sepping, Joosep Uus ja Kirill Havanski ning novembris etenduval avaetendusel mängiv Rakvere teatri näitlejanna Grete Jürgenson. Etüüdide läbivaks teemaks oli nn grillipeo kümme käsku. Külalisi tervitasid ja kostitasid Paide teatri lavastaja Jan Teevet ning projektijuht Harri Ausmaa.

Lavastaja Jan Teeveti sõnul oli Paide teatri grillipeo idee ühene: tuua inimesed tule ümber kokku ning anda kõigile, kes tol õhtul lõkete ümber koondusid, võimalus üksteist vabas õhkkonnas tundma õppida. „Et oleme teater, töötasime peo jooksul ja enne seda ennekõike reaalsuse luubi alla toomise ja nihestamisega: mis ikkagi on grillipidu ja miks me kokku tuleme, kuidas panna meid seda ühist ruumi tõeliselt märkama ja kuidas luua kõigi nende kogetud grillipidude jadasse üks, mis tõepoolest erilisena meelde jääks. Vedasime mullasele ehitustandrile kunstmuru ja -lilled, plastikkuused ja -toolid ning aiapäkapikud ja asetasime grillipeo trafaretse ja paljude suvedega läbi proovitud vormi piibellikku kümne käsu konteksti. Kahetunniseks planeeritud kokkutulemine venis hommikusse. Plastikust jõulukuused ja augustiöö langevad tähed said Paides kokku ning nende vahel ka inimesed. Oleme tänulikud,“ rääkis ta.

Grillipeo kulg oli ilmselt suureks üllatuseks nii tegijatele kui osalejatele, lõppedes alles varastel hommikutundidel koos isetekkelise tantsupeoga, kus telefonist mängis muusikat ka Paide linna tuntud muusik Madis Aesma. Võib loota, et Paide teatri sünnipäevapeost saab Arvamusfestivalil traditsioon, kus igal aastal pärast tuliseid arutelusid mõnusalt koos teatritegijatega aega veeta.

Hoia Paide teatri tegemistel silma peal Facebookis ning tule kindlasti vaatama ka Eesti uusima teatri lavastusi Paide muusika- ja teatrimajja. Järgmist aktsiooni on oodata juba 1. septembril, kui üheks päevaks avatakse Paide teatri auto käsipesula. Hea ilma korral viskavad poisid ka särgid seljast!

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Tiiu Saarist

Ühel nõul, peapiiskopist ateistini… #AF2018kaja

Teeme algust Arvamusfestival 2018 arutelude järelkajaga. Festivali ajal oli arutelusid jälgimas kümmekond festivali vabatahtlikku kirjutajat, kes kuuldud ning ka oma mõtteid siin teiega jagavad. Otsa teeb lahti Juhani Jaeger, kes pani kirja, mis talle kõrvu jäi Eesti usu ala arutelult “Taara tammikust Maarjamaale ehk kas kõrberahva usk sobib metsarahvale?”

Alustasin enda Arvamusfestival 2018 programmi Eesti usu alal intrigeeriva paneeliga “kõrberahva usu” sobilikkusest “metsarahvale”. Paneeli korraldaja Eesti Kirikute Nõukogu kokku kutsutud kümneliikmeline seltskond hõlmas maausuliste, õigeusklike, luterlaste, islami kogukonna, reaal-, sotsiaal- ja humanitaarteadlaste ning skeptikute-ateistide esindajaid.

Kirju seltskonna avasõnavõtte looritas väike pinge. Nii mõnigi iseenesest tabav iroonianoot pääsenuks rohkem mõjule pool tunnikest hiljem, kui vestluspartnerite vaheline tunnetus oli paranenud, näiteks kristlaste pihta suunatud “ma ei lähe hiide valgete kummikutega” (et pühalikkust rõhutada – J. J.). Üldiselt iseloomustas paneliste vastastikune austus. Kui anonüümsed netihuligaanid – sõltumata taustast – ei säästa usuküsimuses sütt ega sülge, siis päris inimesed päris vestlusringis suhtuvad üksteisesse nagu inimene inimesesse ikka.

Kellest sõltub kohanemine?

Malemäng, mille põhieesmärk on tutvustada enda arvamust ja ennetada vastaspoole argumente, oli keskustelu osaks selgi korral. Pikemalt neil keerutustel siinkohal ei peatu. See kõik kuulub mängu juurde ja ka argumendid on huvilisele teada või kättesaadavad.

Eesti moslemi kogukonna esindaja Kristi Ockba sedastas religiooni kohanemisvõime ühiskonnas läbi üksikisiku kohanemisvõime: “Iga inimene, kes usub, peab otsustama, kas ja kuidas ta kohaneb keskkonnaga, kus ta on. Religiooni kohanemisvõime seisneb inimeste kohanemisvõimes.” Nõustun sellise käsitlusega kahel käel ja mõtlen samas arvamusliidrite, antud kontekstis usujuhtide mõjule ja vastutusele. Kuivõrd veenavad nad oma “karja” järgima vastavale ühiskonnale omaseid hoiakuid? Kogukonnasisest oma usu ja kombestiku järgimist see ju ei sega. Kahjuks leiab nii erinevate religioonide ajaloost kui ka tänase Euroopa moslemikogukondadest näiteid usujuhtide jäikusest seal, kui inimesed ise oleks valmis kohanema.

“Me kõik oleme hariduse usku”

Kui tundsin paneeli käigus millestki puudust, siis vahest ehk eestlaste usklikkuse vaagimisest igapäevaste valikute näitel. Võimalust diskussiooni elavdamiseks eluhoiakute põhiselt andnuks Avo Üpruse tõdemus: “Kes ei hakka probleeme lahendama, on osa probleemist. Kas teda juhib teadus või usk, ei oma mingit tähtsust.”

Paneeli viimases kolmandikus tõusis jutuks inimeste religioosne haritus. Teema avas Maavalla koja juhatuse liige Andres Heinapuu: “Me ei saa üksteisest lugu pidada, kui me üksteise lugu ei tea. Vaja on suuremat usulist sallivust ja uudishimu.“ Kuna teemapüstitus köitis silmnähtavalt kogu arutelugruppi, võtsin nõuks haarata mikrofoni ja küsida otse, kas kõik panelistid leiavad, et inimeste religioosne haritus vajab parandamist, või vaidleb keegi ka vastu? Vastuväiteid ei leidunud, seevastu kõlas lavalt deklaratsioon: “Me kõik oleme hariduse usku.”

———

Arvamusfestival 2018, R 10.08 kl 12.00-13.30

“Taara tammikust Maarjamaale ehk kas kõrberahva usk sobib metsarahvale?”

Osalesid Madis Iganõmm, Andres Heinapuu, Tauri Tölpt, Marju Kõivupuu, Kuldar Taveter, Urmas Viilma, Martin Vällik, Avo Üprus, Kristi Ockba, Lea Altnurme.

Arutelu juhtis Jaanus Kangur.

Arutelu peatselt järelkuulatav Soundcloudis Arvamusfestivali kanalis!

Fotod: Arvamusfestivali vabatahtlik Joonas Kaljulaid

Festivalil koorunud ideed rahvaalgatus.ee-sse!

Arvamusfestival kutsub festivali aruteludes koorunud Eesti elu edasiviivad ideed riputama rahvaalgatus.ee keskkonda. See on lihtsaim ja kiireim viis oma algatust suurema avalikkuse ees testida, sellele toetust leida ning piisava toetuse korral ka parlamendile edastada. Rahvaalgatus.ee-le saab ideed panna otse AFoorumi kaudu. Arvamusfestivalist tekkinud algatused saavad rahvaalgatus.ee-s eraldi esile tõstetud.

Praegu leiab rahvaalgatusveebist kaks otseselt Arvamusfestivaliga seotud algatust. Juba enne festivali riputas Eesti Koostöö Kogu üles algatuse, et koguda sisendit strateegiale Eesti 2035. Riigikantselei strateegiabüroo on alustanud Eestile uue strateegia koostamisega, mis koondab riigisiseselt läbi räägitud ja kokkulepitud eesmärgid, loob selle põhjal kestliku finantsraamistiku ning annab aluse järgmise perioodi euroraha kasutamiseks.

Arvamusfestivali koosloomealal mängiti läbi, kuidas maailmatrendide tuultes, ministeeriumide silotorne lõhkudes ja kollektiivset tarkust väärtustades mõelda Eesti parimaks paigaks maamunal. “Kuna Arvamusfestivalil toimus mitmeid tulevikku vaatavaid ja Eestile suuri eesmärke seadvaid arutelusid, kasutab Eesti 2035 neid mõtteid väärt sisendina strateegialoomes ja tänavu septembris algavateks sisuseminarideks,” märgib Eesti Koostöö Kogu.

Teine festivalist tõukunud algatus on Päästeliidu ettepanek maksustada ilutulestikuga paugutamine vabatahtlike päästjate toetuseks. Arvamusfestivalil käidi välja idee kehtestada ilutulestikule luksusmaks, nii et igalt pürotehnikale kulutatud eurolt läheks kindel protsent vabatahtlike päästjate toetuseks. Rahvaalgatuse keskkonnas soovibki Päästeliit selle ettepaneku üle arutleda, et tajuda ühiskonna hinnangut.

“Me kindlasti ei väida, et ilutulestik oleks selgelt tajutav põhjus tuleõnnetustele, kuid ennekõike on tegemist luksuskaubaga, mille aastavahetusel, jaanipäeval, pulmades, sünni- ja muudel tähtpäevadel taevasse tulistamine on paratamatult ohuallikas, mille tagajärgedega peavad lõpuks tegelema ka vabatahtlikud päästjad,” põhjendab Päästeliit.

“Arvamusfestivalil toimuvatest põhjalikult ettevalmistatud aruteludest tekivad sageli kollektiivsed tõdemused või ettepanekud – tehke see järelsamm ja tooge need rahvaalgatus.ee-le,” kutsub üles rahvaalgatusveebi projektijuht Maarja-Leena Saar Koostöö Kogust. “Nagu kinnitasid Riigikogu esindajad Arvamusfestivalil toimunud arutelul seniste rahvaalgatuste mõjususe üle, ei pea algatus olema seaduseelnõu vormis ega algataja teadma kõiki teemaga seonduvaid strateegiaid ja arengukavasid,” lisab Saar.

Rahvaalgatusveebis saad kirja panna oma ettepaneku, kutsuda teisi kaasa arutama, kaasautoritega pöördumise teksti koostada, valminud pöördumisele digiallkirju koguda ning vähemalt 1000 allkirjaga pöördumine ühe klikiga Riigikogule saata. Ühtlasi jälgida, kuidas  parlament pöördumise üle arutab ja mida kuue kuu jooksul otsustab.

Algatuse loomise ABC:

  1. Logi rahvaalgatus.ee-le sisse
  2. Loo uus algatus. Algatus on vähemalt kolm päeva ühisloomes ehk arutelu-faasis.
  3. Kui ühisloome on lõppenud, määra algatusele lõppaeg ja suuna algatus allkirju koguma.
  4. Kui algatusel on 1000 allkirja koos, saada see ühe klikiga Riigikogu poole.

Vaata ka teisi rahvaalgatus.ee kasutamise juhendvideosid.

Kui vajad nõu, kontakteeru rahvaalgatus.ee kasutajatoega – abi@rahvaalgatus.ee.

 

Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Anna Markova

Kuuendal Arvamusfestivalil osales aruteludes 10 000 inimest    

Kuues Arvamusfestival tõi kahe päeva jooksul Paidesse 10 000 inimest, kes osalesid kahekümne neljal alal 160 arutelus. Läbivateks teemadeks olid tänavu suhtluskultuur ning demokraatias osalemise võimalused. Festivalil osalejad leidsid, et hea arutelu eelduseks on teineteise kuulamine ja oma väidete tõestamine. Pilte festivalist näeb SIIT.

Festivali eestvedaja Maiu Lauringu sõnul on arvamusfestivali formaat Eestis hästi vastu võetud. “Festivalile tulevad inimesed, kellel on aruteludele kõrged ootused ning kes lähevad kuulama konkreetseid teemasid. Kaasavate formaatide kõrval soovitakse läbimõeldud ja mitmekülgset sisu ning see eeldab üha paremat ettevalmistust nii arutelu korraldajatelt, osalejatelt kui arutelu juhtidelt,” tõi Lauring välja oma tähelepanekud.

Arutelude teemadering oli lai, avaliku ideekorje tulemusel jõudsid programmi Eesti inimeste jaoks olulised teemad inimvarast põhiväärtusteni. Eriline tähelepanu oli arutelukultuuril ning demokraatias osalemisel. Vestlustest koorus mõte, et demokraatia püsimiseks on seaduste kõrval olulised ühised väärtused ning et suhtluskultuuri edenemise eelduseks on suhtlusoskuste õpetamine. Festivali arutelusid saab järele kuulata SIIN, kuhu neid järgemööda lisame.

Arvamusfestival soovib festivali hea arutelutavaga luua ühist teadmist hea arutelu reeglite kohta. Festivalil toimunud purgihääletusel arvasid osalejad, et edasiviiva arutelu eeldusteks on teineteise kuulamine ning oma väidete tõestamine. “Leiame, et heast arutelutavast võiks lähtuda kõikide teiste, ka väljaspool festivali toimuvate arutelude juures,” ütles Maiu Lauring.

Festival sündis sadade vabatahtlike ning arutelude korraldajate ühisloomena. Arvamusfestivali toetavad Paide linn, Swedbank, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Järvamaa Omavalitsuste Liit, Euroopa Komisjon, Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Euroopa Parlament, Telia, Ergo, Töötukassa ning Kultuurkapital.

Arvamusfestival tänab kõiki, kes andsid oma osa! Järgmine Arvamusfestival toimub 9. ja 10. augustil 2019 Paides.

Arvamusfestivali esimesel päeval osales üle 5000 inimese

Paides alanud kuuendal Arvamusfestivali osales täna üle 5000 inimese. Ühtekokku toimus kahekümne neljal alal 76 arutelu. Kõige rohkem pälvisid kuulajate tähelepanu Eesti välis- ja kaitsepoliitika, demokraatia olemuse ning hariduse teemalised arutelud. Pilte festivalist näeb SIIT.

Festivali eestvedaja Maiu Lauringu sõnul jagus rohkelt kuulajaid juba keskpäeval alanud aruteludele. “Oli näha ja tunda, et teemad, millega alustasime, läksid inimestele korda ning see andis kohe alguses festivalile hea hoo sisse,” ütles Lauring. Kõige populaarsemad oli täna välis- ja kaitsepoliitikat ja haridust puudutavad arutelud, kus osales ka president Kersti Kaljulaid. Palju tähelepanu pälvis ka arutelu, kus küsiti, kas surnuks töötamine on paratamatus.

Baltimaade alal jõuti mõtteni, et riikide väiksusest tuleneb hirm kaotada oma identiteet. Samuti tekitab muret riikide demograafia, kuna töökäsi tuleb puudu ka siis, kui noored jäävad kodumaale. Seega on kõigis kolmes riigis õhus küsimus, kuidas muuta tööturg atraktiivsemaks ka teiste riikide noortele. Toodi välja, et selleks peavad teenused olema kättesaadavad erinevates keeltes, vaja on rohkem rahvusvahelisi koole ning ühiskond peab olema veel avatum ja tolerantsem.

Eraldi ala on tänavusel festivalil pühendatud suhtluskultuurile, sest Kiusamisvaba Kooli eestvõttel on august kuulutatud suhtluskultuuri kuuks. Tänastes aruteludes võrreldi inimestevahelist võrdsust Eestis ja Soomes. Soome endine haridusminister Krista Kiuru märkis, et soomlased tolereerivad kaasmaalasi enam, kui Eestis seda suudetakse. Ajakirja Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski tõi välja, et ehkki Eestiski on astmeline tulumaks, tunnevad inimesed, et keegi ei peaks teistest rohkem riigile ära andma.

Festivali esimese päeva lõpetas Tarmo Jüristo ja Hardo Pajula sõnaduell. Homme on kavas 84 arutelu. Päeva alustab kell 10 europarlamendi saadikute arutelu Johannes Tralla vedamisel ning päeva lõpetab kell 20 algav parlamendierakondade juhtide arutelu, kus osalevad kõikide erakondade juhid.

Arvamusfestivali toetavad Paide linn, Swedbank, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Järvamaa Omavalitsuste Liit, Euroopa Komisjon, Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Euroopa Parlament, Telia, Ergo, Töötukassa ning Kultuurkapital.

Millist tööd teeme tulevikus? #tulevikutööala

Töömaailmas toimuvad muutused, eelkõige kiire tehnoloogiline areng ja digitaliseerumine, seavad uusi nõudmisi ka tööjõu oskustele ning rahvastiku vähenemine omakorda tööandjatele. Muutused tähendavad aga töökohtade kadumist ning eeldavad töötajatelt uusi oskusi.

Tööandja jaoks muutub kriitiliseks parimate oskustega töötajate tööle meelitamine. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hinnangul kaob Eestis tulevikus seitse protsenti praegustest töökohtadest ning ligi kolmandiku iseloom muutub märkimisväärselt.

Arvamusfestivali tulevikutöö alal toimub 11. augustil neli põnevat arutelu. Kõik on oodatud kuulama ja kaasa rääkima vähenenud töövõime, tuleviku töökeskkonna, tulevikuoskuste ja vabatahtliku töö teemal.

Töötukassa arutelu “Vähem töövõimet – vähem töökohti” algab kell 12. Diskussiooni eesmärgiks on näidata, et tuleviku tööturu võtmeks on paindlikkus. Kõik töötajad on väga erinevad ning erivajadused võivad tuleneda nii terviseseisundist ehk vähenenud töövõimest kui ka muudest erisustest. Tööandja, kes soovib tuleviku tööturul edukas olla, lähtub oma töötajate erinevustest, arvestab nendega ning kasutab erisusi ära parimal võimalikul viisil.

Teistes aruteludes uuritakse, kas see, mida täna hariduses pakutakse, vastab tuleviku tööturu nõudlusele? Milliseid innovaatilisi lahendusi ettevõtted kasutavad või plaanivad kasutada, et olla talentide värbamiseks atraktiivsemad? Millist väärtust toob tööturule vabatahtlik ning millised on tema võimalikud väljundid?

Tulevikutöö alal viiakse soovijatega läbi karjäärinõustamisi. Samuti saavad kõik külalised teha oma ennustuse ja kirjutada tulevikutöö oskuste puule just selle oskuse, mida nemad tulevikus töö tegemisel kõige olulisemaks peavad.

Tekst: Lauri Kool (Töötukassa)
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Kärt Vajakas

Viis küsimust demokraatiast #demokraatiaala

ÜKS. Miks liberaalne demokraatia on parem kui illiberaalne?

Kui liberaalne demokraatia väärtustab ja soodustab ühiskonnas mitmekesisust, siis illiberaalsed demokraatiad tõukuvad “enamus otsustab” printsiibist. Lisaks emotsionaalsetele teemadele nagu vähemuste õigused või surmanuhtluse taastamine, tasuks enne valimisi küsida: kas me sooviksime, et Eestist kaoksid sõltumatud ajakirjandusväljaanded, et näiteks Rahvusringhäälingu sisu kujundaks poliitiline eliit?

Et põhiseaduslikult sõltumatutes institutsioonides – nagu kohtuvõimu juures – teeksid otsuseid inimesed, kes on sinna määratud võimulolevate poliitikute poolt? Kui Maksuamet hakkaks maksuraha jaotama vastavalt poliitilisele tellimusele ja uued seadused soosiks võimulolijatega soojades suhetes olevaid ärimehi? Või et kogu meie kohta käiv isiklik informatsioon oleks näiteks sisejulgeolekule viidates kättesaadav ilma igasuguse kohtumääruseta?

Mida saab liberaalse demokraatia kaitsel ette võtta vabakond, seda küsivad Avatud Eesti Fondi arutelul laupäeval, 11. augustil kella 14-15.30 illiberaalsete jõududega vastanduvad Miklos Marschall Ungarist, Kuba Wygnanski Poolast ja Andre Wilkens migratsiooniküsimuses lõhestunud Saksamaalt.

 

KAKS. Mida tähendab “demokraatia on globaalses languses”?

Freedom House´i iga-aastase raporti kohaselt on globaalsed vabadused 12. järjestikust aastat  languses. Alates 2006. aastast on 113 riigis poliitilised-ja tsiviilõigused ning vabadused vähenenud, samas kui 62 riigis on märgatud demokraatlike õiguste ning vabaduste tõusu.

Traditsiooniliselt on Ameerika Ühendriigikide välispoliitika üks eesmärke olnud demokraatia propageerimine ja toetamine, kuid president Trump on nii oma sõnades kui ka tegudes sellest ajaloolisest põhimõttest eemaldunud. USA vähenev roll rahvusvahelistes institutsioonides nagu näiteks ÜRO ja NATO, rahvusvahelisest koostööst ja kokkulepetest taandumine (näiteks USA lahkumine Pariisi Kliimakokkuleppest) ning Ameerika välispoliitika suurenev militariseerumine on näited sellest, kuidas USA roll demokraatia kaitsja ning edendajana on vähenemas.

USA vähenev roll demokraatia edendajana maailmas ning tsiviilõiguste ja vabaduste langemine on nähud, mis lubavad öelda, et demokraatia on globaalses languses. Sellest, kuidas siit edasi minna, ootame kuulama ja arutlema reedel kell 18.00 Arvamusfestivali demokraatia alal arutelul “Kes kaitseb enam demokraatiat maailmas?” Otsa teevad lahti Mall Hellam Avatud Eesti Fondist, Andres Kasekamp Toronto Ülikoolist, Lauri Mälksoo Tartu Ülikoolist ja Kristi Raik Eesti Välispoliitika Instituudist. Vestlust juhib Erkki Bahovski, ajalehe Diplomaatia peatoimetaja. Arutelu korraldab Eesti Välispoliitika Instituut/Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.

 

KOLM. Mis on Põhjala riikide kuld demokraatia languse ajastul?

Samal ajal, kui globaalsel tasandil on märgata demokraatia langust, hoiavad Põhjala riigid 2017. aasta demokraatiaindeksis kohti esimese viie seas. Mis on see, mis on heaoluühiskonnaks nimetatud Põhjalale iseloomulik ning eristab teistest regioonidest? Hiljutise raporti „Trust – the Nordic gold“  kohaselt on see usaldus. Sotsiaalse usalduse aluseks on vahetu kogemus suhetes teiste inimestega, poliitiline usaldus kujuneb aga kaudsel teel ja distantsilt, tavaliselt meedia vahendusel.

Raport sedastab, et demokraatliku ja stabiilse poliitilise elu seisukohalt vaadates on poliitiline usaldus keskse tähtsusega – samamoodi, nagu sotsiaalne usaldus on oluline tsiviliseeritud ühiskondlikus elus. Kui usaldus ühiskonnas on kõrgel tasemel, siis on sel ka praktilised tulemused – hiljutised uuringud näitavad, et sotsiaalne ja poliitiline usaldus tõstavad näiteks oluliselt võimalust, et kodanikud maksavad korralikult oma makse, mis omakorda võimaldab aga riigil paremini toimida.

Põhjala kogemusi demokraatlike protsesside toimimisest erinevates eluvaldkondades, alates  sotsiaalselt vastutustundlikust ettevõtlusest (reedel kell 16-17.30) kuni Euroopa kultuuripealinnaks olemiseni (laupäeval kell 16-17.30), kuuleb Demokraatia alal Arvamusfestivali mõlemal päeval. Ja loomulikult küsime – kas Põhjala on veel eestlastele eeskujuks (reedel kell 14-15.30)?

 

NELI. Kas tõde on surnud?

Küsimus, mis oli suurte rasvaste tähtedega trükitud ajakirja Time Magazine 3. aprilli 2017 esikaanel ja pidid iseloomustama ajakirjas ilmunud intervjuud vastselt ametisse astunud USA 45-nda presidendi Donald J. Trumpiga. Küsimus, mis iseloomustab hästi seda, kus on lääne ühiskond täna – kahtleme objektiivse tõe olemasolus. Tõde ja faktid on muutunud millekski, mida vajadusel moonutada, et edendada enda agendat. Uuriv ajakirjandus on kaotamas oma väärtust, sest puudub usaldus ja levib arvamus, et meedia ise töötab kellegi teise huvide, mitte objektiivse tõe nimel. Ja selles informatsiooni virvarris üritab orienteeruda tavakodanik.

Kuidas seda kõige paremini teha? Sellele ja mitmele teisele küsimusele püüame vastuse leida laupäeval, 11. augustil kell 11 algavas arutelus „Seilamine tõejärgsel meediamerel – kuidas kriitiliselt meediat tarbida“, kus oma mõtteid avaldavad  Janeck Uibo (Edasi.org asutaja ja peatoimetaja), Severi Hämäri (Soome faktikontrolliorganisatsiooni Faktabaari juhatuse liige) Herman Kelomees (Eesti Väitlusseltsi tegevjuht), Siim Ruul (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja) ja Tom Suiste (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi abiturent). Vestlust juhib aktiivne kodanik Karl Toomet.

 

VIIS. Miks annab populism tõuke illiberaalsele demokraatiale? Miks kujutab süvenev populism ohtu demokraatiale?

Süvenev populism lõhestab ühiskonda vastandades erinevaid ühiskonnagruppe ning sulgedes võimaluse diskussiooniks ja erinevatele arvamustele. Populistlikud lubadused tekitavad inimestes arvamuse, et probleeme saab lahendada lihtsalt ja kompromissideta, mille tulemusena jäävad probleemid tegelikult aga lahendamata. Aina raskemaks muutub tõe eristamine väärast ning tihtipeale otsitakse lihtsalt patuoinast, kellele saab kõik ühiskonnamured kaela veeretada.

Populistlike parteide võidukäik võib endaga kaasa tuua vähemusgruppide diskrimineerimise, inimõiguste rikkumise ja sõnavabaduse piiramise. Sellest kaugele ei jää autoritaarse võimu esilekerkimise võimalus, mis õõnestab meie demokraatlike väärtusi ja alustalasid aga veelgi. Populismist räägime reedel kell 12-13.30 arutelus “Populismi kasv Euroopas – kas demokraatia korrigeerija või vaenlane?”, kus sellest räägivad Mari-Liis Jakobson (Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudi poliitikasotsioloogia dotsent), Ahto Lobjakas (Raadio 2 “Olukorrast riigis” saatejuht, Postimehe kolumnist) ja Ivo Rull (raamatu “Populismist” autor, kommunikatsiooniekspert).

Tekst: Demokraatia ala korraldajate ühisloome
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion

Festivalil kohtuvad erakonnad valijatega

Kõrgeima võimu esinduskokku valitud erakonnad on Arvamusfestivalile alati väga oodatud. Eriti sisulised ja tasakaalustatud arutelud, mis vastavad heale arutelutavale ja kus kogutakse erakonna ideedele tagasisidet kodanikelt. 2019. aasta Riigikogu valimistele eel võiks ligi 10 000 külastajaga Arvamusfestival olla sisukate ja edasiviivate poliitiliste diskussioonide kohaks, kuid erakondadele ka väga sobiv võimalus suhelda valijatega, kirjutab festivali eestvedaja Maiu Lauring.

Sarnaselt varasematele aastatele pakkusime igale erakonnale ühepäevast ala kolmeosalise programmiga, kuid tänavu paari uuendusega. Ootasime erakondadelt selgelt ühte erakondadevahelist ja ühte kaasavat arutelu. Osale neil aruteludel ja anna meile ka teada, kuidas oli!

ERAKONDADEVAHELISED ARUTELUD
Arvamusfestivali külastajad ootavad erakondade aladelt kõige rohkem seda, et toimuks huvitav dialoogi maailmavaadete ja arvamuste vahel. Igas erakonna telgis toimub üks selline arutelu, kuhu on kutsutud eri seisukohtade ja positsioonidega osalejaid ka teistest erakondadest. Aruteluteemad on välja pakkunud kutsuv erakond ning arutelujuht on soovitavalt väljaspool parteisid.

10. AUGUST

Kell 18.00 Sotside alal “Kas solidaarsele ravikindlustusele on alternatiivi?”Kas Haigekassa on efektiivne või mitte? Solidaarse ravikindlustuse eest seisab töö- ja terviseminister Riina Sikkut, kellega debateerivad Reformierakonna esinaine Kaja Kallas ja teadlane Taavi Tillmann. Arutelu juhib Allar Tankler.

11. AUGUST

Kell 11.00 Keskerakonna alal “Kas päästame eakad vaesusriskist?”
Kaia Iva (Isamaa), Helmen Kütt (SDE), Monika Haukanõmm (Vabaerakond), Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond) ja Katrin Höövelson (Euroopa Komisjoni Eesti esinduse majandusnõunik). Arutelu juhib endine sotsiaalminister Jaak Aab.
Kell 16.00 Reformierakonna alal „Kas maksud on karistus või õnnistus?“
Jevgeni Ossinovski (SDE), Jürgen Ligi (Reformierakond), Marko Pomerants (Isamaa) jt. Tegemist on nn tagurpidi intervjuu formaadiga: arutelu juht on rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika asekantsler Dmitri Jegorov. Kui tavaliselt on poliitik ministeeriumi kantsleril n-ö pea kohal, siis nüüd küsib kantsler põhjendusi valitud poliitikatele.
Kell 18.00 Isamaa alal “Kas II pensionisammas on raha põletamine?”
Lisaks Riigikogu liikmetele Helir-Valdor Seeder (Isamaa) ja Eiki Nestor (SDE) osalevad poliitikavälised eksperdid: Kristjan Järvan (ettevõtja), Kristi Saare (Tuleva Tulundusühistu kogukonna juht) ja Mart Jesse (Eesti Kindlustusseltside Liidu juhatuse esimees). Arutelu juhib Kalle Muuli.

Erakondadevaheliste debattide soodustamiseks lisasime omalt poolt väikese vimka – kui planeeritavas debatis on vaid oma erakonna inimesed, siis on Arvamusfestivalil õigus tuua mängu must hobune ehk saata omalt poolt üks inimene diskussiooni juurde. Seda võimalust tuli meil kasutada vaid korra. Vabaerakonna alal 10. augustil kell 13.05 toimub „Kuum debatt: kuidas rakendada kolme lapse poliitikat?“, kus osalevad Vabaerakonna riigikogu fraktsiooni liikmed Monika Haukanõmm ja Jüri Adams, saatejuht Mikko Nõukas ning Arvamusfestivali kutsel seksuaaltervise ekspert Kristina Birk-Vellemaa.

KAASAVAD ARUTELUD
Arvamusfestivali külastajad hindavad võimalust vahetult suhelda poliitikutega. Soovitakse otse küsida ja oma arvamust avaldada, olla ära kuuldud ja mõistetud. Nii palusime tänavu erakondadel tuua oma ala programmi vähemalt ühe sellise arutelu, mille eesmärk on ideede tutvustamise asemel erakonna ideid testida ja neile tagasisidet saada. Arutelu toimub grupiaruteluna ja inimeste kaasamist soodustavas formaadis, nt maailmakohvik vms.

10. AUGUST
Kell 13.00 Sotside alal “Kas tulevikus oleme tööd tehes õnnelikumad?”
Arutelu korraldavad Noored Sotsiaaldemokraadid ja arutelu juhib nende president Joosep Vimm.

11. AUGUST
Kell 12.00 Isamaa alal “Kuidas saada palju lapsi?”
Arutelu juhib ajakirjanik Marii Karell, osalevad Priit Sibul (Riigikogu liige, nelja lapse isa), Siiri Oviir (Eesti Naisliidu esinaine) ja Kerstin Meresma (Postimehe ajakirjanik).
Kell 13.00 Keskerakonna alal “Maailmakohvik, Keskerakonna 101 rahvakohtumise raames”. „Sina räägid – poliitikud kuulavad!“ nii kõlab erakonna üleskutse ja meie julgustame – tule kohale ja näed oma silmaga, kas see päriselt nii ka on. Kaasa saab rääkida erinevatel teemadel hariduspoliitikast regionaalpoliitikani. Laudkondi juhivad tuntud poliitikud Keskerakonnast.
Kell 14.00 Reformierakonna alal „Mis on patriotism?”
Alustuseks saavad reformierakondlased ja tuntud avaliku elu tegelased väga lühidalt sõna patriotismi defineerimiseks. Seejärel toimub ühine arutelu, mille eesmärk on patriotismi erinevad tähendused lahti häkkida.

Üsna loominguliselt on tänavusi juhiseid rakendanud Vabaerakond! Vabaerakonna telk Paide Arvamusfestivali erakonnaalal on reedel 10. augustil ühtlasi vabaõhu raadiostuudio. Arutelude vahele toimuvad intervjuud festivalikülalistega ja erakondadevaheline meelelahutuslik mälumäng.

MÄRKA KA SEDA!
Et Arvamusfestivalil kõlaksid ka EKRE ideed ja saaks EKRE poliitikutega suhelda, võtsid EKRE Järva- Ja Viljandimaa osakonna inimesed nõuks tuua festivalile kaks arutelu, mis toimuvad Vanalinna kohviku õuealal. Poliitmaastikule uue tulijana siseneva Eesti 200 eestvedajad on lubanud olla kohal aktiivsete osalejatena, küsijate ja kommenteerijatena erakondade aruteludel.

ERAKONNAJUHTIDE ARUTELU
On juba traditsiooniks kujunenud, et Arvamusfestivali viimane arutelu on parlamendierakondade esimeeste debatt. Kui kõik arutelud teistel aladel on lõppenud, algab laupäeval, 11. augustil kell 20 ERRi alal erakonna esimeeste debatt teemal „Kuidas me kestame?“. Tänavu esmakordselt selgus teema rahvahääletusel ning mure Eesti riigi ja rahvuse kestvuse pärast edestas poliitilise suhtluskultuuri ja riigireformi teemasid. Osalevad Mart Helme, Andres Herkel, Kaja Kallas, Jevgeni Ossinovski, Jüri Ratas, Helir-Valdor Seeder ja arutelu juhib Taavi Eilat. Sõna saavad ka Roheliste erakonna esindaja Zuzu Ismailova ja Eesti 200 esindaja Kristina Kallas.

Tekst: Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion

Digimaailma edu saadavad vahel ka varjud #digitarkuseala

Eesti on edukas e-riik ja selle üle tuntakse põhjendatult uhkust. Digiühiskonna arenguga kaasneb loendamatult nii võimalusi kui ka ohte, millest aktuaalsematele keskendutakse Telia eestvedamisel Digitarkuse alal.

Eesti tehnoloogiadirektori Kirke Saare sõnul on Telia üks eesmärk teha Eestist tehnoloogia abil koht, kus on parem elada ja töötada. “Samas kaasnevad digitehnoloogia arenguga ka ohud, mida tuleb teadvustada ja tundma õppida, misõttu keskendume aruteludes digiühiskonna rõõmudele ja varjukülgedele laiemalt,” ütles ta.

Arutelud keerlevad selle ümber, milline on digitehnoloogiate mõju nii inimestele, ettevõtetele kui ühiskonnale tervikuna. Selleks on arutelude korraldamisel Teliaga jõud ühendanud Estonian Business School, Eesti Interneti SA, Eesti Patsientide Liit ja psühholoog Margarita Kerson-Saulis. Avame koos Teliaga Digitarkuse ala arutelude sisu.

Kas offline’is on võimalik mängida? (R, 10. augustil kell 13)
Kuidas mõjutavad nutiseadmed erineva vanusega laste heaolu ja peresuhteid? Koos mängides ja erinevaid koostegutsemise viise katsetades saab proovida oma kogemuste pinnalt, kuidas muutub selle käigus suhtlemise kvaliteet.

Ettevõtete juhid peaksid kübermaailmas käed puhtaks pesema (R, 10. augustil kell 15)
On vähe teada fakt, et Eesti ettevõtted on digilahenduste kasutamisel ELi 28 riigi seas alles 22. kohal. Oma konkurentsivõime tõstmiseks peavad ettevõtjad hakkama ruttu kasutusele võtma veel rohkem nutilahendusi. See tähendab, et Eesti majanduse arenguhüpe sõltub ikkagi tavalistest inimestest, kes neid masinaid juhivad, ja sellest, kui hea on nende inimeste küberhügieen ehk oskus n-ö gripihooajal käsi pesta. Viimane sõltub aga paljuski just ettevõtete juhtidest, sest kui nemad ei pea vajalikuks turvaliste paroolide kasutamist või avavad hoolimatult suvalisi libakirju, siis oleme digitaliseerimise võidujooksu ette kaotanud. Kas Eesti majandusedu sõltub tõesti küberhügieenist, miks peavad Eesti ettevõtete juhid õppima piltlikult öeldes käsi pesema ja millised järjest kasvavad ohud meid küberruumis üldse varitsevad?

Kodanike käitumine on riigil justkui peopesal (R, 10. augustil kell 17)
Saja-aastane Eesti on edukas väikeriik, kes paistab maailmas silma kui kõrgelt digitaalseid trende eestvedav endine nõukogude liidumaa. Seevastu inimeste jälgimine internetis näib jätkuvalt kinni olevat vanades aastakümnete tagustes KGB sarnastes harjumustes. Kas Eestis toimub massiline isikute kohta sideandmete kogumine ja jälgimine, mis võib olla vastuolus Euroopa Kohtu nõudmistega? Arutletakse internetivabadusest ja inimeste jälgimisest internetis võimuorganite poolt. Kas Eesti teeb midagi valesti? Kui teeb, siis mida ja mil määral? Kas ausaid kodanike jälitatakse rohkem kui Euroopa tegelikult lubab? Või tänases maailmas ei saagi keegi enam eeldada, et jälitustegevust internetis ei toimu?

Isiklikud jäljed digimaailmas (L, 11. augustil kell 10)
Mida tähendab privaatsus tänases tehnoloogia- ja digimaailmas ning milliste uute tavade, võimaluste ja ohtudega inimesed igapäevaselt arvestama peaks? Üha enam digitaliseeruv maailm pakub küll hulgaliselt uusi võimalusi, kuid ka kuhjaga erinevaid ohte. Milliseid jälgi me igapäevaselt internetiavarustesse maha jätame, kellele kuuluvad minu andmed ja kas selle pärast peaks muretsema? Kus ja kuidas minu kui eraisiku andmeid kasutatakse? Milliseid andmeid ettevõtted mu kohta teavad ja mida nendega teha saavad? Miks erineb inimese käitumine füüsilises maailmas sellest, kuidas ta käitub digimaailmas?

Portaal inimsõbralikuks (L, 11. augustil kell 12)
Arutelu algul näidatav lühifilm selgitab lihtsalt ja lühidalt, missugune on praegune patsiendiportaal ja visionäärid räägivad, missugune see olla võiks. Maailmakohviku käigus kujundatakse see portaal aga just endale meelepäraseks, kasutajasõbralikumaks ja loogilisemaks. Lõpus kuulatakse ühiselt uusi visioone ning Eesti Patsientide Liit on lubanud võtta oma südameasjaks, et need ettepanekud ka vajalike asutusteni jõuaksid.

Jõhkratesse turvaintsidentidesse sattumist annab vältida (L, 11. augustil kell 14)
Erinevad turvaintsidendid, ründed, õngitsuskirjad, arvutiviirused ja muud küberkuritegevuse vormid on asjad, millega inimesed Eestis igapäevaselt kokku puutuvad. Koos küberturvalisuse spetsialistidega tuuakse publikuni kõige tõsisemad ja levinumad juhtumid ning jagatakse soovitusi, kuidas sääraste riskide eest end kaitsta. Mida saab inimene ise ära teha, et internetis ja oma digiseadmetes riske maandada ning milline on ohutu digikäitumise A ja O? Mida teha ja kelle poole pöörduda, kui oled ohvriks sattunud?

Küberruumis saab sõimata ja peksa saab iga nurga peal (L, 11. augustil kell 16)
Meie igapäevase online-suhtluskultuuri ja –kultuuritusega puutuvad kokku nii lapsed kui täiskasvanud. Arutelus vaadeldakse ja analüüsitakse erinevaid küberkiusu juhtumeid. Kui tõsine on täna Eestis küberkiusamise probleem ning millised on selle võimalikud tagajärjed nii kiusajale kui kiusatavale?

Digitarkuse alal toimub kahel päeval kokku kuus eestikeelset ja üks venekeelne arutelu. Vaata järele Facebookist.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Kadri Laube
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Mark Slavin

 

Ennetus ja teadlikkus turvatunde teenistuses #turvalisusjatervis

Arvamusfestivali turvalisuse ja tervise alal on ERGO eestvedamisel kesksel kohal ennetus ja teadlikkus. Tervis ja turvalisus on mõisted, millele me ei mõtle, kui nendega on kõik korras. Õnnetus ei hüüa tulles. Dementsus ei ulata sulle infovoldikut, depressioon ei registreeri end ise arsti vastuvõtule ning tulekahju ei veendu päästjate valmisolekus kolme minutiga sündmuspaigale jõuda. Kui õnnetus on käes, on enamasti hilja midagi midagi muuta. Tegutsema tuleks hakata kohe ning esimeseks sammuks on teadlikkuse kasv ja sellel põhinev ennetustegevus, mõtisklevad festivali vabatahtlikud Juhani Jaeger ja Anneli Rääbis.

Mitmel minu lähikondsel esineb vaimse tervise probleeme?
Turvalisuse ja tervise alal toimub kahel päeval seitse arutelu, millest lausa kolm keskenduvad vaimsele tervisele. Fookuses on dementsus, ärevushäire ning depressioon. Neid teemasid on lihtne ignoreerida. Arvamus, et keegi lähiringkonnast, töökaaslastest ega tuttavatest ei puutu kunagi nende haigustega kokku, on statistikat vaadates tõenäoliselt ekslik. Mõelgem kas või laste ja noorukite vaimsetele häiretele, mille all on kannatanud iga viies laps – ca 2 last ühe jalgpallimeeskonna kohta…

Haigused ei puuduta peaaegu kunagi ainult haiget ennast, vaid ka pereliikmeid, sõpru, töökaaslasi ning sotsiaalsüsteemi kulude kaudu meid kõiki. Aruteludes vaadeldakse erinevad haiguste avaldumise viise ja põhjuseid, esmaseid samme probleemide märkamiseks ja lahendamiseks. Haiguste õigeaegne avastamine ning kohane ravi aitavad vältida probleemide süvenemist. Valehäbil ja probleemide salgamisel ei tohi olla meie mõtlemises kohta.

WHO 2012. a andmetest selgub, et Eestis kannatab dementsuse all enam kui 13 000 inimest. Haigestumine suureneb seoses rahvastiku vananemisega. Teadaolevalt ei ole leitud ühtki vahendit haiguse progresseerumise peatamiseks. Mida tähendab dementse inimese eest hoolitsemine, millised on praegu kättesaadavad teenused, mida toob tulevik? (L ,11.08 kl 14.00-15.30)

Igal viiendal lapsel vanuses 1-15 eluaastat esinenud mõnel eluperioodil vaimse tervise probleeme. Miks diagnoositakse depressioon juba lasteaialastel, kui kogu maailm peaks olema täis mängu ja naeru? Miks mõeldakse enesetapust juba põhikoolis, kui terve elu peaks olema veel ees ning kõik uksed valla? (L, 11.08 kl 12.00-13.30)

Ennetusest räägitakse tavaliselt „mida mitte teha“ ja „kuidas vältida“ võtmes. Seevastu ärevushäire teemaline arutelu on provokatiivne ning küsib hoopis küsimusi: Mida teha, et tavapärasest muretsemisest ja ärevusest saaks ärevushäire? Kuidas toimida, et ärevushäired püsiks, süveneks ning ei lähekski üle? Kuidas saada mitu ärevushäiret korraga? (R, 10.08 kl 18.00-19.30)

Kes vastutab?

Teine teemade ring turvalisuse ja tervise alal võib üldistada kui küsimust vastutuse jagunemist. Teatav osa vastutusest jääb alati inimese enda kanda, kuid osa sellest jaotub ka kogukonna liikmete ja laiemalt kogu ühiskonna vahel. Esineb olukordi, kus tuleb märgata teisi enda ümber ja lasta ka ennast märgata. On asju, mida inimene saab teha iseenda, kogukonna või ühiskonna heaks.

Üks lähemaid ja käegakatsutavamaid näiteid sellest on vabatahtlikud päästekomandod. Sootuks laiaplaanilise vaate annab aga geenidoonorluse temaatika. Eesti Geenivaramusse koguneb üha enam informatsiooni. Ühest küljest avab selle analüüsimine uusi perspektiive rahvastiku tervise hindamisel. Teadus- ja arendustegevus juba iseenesest on osa ühiskondlikust vastutusest. Teisalt saab geenidoonorlust käsitleda ka üksikisiku vastutuse aspektist ühiskonna ees: sul on võimalus anda endast midagi, millest teadusuuringute tulemusel saab kasu kogu ühiskond.

Kuidas saada inimene õigel ajal arsti juurde? Kes vastutab? Inimene ise? Või ka tööandja, perekond, kogukond, ühiskond? Kui aga arstijärjekorrad on pikad? Kui arstiabi pole piisavalt kättesaadav? Mis roll võiks olla vabatahtlikul ravikindlustusel? (R, 10.08 kl 14.00-15.30)

Geenidoonorlus kui valdkond on huvitav kombinatsioon kasulikkusest teadusele, meditsiinile ning ka üksikisikutele, kes on oma geeniandmed Eesti Geenivaramule andnud. Mida nende andmetega aga tehakse ning milline on nende roll haiguste ennetamisel ja paremal ravil? (R, 10.08 kl 16.00-17.30)

Kogukondliku vastutuse ning suure ohuteguri üheks puutepunktiks on tuleohutus ning vabatahtlikud päästjad. Kes vastutab meie turvalisuse eest, kui päästeteenuse osutamine jääb üha enam vabaühenduste kanda? Kelle ülesandeks jääb sellise tendentsi korral vabatahtlike päästjate motivatsiooni, valmisoleku ja ressursside tagamine? Kas otsa tuleb vaadata riigile, kohalikule omavalitsusele, ettevõtjatele, eraisikutele? (R, 10.08 kl 12.00-13.30)

Turvalisuse ja tervise ala tegevused Arvamusfestivalil võtab kokku ERGO Kindlustuse programm riskikäitumise teemal. Arvamusfestivali külastajatel avaneb võimalus kogeda enda riskikäitumise mõju ning osaleda tegevustes, mis õpetavad toimetulekut ohuolukorras. Nii on võimalik liiklusesse minemata proovida autojuhtimise ajal sõnumit saata. Näis, kas pärast simulaatorit soovib keegi seda ka päriselus veel teha! Samuti saad teada, kui kiiresti priitahtlikud või kutselised päästjad sinu juurde jõuavad, kui kodus koer küünlaga pahandust teeb või maal saunaõhtu üle käte läheb. Kuidas ise tulekahju kustutada? (L, 11.08 kl 16.00-17.30)

Küsimusi on palju, vastuseid veel vähevõitu. Kohtume Arvamusfestivali turvalisuse ja tervise alal, kus need ja paljud teised küsimused luubi alla võetakse!

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlikud Anneli Rääbis ja Juhani Jaeger
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Johan-Paul Hion

Kuula ja sa näed! #kuulamine

Arvamusfestival on koht arutlemiseks. Igasuguse arutlemise eelduseks on oskus ja valmisolek kuulata ning tahe mõista. Kummalisel kombel aga näib, et kuulamine on veel keerulisem kui kõnelemine (ja hästi kõnelemine on päris keeruline), kirjutab arutelujuhtide koolitaja Marleen Pedjasaar SpeakSmartist.

Palju räägitakse sellest, kuidas käia oma ajaga efektiivsemalt ümber – meil on äpid, mis võimaldavad tervete raamatute asemel kuulata neist kokkuvõtteid, sporti tehes saab pidada koosolekuid ja koosolekuid pidades saata e-kirju. Kuulamine aga on tegevus, mis nõuab vähemalt hetkeks keskendumist vaid ühele teemale või inimesele, luues selleks aja ja ruumi.

Olles ise olnud iga-aastane Arvamusfestivali külastaja ja minnes ka sel aastal, tean hästi, kui keeruline on olnud just kuulata. Tähelepanu hajub, mõte läheb rändama või kuulamise asemel tekib kiirelt tahtmine vastu vaielda. Et eesoleval festivalil kuulamisega veidi lihtsam oleks, panen kirja mõned mõtted.

Loo endale kuulamiseks sobiv keskkond. On üsna raske kedagi kuulata, kui sa teda ei kuule. Suvisel festivalil on palju sagimist, konkureerivaid arutelusid, võimalust süüa ja juua või niisama pikutada ja seda kõike tasub ka teha, kuid kui oled juba otsustanud mõnda arutelusse süveneda, siis loo endale kuulamiseks sobiv aeg ja ruum. Olen ise olnud korduvalt konverentsidel, kus mõni kaasosaleja tõdeb päeva lõpuks, et muidu tundus tore, aga kahjuks ma ei kuulnud midagi. Tundub kummaline, aga päris paljud on valmis eeskujulikult kuulama ära terve päevase ürituse, mainimata näiteks, et nende nurka heli eriti ei kostugi. Et Arvamusfestivalil selliselt ei läheks, sea end kohe arutelu alguses mugavalt sisse ning ära pelga öelda, kui midagi häirima jääb.

Kuula ideid, mitte inimese riietumisstiili või välimust. Üldiselt meeldivad meile meiega sarnased inimesed. Kui kõneleja on kuulajast väga erinev, peab ta veidi rohkem pingutama, et tema idee kuulajani jõuaks ja vastupidi – ka kuulaja peab rohkem pingutama, et idee temani jõuaks. Võib olla, et inimene, kelle vaadetega me üldiselt ei nõustu, tuleb arutelu käigus välja üsna mõistliku ideega. Inimese ajus moodustub kõneleja stiilist, sõnumist ja isikust üks tervik, kuid miks mitte proovida sel festivalil, kas suudame olla üle automaatsetest reaktsioonidest ning eraldada kõne sisu kõnelejast? Mõne konkreetse idee või ettepanekuga nõustumine ei tähenda terve maailmavaate omaks võtmist ja ehk peitub dialoog just neis hetkedes, kus suudame esmase hinnangu korraks kõrvale jätta.

Küsi, kui sa ei saa aru. Kui midagi jääb sulle ebaselgeks, siis küsi. Teed sellega teene nii endale, esinejale kui arvatavasti veel suurele osale kuulajatest, kellel sama küsimus oli tekkinud. Kui midagi jääb segaseks, aga selgitust ei julge küsida, siis ilmselt raugeb ka jaks kuulata õige pea. See on küll klišee, kuid rumalaid küsimusi pole tõepoolest olemas. Just vastupidi – õigesti püstitatud küsimus võib avada sisu rohkem kui pikad selgitused. Lisaks – kui midagi jääb segaseks, kipub meie aju sellesse kinni jääma ja nii võibki juhtuda, et edasi kuulamise asemel proovime ülejäänud arutelu ajal välja mõelda, mida kõneleja küll silmas pidada võis.

Mõtle läbi, miks sa kuulad. Kas valisid selle arutelu välja, kuna tead teemast palju? Või hoopis sellepärast, et ei tea teemast midagi? Kas loodad saada selgust, kinnitust oma ideedele, uusi teadmisi, leida mõttekaaslasi, küsida hingel olevad küsimused või hoopis midagi muud? Kui tead, miks just selle arutelu juures viibis, on ka kuulata lihtsam.

Tee märkmeid või aruta sõbraga. Lihtsalt kuulates läheb paratamatult palju kaotsi. Märkmete tegemine ei pea tähendama pooleteisetunnist konspekteerimist, kuid mõne suurema mõtte või küsimuse kirja panemine aitab kindlasti arutelust maksimumi võtta. Lisaks aitab see mõista, kus on arutelus loogikavead. Kas keegi väitis midagi ilma põhjenduseta või jäi ehk selgitus pealiskaudseks? Märkmeid vaadates  saad aru, keda uskuda või mille kohta tasuks edasi uurida. Teine hea võimalus märkmete tegemise kõrval on hiljem kuuldu üle sõbraga edasi arutleda. Selliselt saad enda mõtted selgemaks ja kindlasti veel mõne vaatenurga juurde. Lisaks võid avastada, et paljudel teemadel ongi raske väita musta või valget ning sinu mõtte teekond “ahhaa” momendini kellegi teise peas on sageli pikk ja konarlik.

Need viis punkti on midagi, mida proovin ise selleaastasel Arvamusfestivalil silmas pidada. Lisaks neile aga püüan kuulata selliselt, et ei valmistu kohe vastu vaidlema või asu enda sõnavõttu ette valmistama. Püüan meeles pidada, et kuulamine ei pea tähendama nõustumist ning kuulata võib ka siis, kui me ei nõustu. Ja et kõnelejal veidi lihtsam oleks, proovin enda kuulamisest ka märku anda. Kui rokk-kontserdil tähendaks märku andmine kaasa laulmist, hüppamist või näppude viskamist, siis sõnarokifestivalil noogutamist, arutelusiltide kasutamist, vaikust, plaksutamist… Sõltuvalt arutelust ei saa välistada mõistagi ka kaasa laulmise, hüppamise ja näppude viskamise kui kuulamise väljenduse vajadust.

Pilt: Arvamusfestivali hea arutelutava (pilt: AWStuff, aitäh!)

Festivali kultuuriprogramm rikastab Paide kultuurielu #AFmelu

Arvamusfestivali arutelukava toetab mitmekesine kultuuriprogramm, mis pakub põnevaid sündmusi nii linnarahvale kui ka festivali külastajatele. Kultuurikavast leiab paidelaste korraldatud kultuuriüritusi, aga ka tuntud Eesti artistide etteasteid, festivali lõpukontserdil laupäeval astub üles Erki Pärnoja koos bändiga.

Kultuuriprogrammi kuraator Lilian Hiob pidas kava koostamisel silmas, et pealinnast imporditud kultuurisündmuste kõrval oleks ka kohalikel tegijatel võimalus festivali kultuuri ja melu luua. “Lisaks hittidele nagu tantsulavastus “Olmeulmad” ning Erki Pärnoja kontsert, on mul väga hea meel, et osa võtab ka sügisest startiva Paide teatri trupp oma performatiivsete elementidega põimitud grillpeoga,” rääkis Hiob.

Hiobi soov oli avada festivalikülastajatele mõni põnev Paide hoone, kuhu nad muidu ei satuks. “Pärast lokatsiooni-jahti Paides, mitme väga erilise hoonega tutvumise järel, osutus valituks Paide vana tütarlastegümnaasium Vallimäe nõlval, aadressil Posti 12, mis võõrustab mitmeid festivali kultuurisündmusi,” märkis ta.

Vanas tütarlastegümnaasiumis toimub Arvamusfestivali reedeõhtune pidu, kus teiste seas astuvad üles San Hani ja Rütmika Soundsystem, Triin Niinemets ning Florian Wahl. Samuti lavastub seal Age Linkmanni, Arolon Raudva, Maarja Tõnnissoni ja Raho Aadla tantsulavastus “Olmeulmad” ning noored arhitektid Liina Liis Pihu ja Eve Komp on väljas projektiga “Ruumiringlus”, kus aktiveeritakse ja taaskasutatakse aastate eest kasutuses olnud kooliruume. Hoone kõrvale pargib end Siim Preimani kastiauto tagaruumi rändgalerii “galerii”, kus saab näha videomängude muuseumi LVLup miniatuurset versiooni.

Voronja galerii on väljas EV100 näitustesarjaga “Lätted”, mis toob Rüütli tänaval hävinud puumaja mahajäetud hoovi paidelaste Kaido Kirikmäe ja Leho Rubise valgus- ja heliinstallatsiooni. Noored kunstihuvilised vanuses 10-15 aastat on oodatud EKA avatud akadeemia ruumi- ja nahakunsti õpitubadesse.

Järvamaa muuseumi teadusjuht Ründo Mülts korraldab öises Paides taskulambi-rännakuid, et avada linna ajalugu teise külje alt, kui festivalikülastaja seda harjunud nägema on. Paide muusika- ja teatrimajas toimub mitu näitust ning kohalike muusikute kontsertprogrammi saab nautida nii Arvo Pärdi muusikaaias kui Paide Püha Risti kirikus. “Nii et kel on isu autentset Paide skeenet nautida, on selleks ideaalne võimalus,” kommenteeris Lilian Hiob.

Festivali meluprogrammi avab reedel, 10. augustil kell 8 Arvamusfestivali rattaretk Tallinnast Paidesse energiapöördealale. Osalema on oodatud kõik festivalile suunduvad rattasõbrad, säästliku transpordi praktiseerijad ning teisedki, keda innustavad füüsilised väljakutsed värskes õhus.

Reedel toovad peobussid kell 18.30 Tallinnast Estonia eest ja Tartust Vanemuise eest huvilised Paidesse ja viivad öösel tagasi.

Kultuuriprogrammiga saab lähemalt tutvuda: https://www.arvamusfestival.ee/kultuuriprogrammi-kava/

Alusta arutelu AFoorumis! #afoorum

AFoorum on veebiplatvorm, kus Arvamusfestivali kavas olevatel teemadel arvamust avaldada aastaringselt, nii enne kui pärast festivali. AFoorum on kasutamiseks avatud ning arutelu võib seal alata juba nüüd! Vaata, mida ütlevad AFoorumi kohta Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauring ja arendaja Citizen OSi eestvedaja Margo Loor.

 

Kuidas AFoorumis arutleda?

AFoorumis saab esitada ennast huvitaval teemal poolt- ja vastuargumente, küsida küsimusi. Arutelude korraldajatel on võimalik AFoorumisse kogutud kommentaaride ja küsimuste pinnalt paremini ette valmistada Paides toimuvat arutelu. Foorumisse saab riputada ka arutelude järelkajad, sh heli- ja videofailid ning tekstid, et arutelust jääks tuleviku tarbeks jälg alles. See on ka koht, kus mõttevahetuses sündinud idee saata mugavalt hääletusele www.rahvaalgatus.ee keskkonnas.

AFoorum võimaldab:

  • alustada arutelu enne ning jätkata pärast festivali
  • anda korraldajale sisendit, et Arvamusfestivali arutelu oleks võimalikult sisukas ning koondaks eri vaatenurki ja argumente
  • talletada aruteluga seotud materjalid (tekst, heli, video, foto)
  • esitada ja hinnata teemakohaseid argumente
  • jagada ja koguda uusi teadmisi
  • leida mõttekaaslasi, kellega arutelu tulemusi edasi arendada
  • AFoorumi mõte on luua pinnas ühisloomes sündivate lahenduste tekkeks ja edendada arutlevat demokraatiat.

AFoorumi leiad veebilehelt www.arvamusfestival.ee/afoorum või kavas olevate aruelude alt.

Kui oled leidnud ennast kõnetava arutelu Arvamusfestivali kavast, jäta teemasse enda küsimused või poolt-/vastuargumendid ning kutsu ka teisi sel teemal arutlema! Nii nagu arutelude programm ja arutelud sünnivad ühisloomena, nii puhume ka AFoorumile hinge sisse koos.

AFoorumil aitas sündida CitizenOS, kes pakub tiimidele ja kogukondadele e-otsustamise veebiplatvormi ning soovib anda inimestele võimaluse ühiselt otsustada nende elukäiku mõjutavate küsimuste üle.

Millises Baltikumis tahame elada aastal 2038? #baltimaadeala

Arvamusfestivalile on üles seatud Baltimaade ala, mis tõstatab kolme Balti riiki puudutavaid olulisemaid teemasid. Ala eestvedajaks on Swedbank, kes teeb sellega kummarduse kolme riigi ümmargustele sünnipäevadele ning kutsub kaasa mõtlema, millises Baltikumis tahaksime elada paarikümne aasta pärast. Laval toimuvaid arutelusid aitavad korraldada nii Kaitseuuringute Keskus, Eesti Noorteühenduste Liit, Swedbanki Rahaasjade Teabekeskus kui teised partnerid.

Kahe päeva jooksul toimub alal kokku seitse arutelu, mis käsitlevad kolme riigi arengu seisukohalt olulisi teemasid, nagu tööturg ning tuleviku kompetentsid, polariseerumine ja usaldus ühiskonnas, Balti perede finantsportree ning tuleviku väljavaated kinnisvara- ja ehitusturule. Millisel teemal tahaksid Sina kaasa mõelda? Avame koostöös Swedbankiga lühidalt Baltimaade ala arutelude sisu.

Jaan, Janis või Justas kes on jõukam?
Milline on Balti perede finantsportree? Kuigi väikesed säästud, elu palgapäevast palgapäevani ning ebakindlus tuleviku ees tunduvad muredena, mis kummitavad vaid meid, seisab nende küsimustega silmitsi pea iga leibkond Baltikumis. Seetõttu asume ala esimeses arutelus kaaluma võimalusi, kuidas muuta säästmis- ja investeerimiskultuuri Eestis, Lätis ja Leedus.

Et noored jääks
Väljaanne Politico käsitles hiljuti Läti kahaneva rahvastiku küsimust. Selgus, et alates liitumisest Euroopa Liiduga on lahkunud ca viiendik Läti elanikkonnast, kellest enamik on noored. Sarnast trendi võib täheldada ka teistes Balti riikides. Küsime, kas ja millist tuge peaksime noortele pakkuma, et nad tahaksid kodumaale jääda. Kas kolm riiki saaksid mure lahendada ühise lahendusega?

Stereotüübid, mis piiravad karjääri
Vajame pidevalt töökäsi, kuid takerdume nii töötajate kui töökoha valikul eelarvamustesse. Eeldame, et naised võiksid jääda laste ja pere juurde ning vältida tööd kapteni või piloodina, äsja ülikooli lõpetanud ei tohiks töötada juhtival positsioonil ning pensioniealised saavad hakkama vaid lühendatud tööajaga. Kuidas saaksime aga Baltikumi ühiskonda muuta, et vaadata mööda stereotüüpidest ning vältida ka nendest tulenevat palgalõhe?

Keda võime usaldada?
Miks on nii, et tihtipeale usaldame kõrvalistujat trammis enam kui demokraatlikult valitud valitsust? Miks meile tundub, et suurkorporatsioonid valetavad, kuid tundmatud inimesed netiavarustes suudavad lahendada meie probleeme? Arvamusfestivali esimese päeva lõpuks jõuame selgusele, kuidas on usaldus ajas muutunud ning kuidas võib vähene usaldus ühiskonna sidususe seisukohalt ohtlikuks muutuda.

Polariseerumine ja ühtekuuluv Baltikum
Teine päev Baltimaade alal algab Baltimaadele olulise teemaga – ühtekuuluvus – mis aitab riikidel toime tulla sise- ja välispoliitiliste šokkide ja stressoritega. Elame ajal, mil käib pidev hübriidsõda Venemaa ja Lääne vahel ning näeme üha enam ilminguid ühiskondade polariseerumisest. Millised küsimused tekitavad ühiskonnas tugevamaid lahkhelisid ja reageeringuid ning kuidas nendega toime tulla? Mis on polariseerumise ohud ja võimalikud tagajärjed?

Keda vajab tulevane tööturg?
EV200 pidustusteks tõotab Eesti rahvaarv olla 800 000 piirimail. Paremini ei lähe ka naabritel, kes on viimase 18 aasta jooksul kaotanud ligi 18% rahvastikust. Seetõttu seame arutelu keskmesse demograafia ja selle seotuse tööturuga – milline peaks olema meie rahvastikupoliitika, millised põhjused peituvad väljarände taga ning kuidas saame neid mõjutada oma väärtusruumi kaudu. Ning lõpuks, millised siis on inimesed, keda vajame tööturule aastal 2038?

Ehitustrendid aastal 2038
Ehitus on üks peamisi majanduskasvu näitajaid. Räägime potentsiaalsetest ehitustrendidest Baltikumis aastal 2038. On selleks 3D-printimine, energiasäästlikud hooned või midagi täiesti muud? Milliseid ehitusmaterjale on meil veel võimalik kasutada? Mida hakata peale nõukogude ajal ehitatud kortermajadega? Ala viimases arutelus seome võimalikud ehitustrendid Balti riikide majandusega.

Baltimaade alal toimub kahel päeval kokku seitse arutelu, neist kaks eesti ja viis inglise keeles:

Reedel, 10. augustil
12.00–13.30 Who is richest – Jaan, Janis or Justas? The financial portrait of the Baltics.
14.00–15.30 “Mina jään!”, “aš lieku!”, “es palieku!” – Baltic countries a disappearing nation?
16.30–18.00 Career – choice or stereotype? Are Baltics looking for new people?
18.00–19.30 Usaldus – kõige väärtuslikum ressurss?

Laupäeval, 11. augustil
12.00–13.30 Divided We Fall, United We Stand: Is Polarisation of Societies Undermining Security of the Baltic States?
14.00–15.30 Demograafia ja tööjõud: Eesti 2038
16.00–17.30 Building trends in the Baltics in 2038

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Koemets
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Mark Slavin

Kuidas ja miks hoida demokraatiat järgmised sada aastat? #demokraatiaala

Esmakordselt on sel aastal Arvamusfestivalil üles seatud demokraatia ala. Ala eestvedajaks on Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis, kelle jaoks on demokraatia teemaliste arutelude korraldamine üks kingitusi Eesti 100. sünnipäevaks. Põhjamaade Ministrite nõukogu Eesti esinduse kõrval korraldavad demokraatia alal arutelusid Avatud Eesti Fond, Eesti NATO Ühing, Eesti Välispoliitika Instituut ja aktiivne kodanik Karl Toomet.  

Arutlesime PMNi Eesti esinduse liikmetega, miks sel aastal otsustati Arvamusfestivalil osaleda demokraatiateemaliste aruteludega. Meie vestlusringis osalesid PMNi Eesti esinduse direktor Christer Haglund, heaoluühiskonna nõunik Merle Kuusk ja kommunikatsiooninõunik Ruudu Raudsepp.

Kust me tuleme ja kuhu me läheme?

Eesti tähistab tänavu 100. sünnipäeva, kuid mitte kogu selle aja pole Eesti olnud vaba ja demokraatlik riik. Sünnipäevad on head teetähised vaatamaks nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku. Christer Haglund: “Kuigi Euroopas tundub olukord viimasel ajal päris segane, siis on hea meeles pidada suurepäraseid saavutusi, mis on viimaste aastakümnete jooksul aset leidnud. NSVLi kuulunud Ida-Euroopa riigid on Euroopa Liitu integreerunud, ebavõrdsus on vähenenud ja üldine heaolu on kasvanud. Kuigi hetkel on Euroopa ees uued väljakutsed nagu natsionalismi tõus ja migratsiooniga seotud teemad, on ühtsus Euroopa Liidus tugev tänu jagatud regulatsioonidele ja nende järgimisele.”

Kui me vaatame ajas tagasi, siis on areng märkimisväärne – ühe parteiga riigikorrast, kus kodanikuorganisatsioonid olid valitsuse kontrolli all ning arvamusvabadust piiras tugev tsensuur, oleme jõudnud demokraatlikku ühiskonda, kus igal inimesel on võimalus oma mõtteid avaldada, luua organisatsioone ning kandideerida valimistel endale meeldiva partei nimekirjas. Ruudu Raudsepp leiab: “Esindusdemokraatia arengule lisaks on oluline aktiivse kodanikuühiskonna areng. Iga kodanik saab panustada riigi arengusse tihedamini kui vaid korra valimistel oma häält andes. Kodanikuühendustes osalemine, oma arvamuse avaldamine ning endale südamelähedaste eesmärkide nimel erinevate ürituste korraldamine on oluline osa demokraatia toimimisest.”

Viimastel aastatel on näha mitmetes Euroopa riikides katseid demokraatia alusväärtusi piirama hakata. Näiteks proovis Poola valitsev partei läbi viia kohtureformi, mille tulemusel oleks riigikohtusse kohtunikke hakatud määrama justiitsministri poolt. Selle peale tuli Poolas esile demokraatliku riigikorra tugevus – Poola kodanikud osalesid protestides, Poola president vetostas vastavad seadused ning Euroopa Liidu komisjon tegi ettepaneku sanktsioonide rakendamiseks, kui seadused vastu võetakse. Pärast kaks aastat kestnud vaidlusi on valitsev partei hetkel otsustanud osa plaanitud seadustest mitte ellu kutsuda. Sarnaselt on kodanikuvabaduste piiramiste katsetele vastu seisnud Ungari ja Türgi kodanikud. Võitlus demokraatia eest on seega ka täna väga aktuaalne teema.

Igaüks saab panustada demokraatia hoidmisse

Poola, Ungari ja Türgi puhul näeme väga selgelt, kuidas kodanikuühiskond saab aidata kaasa demokraatlike väärtuste säilimisele. Demokraatia ei ole aga üksik väärtus iseeneses, vaid demokraatlik riigikord pakub oma kodanikele võimaluse ühiselt jõuda parimate lahendusteni.

Kodanikuaktiivsus saab säilida ka autoritaarsetes riikides. Näiteks Eesti taasiseseisvumisele eelnenud vastupanuliikumised (fosforiidisõda, Balti kett ja teised olulised aktsioonid) näitavad, kuidas kodanikud koos saavad oma õiguste eest võidelda. Praegu on näha sarnaseid meeleolusid Tartu tselluloositehase aruteludel – inimestel on erinevad seisukohad, kuid neil on võimalik enda meelsust ja arvamust vabalt väljendada ning tänu sellele areneb Eesti pidevalt edasi.

 Eelmisel aastal arutati Põhjamaade Ministrite Nõukogu debatil biomajandusest kui Eesti majandusarengu uuest võtmest. (Foto: Priit Jõesaar)

Christer Haglundi arvates on Eesti kodanikuühiskonna areng olnud märkimisväärne: “Aktiivne kodanik on täna Eestis tavapärane – alates oma arvamuse väljendamisest (sotsiaal)meedias kuni uute organisatsioonide loomiseni. Olemas on organisatsioonid looduskaitsest erivajadustega noorte toetamiseni, rattateede ehitamise kampaaniad ja Arvamusfestival jpm. Need on märgid, et eestlased hoolivad oma ühiskonnast ja selle arengust ning soovivad võtta vastutuse selle parandamise ja kujundamise osas.”

Pidevalt muutuvas maailmas, kus kõigil on üha kiirem, on vahel raske leida aega olla aktiivne kodanik, kuid see on oluline, et saaksime nautida demokraatlikke vabadusi ka tulevikus. Demokraatiafestivalide võrgustiku üks asutajaid Mads Randbøll Wolff: “Me oleme taandatud tarbijateks samal ajal, kui me oleksime pidanud jääma kodanikeks. Demokraatia peaks olema osa meie loomulikust mõttemaailmast.” 

Üks oluline osa demokraatia säilimisest on avatud arutelu, kus inimesed saavad oma mõtteid väljendada. Merle Kuusk märgib: “Demokraatia ala arutelud Arvamusfestivalil koostöös heade partneritega on meie panus arutelukultuuri, kriitilise mõtlemise ja avatud valitsemise arengusse.”

Demokraatia alal toimub kahel päeval kokku seitse arutelu, neist kolm eesti ja neli inglise keeles:

Reedel, 10. augustil

12:00-13:30 Populismi kasv Euroopas – kas demokraatia korrigeerija või vaenlane?

14:00-15:30 Are the Nordic Countries Still a Role Model for Estonians?

16:00-17:30 From Cowboy Capitalism to Value-based Entrepreneurship

18:00-19:30 Kes kaitseb enam maailmas demokraatiat?

Laupäeval, 11. augustil

12:00-13:30 Seilamine tõejärgsel meediamerel – kuidas kriitiliselt meediat tarbida

14:00-15:30 Civil Society in Europe – Who, Why and How Should Be Mobilized?

16:00-17:30 European Culture Capital 2024 – for Whom and Why?

Jälgi ka demokraatia ala lehte Facebookis. Kohtume 10.-11. augustil Paides!

 

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Virve Kass
Fotod: Priit Jõesaar

 

Suhtle vabalt – kiusuvabalt! #suhtluskultuuriala

Üheks tänavuse Arvamusfestivali aruteluteemaks on kiusamisvaba suhtluskultuur. Kiusuvabast suhtlemisest sai räägitud ka 17. juunil Haapsalus toimunud Noorte [eel]arvamusfestivalil, kus Kiusamisvaba Kool ning Telia meediatiimi esindaja viisid noortega läbi kiusamise taltsutamise töötoa.

Noorte [eel]arvamusfestivalil soojenduseks tehtud viktoriinist selgus, et kiusamisest on mitmekülgseid teadmisi ning kõik noored on sellega ühel või teisel moel on sellega kokku puutunud. Elav arutelu tekkis selle üle, millal siis ikkagi on tegemist kiusamisega? Noored hindasid iseäranis keeruliseks olukordi, kus ühe osapoole arvates on tegemist naljaga, ent see, keda nali puudutas, tunneb end kiusatuna. Tasub meeles pidada, et hea nali on siiski selline, mille korral on kõigil osapooltel võrdselt naljakas. Kui kõhkled, siis mõtle hetkeks, kas Sinu tehtud nali võib kedagi haavata ning kui tekib väiksemgi kahtlus, et võib, jäta nali parem tegemata. Kui siiski märkad, et Sinu nali on teinud kellelegi haiget, siis ära enam sama nalja edasi tee.

Kiusamise taltsutamise võtteid uuriti [eel]arvamusfestivalil lähemalt paari üsnagi igapäevase näiteloo abil. Leiti, et kui juhtutakse kokku puutuma kiusamise või millegagi, mis paistab kiusamisena, on kõige kasutum reageering ignoreerimine ning ükskõiksus. Mõtle hetkeks, mis sõnumi Sa teist alandavale noorele saadad, kui toimuvast lihtsalt kalanäoga mööda vaatad? Kusjuures, kuigi enamik noori leiab, et kiusamine on taunitav ning neil on ka mõtteid, kuidas sekkuda, siis alati seda kahjuks ei tehta. Teine oluline tähelepanek noorte poolt on, et kui sekkuda kiusamisse, tuleb jälgida ka seda, et sa ise kiusajaks ei hakka. Kõige paremad viisid kiusamise taltsutamiseks on niisiis sellised, mis säästavad nii ohvri kui ka kiusaja väärikust. Sõbralik huumor, ootamatu reaktsioon, ohvri väljapäästmine, küsimine: “Mida sa praegu teed?”, täiskasvanu abi kutsumine – need on vaid mõned võimalused sekkumiseks.

Töötoa teises pooles jätkati kiusamise taltsutamist meemide abil. Sotsiaalmeedia spetsialist Jaan Kruusmaa kutsus noori olema sotsiaalmeedias pelgalt vaatleja või laikide abil mõjutaja asemel looja ehk kiusamise taltsutaja. Koos meisterdati äppide ja veebikeskondade abil tabava sõnumiga meeme, mis suunaks noori mõtlema kiusamise peatamise positiivsete võimaluste peale.

Kiusamisvaba Kool koostöös Teliaga esitab noortele ka uue väljakutse: kiusamist taltsutavate meemide konkursi. Augustikuist suhtluskultuurikuud tähistavale võistlusele „Suhtle vabalt, kiusuvabalt!” on oodatud 13-18-aastaste noorte kiusamistemaatikat, iseäranis kiusamisvastast sõnumit kajastavad internetimeemid. Lisainfot leiad aadressil http://kiusamisvaba.ee/sa-kiusamisvaba-kool-kutsub-noori-osalema-meemikonkursil/.

Leia Suhtluskultuuri ala arutelud meie kavast: https://www.arvamusfestival.ee/kava/ ning jälgi üritust Facebookis: https://goo.gl/E9srZ9.

Tekst: Arvamusfestivali vabatahtlik Crisely Apri ja Kiusamisvaba Kooli koolitusjuht Kristiina Treial
Foto: Arvamusfestivali vabatahtlik Triin Helimets

Eesti pole Soomele väikevend, vaid võrdne partner

Soome suurimal arutelufestivalil SuomiAreena pühendati Eestile juubeliaasta puhul kaks arutelu. Eesti ja Soome poliitikute ja ühiskonnategelaste osalusel toimunud mõttevahetustes jäi kõlama, et kahel naaberriigil oleks suuremast koostööst palju võita ning et Eesti pole Soomele enam ammu väikevend, vaid võrdne partner.

Esimeses arutelus keskenduti Soome ja Eesti kultuuri püsima jäämisele. Kirjanikud Sirpa Kähkönen ja Jaak Jõerüüt ning aktiivsed ühiskonnategelased Rein Lang ja Maryan Abdulkarim lahkasid migratsiooni ajalugu ning põhjuseid. Lisaks arutleti, kas ja millised riske kannab endas sisseränne Eesti ja Soome kultuurile, või on sealt hoopis rohkem võita?

Teine arutelu võttis tähelepanu alla Eesti ja Soome majandussuhted. Sissevaate teemasse tegid Eesti ja Soome endised peaministrid Taavi Rõivas ja Anneli Jäätteenmäki ning Soome endine parlamendiliige ja aktivist Mikael Jungner. Taavi Rõivas tõi välja, et ID-kaardi arendus oli Soomes juba enne Eestit, aga seda ei võetud siiski kasutusse. Tema sõnul on huvitav jälgida, kas nüüd on Soome minemas Eestiga sama teed või ollakse turvalisuse aspektides siiski skeptilisemad.

Eesti osalemine SuomiAreenal ning Pori Jazzil kuuluvad Eesti Vabariik 100. rahvusvahelisse programmi, mis sai alguse eelmisel aastal koos Eesti esimese Euroopa Liidu Nõukogu Eesistumisega ning kestab kuni 2018. aasta lõpuni. Arutelud korraldas Arvamusfestival koostöös Eesti suursaatkonnaga Soomes.

Tänavusel Arvamusfestivalil Paides toimub kokku üheksa Soome-teemalist arutelu, millest neli eesti ning viis inglise keeles.

Reedel, 10. augustil

14.00–15.30 Are the Nordic Countries Still a Role Model for Estonians? (Demokraatia ala)

15.00–16.30 Nagu kaks tilka vett – kas tõesti? Räägime Eesti ja Soome suhtluskultuurist (Suhtluskultuuriala)

16.00–17.30 From Cowboy Capitalism to Value-based Entrepreneurship (Demokraatia ala)

18.00–19.30 Manipulation and information warfare (Välispoliitika ala)

Laupäeval, 11. augustil

12.00–13.30 Seilamine tõejärgsel meediamerel – kuidas kriitiliselt meediat tarbida? (Demokraatia ala)

12.00–13.30 Rändavad perekonnad paberil ja päris elus (Lapsed ja vanemad)

12.30–13.30 Learning Through Activity  (Lastearutelud)

16.00–17.30 European Culture Capital 2024 – for whom and why? (Demokraatia ala)

17.00–18.30 Talsinki tunnel – lähemal kui eales varem? (Eesti Meedia ala)

Uuri arutelude tutvustusi lähemalt KAVAST.

Eesti Vabariigi juubeliaasta viib Eesti arutelud Soome arvamusfestivalile

Soome suurima ühiskonnaelu teemasid käsitleva arutelufestivali SuomiAreena kutsel korraldab Arvamusfestival esmakordselt koostöös Eesti saatkonna ja Eesti Vabariik 100 programmiga 17. juulil Poris kaks arutelu. Eesti ja Soome poliitikud, ühiskonnategelased, kirjanikud ja kodanikkonna esindajad vestlevad väikekultuuride tuleviku ning kahe riigi majandusmudelite sarnasuste ja erinevuste üle.

Arutelud Soomes käsitlevad väikerahvaste hakkamasaamist üleilmastumise oludes eri nurga alt. “Esimeses arutelus esitame provokatiivse küsimuse, kas Eesti ja Soome kultuurid ja elulaadid on kaduv nähtus, lootes mõistagi, et vastus on ei. Teises otsime tulevikumudeleid mõlema riigi kestmajäämiseks ja “iseendast suuremaks” saamiseks. Kõige selle taustal püsib mõlemal juhul küsimus, kuidas muutudes iseendaks jääda ja kuidas iseendaks jäädes säilitada elujaatavus ja sallivus,” rääkis arutelude juht, ajakirjanik Rain Kooli (ERR).

Soomekeelsetes vestlustes osaleb esinduslik ja värvikas seltskond, nende seas endised peaministrid Anneli Jäätteenmäki ja Taavi Rõivas, kirjanikud Sirpa Kähkönen ja Jaak Jõerüüt, ühiskonnategelased Rein Lang ja Mikael Jungner ning kodanikuaktivist Maryan Abdulkarim. Arutelusid SuomiAreenal on võimalik ka otseülekandes jälgida (lingid avanevad 17. juulil).

Arvamusfestivali arutelude kava 17. juulil Soomes:
Kell 13-14 “Suomi ja Viro – katoaviako kulttuurejako?” Osalejad Maryan Abdulkarim, Jaak Jõerüüt, Sirpa Kähkönen, Rein Lang. Ülekanne: www.katsomo.fi/#!/jakso/941771
Kell 17.30-18.30 “Olemmeko yhdessä enemmän? Viro ja Suomi globalisoituvassa maailmassa.” Osalejad Taavi Rõivas, Mikael Junger, Anneli Jäätteenmäki. Ülekanne www.katsomo.fi/#!/jakso/942713

Koos Arvamusfestivaliga kuulub SuomiAreena Põhja- ja Baltimaade demokraatiafestivalide võrgustikku Democracy Festivals, mille missioon on kaasa aidata tugeva kodanikuühiskonna ning osalusdemokraatia arengule. Arvamusfestivali eestvedaja Maiu Lauringu sõnul jätkuvad Eesti-Soome ühiste teemade arutelud augustikuus Paides, kus juttu tuleb soomlaste ja eestlaste suhtluskultuuri erinevustest, samuti osalevad Soome eksperdid Talsinki tunneli, kultuuripealinna korralduse ja kriitilise meediatarbimise teemalistel aruteludel.

SuomiAreena toimub 16.-20. juulil Poris ning tänavused peateemad on turvalisus, tolerantsus ja vastutustundlikkus. SuomiAreenaga samal ajal toimub muusikafestival Pori Jazz, kus Eesti juubeliaasta puhul astuvad üles muusikud Kadri Voorand, Mihkel Mälgand, Joel Remmel Trio ja Erki Pärnoja. Eesti 100. sünnipäeva tähistatakse Poris sel nädalal erinevate teemapäevadega.

Arutelude korraldamist Soomes toetab Eesti suursaatkond Helsingis, EV100, EASi turismiarenduskeskus ning Eesti Rahvusringhääling. Kaasa aitavad Tuglase selts, Soome Eesti-ühenduste liit ja Eesti Instituut Soomes.

Noorte [eel]arvamusfestivali keskmes on noorte arvamusvabadus

Haapsalu noorte eestvedamisel tänavu esimest korda toimuva Noorte [eel]arvamusfestivali arutelude teemadering varieerub noorte arvamusliidritest ja arvamusvabadusest ühiskondlikele probleemidele lahenduste otsimise ja e-Euroopa arenguni. Ühtekokku toimub üheksa arutelu kolmel alal.

Aruteluteemad jõudsid festivali kavva Eesti Noorteühenduste Liidu, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse, Thingsi (kuhuviia.ee), Kiusamisvaba Kooli, Changemakers Academy ning Läänemaa inimeste ja organisatsioonide koostöös. Arutelude kavaga saab tutvuda Noorte [eel]arvamusfestivali kodulehel https://www.arvamusfestival.ee/noorte-eelarvamusfestival/.

Festivali eestvedaja Karl-Edward Uibo sõnul on festivalil teemasid väga erinevate huvidega noortele. “Lahkame küsimusi nii Haapsalu, Läänemaa, Eesti kui ka Euroopa tasandil, mistõttu võiks iga noor või noortemeelne leida endale sobiva arutelu või töötoa,” rääkis Uibo. Tema sõnul avardab Noorte [eel]arvamusfestival kindlasti osalejate silmaringi ning annab võimaluse küsida olulisi küsimusi noortele turvalises keskkonnas.

Erilise tähelepanu all on esimesel noorte arvamusfestivalil noorte arvamusvabadus. Küsitakse, kuidas soodustab praegune arvamusruum aktiivse kodaniku arengut ning mis juhtub, kui hakkajate noorte arvamissoovi summutada. Samuti räägitakse sellest, mille järgi ära tunda kiusamist ning millised on esimesed võimalused kiusamise ohjeldamiseks. Lisaks on programmi valitud kaks kohalikule kogukonnale olulist teemat – mitmekultuuriline Haapsalu ning Läänemaa võimalus Eesti uue energiakeskusena.

Paide Arvamusfestivali eeskujul sündinud esimene Noorte [eel]arvamusfestival toimub pühapäeval, 17. juunil algusega kell 12 Haapsalu promenaadi pargis. Festivali toetavad Haapsalu Linnavalitsus, Haapsalu Noorte Huvikeskus, Läänemaa Tarbijate Ühistu, Lääne Elu ja Euroopa Komisjoni esindus.

Arvamusfestivalil on fookuses suhtluskultuur, Balti koostöö ning demokraatia olemus

Kuuenda Arvamusfestivali programmi koostamine on sajakonna arutelu korraldaja ühisloomena jõudnud lõpusirgele. Eriline tähelepanu on sel suvel Eesti suhtluskultuuril, samuti räägitakse 100-aastaste Balti riikide tulevikust ning süvenetakse demokraatia olemusse. Ühtekokku toimub 160 arutelu kahekümne kolmel alal.

Aruteluteemad jõudsid festivali kavva kevadise ideekorje tulemuste põhjal. Arvamusfestival pakkus eelnevalt omalt poolt mõtteaineks Eesti sajanda sünnipäevaga seotud märksõnu, mis kõik ka programmi jõudsid. Samuti joonistusid esitatud ideede põhjal välja näiteks Eesti usu ala, metsaala, tehnoloogia ala, tervise ja turvalisuse ning inimvara ala. Arutelude kavaga saab tutvuda Arvamusfestivali kodulehel https://www.arvamusfestival.ee/kava/.

Arvamusfestivali suurtoetaja Swedbanki eestvedamisel sündinud alal Eesti, Läti, Leedu 2038 vaagitakse Balti riikide ühiseid rõõme ja muresid. Küsitakse, kes on rikkam – kas Jaan, Janis või Justas ning räägitakse demograafilistest ja majanduslikest katsumustest kolmes riigis. Eesti piirist kaugemale ulatuvad arutelud ka Põhjamaade Ministrite Nõukogu toetusel sündinud demokraatia alal, kus juttu tuleb Euroopa kodanikkonnast, populismi mõjust ning meedia kriitilisest tarbimisest.

Festivali eestvedaja Maiu Lauringu sõnul on tänavusel festivalil varasemaga võrreldes kavas rohkem Eestist kaugemale ulatuvaid teemasid. “Arvamusfestivali üks põhiväärtusi on avatus ning sellest lähtudes oleme programmi valinud eri riikide kogemusi kokku toovaid arutelusid. Tavalisest rohkem on osalejate seas ka väliskülalisi,” märkis Lauring. Ta avaldas lootust, et see rikastab külastajate festivalikogemust.

Erilise tähelepanu all on tänavu Eesti arutlus- ja suhtluskultuur ise. Kiusamisvaba Kooli veetud suhtluskultuuriala aruteludes küsitakse, kuidas kiusuvabalt suhelda, kas ja kuidas erinevused rikastavad, võrreldakse eestlaste ja soomlaste suhtluskultuuri ning mängitakse Eesti väärtuste mängu. Telia digitarkuse alal räägitakse lähemalt suhtlusest küberruumis.

Esmakordselt on igaühel võimalik kaasa lüüa Arvamusfestivali hitiks kujunenud parlamendierakondade esimeeste arutelu teema valimisel. ERR portaalis saab küsitlusele vastata juuni lõpuni.

Kuues Arvamusfestival toimub 10. ja 11. augustil Paides. Festivali toetavad Paide linn, Swedbank, Kodanikuühiskonna Sihtkapital, Järvamaa Omavalitsuste Liit, Euroopa Komisjon, Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Euroopa Parlament, Telia, Ergo ning Töötukassa.

Noorte [eel]arvamusfestival murrab eelarvamusi ja müüte

Enne augustikuist Arvamusfestivali toimub sel aastal esmakordselt Noorte [eel]arvamusfestival. 17. juunil on Haapsalusse oodatud kõik noored ning noorte ühiskondlikku aktiivsust hindavad inimesed ja organisatsioonid nii Läänemaalt kui mujalt, et üheskoos murda noorte kohta kehtivaid eelarvamusi ja müüte. Eelfestivalist rääkis meile lähemalt Haapsalu Noortevolikogu esimees ning ürituse eestvedaja Karl-Edward Uibo (fotol vasakult teine).

Kuidas on teie üritus seotud Paides toimuva Arvamusfestivaliga?

Tegemist on Paide Arvamusfestivali eelsündmusega. Haapsalu [eel]festivalil tekkinud mõtted liiguvad edasi Paidesse, kus nende üle arutlemine jätkub. Soovisime Haapsalu Noortevolikoguga teha midagi suuremat, mis kaasaks enam Haapsalus elavaid noori. Läbi ühiste tuttavate saime ühendust Arvamusfestivali eestvedajatega ning alates sellest ajast olemegi [eel]arvamusfestivali planeerinud.

Tahame suurendada noorte hääle mõju avalikus aruteluruumis. Festivalil võtame üheskoos ette ja hakkame otsast murdma nii noorte kohta kehtivaid kui ka nende endi loodud eelarvamusi ja müüte. Ootame üritusele kõiki huvilisi, kelle jaoks on noorte teemad olulised – nii noori ennast kui ka nooruslikke ja noorte ühiskondlikku aktiivsust väärtustavaid inimesi ja organisatsioone Läänemaalt ning mujalt Eestist.

Milliseid teemasid festivalil lahkate?

Festivali programmi jõudsid arutelud ideekorje kaudu, seega räägime teemadel, mis on olulised noorte enda jaoks. Näiteks küsime, keda näevad noored arvamusliidritena – kas korda läheb pigem õpetaja või youtuberi arvamus. Samuti räägime noorte osalemisvõimalustest ühiskonnas ning ka soovist või soovimatusest asjades kaasa lüüa ning sõna sekka öelda.

Juttu tuleb ka laiemalt aktuaalsetest teemadest, nagu e-Euroopa ja digivaldkonna areng, taastuvenergia kui tulevikutrend ning prügi sorteerimise eesmärk. Samuti on noorte jaoks huvipakkuvad teemad mitmekultuuriline Eesti ning ühiskondlike probleemide lahendamise võimalused. Oluliseks pean ka kiusuvaba suhtlemise arutelu, sest see on otseselt seotud kooli, aga ka laiemalt Eesti suhtluskultuuriga. Noorte festivalil on mitmeid kaasava arutelu vorme, et ei peaks lihtsalt istuma ja kuulama, vaid saaks aktiivselt vestluses osaleda.

Kes noorte [eel]arvamusfestivali teevad?

Meil on kohalik Haapsalu tiim, kuhu kuuluvad Läänemaa noortevolikogude aktivistid. Mina vastutan selle eest, et eelfestival sujuks ning kõik, mis vaja enne üritust teha, saaks tehtud. Lisaks on meil meeskonnas Haapsalu Noortevolikogu aseesimees Dan Taidla, kes tegeleb sponsorlusega, samuti Lääne-Nigula Noortevolikogu aseesimees Virdzinja Nargla, kes vastutab toitlustuse eest.

Eelfestivali korraldamisse panutavad ka Paide Arvamusfestivali tegijad. Eestvedaja Maiu Lauring abistab ja suunab meid kogu ürituse korraldamise juures, kommunikatsiooniga aitab meid Arvamusfestivali vabatahtlik Mari-Liis Koemets ning arutelualade kujunduse ja tehniliste küsimustega Maiko Kesküla. Seega sünnib noorte [eel]arvamusfestival tihedas koostöös suure Arvamusfestivaliga, kellega jagame samu väärtusi.

Kas noorte [eel]arvamusfestivalist võib saada traditsioon?

Esimene eesmärk on, et sellesuvine üritus pakuks noorele huvi ning nad tuleks 17. juunil Haapsalusse kohale. Kui unistada, siis loodame, et just Haapsalu võiks ka edaspidi olla noorte arvajate suvine kohtumispaik. Meie suur soov on, et noorte hääl oleks Eestis rohkem kuulda ning meie väike festival on üks samm selles suunas.

Noortefestivali elujõulisus sõltub väga palju noortest endist. Kui meil on soovi kokku tulla ja enda jaoks olulistel teemadel nii isekeskis kui valdkonna asjatundjatega mõtteid vahetada, siis võib sellest sündida tõesti midagi püsivamat. Mulle endale tundub küll, et noored tahavad ja oskavad oma arvamust avaldada. Eks palju sõltub ka, kuidas esimene festival läheb. Seega ootame kõiki sotsiaalselt tundliku meelega noori ja nooremeelseid pühapäeval, 17. juunil Haapsalu rannapromenaadile!

Fotol: Noorte [eel]arvamusfestivali eesvedajate tiim: Virdzinja Nargla, Dan Taidla, Karl Edward Uibo, Anette Marilin Villand

Lõunõhummogu-Eestin om 9. piimäkuun ilm hukan!

Kaks nädalat enne jaani on Kagu-Eestis ilm hukas! Kagu-Eesti III [eel]arvamusfestival “Ilm om hukan!“ tõotab 9. juunil oma põnevate aruteludega taas ümbruskonna kuumaks kütta. Kõik varakevadisest ideekorjest väljasõelutud arutelupaneelid kannavad Kagu-Eestis õhusolevaid eelarvamusi ja päevakajalisi küsimusi.

Nii ootavad kinnitamist või ümberlükkamist väited „Odav viin on inimõigus!“ ning „Suured taristuinvesteeringud Eestisse on mõttetud!“ Sõnamadinaid peavad vastavalt Helmer Hallik, Kristo Anderson ja Märt Treier ning Alo Kirsimäe, Indrek Sarapuu, Janar Taal, Sulev Valner ja Tanel Talve. Tööhõive teemalises paneelis „Lõuad pidada ja edasi teenida!“ osalevad Andres Laisk, Janek Mäggi ja Kerli Kõiv, kodukandi hingeelu lahkavas paneelis  „Külavanem – kas külahull või osalusdemokraatia garant?“ vahetavad mõtteid Ivika Nõgel, Janno Rüütle, Kaido Külaots ja Monika Rogenbaum.

Räägitakse ka globaalsematel teemadel – arutelus „Ilm on hukas: kas nii jääbki?“ vestlevad Ain Kallis, Andres Tarand, Kaie Kriiska ja Piia Post, uuest poliitikast mõtisklevad euroküla mehed Igor Gräzin, Indrek Tarand, Ivari Padar, Urmas Paet ja moderaatorina Martin Mölder. Paguluse teema kitsamas ja laiemas tähenduses võtavad üles Neeme Raud,  Maarja Yano ja Jan Rahman, sõnalahingu „Kas see on haldusjaotus järgmisteks aastakümneteks?“ algatavad Aivar Viidik, Ülle Harju ja Kersten Kattai.

Provokatsioonilised küsimused visatakse õhku metsa-paneelis „Kas puud peavad kasvama?“ ning noortepaneelis „Mis hoiab mind kinni, et ma maalt ei läheks!?“ Vastuseid otsivad Martin Arula, Meelis Seedre, Mihkel Kangur, Toomas Kiho ja Urmas Vaino ning Anti Allas, Gerda Vares, Heiki Viisimaa ja Marit Oimet. Rahulikumas ja rõõmsamas rütmis (aga mine sa tea!) võiks kulgeda pärandiaasta paneel “Tulõvigul om aolugu“, kus löövad kaasa Aigar Piho, Annela Laaneots, Annika Vaalma, Evelin Leima, Helena Kudre, Laura Tillo, Lauri Õunapuu, Rainer Kuuba ja Sirli Pohlak.

Et olla valmis haarama õhust just juuni algul ühiskonnas kirgi kütvaid teemasid, on tänavu Kagu-Eesti [eel]arvamusfestivalil ka nn kuum ala #kuidasmekestame. Kaasa mõtlema ja ütlema on oodatud kõik, kellele Eestimaa kagunurga elu ja tegemised korda lähevad.

Tänavugi tasub festivalile tulla kogu perega – et laste sõna oleks kuulda, toimub ka nende arutelupaneel. Maanteeuuseumi lasteala on loodud pere pisimatele põhiprogrammiga paralleelseks ja eakohaseks ajaviiteks. Saab meisterdada ja mängida, liiklustarkust omandada või mänguväljakul toimetada. Avatud on laste mahekohvik, kus maksevahenditeks on naeratus ja aitäh! Kogu päeva jooksul on Postiteel muudki toredat askeldamist – hommikust saadik peetakse paari kilomeetri kaugusel Ihamarus Kõivualutse laata.

Kagu-Eesti III eelarvamusfestivali toimumist aitavad mitmekümnel vabatahtlikul ellu viia ja toetavad Eesti Maanteemuuseum ja Maanteeamet, MTÜ Postitee, Europe Directi Võrumaa teabekeskus, Kultuurkapital, Põlvamaa Arenduskeskus, Võrumaa Arenduskeskus,  MTÜ Võru Folkloorifestival ja Kanepi vald.

Kagu-Eesti [eel]arvamusfestivali PROGRAMM.

Vaata ka Facebooki.

Lastearutelud tulevad taas – esita oma idee!

Arvamusfestivali algatusena on tänavu teist korda festivali programmis lastearutelud. Tegemist on laste korraldatud ja läbi viidud aruteludega just neile tähtsatel teemadel. Lastearutelud toimuvad Arvamusfestivalil laupäeval, 11. augustil.

Arutlejaks võivad olla nii lapsed kui ka “suured inimesed”, näiteks teadlased, sportlased, poliitikud jt, kui lapsed neid soovivad kutsuda. Festivali eestvedaja Maiu Lauring julgustab lapsi: “Igal juhul on ennast huvitaval teemal arutelu korraldamine ja läbiviimine hariv ja põnev kogemus. Isegi, kui tuleb selleks koolivaheajal Paidesse kokku tulla! Eelmise aasta kogemus näitas, et laste autentsus ja asjalikkus aruteludel osalemisel inspireeris ka nende vanemaid, õpetajaid ja aruteludele sattunud festivalikülastajaid.”  

Lastearutelusid on oodatud korraldama 5.–7. klasside või ka nooremad õpilased. Oma idee saab kirja panna 16. maini siin. Arvamusfestivali tiim valib laekunud ideedest välja neli arutelu ning annab nende korraldajatele festivali eel igakülgset nõu ja abi. Lastearutelude kava avalikustatakse koos Arvamusfestivali ülejäänud aruteluprogrammiga 4. juunil

Eelmisel aastal varieerusid laste tõstatatud teemad keskkonnakaitsest virtuaalmaailma sõltuvuse ning laste (kooli)õnneni. Lapsed pidasid oluliseks festivalil osalejate kaasamist, milleks mõeldi välja küsitlusi, kehalisi katseid ja mõnel juhul lausa teatrietendusi.

Arvamusfestival on kogu ühiskonda kaasav erinevatele maailmavaadetele avatud kohtumispaik, mille eesmärk on arendada arutelukultuuri ja kodanikuharidust. Kuues Arvamusfestival toimub 10. ja 11. augustil 2018 Paides. Kahel päeval peetakse üle 160 arutelu, mida korraldavad ligi sada organisatsiooni. Arvamusfestivali meeskond koosneb 99% ulatuses vabatahtlikest ja saab teoks toetajate abiga.